Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-19-5854 alates 16.04.2019 kuni põhinõude täitmiseni, R B kasuks.

(võlausaldaja) ja kostja 2 (käendaja) kokku, et käendaja vastutab lepingu punktis 1 nimetatud lepingust ja/või selle muudatustest ja/või lisadest tulenevate kostja 1 kohustuste tähtaegse ja nõuetekohase täitmise eest ja hageja võib nõuda kohustuste täitmist omal äranägemisel kas kostjalt 1 ja kostjalt 2 ühiselt või kostjalt 2. Lepingu punkti 2.3 kohaselt nõuete maksimaalne suurus võib ulatuda kuni 14 950 euroni. 21.02.2019 esitas hageja kostjale 1 ja kostjale 2 nõude võlgnevuse tasumiseks. Hageja palus nõude kogusummas 20 050 eurot täita viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 07.03.2019. Kostjad ei ole oma lepingulisi kohustusi kohaselt täitnud, so laenu summas 9000 eurot tagastanud ning intressi summas 8050 eurot tasunud. Kostja 1 on rikkunud endale laenulepinguga võetud kohustusi, sattunud laenu tagastamisega viivitusse ning hagejal on tulenevalt lepingu punktist 1.4 õigus nõuda kostjalt 1 viivist 0,03% tasumisele kuuluvast summas iga nimetatud kohustusega täitmisega viivitatud päeva eest. Seisuga 15.04.2019 on kostja 1 võlgnevus hageja ees: põhinõue 9000 eurot; intress 8050 eurot; leppetrahv 3000 eurot; viivis 199,80 eurot (15.04.2019 seisuga), kokku 20 249,80 eurot. Lepingu punkti 2.3 esimese lause kohaselt leppisid võlausaldaja ja käendaja kokku, et käendaja kohustub täitma võlgniku täitmata rahalised ning muud käesoleva lepingu punktis 1 nimetatud lepingust ja/või selle muudatustest tulenevad vaidlustamata kohustused 14 päeva jooksul arvates võlausaldaja poolt vastava kirjaliku nõude esitamisest käendajale. Hageja on kirjaliku nõude kostjale 2 edastanud 21.02.2019. 20.06.2019 menetlusdokumendis on hageja seisukohal, et kostja väide justkui laenu- ja käendusleping on kostjate poolt allkirjastatud hageja poolse sunni või ultimaatumi korras, on vale, tõendamata ja ei ole eluliselt usutav. Hageja ja kostjad koos käisid notaribüroos ning notar viibis dokumendi allkirjastamise juures. Hageja ei nõustu väidetega, mille kohaselt on kostja 1 tasunud hagejale 500 eurot ning kostja 2 summas 2800 eurot. Kostjad ei ole esitanud enda väidete tõendamiseks ühtegi dokumenti. Pooled on nõustunud lepingus sätestatud tingimustega sh käendaja. Hageja on kostjale 1 laenu andnud ja kostja on selle kätte saanud, seda kinnitab ta enda allkirjaga. Kostjate vastuväited lepingu p 1.3 fikseeritud intressimäärale on põhjendamatud. Kostjad on lepingu enne selle allkirjastamist läbi lugenud ning enda allkirjaga kinnitanud, et lepingu sisu on neile arusaadav. Kostjate vastus Vastuse kohaselt, kostjad on seisukohal, et hageja nõue on ebaselge ja põhjendamatu ning hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Poolte poolt allkirjastati 20.03.2018 laenuleping ja käendusleping, mille osapoolte isikusamasust kinnitas Tallinna notari Tarvo Puri asendaja Mait Maiste. Laenu- ja käenduslepingu koostas hageja ning esitas kostjatele ultimatiivses korras allkirjastamiseks. Notar tuvastas ainult isikusamasust, mitte laenulepingu sisu. Laenusumma põhiosast on juba tasutud kostja 2 poolt 2800 eurot ja kostja 1 poolt 500 eurot, mistõttu on hageja haginõue ebatäpne ja eksitav. Seega on ka nii intresside, kui ka viiviste arvestus väär ning tuleb hageja poolt täpsustada. Kostjad ei nõustu laenulepingu punktis 1.3 fikseeritud ühekordse intressi suurusega ning vaidlevad sellele vastu. Kostjad olid sunnitud laenulepingu ultimatiivse sisu allkirjastama. Kohtuistung Hageja lepinguline esindaja 1 vastas kohtule, et hageja jääb hagiavalduse juurde ja taotleb välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 20.03.2018 laenulepingust ja käenduslepingust tulenev võlgnevus mis 15.04.2019 seisuga oli kostjalt 1 põhinõue 9000 eurot, ühekordne intress summas 8050 eurot, leppetrahv 3000 eurot ja viivised kuni 15.04.2019 summas 199,80 eurot kokku 20249,80 eurot. Tänaseks on jooksev viivis 375,30 eurot. Kostjalt 2 põhinõue summas 9000 eurot, ühekordne intress 4950 eurot, leppetrahv 1000 eurot, kokku 14 950 eurot. Kostjalt 1 alates hagi esitamisest kuni nõudekohase tasumiseni viivised protsendina põhisummast. Hageja palub jätta menetluskulud kostjate kanda. Selles osas on laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimisel

2-19-5854 osapooled omavahel kokku leppinud. Hageja palub menetluskulud märkida kohtulahendis. Kostjad on esitanud seisukoha hagiavaldusele, põhisumma osas vastuväiteid ei ole. Kostjate vastuse punkt 1.2 on konkreetne vastuväide. Vastuses on viidatud lisale 1, aga e-toimiku materjalidest ühtegi lisa ei näinud. Hageja viitab laenulepingu ja käenduslepingu punktile 1.2. Pole väljavõtet, kinnituskirja ega makset. Poolte vahel on ajalugu ja on olemas ka täiendavad võlatunnistused ja laenulepingud, millega pooled veel kohtus pole. Need on eraldiseisvad asjad ja nende osas tuleb veel pöörduda kohtusse. Kostjad ei ole ühtegi eurot tasunud. Hageja on esitanud dokumendid, et kostja 1 osas on täitemenetlused ja maksevõime on vähenenud. Tegemist on notaris kinnitatud laenulepingu ja käenduslepinguga. Kostjatel oli vaba tahe kas kohustused võtta või mitte, neile selgitati tagajärgi. Vaidlust ei ole, et tegemist ei ole majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepinguga, vaid füüsilised isikud on need omavahel sõlminud. Ei ole tarbijakrediit, laenu andja ei ole majandustegevuses tegutsev isik. Hagi tagamise raames on täna 1500-2000 eurot piirang, 1455 eurot on kontol. Hageja on kandnud ka täiturikulud. Vaidlust laenusumma üleandmise ja vastuvõtmise üle ei ole. Laenu tagasimakse kuupäev 01.02.2019 on tänaseks saabunud ning nõue on muutunud sisse nõutavaks. Aegumistähtaeg ei ole saabunud. Kogu nõue 20.06.2019 seisuga on kokku 20 425,30 eurot. Hageja ja kostja II vahel on sõlmitud käendusleping. Vastavalt käenduslepingule on kokku lepitud kostja II vastutus rahalises maksimumsummas on 14 950 eurot. Kostjad vastutavad solidaarselt. Rikutud kohustused on summas 20 425,30 euro tasumata jätmine. Hageja on nõude kostjale II edastanud ja see on kätte saadud. Hageja viitab lepingu punktis 1.7 ja 2.3 olevatele kokkulepetele. Sisulist vaidlust laenu ja laenukohustuse osas ei ole. Kostjate sundimise väide on alusetu. Kostjate väide, et osaliselt on nõuet tasutud, on tõendamata. Hageja on laenu andnud ja kostja II kätte saanud. Kostjate vastuväide intressimäärale on põhjendamatu. Hageja lepinguline esindaja 2 vastas kohtule, et kui kostjad väidavad, et neid on sunnitud ja viitavad TsÜS § 96, siis tähtaeg on möödas. Kostjad peavad seda tõendama ja notari abi ei olnud kaasosaline. 20 425,30 eurot on kokku põhinõue, intress, leppetrahv ja kogunenud viivis, lisaks menetluskulud. Kostjad peavad tõendama maksekorraldusega, et on tasunud 2800 eurot ja 500 eurot. Kostjate lepinguline esindaja vastas kohtule, et kostjad on põhinõude 9000 eurot osaliselt tasunud: kostja 2 tasus 2800 eurot ja kostja 1 tasus 500 eurot, põhiosa summa on tegelikult väiksem. Kostjad ei tunnista hagi sellises mahus. Kostjad soovivad täpsustada tegelikku nõuet. Põhinõudes ei ole pretensioone, aga intressid on ülemäära kõrged. Esitatud laenuleping ei kajasta kogu hageja ja kostjate vahelist krediidiajalugu, seda põhjust, miks leping sõlmiti. Ajalugu algab 2015.a. Arvestades kostjate poolt esitatud tõendeid jääks 5700 eurot (9000-3300). Vaidlus on intressi osas, mis on ülemäärane. Hageja pani kostja sundpositsiooni, koostas lepingu ning kostjad olid sunnitud alla kirjutama. Tegemist ei ole notariaalse laenulepinguga, notar tuvastas vaid tehingu pooled. Kostjad pakuvad kompromissina 6000 eurot. Leping ise viitab sellele, et kostjad olid sundseisundis ja pidid allkirjastama. Kostjad oleksid taotlenud lepingu tühistuse tuvastamist kui oleks saanud vastuhagi esitada. Kostjad oleksid võimelised maksma 500 eurot kuus. Kostja ei tunnista hagi ja põhinõuet. Kostjad on teinud tagasimakseid, kuid kahjuks on jäänud maksekorraldus lisamata. Kostjad vaidlevad vastu intressimäära osas, see on ülemäära suur. Ei ole usutav, et notar oleks sellise intressiga lepingu tõestanud. On alust nõuda lepingu tühiseks tunnistamist. Kohtukulude osas on hageja vabatahtlikult võtnud need kulud. Kostja palub võtta arvesse asjaolu, et arutati kompromissi. Kohtu seisukoht Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 235 kohaselt tuleb väidet kohtule põhistada selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda selle väite usutavaks. Hinnates kogumis asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti ja tuginedes siseveendumusele, leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada. VÕS § 3 p 1 on sätestatud, et võlasuhe võib tekkida lepingust ja VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 kohaselt, võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada. VÕS 103 lg 1 kohaselt, võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on esitanud kostjate vastu solidaarselt rahalise kohustuse 9000 eurot täitmise nõude, intressi 8050 eurot nõude, leppetrahvi 3000 eurot nõude, arvestades kostjaga 2 käenduslepingus kokku lepitud vastutuse piiranguid ja kostja 1 vastu viivisenõude. Kohtu poolt on tuvastatud järgmised asjaolud: -hageja ja kostja 1 vahel on 20.03.2018 sõlmitud laenuleping, mille p 1.1 kohaselt hageja annab kostjale 1 laenu summas 9000 eurot; -sama laenulepingu p 1.1 kohaselt on laenusumma hageja poolt kostjale 1 sularahas välja makstud 09.12.2017 ja kostja 1 kinnitab nimetatud summa saamist oma allkirjaga sõlmitud laenulepingul; -sama laenulepingu p 1.2 kohaselt kohustus kostja 1 tagastama hagejale nimetatud 9000 eurot hiljemalt 01.02.2019; -sama laenulepingu p 1.3 kohaselt andis hageja kostjale 1 nimetatud laenu ühekordse intressiga summas 8050 eurot; -sama laenulepingu p 1.4 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma hagejale nimetatud 9000 euro tagastamisega viivitamisel viivist 0,03% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest kuni viivituse lõppemiseni, so 9000 euro täieliku tasumiseni; -sama laenulepingu p 1.5 kohaselt kohustus kostja 1 laenusumma 9000 eurot lepingu p 1.2 märgitud tähtajaks tagastamata jätmisel maksma hagejale leppetrahvi summas 3000 eurot; -sama laenulepingu p 1.7 on hageja ja kostja 1 kokku leppinud, et kostja 1 kannab kõik kulud, kaasa arvatud hageja võimalikud kohtukulud, mis seonduvad lepingust tulenevate vaidluste lahendamisega, kui Eesti Vabariigi õigusaktidega ei ole ette nähtud teisiti; -hageja ja kostja 2 vahel on 20.03.2018 sõlmitud käendusleping, mille p 2.1 on pooled kokku leppinud, et kostja 2 vastutab hageja ja kostja 1 vahel 20.03.2018 sõlmitud laenulepingust tulenevate kostja 1 kohustuste tähtaegse ja nõuetekohase täitmise eest; -sama käenduslepingu p 2.1 kohaselt võib hageja nõuda kostjaga 1 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist omal äranägemisel kas kostjalt 1 ja kostjalt 2 ühiselt või kostjalt 2 juhul, kui kostja 1 ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt; -sama käenduslepingu p 2.2 kohaselt vastutab kostja 2 ka käendatavast lepingust tulenevate

2-19-5854 leppetrahvide, viiviste, kohtukulude, tagatistega seotud lisakulude eest ja kõigi kostja 1 ja/või kostja 2 poolt põhjustatud kahjude ja võlgnevuste sissenõudmisega, sh täitemenetluse ja õigusabiga kaasnevate kulude eest; -sama käenduslepingu p 2.3 kohaselt kohustus kostja 2 täitma hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad vaidlustamata kohustused 14 päeva jooksul arvates hageja poolt vastava kirjaliku nõude esitamisest kostjale 2; -sama käenduslepingu p 2.3 kohaselt, hageja poolt kostjale 2 esitatavate nõuete maksimaalne suurus, sisaldades käenduslepingu p 2.2 toodud muid kulusid, on 14 950 eurot, seejuures vastutab kostja 2 laenulepingu p 1.2 nimetatud kostja 1 kohustuse (laenusumma 9000 eurot tagastamine) eest maksmimaalselt 9000 euro ulatuses, laenulepingu p 1.3 nimetatud kohustuse (intressi tasumine) eest maksimaalselt 4950 euro ulatuses ning laenulepingu p 1.5 nimetatud kohustuse (leppetrahv) täitmise eest maksimaalselt 1000 euro ulatuses; -kostja 1 ei ole hagejale tasunud 20.03.2018 laenulepingu p 1.1 kokku lepitud summat 9000 eurot ja intressi 8050 eurot; -poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja 1 on laenusumma 9000 eurot kätte saanud; -kostjad on vastuses hagile ja kohtuistungil väitnud, et kostja II on hagejale tagastanud 20.03.2018 laenulepingu täitmiseks 2800 eurot ja kostja 1 on tagastanud 500 eurot, kuid ei ole esitanud ühtegi tõendit; -kostjad on vastuses hagile ja kohtuistungil vaielnud vastu 20.03.2018 laenulepingu p 1.3 kokku lepitud ühekordse intressi suurusele 8050 eurot ja on väitnud, et kostjad oli lepingu sõlmimisel sundolukorras; -kostjad on vastuses hagile ja kohtuistungil vaielnud vastu 20.03.2018 laenulepingu p 1.3 kokku lepitud ühekordse intressi suurusele 8050 eurot. Kohus on seisukohal, et hagejal on poolte vahel 20.03.2018 sõlmitud laenulepingu ja käenduslepingu alusel õigus nõuda solidaarselt kostjatelt võla 9000 euro tasumist. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja 1 on hagejaga sõlmitud laenulepingu alusel saanud laenu 9000 eurot ja et raha on hagejalt kostjale 1 üle antud sularahas 09.12.2017, so enne laenulepingu sõlmimist. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et laenusumma tagastamise tähtaeg oli laenulepingu kohaselt 01.02.2019 ja et kostja 1 ei ole hagejale laenusummat tagastanud. Kostjad on küll väitnud, et kostja II on hagejale tagastanud 20.03.2018 laenulepingu täitmiseks 2800 eurot ja kostja 1 on 20.03.2018 laenulepingu täitmiseks tagastanud 500 eurot, kuid ei ole esitanud raha hagejale osalise tagastamise kohta ühtegi tõendit. VÕS § 103 lg 2 kohaselt, kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja 1 ei ole väitnud ega tõendanud, et kohustuse rikkumine tema poolt oli vabandatav. Käenduslepingu p 2.3 kohaselt vastutab kostja 2 laenulepingu p 1.2 nimetatud kostja 1 kohustuse (laenusumma 9000 eurot tagastamine) eest maksmimaalselt 9000 euro ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja 2 on hagejaga sõlminud käenduslepingu ja et kostja 2 ei ole hagejale kostja 1 kohustuse täitmiseks laenusummat 9000 eurot tagastanud vastavalt käenduslepingu p 2.3 14 päeva jooksul arvates hageja poolt vastava kirjaliku nõude esitamisest kostjale 2. Käenduslepingu p 2.1 tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjaga 1 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist kostjalt 2 juhul, kui kostja 1 ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt. Hageja on esitanud 21.02.2019 e-kirja manusega „nõue võlgnevuse tasumiseks 21.02.2019 N T“, milles hageja esindaja pöördub kostja 2 poole seoses hageja ja kostja 2 vahelistest tehingutest tulenevate varaliste nõuetega. Samuti on hagiavaldus kostjale 2 kätte toimetatud koos hagi menetlusse võtmise kohtumäärusega ja kostja 2 ei ole hageja nõuet täitnud käenduslepingu p 2.3 kokkulepitud tähtajaks. Kostja 2 ei ole väitnud ega tõendanud, et kohustuse rikkumine tema poolt oli vabandatav. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hageja nõude ja mõistab kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 20.03.2018 laenulepingust ja käenduslepingust tuleneva võla 9000 eurot.

Kohus on seisukohal, et hagejal on poolte vahel 20.03.2018 sõlmitud laenulepingu ja käenduslepingu alusel õigus nõuda kostjatelt solidaarselt leppetrahvi 3000 eurot tasumist. VÕS § 158 lg 1 kohaselt, leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 160 kohaselt, kohustuse rikkumise vabandatavuse korral ei või leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohus on käesolevas asjas tuvastanud, et kostjad on oma laenulepingust ja käenduslepingust tulenevat kohustust rikkunud ja kostjad ei ole tõendanud, et rikkumine oli vabandatav. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja 1 on hagejaga sõlmitud laenulepingu alusel saanud laenu 9000 eurot ja et kostja 1 ei ole hagejale tähtajaks laenusummat tagastanud. Laenulepingu p 1.5 kohaselt kohustus kostja 1 laenusumma 9000 eurot lepingu p 1.2 märgitud tähtajaks tagastamata jätmisel maksma hagejale leppetrahvi summas 3000 eurot. Käenduslepingu p 2.1 tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjaga 1 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist kostjalt 2 juhul, kui kostja 1 ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt. Käenduslepingu p 2.3 kohaselt vastutab kostja 2 laenulepingu p 1.5 nimetatud kostja 1 kohustuse (leppetrahv) täitmise eest maksimaalselt 1000 euro ulatuses. Hageja esitatud leppetrahvi nõue on kostjatele kätte toimetatud koos hagi menetlusse võtmise määrusega ja kostjad ei ole hageja nõuet täitnud. Kostjad ei ole menetluses leppetrahvi nõudele vastu vaielnud ega leppetrahvi vähendamist taotlenud. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hageja leppetrahvi nõude ja mõistab kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 20.03.2018 laenulepingust ja käenduslepingust tuleneva leppetrahvi 3000 eurot, millest kostja 2 vastutab 1000 euro ulatuses. Kohus on seisukohal, et hagejal on poolte vahel 20.03.2018 sõlmitud laenulepingu ja käenduslepingu alusel õigus nõuda kostjatelt solidaarselt intressi tasumist. Laenulepingu p 1.3 kohaselt andis hageja kostjale 1 laenu 9000 eurot ühekordse intressiga summas 8050 eurot. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on pooltel õigus kokku leppida, et kohustuselt tuleb tasuda tasuda intressi ja intressimäär. VÕS § 94 lg 3 kohaselt, fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär. Käenduslepingu p 2.3 kohaselt vastutab kostja 2 laenulepingu p 1.3 nimetatud kohustuse (intressi tasumine) eest maksimaalselt 4950 euro ulatuses. Hageja esitatud intressinõue on kostjatele kätte toimetatud koos hagi menetlusse võtmise määrusega ja kostjad ei ole hageja nõuet täitnud. Kostjad on vastuses hagile ja kohtuistungil vaielnud vastu 20.03.2018 laenulepingu p 1.3 kokku lepitud ühekordse intressi suurusele 8050 eurot ja on väitnud, et kostjad oli lepingu sõlmimisel sundolukorras. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 kohaselt, tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 kohaselt, kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Kostjad ei ole menetluses esitanud teavet selle kohta ega kirjeldanud asjaolusid, millisel põhjusel tekkis ja milles väljendus 20.03.2018 laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimisel kostjate väidetav sundolukord. Kostjad on väitnud, et 20.03.2018 dokumendi valmistas ette hageja ja kostjad allkirjastasid laenulepingu ja käenduslepingu Tallinna notari Tarvo Puri büroos notari asendaja juuresolekul, kes on kinnitanud kostjate poolt notari asendaja juuresolekul antud allkirja õigsust. Kostjad ei ole esitanud väidet, et nad sõlmisid laenulepingu ja käenduslepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kuivõrd lepingul kinnitas kostjate allkirjade õigsust allkirjastamise juures viibinud notari asendaja, siis ei

2-19-5854 ole põhjendatud eeldada, et hageja kasutas kostjate vastu lepingu allkirjastamise ajal vahetult füüsilist jõudu. Kostjad ei ole nimetanud ega tõendanud ühtegi TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustavat asjaolu. Kohtu hinnangul ei ole tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Vastastikuste soorituste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljasolekut peab üldjuhul tõendama tehingu tühisusele tuginev isik. Intressiperioodil 21.03.2018-01.02.2019 on lepingus kokku lepitud intressisumma 8050 eurot, mis on vastavalt intressikalkulaatorile 102,66% aastas ja 0,281271% päevas. Poolte väidetest tuleneb, et lisaks 20.03.2018 laenulepingule ja käenduslepingule on poolte vahel aastaid kestnud rahalised suhted, milles pooled on osalenud vabatahtlikult ja millest on põhjendatud järeldada, et kostjad oleksid 20.03.2018 tehingu sõlminud olenemata tehingu väärtusest ja et pole tõenäoline, et üks pool oleks teise võimalikku majanduslikult nõrgemat positsiooni teadlikult enda kasuks lepingu sõlmimisele kallutamiseks kasutanud. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hageja intressinõude ja mõistab kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 20.03.2018 laenulepingust ja käenduslepingust tuleneva intressi 8050 eurot, millest kostja 2 vastutab 4950 euro ulatuses. VÕS § 113 lg 1 kohaselt, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 20.03.2018 laenulepingu p 1.4 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma hagejale laenusumma 9000 euro tagastamisega viivitamisel viivist 0,03% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest kuni 9000 euro täieliku tasumiseni. Seega on pooled viivise määras kokku leppinud. Hagiavalduse kohaselt on arvestuslik viivis alates 01.02.2019 kuni 15.04.2019 199,80 eurot. Hageja palub välja mõista kostjalt 1 hagiavalduse seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 199,80 eurot Kuivõrd 01.02.2019 oli kostjatel 20.03.2018 lepingu järgi veel võimalik laenusummat hagejale tasuda, siis on põhjendatud alustada viivise arvestamist 02.02.2019 ja viivise suurus ajavahemikul 02.02.2019-15.04.2019 on 197,10 eurot. Kostja 1 ei ole hageja viivisenõudele vastu vaielnud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks viivise ajavahemiku 02.02.2019-15.04.2019 (73 päeva) eest summas 197,10 eurot. Viivisearvestus: 02.02.201915.04.2019, võlasumma 9000 eurot, 0,03% päevas, 73 päeva x 2,70€ = 197,10€. TsMS § 367 kohaselt, viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise 9000 euro suuruselt põhivõlgnevuselt alates 16.04.2019 kuni põhinõude täieliku täitmiseni 0,03% põhivõlgnevuse summalt iga viivitatud päeva eest. Kohus rahuldab hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivisenõude ja mõistab kostjalt 1 välja viivise 0,03% päevas põhinõudelt alates 16.04.2019 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. TsMS § 445 lg 2 kohaselt, kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kohus on 16.04.2019 määrusega määranud hagi tagamiseks arestida hageja kasuks kostjale 1 ja kostjale 2 kuuluvad pangakontod Eestis tegevusloa alusel tegutsevates krediidiasutustes AS Inbank, AS LHV Pank, AS SEB Pank, Bigbank AS, Swedbank AS, Tallinna Äripanga AS, Luminor Bank AS, Coop Pank AS ja Eestis tegutsevates välisriikide krediidiasutuste filiaalides AS Citadele banka Eesti filiaal ja Danske Bank A/S Eesti filiaal kostja 1 suhtes 10 000 euro ulatuses ja kostja 2 suhtes 10 000 euro ulatuses. Kohtu hinnangul on põhjendatud jätta kohaldatud hagi tagamise abinõu

jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kuna see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik. Hageja ei ole taotlenud abinõu tühistamist või asendamist. Kohtule on esitatud kohtutäitur Priit Petteri 22.04.2019 täitemenetluse lõpetamise otsus täiteasjas nr 023/2019/739, mille kohaselt on kostja 2 arvelduskontodel raha 0,65 eurot ja 1454,81 eurot ning hagi on tagatud nimetatud summades. Kohtule on esitatud kohtutäitur Priit Petteri 22.04.2019 täitemenetluse lõpetamise otsus täiteasjas nr 023/2019/738, mille kohaselt on kostja 1 arvelduskontodel raha 0,02 eurot ja 8,69 eurot ning hagi on tagatud nimetatud summades. Seega ei ole kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse jätmine kostjatele liigselt koormav. Kohus selgitab, et TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täielikult, jätab kohus menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Riigikohus on 26.06.2014 määrusega kohtuasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 4 ja Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137. Seega hindab kohus tulenevalt TsMS § 175 lg 1 hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 950 eurot, lepingulise esindaja kulud 1016 eurot ja hagi tagamisest tulenevad kohtutäituri kulud 168 eurot. Hageja on riigilõivu 900 eurot hagiavalduselt tasunud vastavalt hagihinnale Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 sätestatud määras ja riigilõivu 50 eurot hagi tagamise taotluselt vastavalt RLS § 59 lg

2-19-5854 TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /digitaalselt allkirjastatud/

Raivo Einula

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.