5. veebruar 2020, Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-19-20485
Tsiviilasi
PlusPlus Capital AS hagi H. H. vastu põhivõla ja kõrvalnõuete summas 364.36 euro ning lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
198.05 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja PlusPlus Capital AS, registrikood 11919806, asukoht Tartu mnt 83-601, Tallinn, lepinguline esindaja Marjana Šestel Kostja H. H., isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xxx x-x, xxxxxx xxxx, xxxxx xxxx, xxxxx xxxxxxx Kirjalikus menetluses/lihtmenetlus (TsMS § 405)
Asja lahendamise viis
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada PlusPlus Capital AS hagi H. H. vastu osaliselt.
2.Välja mõista H. H.lt (H., isikukood xxxxxxxxxxx) Elisa Eesti AS-i ja kostja vahel 31.01.2016 sõlmitud liitumislepingu nr 4492020 (kliendinumber 8411000) alusel koostatud arvest nr 2015748879 tulenev põhivõlg 127 (ükssada kakskümmend seitse) eurot ja 90 (üheksakümmend) senti, sissenõutavaks muutunud viivised 34 (kolmkümmend neli) eurot ja 92 (üheksakümmend kaks) senti ning sissenõudmiskulu 25 (kakskümmend viis) eurot, kokku summas 187 (ükssada kaheksakümmend seitse) eurot ja 82 (kaheksakümmend kaks) senti PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806) kasuks.
3.Välja mõista H. H.lt viivis arvestatuna võla põhiosalt (s.o 127.90 eurolt) alates 17.12.2019 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue (127.90 eurot).
4.Jätta rahuldamata PlusPlus Capital AS nõue H. H. vastu hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise osas summas 76 (seitsekümmend kuus) eurot ja 54 (viiskümmend neli) senti ning veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise määra kohaldamise osas 0.07% päevas.
Tsiviilasi nr 2-19-20485 ning mõista nimetatud summa H. H.lt PlusPlus Capital AS-i kasuks välja.
7.Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses.
8.Tagaseljaotsus kuulub viivitamata täitmisele. Kaja esitamine (kostjale) Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja menetluse taastamiseks Pärnu Maakohtule 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse avalikult kättetoimetamisest. Kostjal tuleb kaja esitamisel lisada kõik asja ettevalmistamise lõpule viimiseks vajalik, sh kirjalik vastus hagile. Taotledes kaja esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse (s.t esitama kaja). Edasikaebamise kord (hagejale) Kohtuotsuse peale võib hageja 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtu õiguslik põhjendus
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel ja hageja nõusolekul kohus lahendab hagi tagaseljaotsusega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kuna kostja ei ole kohtu määratud tähtpäevaks hagile vastanud. Sellisel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg-s 5 loetletud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid selles asjas ei esine. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud ema P. H. kaudu edasiandmisega 20.01.2020 ja kostja ei ole kohtule tähtaegselt nõuetekohaselt kirjalikku vastust esitanud.
2.Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt omaksvõetud asjaoludel on hageja nõuded osaliselt allpool märgitud ulatuses kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel tuleneb kostja vastu esitatud nõue sideteenuse lepingutest elektroonilise side seaduses (ESS) §-s 91 sätestatud ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 mõistes. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. ESS § 96 lg 1 p 4 ja lepingu kliendinumbriga 8411000 kohaselt on kostja kohustatud tasuma talle osutatud teenuse ja tema poolt ostetud kaupade eest tasu. Kostja ei ole täitnud Elisa Eesti AS-ga sõlmitud lepingust kliendinumbriga 8411000 tulenevaid rahalisi kohustusi. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on nõude omandanud loovutamise teel. Vastavalt VÕS § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Lähtudes eeltoodust kohus rahuldab hageja nõude arvest nr 2015748879 tuleneva põhivõlgnevuse summas 127.90 euro väljamõistmiseks kostjalt. 2 (5)
Tsiviilasi nr 2-19-20485
3.VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hageja ei ole hagis esitanud asjaolusid, milliste alusel peaks või saaks kohus asuda seisukohale, et tegemist ei olnud tarbijalepinguga. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 101 lg 2 esimene lause sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimäär perioodil 01.07.2016 kuni käesoleva otsuse koostamiseni on 0.00 %. Hageja nõuab kostjalt viivist, mis on arvestatud arvest nr 2015748879 tuleneva põhivõlgnevuselt 127.90 eurot lepingust tulenevas määras 0.07 % päevas ajavahemiku eest vastavalt 19.07.2016 – 16.12.2019 summas 111.46 eurot (seega viivisemäär 25.55 % aastas). Lepingus kokkulepitud viivisemäär ületab vaidlusalusel ajal kehtestatud seadusjärgset viivisemäära rohkem kui 3 korda (3.1875 korda). Kohtu hinnangul on tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega. Kohtupraktika kohaselt VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi on eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24).
4.TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on viivisenõude esitanud selliselt, et arvest 2015748879 tulenevalt perioodi eest 19.07.2016-16.12.2019 nõuab hageja viivist kindla summana ja alates 17.12.2019 protsendina. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. 1.07.2016 arve nr 2015748879 maksetähtaeg on kindlaks määratud 18.07.2016. TsÜS § 136 lg 7 kohaselt, kui tähtpäeva saabumine on määratud teatud kuupäevaga, saabub tähtpäev sellel kuupäeval. Sama paragrahvi üheksanda lõike järgi tähtaja määramisel loetakse päevaks ajavahemikku keskööst keskööni. TsÜS § 137 lg 1 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on kostja viivituses 1.07.2016 arve tasumisega alates 19.07.2016. Lähtudes eeltoodust on sissenõutavaks muutunud viivis põhinõude 127.90 euro puhul 34.92 eurot. Seega rahuldab kohus hageja nõude sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks kostjalt osaliselt summas 34.92 eurot. Sissenõutavaks muutunud viivise summas 76.54 eurot jätab kohus eeltoodud põhjendustel rahuldamata. TsMS § 367 mõistab kohus viivise alates 17.12.2019 protsendina VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras, so lahendi tegemise ajal 8% aastas, kuid kokku mitte suuremas summas kui 127.90 eurot. Kohus on 3 (5)
Tsiviilasi nr 2-19-20485 30.12.2020 puuduste kõrvaldamise määruses hagejale ka selgitanud, et Riigikohus on asunud oma 16.11.2016 lahendis nr 3-2-1-118-16 seisukohale, et kohtul on õigus vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju. Hageja seda teinud ei ole.
5.VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja on esitanud nõude sissenõudmiskulude hüvitamiseks kokku 25 eurot. Sissenõudmiskulud on kulud, mida võlausaldaja kannab seoses võlgnikult kohtuväliselt võla nõudmisega, ning need tekivad olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud ning võlausaldaja teeb mitmeid toiminguid, et panna oma nõue võlgniku vastu maksma. VÕS § 1132 lg 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmises. Leping lõppes 25.06.2016. Hageja saatis võlateatised kostjale 1.04.2018 maksumusega kokku 15 eurot, 1.05.2018 maksumusega kokku 5 eurot ja 1.06.2018 maksumusega kokku 5 eurot. Kohus leiab, et antud asjas on põhjendatud hageja sissenõudmiskulud summas 25 eurot.
6.TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu.
7.TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
8.Kohus juhib hageja tähelepanu asjaolule, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. (RKTKm 3-2-1-4-15, p 14). Käesoleva tsiviilasja hinnaks on 198.05 eurot. Kohus selgitab, et antud juhul oleks hagejal olnud mõistlikum ning soodsam esitada oma nõue maksekäsu kiirmenetluse avaldusena. Maksekäsu kiirmenetluse sisseviimise eesmärgiks oligi lihtsamate nõuete menetlemise kiirendamine ja menetlusökonoomia. Nõue, milles põhivõlg on 127.90 eurot, ongi just selline nõue, mille tuleks maksekäsu kiirmenetluses menetleda. Seega ei ole kohtu hinnangul põhjendatud koheselt hagi esitamine kohtule, vaid seda tuleks teha maksekäsu kiirmenetluse avaldusena. Kuna hageja on valinud kostja jaoks kulukama 4 (5)
Tsiviilasi nr 2-19-20485 menetluse (kostja sai hagiavalduse kätte ega vastanud, seega ei oleks ta nõuet ka maksekäsu kiirmenetluses vaidlustanud), siis ei pea kohus õiglaseks jätta riigilõivu 75 eurot kostja kanda, vaid teha seda osas, milline oleks hagejal tulnud tasuda maksekäsu kiirmenetluses ehk 45 euro ulatuses. Seega jätab kohus riigilõivu 30 eurot hageja enda kanda.
9.Hageja taotleb lisaks riigilõivule õigusabikulude hüvitamist summas kokku 420 eurot. Esmalt märgib kohus, et esindaja ajakulu 3.5 tundi summas 420 eurot ei ole selles asjas põhjendatud ega vajalik. Tegemist on trafaretse hagiga (kohtumenetluses olevate hagide võrdluses on vahetatud kostja nimi ja aadress ning arvnumbrid – kliendinumber, arve number, võlgnevuse summa), hagist ei nähtu analüüsi, asjas puudub keeruline õiguslik vaidlus ja kohtuistungeid ei ole toimunud. Kohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ajakulu selles asjas maksimaalselt 0.5 tundi. Vaatamata sellele leiab kohus, et menetluskulu on põhjendatud kostjalt välja mõista 20 euro ulatuses, mis on peetud põhjendatud esindaja kuluks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel. Kohus selgitab veelkord, et hagejal oli võimalus pöörduda esmalt niivõrd väikese nõudega maksekäsu kiirmenetluse avaldusena kohtu poole, kuid hageja seda soodsamat varianti (nii endale kui ka kostjale) ei kasutanud. Seda enam, et tegemist on lihtsa menetlusega, oleks hagejal võimalik menetluses osaleda ka isiklikult, esindajat kasutamata, kuna maksekäsu kiirmenetluses tulnuks täita vaid blanketne avaldus. Esindaja kasutamine on hageja õigus, mitte kohustus ning hageja peab kaaluma, kas väiksemate nõuete esitamisel kohtusse on siiski vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja teenuste kasutamine, kuna sellega tekib täiendavaid menetluskulusid. Tulenevalt eelpool toodust leiab kohus, et menetluskulusid suuremas summas, kui oleks hagejale hüvitatud maksekäsu kiirmenetluses ei ole alust põhjendatuks pidada ega kostjalt antud asjas välja mõista. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv summas 45 eurot ning esindajatasu 20 eurot, kokku 65 eurot.
10.TsMS § 177 lg 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on hageja esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.