Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

1.R. R. esitas 22.09.2020 Tartu Maakohtule hagi I. P. ́e vastu, milles ta taotleb Põhiseaduse (PS) § 25 alusel kostjalt välja mõista moraalsete kannatuste eest tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel. Hagiavalduse kohaselt on kostja hagejat

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kostja kasutas hageja noorust ja sellest tulenevat teadmatust ning pani korduvalt toime hageja vastu seksuaalseid toiminguid enda seksuaalse rahulduse eesmärgil. Neid episoode on toimunud kümneid ja kümneid. Kostja on oma õigusvastase tegevusega tekitanud hagejale nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi. Kostja tegevusest sai alguse hageja elu allakäik, kannatused; hilisemas elus avaldunud alkoholi liigtarvitamine, närvilisus, agressiivsus on tingitud just lapsepõlves kogetud üleelamiste tõttu. Psühholoogilised negatiivsed mõjud kestavad ja avalduvad ka käesoleval ajal; kahju on olnud ajas kestev. Mälestused ja meenutused tema tegevusest on ebameeldivad ja depressiooni põhjustavad, on esile kutsunud suitsiidi mõtteid. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud tulenevalt TsMS § 153 lg 2, mille kohaselt on nõude aegumise tähtaeg 30 aastat. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et alaealisena (9-12 aastat) ei saanud ta aru asja tõsidusest, ei mõistnud kahju ja selle suurust, selle mõistmine tuli teadvusse aastaid hiljem. Alates selle mõistmisest on see painanud, vaimselt rusunud, kahju tekitanud. Kahju on olnud ajas kestev. Õiglane ei saa olla aegumise alguse arvestamine lapseeas toimunust. Täpset kuupäeva, mil ta toimunut mõistma hakkas, ei oska ta kohtule välja tuua, kuid see oli aastaid hiljem.

KOSTJA VASTUVÄITED

2 (4)

füüsilistes ja vaimsetes kannatustes, hingevalus. Hageja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude PS § 25 alusel, mille kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Kohus selgitab hagejale, et moraalse kahjuna kuulub PS § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla (Riigikohtu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-11-06 jt). 5.Kohus leiab, et enne PS § 25 jõustumist 03.07.1992, puudus materiaalõiguslik alus mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Seega ei ole hagejal materiaalõiguslikku alust nõuda mittevaralise kahju väljamõistmist enne põhiseaduse jõustumist põhjustatud mittevaralise kahju eest. Hagiavalduse kohaselt toimusid rikkumised alates 1992.a. suvest. Kohus leiab, et hageja nõue tuleb enne põhiseaduse jõustumist 03.07.1992 toimunud väidetava kahju tekitamise osas jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et hagejal ei olnud väidetava kahju tekkimise ajal kehtinud seadusega kaitstud õigust. 6.Seonduvalt tervise kahjustamisega kaasneva mittevaralise kahju nõudega on Riigikohus märkinud, et erinevalt varalisest kahjust, mis kujutab endast vara vähenemist või saamata jäänud tulu ja mis võib realiseeruda ka hiljem, kui leiab aset selle põhjuseks olnud õigusvastane tegu, kujutab mittevaraline kahju VÕS § 128 lg 5 kohaselt endast kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kannatused ei saa eelduslikult tekkida oluliselt hiljem neid põhjustanud tervisekahjustusest. Mittevaralise kahju puhul saab seega vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud.

3 (4)

Enne 01.07.2002.a. kehtinud TsÜS (1994.a.) § 116 sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kohus leiab, et TsÜS (kehtinud 01.09.1994-01.07.2002) § 116 lg 1 järgi hakkas käesolevas asjas aegumistähtaeg kulgema hiljemalt hageja täisealiseks saamisest, so alates xxxxxxxxxx. Alates 01.09.1994 jõustunud TsÜS § 178 lg-st 2, § 113 lg-st 1 tulenevalt kohaldus tervise kahju hüvitamise nõudele 10-aastane aegumistähtaeg. Alates 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 153 lg 1 järgi on tervise kahjustamise hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 2 järgi tuleb juhul, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestada tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Arvestades aegumistähtaja kulgemisest alates xxxxxxxxxx, mis 2000 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli 10 aastat, oleks hageja nõue aegunud 26.08.2010. Eelnimetatud VÕSRS § 9 lg-st 1 ja 2 tulenevalt kohaldatakse aga enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele alates 01.07.2002 kehtivas TsÜS-is aegumise kohta sätestatut. Kuivõrd 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, siis aegus hageja nõue 01.07.2005. Vastuseks hageja väidetele TsÜS § 153 lg 2 kohaldamise osas selgitab kohus, et sätestatud 30aastane maksimaalne aegumistähtaeg arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, ei ole antud juhul asjakohane. Kõnealune säte näeb ette maksimaalse aegumistähtaja, mille möödudes nõuded aeguvad sõltumata kannatanu teadmisest. Sätte põhiline rakendusala on tagantjärele ilmnevad tervisekahjustused, mida ei saanud mõistlikult ette näha ja mille hüvitamiseks ei saanud eelnevaltkahju hüvitamise printsiipi arvestades nõuet esitada. Kuna kohus on lugenud TsMS § 153 lg 1 alusel aegumistähtaja kulgemise aluseks alates ajast, mil hageja pidi aru saama oma õiguse rikkumisest, s.o. hageja täisealiseks saamisest, siis ei nõustu kohus hageja põhjendustega TsÜS § 153 lg 2 kohaldamise osas. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja nõue on aegunud ning seetõttu on kostjal õigus keelduda hageja nõude täitmisest. Kohus kohaldab kostja taotlusel hageja nõude suhtes aegumist ja teeb vaheotsuse lõppotsusena, millega jätab hagi rahuldamata ja asja edasi ei menetle. Menetluskulude jaotus 9.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättes hagi rahuldamata, jätab TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda. Kuna tsiviilasja materjalide kohaselt kostjal menetluskulusid tekkinud ei ole jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.