Murati Puit OÜ hagi Aarne Volkovi ja Marit Seesmaa vastu kahju hüvitamiseks 11 762 eurot 4 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. veebruari 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Murati Puit OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
17. juuni 2020
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Murati Puit OÜ (registrikood 12398195), lepinguline esindaja Mehis Adamson Vastustajad (kostjad):
1.Aarne Volkov (isikukood XXXXXXXXXXX)
2.Marit Seesmaa (isikukood XXXXXXXXXXX) Vastustajate esindaja advokaat Sven Lass
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 10. veebruari 2020 otsus muutmata ja Murati Puit OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Murati Puit OÜ kanda.
3.Välja mõista Murati Puit OÜ-lt menetluskuluna 960 eurot Aarne Volkovi ja Marit Seesma kasuks. Väljamõistetud menetluskulult kuulub tasumisele alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Murati Puit OÜ (hageja) esitas 28. veebruaril 2019 hagi Aarne Volkovi (kostja I) ja Marit Seesmaa (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks. 1. juuli 2019 hagiavalduse täpsustuse kohaselt on hageja põhinõudeks 10 778,50 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda ja mõista kostjatelt hageja kasuks välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel 0,025% päevas kuni menetluskulude lõpliku tasumiseni. Hageja palus tunnistada kohtulahend tagatiseta viivitamata täidetavaks. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja Decorative Wood OÜ-le (kustutatud, edaspidi võlgnik) ajavahemikus 9. märts 2016 kuni 31. märts 2016 metsamaterjali (ümarpalk). Lepingu sõlmimisel ei teavitanud kostja I hagejat ettevõte makseraskustest ega kahjumist. Mingit infot kostja I terviseprobleemidest või asendatud juhatuse liikmest hagejal ei olnud. Kostja I müüs metsamaterjali edasi, kuid jättis hagejale arved tasumata. Äriühingu raamatupidamine oli korraldamata ja majandusaasta aruandeid hakati esitama vahetult enne pankrotiavalduse esitamist (2014, 2015) ning peale pankroti välja kuulutamist (2016, 2017). Sellega varjas kostja I läbirääkimiste käigus hageja eest osaühingu väga halba rahalist seisukorda ja maksevõimetust.
5.aprilli 2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-2932 kuulutati välja võlgniku pankrot. Võlgniku pankrotimenetlus lõppes 24. novembri 2017 kohtumäärusega. Hageja nõue on pankrotimenetluses tunnustatud summas 12 778,50 eurot. Pankrotihalduri aruande kohaselt jätsid kostjad võlgniku raamatupidamise korraldamata ja sõlmisid lepinguid materjali hankeks olukorras, kus võlgnik oli selgelt maksejõuetu. Kostjad varjasid hageja eest maksejõuetust. Vastasel korral poleks hageja materjali osundatud osaühingule müünudki. Kostja I väidetavalt ei tegelnudki juhatuse liikme kohustustega ja teda asendas kostja II. Decorative Wood OÜ pankrotimenetlusest sai hageja 2000 eurot. Hageja nõuab kostjatelt summat, mis tal jäi pankrotimenetluses saamata, st 10 778,50 eurot. Hageja nõuab kostjatelt kahjuhüvitise väljamõistmist deliktivastutuse alusel. Tegemist on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega, mille osaühingu võlausaldaja on esitanud äriregistrist kustutatud osaühingu juhatuse liikme (kostja I) ja seda asendanud võlgniku suurima
osaniku, Tulevikumets OÜ juhatuse liikme (kostja II) vastu. Kostjad I ja II ei esitanud võlgniku pankrotiavaldust maksejõuetuse väljakujunemise järel. Sellega rikkus juhatuse liige kostja I äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 51 kohustusi. Kostja II roll oli lisaks kostja I nõustamisele ka asjaolu, et kostja II oli võlgniku suurima osaniku Tulevikumets OÜ juhatuse liige ja pidi olema teadlik võlgniku kehvast majandusseisust. Kostja II pidi õigusteadmistega isikuna nõudma juhatuselt ÄS § 180 lg 51 kohast käitumist. Kostja II pidi olema teadlik makseraskustest ka põhjusel, et viimane ei omanud kinnistut, kus asus saekaater, vaid rentis seda Tulevikumets OÜ-lt ehk kostjalt II. Tulevikumets OÜ juhatuse liige, hiljem juhatuse liikme volitatud isikuna tegutses kostja I. Alates 21. augustist 2017 on Tulevikumets OÜ juhatuse liikmeks uuesti kostja I. Nii leiab kinnitust asjaolu, et kostjad on võlgniku pankroti väljakuulutamisega viivitamisel tegutsenud mitte võlausaldajate kaitse eesmärgil, vaid enese isiklikus ärihuvis ning põhjustasid avalduse esitamisega kahju Decorative Wood OÜ võlausaldajatele. Kostja I süü seisneb selles, et hiljemalt 31. detsembril 2015 jättis kostja I võlgniku juhatuse liikmena ning ettevõtte tegeliku juhina esitamata pankrotiavalduse, millega põhjustas võlausaldajatele kahju. Kahju seisneb eeskätt usalduskahjus ja selle alusel maksejõuetu ettevõtte nimel tehingute tegemises, selge eesmärgiga mitte tasuda ostetud materjali eest.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Müügilepingu poolteks olid võlgnik ja hageja. Kostjad ei olnud lepingu poolteks ega andnud hagejale võlatunnistust. Seega puudub hagejal alus nõuda kostjatelt lepingute täitmist ja arvete tasumist. Hagejal puuduvad kostjate vastu ka deliktiõiguslikud nõuded ning hageja nõue on tõendamata. Täitmata on juba delikti üldkoosseisu esimene eeldus – kahju tekitamine. Kostjate tegevuse ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub ka mistahes põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Tõele ei vasta ja on tõendamata hageja väide, nagu tegutsenuks kostja II enne pankroti välja kuulutamist sisuliselt juhatuse liikmena, st tegeles äriühingu faktilise juhtimisega. Kostja II ei asendanud kunagi juhatuse liiget ega ole olnud ka kunagi Decorative Wood OÜ juhatuse liige. Kostjal II puudus õigus teha äriühingu nimel mistahes toiminguid pangas. Kostja II kui kostja I abikaasa jagas ajutisele pankrotihaldurile teavet pankrotimenetluse algfaasis, kuna kostja I oli haigestunud. Suurima osaniku juhatuse liikme staatus ei oma siinkohal mistahes õiguslikku tähtsust ega too kaasa kostjale II hageja poolt hagis viidatud äriseadustikust tulenevaid kohustusi. Hageja ei ole tõendanud ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva pankrotiavalduse esitamise kohustuse võimaliku rikkumise tõttu kahju saamist. On alusetu väita, et hageja nõue 10 778,50 eurot oleks rahuldatud pankrotimenetluse käigus juhul, kui pankrotiavaldus oleks esitatud varem. Pankrotimenetluses ei tuvastatud asjaolusid, et juhatus ei täitnud juhatuse liikme kohustusi nõuetekohaselt. Ajutise halduri aruandes ei ole tõsikindlalt tuvastatud, millal muutus võlgnik maksejõuetuks, äriühing tegutses reaalselt kuni pankrotimenetluse lõpuni. Hageja ei ole võlgniku võimaliku maksejõuetuse tekkimise kohta juba 2015. aastal esitanud ühetegi veenvat tõendit. Pankrotihalduri aruanne ei kinnita hageja väiteid, nagu oleksid kostjad jätnud võlgniku raamatupidamise korraldamata ja sõlminud lepinguid materjali hankeks olukorras, kus võlgnik oli selgelt maksejõuetu. Majandusaasta aruanded on äriregistrile esitatud õigeaegselt. Hagejal puudub mistahes õiguslik alus nõuda kahju hüvitamist kostjalt II, kuna kostja II ei ole olnud mingilgi moel võlgniku majandustegevusega seotud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi mõlema kostja vastu rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning mõistis hagejalt solidaarselt kostjate kasuks välja menetluskulud summas 3270 eurot ja viivise väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Puudub vaidlus, et hageja sõlmis Decorative Wood OÜ-ga 9. märtsist 2016 kuni 31. märtsini 2016 ostu-müügi lepingud, millest tuleneva kauba üleandmiskohustuse on hageja täitnud, kuid vastukohustus on täidetud vaid osaliselt - summas 2000 eurot. Hagejal on sõlmitud lepingust tekkinud varaline kahju summas 10 778,50 eurot. Vaidluse all on küsimus, kas nimetatud kahju eest vastutavad kostjad ja kas on täidetud kõik kahju hüvitamise eeldused, st kas kostjate tegu oli õigusvastane või lepingut rikkuv ja kas esineb põhjuslik seos kahju ja kostjate tegevuse vahel. Hagi on esitatud VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel. Hageja oli seisukohal, et kostja I võlgniku juhatuse liikmena rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust, mis kohustab ühingu juhatuse liiget esitama pankrotiavalduse viivitamata maksejõuetuse ilmnemisest. Kostjate hinnangul ei olnud äriühing maksejõuetu enne 2016-2017 talve, s.o mitte pikalt enne võlgniku poolt pankrotiavalduse esitamist veebruaris 2017. Hageja leidis, et võlgniku maksejõuetus oli välja kujunenud kas 2015. a mais-juunis või hiljemalt 2015. a detsembri lõpuks, kui suurendati osakapitali. Pankrotimenetluses tegi haldur kindlaks, et 14. augustil 2014 asutatud Decorative Wood OÜ tegevuse äritulem ei ole selle asutamisest alates olnud kordagi positiivne. Pankrotihaldur ei määratlenud konkreetselt võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise aega. Tunnistajana ülekuulamisel selgitas pankrotihaldur A.A., et püsiva maksejõuetuse tekkimise ajast on raske rääkida, sest äriühing pole maksejõuline kunagi olnudki, olukord oli püsivalt halb. Samas on tunnistaja sõnul selline maksejõuetuse tunnistamise n-ö edasi lükkamine Eestis tavaline ja loodetakse asi korda saada. Tunnistaja avaldas arvamust, et 2015. a lõpus suurendati osakapitali, kui seda poleks tehtud ja oleks esitatud pankrotiavaldus, oleks võlgu ilmselt vähem olnud. Tunnistaja kordas aruannetes esitatud arvamust, et juhatuse liige ei pannud toime kuritegu või rasket juhtimisviga. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt oli võlgnik kahjumis alates tema asutamisest. Kahjumi suurus oli 2014. a 1839,79 eurot, 2015. a 40 472,96 eurot ja 2016. a 68 830 eurot. Kohus leidis, et tootmisettevõtte ei saagi koheselt selle asutamise järel olla kasumis, sest vajalik on soetada seadmed ja ruumid, mis eeldavad kulutusi, samas toodangut piisavalt müügiks veel ei ole. Ei saa asuda seisukohale, et just 2015. a mais-juunis oli äriühing juba püsivalt maksejõuetu. Sellest ajast on tasumata arveid (osa neist jõudis ka pankrotimenetlusse). Samas puudub selgus, millises summas oli sel ajal tasumata arveid, milline oli toodangu hulk ja väärtus, millised olid sel ajal vabad rahalised vahendid, kas ja millises summas oli äriühingul põhivara. Seega puuduvad tõendid väitmaks, et just nimelt sel ajal oli äriühing juba püsivalt maksejõuetu. Maakohus leidis, et püsiva maksejõuetuse määratlemiseks ei piisa sellest, kui võlgnik ei suuda arveid tasuda lühema perioodi (2-3 kuud) jooksul, sest tegemist võib olla ajutise makseraskusega. Maksejõuetuse püsivust tuleb hinnata veidi pikema aja jooksul. 2015. a kevadeks ei olnud ettevõte käivitamisest möödas ka nii pikk aeg, et saaks kindlalt väita äritegevuse pöördumatut kahjumlikkust ja võimetust püsivalt oma kohustusi täita. 2015. a lõpuks oli olukord juba selgem ja majanduslik olukord on ka fikseeritud 2015. a majandusaasta aruandes (I kd, tl 123-132). Aruandest nähtub, et aasta kahjum oli 40 473 eurot. Samas suurendati materiaalset põhivara võrreldes 2014. a lõpuga ca 15 000 euro võrra, kuigi halduri selgituse kohaselt oli tegemist omandireservatsiooniga soetatud varaga, s.o seadmete
omandiõigus ei läinud koheselt võlgnikule üle. Tunnistaja B.B. ütluste kohaselt toimus seadmete ost 2015. a sügis-talvel järelmaksuga. Seega ei pruukinud äriühingu majanduslik seis olla tegelikkuses nii hea kui näitas aruanne. Majandusaasta aruandest nähtub, et äriühingul oli 2015. a lõpuks pikaajalisi laenukohustusi 36 823 eurot, mis olid aasta jooksul ligi 12 000 euro võrra tõusnud. Lühiajalised kohustused olid kasvanud 2797 eurolt 50 156 euroni. Kõiki nimetatud näitajaid arvesse võttes pidi äriühingu juhatus aru saama, et majandustegevus on käivitunud halvasti ja vajalik on teha mingi otsus. Käesolevalt on teada, et omanikud otsustasid suurendada osakapitali 27 000 euro võrra 43 000 euroni. 2015. a lõpus ei olnud äriühingu juhatuse liikmel kohustust pankrotiavaldust esitada, sest äriühingu omanikud tegid teise valiku, mille abil nad lootsid keerukast olukorrast välja tulla ja äritulemi positiivseks pöörata. Majandustulemuste paranemise lootust lisaraha saamise järel ei saa juhatuse liikmele ette heita. Osakapitali suurendamisse on panustanud kõik osanikud, sh ka kostja I. Maakohtu hinnangul kujunes võlgniku püsiv maksejõuetus välja paar kuud enne pankrotiavalduse esitamist, s.o 2016. a sügisel. Sellele annab tunnistust ajutise pankrotihalduri aruandes esitatud võlgnike nimekiri, millest nähtub, et suur osa nõudeid äriühingu vastu pärinesid 2016. a esimesest poolest (osa ka 2015. aastast) ehk samast ajaperioodist hageja nõudega. Samuti näitab aruande p-s 6 esitatu, et võlausaldajad olid 2017. a alguses asunud esitama äriühingu vastu nõudeid kohtusse, et võlausaldajad ei näinud enam muud võimalust nõuete rahuldamist saavutada. Võlanimekirjast nähtub ka, et selleks ajaks oli kogunenud kriitiline hulk piisavalt pikalt täitmata nõudeid. Puuduvad viited, et osanikud oleks püüdnud sel perioodil äriühingu majanduslikku seisu kuidagi parandada. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks 2016. a sügisel, s.o 4-5 kuud enne pankrotiavalduse tegelikku esitamist. Kostjad ei esitanud tõendeid, et 2016. a kevad-sügisel oleks olnud äriühingu tegevus kasumlik, mis andnuks põhjuse avalduse esitamist edasi lükata. Seega ei saa väita, et kostja I on nõuetekohaselt täitnud ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust. Hageja etteheide kostjale I raamatupidamise kohustuse rikkumise osas ei leidnud kohtus tõendamist. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt ei olnud halduril raamatupidamise korraldusele etteheiteid, mida kinnitas pankrotihaldur A.A. ka tunnistajana. Võlgniku majandusaasta aruanded on esitatud. Seega muutus Decorative Wood OÜ püsivalt maksejõuetuks alles pärast hagejaga tehingu tegemist. Olukorda ei muuda ka hageja väide, et ta ei saanud võlgniku majandusaasta aruandest vajalikku teavet. Võlgniku 2015. a majandusaasta aruanne esitati õigeaegselt ja 2016. a märtsis ei pidanudki see veel koostatud ja esitatud olema. Kohtul tuleb hinnata, kas võlgniku varaline olukord halvenes oluliselt pärast püsivalt maksejõuetuks muutumist 2016. a sügisel võrreldes pankrotiavalduse esitamise ajaga 2017. a veebruaris. Hageja ei ole seda tõendanud ega analüüsinud. Maakohus lähtus hinnangu andmisel võlgniku pankrotimenetluses koostatud aruannetest. Puuduvad andmed, et võlgniku põhivara või muu vara oleks alates 2016. a sügisest oluliselt vähenenud. Sellele viitab ka halduri seisukoht lõpparuandes, et puudusid võimalused pankrotivara suurendamiseks (aruande p 6.5). Osakapital muutunud ei ole. Seega ei leidnud tõendamist, et hageja oleks saanud oma nõude täidetud oluliselt suuremas ulatuses kui kostja I oleks esitanud pankrotiavalduse 2016. a oktoobris-novembris. Seega ei ole kostja I poolne kohustuse rikkumine põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Kostja II ei ole võlgniku juhatuse liige kunagi olnud. Seega ei saa kostja II vastutada võlgniku pankrotiavalduse esitamata jätmise kohustuse rikkumise eest ÄS § 180 lg 51 alusel. Nimetatud
säte paneb kohustuse selgelt äriühingu juhatuse liikmele, mitte osanikule või osaniku juhatuse liikmele. Kohus ei nõustunud ka muude hageja käsitlustega kostja II võimalikust vastutuse alustest võlgniku pankrotiavalduse esitamata jätmises. Ajutise halduri aruandest ja pankrotihalduri antud ütlustest tuleneb, et kostja II on pankrotimenetluse algfaasis täitnud osaliselt äriühingu juhatuse liikme kohustusi ning teinud halduriga koostööd ja esitanud vajalikke andmeid, milline kohustus on juhatuse liikmel (PankrS § 85 lg 1, § 87). PankrS § 85 lg 2 ja 3 paneb teabe andmise kohustuse ka kolmandatele isikutele, kellel on selline teave olemas. Kostja II poolt PankrS § 85 lg 2 sätestatud kohustuste täitmist ei saa pidada juhatuse liikme kohustuste täitmiseks ja laiendada seda väljapoole pankrotimenetlust. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja II osales äriühingu juhtimises ka enne pankrotimenetluse algust, kuid ka see ei võimaldaks tema vastu nõuet esitada, sest ta polnud äriühingu juhatuse liige. Kostja II sai äriühingu osaniku Tulevikumets OÜ juhatuse liikmeks alles 12. aprillil 2017. Äriühingu osanikul puudub seadusest tulenev kohustus pankrotiavaldust esitada. Asjakohatud on hageja sisukohad, mille kohaselt peaks kostja II vastutama võlgniku poolt tekitatud kahju eest seetõttu, et ta oli kostja I elukaaslane või et tal on õigusteadmised.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning mõista menetluskuludelt välja viivis. Hageja palub tunnistada kohtulahend tagatiseta viivitamata täidetavaks. Maakohtu põhjendused on vastuolulised. Maakohus on tuvastanud kahju tekkimise, samas leidis kohus, et kostja I kohustuse rikkumine ei ole põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Maakohus asus seisukohale, et ainuüksi katse suurendada ebaõnnestunult osakapitali, on piisav, et vabastada kostja I vastutusest ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumise osas. Maakohus on vastuoluliselt tuvastanud, et osakapitali mõju ei avaldunud kohati 2016. a sügiseni, kohati suveni 2016. a. Võlausaldajate nõuete kaitsmise nimekiri näitab, et raha ei laekunud ettevõttesse piisavalt, et maksejõetust ära hoida. Ka maakohus möönis, et millalgi 2016. a jooksul pidi juhatuse liige uuesti otsustama küsimuse üle, kas äriühing on püsivalt maksejõuetu ja tuleks esitada pankrotiavaldus. Kostjad ei ole millegagi tõendanud, et osakapitali ebapiisav suurendamine 2015. aasta lõpus viis Decorative Wood OÜ likviidsusprobleemi lahendamiseni ja maksejõuetust polnud. Maakohus ei ole selgelt tuvastanud kostja I tegevust ÄS § 180 lg 51 tähenduses. Maakohus leidis puudused kostja I tegevuses, kuid siiski leidis, et kostja I käitus õigesti. Maakohus eksis tõendamiskoormust jagades VÕS § 1050 vastu, kui leidis, et hageja pidanuks tõendama kostja valduses oleva raamatupidamise alusel ettevõtte maksejõulisust. Hageja tõendas võlgniku maksejõuetust eelkõige võlgniku pankrotimenetluse dokumentidega, tunnistaja A.A. ütlustega ning võlgniku majandusaasta aruannetega, millest nähtus üheselt ettevõtte ebapiisav maksevõime, mis ei olnud halduri hinnangul 2016. a alguses enam ajutine nähe. Kostjad ei tõendanud, kas võlgnikul oli piisav maksevõime ning kui oli, siis miks ta ei tasunud tarnijatele võlgu. Võlgniku varade suhtes on haldur andnud hinnangu, et tegelikult need ei vastanud raamatupidamises kajastatud väärtusele. Maakohtu otsusest jääb ebaselgeks, millal kujunes välja Decorative Wood OÜ püsiv maksejõuetus. Maakohus tuvastas, et äriühing muutus püsivalt maksejõuetuks 2016. a sügisel, s.o 4-5 kuud enne pankrotiavalduse tegelikku esitamist. Olulist segadust tekitab maakohtu hinnang, et kostjad ei esitanud tõendeid, et perioodil 2016 kevad-sügis oleks olnud äriühingu
tegevus kasumlik, mis andnuks põhjuse avalduse esitamist edasi lükata. Seega ei saa väita, et kostja I on nõuetekohaselt täitnud ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust. Kostjad ei ole teinud midagi võlgniku maksejõulisuse tõendamiseks pärast 2015. a detsembrit.
5.Kostjad (vastustajad) paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda ning mõista hagejalt väljamõistetavatelt menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostjad jäävad kõigi oma varasemate seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebust on võimalik läbi vaadata vaid nende põhjenduste raames, mis on apellatsioonkaebuses esitatud. Kahju hüvitamise eeldused kostja I suhtes ei ole täidetud, mistõttu ei saa kostja I vastutada hagejale tekkinud kahju eest. Kostjale II ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus ei laiene, mistõttu ei saa kostja II vastutada hagejale tekkinud kahju eest. Maakohtu otsus ei ole sisuliselt vastuoluline. Otsus on nõuetekohaselt põhjendatud ja tõendeid on õigesti hinnatud. Kohus on õigesti leidnud, et püsivalt maksejõuetuks muutus Decorative Wood OÜ alles pärast seda, kui oli hagejaga vaidlusalused tehingud teinud. Äriühingu kahjum ja püsiv maksejõuetus ei ole üheselt samastatavad, mida on kohtus kinnitanud tunnistajana ka haldur A.A.. Maakohus tuvastas õigesti, et võlgniku raamatupidamist oli peetud korrektselt. Kohtumenetluses ei leidnud tõendamist, et hagejal oleks olnud võimalik oma nõue pankrotimenetluses rahuldada suuremas ulatuses kui pankrotiavaldus oleks esitatud ühingu juhatuse poolt varem. Maakohus on õigesti leidnud, et puuduvad andmed, et võlgniku põhivara või muu vara oleks alates 2016. aasta sügiskuudest oluliselt vähenenud. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja II ei ole olnud võlgniku juhatuse liige. Puuduvad tõendid, et kostja II oleks asunud ühingut juhtima või et ta oleks olnud võlgniku juhatuse variliige või tegelik omanik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus, millega jäeti hagi rahuldamata, on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Hageja apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust kaebuse rahuldamisele.
7.Asjas ei ole vaidlust, et hageja müüs märtsis 2016 ümarpalki Decorative Wood OÜ-le kogusummas 12 778,50 euro eest, kuid ostja jättis kohustused hageja ees täitmata. Hageja on esitanud VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel kahju hüvitamise nõude Decorative Wood OÜ juhatuse liikme (kostja I) ja tema abikaasa (kostja II) vastu. Decorative Wood OÜ pankrotimenetlus on läbi viidud (võlgnik esitas ise pankrotiavalduse veebruaris 2017) ja ühing on registrist kustutatud. Pankrotimenetluses tunnustati hageja nõuet täies ulatuses, nõue rahuldati 2046,82 euro ulatuses (I kd lk 173). Hageja leiab, et temal on tekkinud kostjate õigusvastase käitumise tulemusena kahju võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustuse suuruse ulatuses. Hageja on seisukohal, et kostjad oleksid pidanud pankrotiavalduse esitama varem, igal juhul enne hageja ja võlgniku vahelist tehingut märtsis 2016.
8.VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. ÄS § 180 lg 51 kohustab osaühingu juhatuse liiget esitama kohtule viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva jooksul alalise maksejõuetuse ilmnemisest osaühingu pankrotiavalduse. Kui osaühingu mistahes võlausaldaja tõendab, et juhatuse liige ei täitnud nõuetekohaselt ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust ja selle tagajärjel
halvenes osaühingu võlausaldaja olukord võrreldes sellega, kui juhatuse liige oleks õigeaegselt esitanud avalduse osaühingu pankroti väljakuulutamiseks, on osaühingu võlausaldajal võimalik nimetatud varaliste olukordade vahe suuruses summas esitada kahju hüvitamise nõue kohustust rikkunud juhatuse liikme vastu. Pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise seisukohast eristatakse võlausaldajaid, kellel oli nõue osaühingu vastu olemas juba püsiva maksejõuetuse tekkimise hetkel (nn vanad võlausaldajad) ning neid, kellel tekkis tehingust tulenev nõue osaühingu vastu pärast püsiva maksejõuetuse tekkimist (nn uued võlausaldajad). Vana võlausaldaja kahjuna on käsitletav see varalise olukorra vahe, kui pankrotiavaldus oleks esitatud õigeaegselt. Uue võlausaldaja kahjuna on käsitatav aga kogu negatiivne kahju ehk usalduskahju, st võlausaldaja tuleb kahju hüvitamise tulemusena asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta poleks maksejõuetu osaühinguga tehingut teinud (vt selles osas K. Saare jt, Ühinguõigus I, 2015, lk 179-180). Riigikohus on usalduskahju küsimust käsitlenud näiteks tsiviilasja nr 3-2-1-62-13 p-s 16. Hageja nõuab kostjatelt pankrotiavalduse esitamata jätmisega tekitatud usalduskahju hüvitamist (I kd lk 47, 111). Hageja jäi sellele seisukohale ka ringkonnakohtu istungil.
9.Maakohus tuvastas, et kostja I hilines pankrotiavalduse esitamisega, avaldus tulnuks esitada sügisel 2016 (4-5 kuud enne pankrotiavalduse tegelikku esitamist), mil kujunes välja võlgniku püsiv maksejõuetus. Võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja pärast hagejaga tehingu tegemist. Tõendamist ei leidnud, et pankrotiavalduse varasemal esitamisel oleks hageja saanud oma nõude võlgniku pankrotimenetluses suuremas ulatuses rahuldatud, seetõttu ei tuvastanud maakohus põhjuslikku seost kostja I õigusvastase käitumise ja hageja kahju vahel.
10.Kuigi hageja apellatsioonkaebus on raskesti jälgitav, on kaebusest võimalik aru saada, et eelkõige heidab hageja maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist võlgniku alaliselt maksejõuetuks muutumise aja tuvastamise osas ning sellest tulenevalt ebaõiget otsustust võlgniku juhatuse liikme kohustuse tekkimise aja osas esitada võlgniku pankrotiavaldus.
11.Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et maakohtu otsuse põhjendused on kohati raskesti jälgitavad. Samas on maakohtu hinnang tõenditele, siseveendumuse kujunemine ja otsusele jõudmise käik arusaadav. Maakohus on jaganud õigesti tõendamiskoormise ning asunud põhjendatud seisukohale, et kostjal I võlgniku juhatuse liikmena ei tekkinud pankrotiavalduse esitamise kohustust enne hagejaga tehingu tegemist (just sellele asjaolule tugineb hageja nõue), mistõttu ei ole tõendatud hagejal kostja I tegevusetuse tõttu kahju tekkimine. Maakohus juhindus asjakohasest Riigikohtu praktikast ja asus põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole menetluses tõendanud kostja I ÄS § 180 lg 51 järgset kohustust esitada võlgniku pankrotiavaldus enne märtsi 2016. Äriühingu juhatuse liikmel on seadusest tulenev kohustus esitada pankrotiavaldus üksnes siis, kui äriühing on muutunud alaliselt maksejõuetuks PankrS § 1 lg 2 või 3 tähenduses. Käesolevas asjas peab seda asjaolu tõendama hageja, kes ei ole seda teinud. Eristada tuleb makseraskusi PankrS § 1 lg 2 või 3 järgsest alalisest maksejõuetusest. Maakohus asus põhjendatud seisukohale, et 2015. aasta lõpus tegutsesid juhatus ja osanikud võlgniku majandusliku olukorra parandamisel piisava hoolsusega, sh toimus osakapitali suurendamine. ÄS § 176 sätestab osanike kohustused seoses osaühingu vara vähenemisega, sh on üheks abinõuks pankrotiavalduse esitamine (ÄS § 176 p 3). Seega ei saa ühingu juhatuse liikme ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohust esitada pankrotiavaldus vaadelda lahus osanike kohustustest tagada ühingu vara säilimine. Maakohus tuvastas õigesti, et 2016 aasta alguses tõusis ka võlgniku müügikäive, millest tegi põhjendatud järelduse, et sel perioodil (detsember 2015- märts 2016) oli alust uskuda, et võlgniku majandustulemused lisaraha saamise järel paranevad. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et võlgnik muutus alaliselt
maksejõuetuks PankrS § 1 tähenduses hiljemalt 31. detsembriks 2015, st vahetult pärast osakapitali suurendamist.
12.Põhjendatud ei ole hageja väited apellatsioonkaebuses ( kaebuse p 2.3) selles, et võlgniku alalise maksejõuetuse seisuga 31. detsember 2015 tõendas hageja võlgniku pankrotimenetluse dokumentidega, tunnistaja A.A. ütlustega ning võlgniku majandusaasta aruannetega. PankrS § 2 viimase aluse kohaselt on pankrotimenetluse eesmärgiks mh ka võlgniku maksejõuetuse põhjuste, sh tekkimise aja väljaselgitamine. PankrS § 22 lg 2 p 2 ja § 55 lg 3 p 11 järgi on see ajutise halduri ja pankrotihalduri kohustus. Pankrotihaldur A.A. asus võlgniku pankrotimenetluses esitatud aruannetes ( I kd lk 6-17 ja 172186) seisukohale, et võlgnik on alustanud tegevust 2014. aasta lõpus, tema tegevuse kulud ületasid kogu tegutsemise aja tema tulusid ja seetõttu on võlgniku tegevusega algusest peale kaasnenud võlad. Pankrotiavalduse esitamise ajaks oli võlgnik muutunud alaliselt maksejõuetuks. Täpsemalt haldur aruannetes võlgniku alalise maksejõuetuse tekke momenti ei ole hinnanud. Aruannetes puuduvad etteheited kostjale I pankrotiavalduse hilinenud esitamise osas. Asjakohaseid kohtuotsuseid võlgniku pankrotimenetluses ei ole kohtule esitatud. Tunnistajana andis A.A. ütlusi, et võlgniku puhul oli väga raske tuvastada maksejõuetuse tekkimise aega. Kui pankrotiavaldus oleks esitatud 2015 lõpus osakapitali suurendamise otsuse asemel, siis võlgu oleks ilmselt vähem olnud. Viimased tööd ettevõttes lõpetati ajutise pankrotimenetluse ajal, osad töölepingud lõpetati pärast avalduse esitamist. Osanikud ei takistanud pankrotimenetluse läbiviimist. Võlgniku 2015. aasta majandusaasta aruande (I kd lk 126) kohaselt oli seisuga 31. detsember 2015 omakapital 687 eurot, aruandeaasta kahjum oli 40473 eurot. Tunnistajana ülekuulatud võlgniku tegevjuht B.B. (II kd lk 14) andis ütlusi, et võlgnik oli alustav ettevõte, 2016. aasta alguses jõuti tegevustulemusega peaaegu nulli lähedale kevadperioodil mõnel kuul, kahjum oli minimaalne. Tegemist oli tegutseva ettevõttega, olid töötajad, tellimused ja materjal. Soetati ettevõttele vajalikke seadmeid. Hageja väited ettevõtte varast tühjendamise osas (I kd lk 110) ei ole halduri aruandlusega tõendamist leidnud.
13.Maakohus on tõendeid kogumis hinnates viidanud põhjendatult Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, mille kohaselt tuleb selleks, et teha kindlaks, kas äriühing oli muutunud mingiks ajaks püsivalt maksejõuetuks, hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Ringkonnakohus nõustub seetõttu maakohtu hinnanguga tõenditele, et võlgnik ei olnud enne hagejaga märtsis 2016 tehingu tegemist muutunud alaliselt maksejõuetuks PankrS § 1 lg 2 või 3 tähenduses ja kostjal I ei olnud kohustust esitada pankrotiavaldus. Ringkonnakohus leiab kõiki uuritud tõendeid kogumis hinnates, et just perioodil 2015 lõpp2016 algus oli võlgnikul lootust muutuda majanduslikult jätkusuutlikuks ja hakata teenima kasumit. Ühingu osanikud olid valmis ühingusse rahaliselt panustama ja majandustegevus toimus. Olukorras, kus pankrotihaldur ei ole võlgniku pankrotimenetluses tuvastanud täpset ajahetke, mil võlgnik muutus alaliselt maksejõuetuks, on põhjendamatud hageja etteheited maakohtule selles, et maakohus ei suutnud seda ajahetke ülitäpselt määratleda. Maakohtule ei ole esitatud rohkem asjaolusid ning tõendeid, kui oli teada pankrotihalduril.
14.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja põhjendustega, et kostja I võlgniku juhatuse liikmena ei esitanud lõppkokkuvõttes pankrotiavaldust õigeaegselt, vaid hilines selle esitamisega mitmed kuud. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu seisukohta, et kui kostja I oleks esitanud pankrotiavalduse perioodil 2016 sügis kuni 2017 veebruar, ei oleks hageja nõue saanud pankrotimenetluses rahuldatud suuremas ulatuses kui praegu.
Kui kostja I on jätnud ÄS § 180 lg 51 järgse kohustuse täitmata pärast seda, kui hagejal oli nõue võlgniku vastu juba tekkinud, saaks hageja kahju seisneda üksnes rahasummas, mis tal oleks jäänud saamata selle tõttu, et kostja viivitas võlgniku pankrotiavalduse esitamisega. Kahju tekkimise ja suuruse tuvastamiseks tuleks võrrelda rahasummat, mida hageja oleks pankrotimenetluses saanud juhul, kui võlgniku pankrot oleks varem välja kuulutatud, rahasummaga, mida ta saanuks tegelikult võlgniku pankrotimenetluse kaudu. Kostja on vastuses hagile (I kd lk 165) põhjendatult viidanud Riigikohtu 20. juuni 2018 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-50307 seisukohtadele sellises olukorras kahju suuruse arvestamise osas. Hageja ei ole kostja seisukohale vastanud, taotledes üksnes usalduskahju väljamõistmist (vt selles osas otsuse p 8). Sellega võttis hageja riski, et kui kohus tuvastab kostja I õigusvastase käitumise pankrotiavalduse mitteõigeaegsel esitamisel pärast hagejal nõudeõiguse tekkimist võlgniku vastu (st pärast märtsi 2016), ei ole kohtul andmeid hageja võimaliku kahju suuruse kohta ja ainuüksi seetõttu tuleb jätta hageja nõue kahju väljamõistmiseks rahuldamata.
15.Hageja etteheited maakohtule VÕS § 1050 rikkumise osas ei ole põhjendatud. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekkimise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt delikti üldkoosseisu struktuurile on süü viimane element, mida kontrollitakse. Kuna asjas ei ole tuvastatav kostja I õigusvastase käitumisega hagejal tekitatud kahju olemasolu, siis ei pidanud kohus ka kostja I süü olemasolu või selle puudumist kontrollima.
16.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kostja II vastu hagi rahuldamata jätmise osas ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel korrata. Kuigi apellatsioonkaebusega on taotletud maakohtu otsuse tühistamist kogu ulatuses (st ka kostja II osas), puuduvad kaebuses sisulised põhjendused maakohtu otsuse muutmiseks hagi kostja II vastu rahuldamata jätmise osas.
17.Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb jätta menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjate menetluskulu nimekirja kohaselt on kostjad kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid õigusabikuludena kokku 960 eurot (sh käibemaks) menetlusdokumentide koostamisele ja kostjate esindamisele ringkonnakohtu istungil. Arvestades ka apellandi õigusabi kulu suurust (1265 eurot) tuleb kostjate õigusabikulu 960 eurot lugeda TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikuks ja põhjendatud kuluks, mis tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb välja mõista ka viivis kostjate kasuks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Viivi Tomson
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.