Aktsiaselts LTT ja Osaühing Breting hagi MIRBER Invest OÜ ja M B vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
1 664 235,62 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja 1 Aktsiaselts LTT (registrikood 10004430) Hageja 2 Osaühing Breting (registrikood 10014919) Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaat Eerik Entsik ja vandeadvokaat Liisi Kents Kostja 1 MIRBER Invest OÜ (registrikood 11970173) Kostja 2 M B (isikukood xxxx) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava
Asja läbivaatamine
Poolte nõusolekul kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Hagiavaldus rahuldada.
2.Mõista MIRBER Invest OÜ-lt ja M Blt solidaarselt välja Aktsiaselts LTT kasuks põhivõlgnevus summas 540 000 eurot, intress summas 499 892,06 eurot ning seisuga 29.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivis summas 63 720 eurot, kokku 1 103 612,06 eurot.
3.Mõista MIRBER Invest OÜ-lt ja M Blt solidaarselt välja Osaühingu Breting kasuks põhivõlgnevus summas 60 000 eurot, intress summas 55 543,56 eurot, ning seisuga 29.05.019 sissenõutavaks muutunud viivis summas 7 080 eurot, kokku summa suuruses 122 623,56 eurot.
Mõista kostjatelt MIRBER Invest OÜ ja M B solidaarselt välja Aktsiaseltsi LTT ja Osaühingu Breting kasuks viivis 0,2% tasumata põhivõlgnevuse summast iga võlgnevuse tasumisega viivitatud päeva eest alates 30.05.2019 kuni võlgnevuse täieliku ja nõuetekohase tasumiseni.
5.M B vastutuse maksimaalsumma Aktsiaseltsi LTT ja Osaühingu Breting ees on
kokku 1 000 000 eurot. Menetluskulude jaotus
6.Jätta menetluskulud solidaarselt MIRBER Invest OÜ ja M B kanda.
7.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt on hagejate nõude aluseks 6.04.2018 sõlmitud nõude loovutamise lepingu muudatus, milles kostja 1 tunnustas varasemat võlgnevust konstitutiivse võlatunnistusena ning kostja 2 kinnitas käendajana, et ta on nõus nimetatud lepingu sõlmimisega. Tunnustatud võlgnevus tekkis hagejate ja kostja 1 vahel 17.06.2011 sõlmitud nõuete loovutamise lepingust, mille alusel hagejad loovutasid kostjale 1 Kuldkuu Investeeringute AS-i vastu olevad nõuded. Loovutamise lepingu alusel pidi kostja 1 tasuma hagejatele 1 426 246 eurot, kuid jättis tasumata 600 000 eurot loovutustasu ja 483 435,62 eurot intresse. Kostja 2 käendas nimetatud kohustust hagejate ees 1 000 000 euro ulatuses. Asjaolusid, mis tooksid kaasa tehingu tühisuse ei esine. Kostjad ei saa seaduse kohaselt tugineda 27.08.2012, 28.06.2013, 02.06.2015, 28.06.2016 ja 06.04.2018 lisakokkulepetes sisalduva konstitutiivse võlatunnistuse tühisusele selle väidetava vastuolu tõttu heade kommete või avaliku korraga ega ka konstitutiivse võlatunnistuse andmise aluseks oleva lepingu tühisusele, kuivõrd sellise vastuväite välistavad seaduses ja kohtupraktikas väljendatud konstitutiivsele võlatunnistusele vastuväidete esitamise erinormid.
2.Hageja 1 palub kohtul mõista välja kostjatelt solidaarselt hageja 1 kasuks põhivõlgnevus summas 540 000 eurot, intress summas 499 892,06 eurot, ning seisuga 29.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivis summas 63 720 eurot, kokku 1 103 612,06 eurot. Hageja 2 palub mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja 2 kasuks põhivõlgnevus summas 60 000 eurot, intress summas 55 543,56 eurot, ning seisuga 29.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivis summas 7 080 eurot, kokku 122 623,56 eurot. Hagejad paluvad mõista kostjatelt solidaarselt välja hagejate kasuks viivis lepingus sätestatud määras 0,2% tasumata põhivõlgnevuse summast iga võlgnevuse tasumisega viivitatud päeva eest alates hagi esitamisele järgnevast päevast, so 30.05.2019 kuni võlgnevuse täieliku ja nõuetekohase tasumiseni. Samuti paluvad hagejad kohtuotsuses kehtestada, et kostja 2 vastutuse maksimaalsumma hagejate ees on kokku 1 000 000 eurot. Menetluskulude jaotamisel jätta kõik menetluskulud kostjate kanda, määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus ning menetluskulude kindlaksmääramisel mõista kostjatelt välja kõik tekkinud menetluskulud, sealhulgas menetlusvälised kulud advokaadi õigusabi eest.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostjad vaidlevad hagile vastu leides, et 17.06.2011 nõude loovutamise leping oli vastuolus heade kommetega ning on seetõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Kostja sisustab vastuolu heade kommetega järgnevalt. Äriühing, kelle vastu esitatud nõue loovutati, oli algse loovutamise lepingu sõlmimise ajal majanduslikult halvas seisus ja vastavalt loovutati väärtusetu nõue. Seega oli kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja 1 oli alles asutatud ja ta ei saanud ilmselgelt olla suuteline kohustust täitma. Kostja 1 sõlmis lepingu sellepärast, et hagejad survestasid kostjat 2 ähvardades pankrotimenetluse algatamisega, kui kostjad ei sõlmi hagejatele kasulikke lepinguid. Kostjate hinnangul oli
nõude loovutamise leping krediidileping ning hagejad jätsid hindamata kostja 1 krediidivõimekuse. 17.06.2011 loovutamislepingu tühisus toob kaasa ka ülejäänud lisade tühisuse. Käendusleping on tühine tulenevalt asjaolust, et kostja 2 sõlmis lepingud olles hagejate sunni all, kuna hagejad ähvardasid pankrotimenetluse algatamisega. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hagejate kanda.
4.Lisakokkulepete näol ei ole tegu konstitutiivse võlatunnistusega. Lisakokkuleppeid tuleb hinnata nende tegeliku sisu järgi, mitte sellisena nagu osapooled neid nimetanud on. Käesoleval juhul muudeti lisakokkulepetega olemasoleva lepingu tingimusi, mitte ei tekitatud uut kohustust. Lepingut, millega muudetakse olemasoleva lepingu tingimusi, ei saa pidada konstitutiivseks võlatunnistuseks, sest selle pinnalt ei looda uut iseseisvat kohustust, vaid muudetakse olemasoleva kohustuse sisu. Juhul, kui lisakokkuleppeid konstitutiivseteks võlatunnistusteks pidada ja lugeda, et hagejate nõuded baseeruvad konstitutiivsetel võlatunnistustel, siis kostja 2 kui käendaja vastutus langeb automaatselt ära. Nimelt kui läbi lisakokkulepete tekkis kostjal 1 hagejate ees uus iseseisev kohustus, siis järelikult 17.06.2011 nõude loovutamise lepingu pinnalt kohustused lõppesid. Samas kuivõrd kostja 1 on sõlminud käenduslepingu vaid 17.06.2011 nõude loovutamise lepingust tulenevate kohustuste käendamiseks, mitte aga konstitutiivsetest võlatunnistustest tulenevate kohustuste käendamiseks, siis sõltumata 17.06.2011 nõude loovutamise lepingu kehtivusest on kostja 2 vastu nõue alusetu. Nimelt käendusleping ei taga nõuet, mille pinnalt on põhivõlgniku vastu nõue esitatud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
6.Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
7.Hagejate nõude aluseks on 6.04.2018 sõlmitud nõude loovutamise lepingu muudatus, milles kostja 1 tunnustas varasemat võlgnevust konstitutiivse võlatunnistusena ning kostja 2 kinnitas käendajana, et ta on nõus nimetatud lepingu sõlmimisega. Hagejate nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
8.Kohus tuvastab asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud alljärgnevalt.
8.1 Hageja 1 (laenuandja) ja Kuldkuu Investeeringute Aktsiaselts (laenusaaja) sõlmisid 18.08.2008 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja 1 Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsile laenu summas 1 000 000 eurot (tl 13-14). Hageja 1 kandis nimetatud summa 18.08.2008 Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi arvelduskontole (tl 15). Vastavalt laenulepingu punktile 2.1 kohustus laenaja tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 20% aastas ning et intressi arvutatakse laenusumma tagastamata jäägilt. Laenulepingu punkti 2.3 kohaselt oli igakuiseks intressimakseks 260 777 krooni ja intress tuli maksta laenuandja kontole hiljemalt jooksva kuu 22. kuupäevaks. Laenulepingu punkt 3.1 kohaselt kohustus laenaja tagastama laenu hiljemalt 31.12.2008. Laenulepingust tulenevad kohustused olid tagatud 18.08.2008 hageja 1 (laenuandja) ja kostja 2 vahel sõlmitud käenduslepinguga, 18.08.2008 hageja 1 ja R N vahel sõlmitud käenduslepinguga ning 18.08.2008 hageja 1 ja J Fi vahel sõlmitud käenduslepinguga (tl 16-21). Hageja 1 ja Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi vahel 18.12.2008 ja 06.03.2009 sõlmitud kokkulepetega suurendati laenusumma kasutamise eest tasumisele kuuluvat intressi 24%-le aastas ning pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 18.03.2009 ja hiljem kuni 31.12.2009 (tl 22-23). 06.03.2009 hageja 1, J F, R N ja kostja 2 vahel sõlmitud kokkulepetega lõpetati käenduse kehtivus J F suhtes ning suurendati kostja 2 vastutuse maksimaalsummat laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse osas kuni summani 666 667 eurot (tl 24-25). 14.08.2009 hageja 1, R N ja M B vahel sõlmitud kokkulepetega lõpetati käenduse kehtivus R N suhtes ning suurendati käendaja M B vastutuse maksimaalsummat laenulepingust tuleneva võlgnevuse osas kuni summani 1 000 000 eurot (tl 26). 8.2 26.11.2009 loovutas hageja 1 nõude loovutamise lepinguga hagejale 2 laenulepingust tulenevast nõudest osa summas 100 000 eurot koos nõuet tagavate õigustega (tl 27-28). 26.11.2009 teatati nõude loovutamisest kostjale 2 (tl 29). 03.02.2010 hagejate, Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi ja kostja 2 vahel sõlmitud kokkuleppega vähendati kokkulepitud intressi kuni suuruseni 12% aastas ning pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 30.06.2011 (tl 30-31). 03.09.2010 sõlmiti hagejate, Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi ja kostja 2 vahel ka ühiste kavatsuste protokoll, millega lepiti kokku võlgnevuse kustutamises xxxx asuva kinnisvara müügist laekuvate summade arvel (32-33). 17.06.2011 sõlmiti hagejate ja kostja 1 vahel nõude loovutamise leping, mille punktis G kinnitati poolte poolt, et nimetatud lepingu sõlmimise hetke seisuga oli Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi põhivõlgnevuse suuruseks 1 000 000 eurot ja Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi intressivõlgnevuse suuruseks 479 892 eurot, kokku 1 479 892 eurot (tl 34-36). Nõude loovutamise lepingu punkti 1.1 kohaselt loovutasid hagejad oma nõude Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi vastu täies ulatuses kostjale 1. 17.06.2011 nõude loovutamise lepingu punkti 2.16 kohaselt leppisid lepingu pooled kokku, et kostja 1 poolt mistahes maksete teostamisel hagejatele tasutakse 90% summast hagejale 1 ning 10% summast hagejale. 17.06.2011 nõude loovutamise lepingust tulenevad kostja 1 kohustused olid tagatud 17.06.2011 hagejate ja kostja 1 vahel sõlmitud käenduslepinguga, mille punkti 1.4 kohaselt oli käendaja kostja 2 vastutuse maksimaalsumma hagejate ees 1 000 000 eurot (37-38). 8.3 17.06.2011 nõude loovutamise lepingut on muudetud hagejate ja kostjate vahel 27.08.2012, 28.06.2013, 02.06.2015 ja 28.06.2016. sõlmitud kokkulepetega (tl 39-45). 6.04.2018 nõude loovutamise lepingu muudatuse punkti D kohaselt on kostjal 1 ja kosjal 2 tasumata nõude ostuhinna osa summas 600 000 eurot ning intressid kokku summas 483 435,62 eurot (69 435,62 eurot + 72 000 eurot + 54 000 eurot + 72 000 eurot + 72 000 eurot + 72 000 eurot + 72 000 eurot) (46-48). 6.04.2018 nõude loovutamise lepingu muudatuse punktis E kinnitas kostja 1, et temal eksisteerib lepingu punktis D nimetatud võlgnevus hagejate ees. Samuti tunnistas kostja 1 tingimusteta ning tagasivõtmatult oma nimetatud võlgnevust ning pooled käsitlevad sellist antud sättes sisalduvat kostja 1 poolset võlgnevuse tunnustamist konstitutiivse võlatunnistusena, mis loob uue kostja 1 poolse iseseisva abstraktse kohustuse. Nimetatud nõude loovutamise lepingu muudatuse p 2.1 kohaselt kinnitab kostja 2 tingimusteta ja tagasivõtmatult, et hageja 2 on käendajana nõus lepingu
sõlmimisega ja nõude loovutamise lepingu muutmisega ning, et tema poolt käenduslepingus antud käendus jääb muutumatult jõusse.
9.Kohus kvalifitseerib esmalt pooltevahelise õigussuhte. Hagejate hinnangul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, kostjad leiavad, et muudeti üksnes olemasoleva kohustuse sisu. Kohus täitis 26.09.2019 määrusega selgitamiskohustust ning selgitas ühtlasi pooltele ka tõendamiskoormist (tl 201-202). Kohtupraktikas eristatakse konstitutiivset ja deklaratiivset võlatunnistust (RKTKo 3-2-1-103-16, p 16). Deklaratiivne võlatunnistus pöörab ümber tõendamiskoormise, mistõttu peab võlgnik tõendama, et ta pole võlgu (RKTKo 3-2-1-149-14, p 12). Konstitutiivne võlatunnistus loob iseseisva kohustuse, millele ei saa esitada vastuväiteid algsest võlasuhtest (RKTKo 3-2-1-125-15, p 13). Kohus tuvastab võlatunnistuse liigi lepingu tõlgendamise reegleid kasutades (RKTKo 3-2-1-103-16, p 16). Võlatunnistuse liigi määramisel on oluliseks asjaolu, kui pooled on kajastanud tahet luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus kõrvuti algse kohustusega või viidatud sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega (RKTKo 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (RKTKo nr 3-2-1-147-15, p 13). Riigikohtu praktika järgi peab konstitutiivse võlatunnistuse andmist tõendama isik, kes sellele tugineb. Seega tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt RKTKo 3-2-1-162-13, p 36).
10.Kohtu hinnangul ei ole hagejad tõendanud poolte tahet luua iseseisev kohustus. Kohus leiab, et võlatunnistusega kostja 1 üksnes kinnitas olemasolevat kohustust, mis nähtub ka kokkulepitu sisust ja selle sõnastusest. 6.04.2018 lisakokkulepete punktis E kostja 1 kinnitas, et temal eksisteerib lepingu punktis D nimetatud võlgnevus hagejate ees, kusjuures kostja 1 tunnistas hagejate ees tingimusteta ning tagasivõtmatult oma nimetatud võlgnevust. Vastavas punktis oli täiendavalt märgitud, et pooled käsitlevad sellist antud sättes sisalduvat kostja 1 poolset võlgnevuse tunnustamist konstitutiivse võlatunnistusena, mis loob uue kostja 1 poolse iseseisva abstraktse kohustuse. Riigikohtu praktikas on seotud kõrged kriteeriumid kokkulepete konstitutiivseks võlatunnistuseks lugemiseks. Kohus selgitab, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks ei pruugi olla piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks.
11.Kohus leiab, et antud juhul oli poolte tahe muuta nõude loovutamise lepingust tulenevat kostja 1 ostuhinna tasumise kohustust. Kõnealusest kokkuleppest ei nähtu poolte tahe luua uus iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Seega leiab kohus, et 6.04.2018 võlatunnistuse andmise eesmärk oli anda tagatis nn aluskohustuse (nõude loovutamise lepingu alusel tasutava võla) tagamiseks ja võlg tuleb lugeda laenulepinguks. Laenuleping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada laenu tagastamise eest. Seega ei ole tegemist sellega, et hagejate ja kostja 1 vahel on tekkinud algsest kohustusest sõltumatu kohustus. Samuti on Riigikohus selgitanud, et kui võlakirjal on deklaratiivse võlatunnistuse iseloom, on see kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on kohaldatavad ka võlaõigusseaduse laenulepingu kohta käivad sätted (vt RKTKo nr 3-2-1-14316, p 26). Eeltoodust tulenevalt tuleb kõnealune võlatunnistus kvalifitseerida deklaratiivseks võlatunnistuseks. Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Kuigi hagejal ei olnud võla olemasolu ja selle tekkimise asjaolude tõendamise koormist, on hageja esitanud deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevad asjaolud ja tõendid, sh selle, millised võlasuhted poolte vahel olid ja kuidas, kelle vahel ning millises suuruses tekkis võlatunnistuses märgitud võlgnevus. Riigikohtu praktika kohaselt on VÕS § 30 järgse deklaratiivse võlatunnistuse andmisel kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid
tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt RKTKo nr 3-2-1-103-16, p 21). Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt RKTKo nr 3-2-1-103-16, p 21). Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust puudutavaid vastuväiteid.
12.Kostja 1 on esitanud vastuväite, et nõude loovutamise leping ja selle viis lisa on TsÜS § 86 lg 1 alusel seoses nende vastuolu tõttu heade kommetega tühised. Kostja 2 on esitanud vastuväite, et samuti on käendusleping heade kommete vastuolu tõttu tühine. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muuhulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (TsÜS § 86 lg 2).
13.Kohtule kostjate poolt esitatud Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi 2010 majandusaastaaruandest nähtuvalt oli Kuldkuu Investeeringute Aktsiaselts varatu. Hagejad on tõendanud, et 17.06.2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingu esemeks oleva nõude puhul oli tegemist tagatud nõudega. Kostja 1 ei ole tõendanud, et nõude sissenõudmine Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsilt või Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi kohustuste eest vastutavatelt kolmandatelt isikutelt oleks nimetatud hetkel olnud täielikult lootusetu. Seega ei saa asuda seisukohale, et 17.06.2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingu esemeks oleva nõude osas oli tegemist nõudeõigusega maksejõuetu äriühingu vastu. Kohus on seisukohal, et nõude loovutamise lepingut ega selle viit lisakokkulepet ei muuda tühiseks asjaolu, et nõude omandanud kostja 1 oli asutatud enne nõude omandamist alles aasta tagasi ning nimetatud lepinguga võttis kostja 1 endale kohustuse, mida äsja asutatud äriühing ei olnud väidetavalt suuteline täitma. Kohus nõustub hagejate seisukohaga, et nõude loovutamise lepingu täitmist tagas käenduslepingu kohaselt nii Kuldkuu Investeeringute Aktsiaseltsi kui ka kostja 1 tegelik kasusaaja kostja 2, mistõttu vajadusel oli käendajal võimalik kas otse või läbi oma otsese või kaudse kontrolli olevate teiste äriühingute tagada kostjale 1 nõude loovutamise lepingu täitmiseks vajalike rahaliste vahendite üleandmine. Tõendamata on kostjate väide, et nõude loovutamise leping sõlmiti väidetavalt hagejate survel, kuna hagejad hakkasid nõudma laenu tagastamist ning hoiatasid pankrotimenetluse alustamisega. Kohus nõustub hagejate seisukohaga, et 17.06.2011 nõude loovutamise lepingut ei saa muuta head kommete vastaseks asjaolud, et hagejad hakkasid nõudma laenu tagastamist ning hoiatasid pankrotimenetluse alustamisega. Võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult sissenõutavaks muutunud laenu tagastamist ning samuti on seadusega kooskõlas pankrotiavalduse esitamisega hoiatamine. Asjaolud, et 17.06.2011 nõude loovutamise leping sõlmiti ajal, kui Kuldkuu Investeeringute Aktsiaselts ei olnud suuteline tasuma laenulepingust tulenevat võlgnevust summas 1 270 000 eurot, et hagejatel eksisteeris õiguslik alus Kuldkuu Investeeringute Aktsiaselts vastu pankrotiavalduse esitamiseks ning et hagejad väidetavalt väljendasid oma valmisolekut sellise pankrotiavalduse esitamiseks, ei muuda nõude loovutamise lepingut tühiseks selle väidetava vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga. Seega saab asuda seisukohale, et kostja sõlmis 17.06.2011 nõude loovutamise lepingu vabatahtlikult. Samuti näitab kostjate käitumine pärast lepingu sõlmimist, et leping ei sõlmitud sundolukorras. Kostjad tasusid pärast lepingu sõlmimist esimese lepingujärgse makse ning sõlmisid perioodil 2012-2018 nõude loovutamise lepingule viis lisakokkulepet, millega pikendati põhivõlgnevuse jäägi ja intressi tagastamise tähtaega.
14.Kohus nõustub ka hagejate seisukohaga, et nõude loovutamise lepingut ei ole võimalik käsitleda ei krediidilepinguna VÕS § 401 tähenduses ega tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 tähenduses ning seega ei kohaldu nimetatud lepingule vastutustundliku laenamise põhimõtted. Eeltoodust tulenevalt ei ole tühine 17.06.2011 nõude loovutamise leping ning seega ei ole
tühised ka nõude loovutamise lepingu suhtes koostatud viis lisakokkulepet.
15.Kohtu hinnangul ei ole eeltoodud põhjendustel tühine ka kostjaga 2 sõlmitud käendusleping ega 6.04.2018 sõlmitud nõude loovutamise lepingu muudatus kostjat 2 puudutavate punktide 2.1-2.4 osas. Kostja 2 on täiendavalt käenduslepingu tühisuse asjaoluna toonud kohtu ette väite, et kostja 2 ei ole väidetavalt kunagi omanud võimekust tasuda käenduslepinguga võetud maksimaalset kohustust summas 1 000 000 eurot. Kostja 2 väide on tõendamata. Kohtule hagejate poolt esitatud elektroonilise kinnistusraamatu väljavõtete kohaselt kuulub kostjale 2 kokku 7 kinnisasja, seega on tõendamist leidnud, et kostjal 2 on võimekus tasuda käenduslepinguga võetud kohustust (tl 64-70).
16.Kuivõrd kostja 1 on allkirjastanud võlatunnistuse ega ole tõendanud võlatunnistuse aluseks oleva nõude puudumist, asub kohus seisukohale, et võlatunnistus on kehtiv ning see kuulub täitmisele VÕS § 8 lg 2 ja § 76 kohaselt. Võlaõigusseaduse VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohustuse rikkumine on aga võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Võlausaldajatel ehk käesoleval juhul hagejatel on seega õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna võlgnik, s.o kostja 1, on kohustust rikkunud. 17.06.2011 nõude loovutamise lepingu punkti 2.16 kohaselt leppisid lepingu pooled kokku, et kostja 1 poolt mistahes maksete teostamisel hagejatele tasutakse 90% summast hagejale 1 ning 10% summast hagejale. VÕS § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendajavastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagejate põhinõude ja intressinõude kostjate vastu tervikuna
17.Hagejad paluvad kostjatelt välja mõista ka seisuga 29.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivis summas 7 080 eurot, kokku 122 623,56 eurot. Hagejad paluvad mõista kostjatelt solidaarselt välja hagejate kasuks viivis lepingus sätestatud määras 0,2% tasumata põhivõlgnevuse summast iga võlgnevuse tasumisega viivitatud päeva eest alates hagi esitamisele järgnevast päevast, so alates 30.05.2019 kuni võlgnevuse täieliku ja nõuetekohase tasumiseni. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega annab seadus hagejatele õiguse nõuda sissenõutavaks mittemuutunud viivist ka alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele. Samuti paluvad hagejad kohtuotsuses kehtestada, et kostja 2 vastutuse maksimaalsumma hagejate ees on kokku 1 000 000 eurot.
18.Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjatelt solidaarselt välja hageja 1 kasuks põhivõlgnevuse 540 000 eurot, intressi summas 499 892,06 eurot ning seisuga 29.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivise summas 63 720 eurot, kokku 1 103 612,06 eurot. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt välja hageja 2 kasuks põhivõlgnevuse summas 60 000 eurot, intressi summas 55 543,56 eurot, ning seisuga 29.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivise summas 7 080 eurot, kokku 122 623,56 eurot. Kohus mõistab kostjatelt
solidaarselt välja hagejate kasuks viivise 0,2% tasumata põhivõlgnevuse summast iga võlgnevuse tasumisega viivitatud päeva eest alates 30.05.2019 kuni võlgnevuse täieliku ja nõuetekohase tasumiseni. Kohus määrab kohtuotsuse resolutsioonis, et kostja 2 vastutuse maksimaalsumma hagejate ees on kokku 1 000 000 eurot.
MENETLUSKULUD
19.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. See ei välista ega piira käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaldamist. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
20.Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
21.TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.