AS LHV Pank hagi K. M. vastu võla ja kohustuse täitmise nõudes
Tsiviilasja hind
46 886,65 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: AS LHV Pank (registrikood 10539549; asukoht Tartu mnt 2, 10145 Tallinn); Hageja volitatud esindaja: I. E. (e-post: xxx); Kostja: K. M. (isikukood xxx; elukoht xxx; e-post: xxx)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada osaliselt menetlus AS LHV Pank hagis K. M. vastu käenduslepingutest nr 106001-KÄ1 ja nr 106742-KÄ1 tulenevate nõuete osas, mis ületavad põhivõla nõuet kokku summas 5847,65 eurot ja viivist summas 5 847,65 eurot.
2.Hagi ülejäänud osas osaliselt rahuldada.
3.Mõista K. M.’ult AS LHV Pank kasuks kokku 11 622,92 eurot, millest 5811,46 eurot on käenduslepingutest nr 106001-KÄ1 ja nr 106742-KÄ1 tulenev põhivõlgnevus ning viivis 5 811,46 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Rahuldada AS LHV Pank avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks.
6.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista K. M.’ult välja AS LHV Pank kasuks menetluskulud summas 600 eurot.
7.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb K. M.’ul tasuda ASle LHV Pank hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (600 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu
2-18-7801 möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.AS LHV Pank ja Vinci Estonia OÜ (registrikood 10539549; aadress Mulla 10-85, Haapsalu; esindaja K. M.) vahel sõlmiti 17.07.2013.a kasutusrendileping nr 106001, mille esemeks oli valge BMW X5, tehasetähisega xxx ning 26.08.2013.a kasutusrendileping nr 106742, mille esemeks oli must Audi A8, tehasetähisega XXX.. Liisingulepingust tulenevate nõuete tagamiseks sõlmisid hageja ja K. M. 17.07.2013.a käenduslepingu nr 106001-KÄ1, mille kohaselt võttis kostja endale kohustuse vastutada liisingulepingust ja selle kõigist lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt liisinguvõtjaga kuni summas 27 885,00 eurot ning 26.08.2013.a käenduslepingu nr 106742-KÄ1, mille kohaselt võttis kostja endale kohustuse vastutada liisingulepingust ja selle kõigist lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt liisinguvõtjaga kuni summas 23 152,99 eurot.
2.Alates 2016. aasta algusest Vinci Estonia OÜ oma liisingulepingutest tulenevaid kohustusi ei täitnud, mistõttu esitas AS LHV Pank Vinci Estonia OÜ-le 13.03.2016.a liisinglepingute ülesütlemise hoiatused. Kuivõrd Vinci Estonia OÜ likvideeris peale teatise saamist oma võlgnevuse, jätkas hageja temaga lepinguid. Samas makseraskused jätkusid ning 2016. aasta viimases kvartalis ei suutnud Vinci Estonia OÜ liisinglepinguid enam teenindada. Eeltoodust tulenevalt esitas hageja Vinci Estonia OÜle ning kostjale liisinglepingute ülesütlemishoiatused. Kuivõrd Vinci Estonia OÜ võlgnevust AS LHV Pank ees ei likvideerinud ja masinaid ei tagastanud, ütles hageja lepingud 03.02.2017.a üles ning andis AKTRONTE GRUPP OÜ-le käsundi vara üle võtmiseks. Viimane tuvastas BMW X5 ja Audi A8 asukohad ning tagastas sõidukid ASle LHV Pank. Mõlemad sõidukid olid tagastamisel mitmete puudustega.
3.Pärast sõidukite enda valdusesse saamist teavitas hageja Vinci Estonia OÜ-d ja kostjat, et alustab vara realiseerimise protsessi OÜ Balti Realiseerimiskeskus kaudu. Teatistes selgitati, et vara müüki alustatakse hinnaga, mis vastab OÜ Balti Realiseerimiskeskus professionaalse hinnangu kohaselt eeldatavale turuväärtusele ning seda, et vara müügihinda hakatakse edasiselt langetavalt korrigeerima sagedusega kord kahe nädala
2-18-7801 tagant kuni vara suudetakse edukalt realiseerida. Langetamise sammuks on kuni 10% Vara eelnevalt kehtinud müügihinnast ning hinna langetamisest eraldi etteteavitamist ei toimu. Hageja soovitas nii Vinci Estonia OÜ-l ja kostjal võimalust vara omandada vastavalt vara müügihinnale või otsida sellele iseseisvalt ostja võlgnikule sobiva hinnaga.
4.Hageja teavitas 03.11.2017.a Vinci Estonia OÜ-d ja kostjat, et kasutusrendilepingu nr 106001 liisinguesemeks olnud BMW X5, tehasetähis XXX. müüdi 02.11.2017.a hinnaga 13 800 eurot. 03.11.2017.a seisuga on võlgniku kohustused muutunud sissenõutavaks kokku summas 23 322,93 eurot, mis koosneb: 1) tasumata liisingumaksetest summas 11047,28 eurot; 2) intressidest summas 73,36 eurot; 3) viivistest summas 9227,28 eurot; 4) vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest summas 2975,01 eurot. Kuivõrd liisinguandja kulu kokku oli kokku 23 322,93 eurot ning vara müügist saadud tulu oli 13 800 eurot, siis hageja nõue 03.11.2017.a seisuga oli kokku 11 909,76 eurot. Kostja on nimetatud võlanõude kätte saanud 03.11.2017.a.
5.Hageja teavitas 25.01.2018.a Vinci Estonia OÜ-d ja kostjat, et kasutusrendilepingu nr 106742 liisinguesemeks olnud AUDI A8, tehasetähis XXX. müüdi 22.01.2018.a hinnaga 9500 eurot. Nõude koostamise hetkeks on võlgniku käendatavad kohustused muutunud sissenõutavaks kokku summas 21409,76 eurot, mis koosneb: 1) tasumata liisingumaksetest 9 289,59 summas eurot; 2) intressidest summas 60,80 eurot; 3) viivistest summas 10316,08 eurot; 4) vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest summas 1743,29 eurot. Kuna hageja kulu kokku oli 21409,76 eurot ja vara müügist saadud tulu on 9500 eurot, siis hageja nõue 25.01.2018.a seisuga oli kokku 11909,76 eurot. Kostja on nimetatud võlanõude kätte saanud 25.01.2017.a.
6.Hageja palus mõista kostjalt käenduslepingutest nr 106001-KÄ1 ja nr 106742-KÄ1 tulenevalt välja AS LHV Pank kasuks põhivõlg kokku 18 812,52 eurot ja viivis summas 10 051,23 eurot; mõista kostjalt välja tasumata põhiosalt viivis 0,25% päevas alates 18.05.2017.a kuni põhiosa täieliku tasumiseni; kõik menetluskulud (sh tasutud riigilõiv summas 1000 eurot) mõista välja koos TsMS § 177 lg 4 sätestatud viivisega ning jätta kostja kanda.
7.Hageja täpsustas 04.03.2019.a menetlusdokumendis oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista käenduslepingutest nr 106001-KÄ1 ja nr 106742-KÄ1 tulenevalt põhivõlg kokku 5 847,65 eurot ja viivis summas 5 847, 65 eurot, kõik menetluskulud (sh tasutud riigilõiv summas 1000 eurot) mõista välja koos TsMS § 177 lg 4 sätestatud viivisega ning jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
8.Kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja märgib, et on olnud ettevõtte Vinci Estonia OÜ (edaspidi põhivõlgnik) juhatuses ajaperioodil 29.04.2013-10.09.2014.a. Alates 10.09.2014.a puudus kostjal igasugune võimalus omalt poolt mõjutada põhivõlgniku ja kostja vahelisi õigussuhteid s.h. ka väljastatud arvete tasumist ning liisinglepingute täitmist. Kostja ei ole seotud põhivõlgniku poolt tekitatud kahjuga hagejale. Kostja on seisukohal, et ta ei peaks selle kahju eest (velgede ja rehvide vargus) vastutust kandma, tegemist on kindlustusjuhtumiga ning kostja leiab, et 9a vana auto puhul on esinduskauplusest uute velgede ja rehvide ostmine ebamõistlikult suur kulutus. Hageja on hagiavalduse lisas nr. 9 toonud välja velgede ja rehvide asendamisega kaasnenud kulu summaks 3 971,86 eurot. Hageja võõrandas sõiduki aga hinnaga 9 500 eurot. Esinduskauplusest ostetud rehvid ja veljed moodustasid auto maksumusest 41,8%. Kostja arvates pole see mõistlik ega põhjendatud kulutus. Kui hageja oleks sõiduki Audi
2-18-7801 A8 taastanud kasutades uusi ning garantiiga kaupu kuid mitte esinduskauplusest, oleks tema kahju olnud kordades väiksem.
9.Kostja on seisukohal, et kostja vastu suunatud nõuded liisinglepingust 106742 tuleks tasaarveldada Balti Realiseerimiskeskus OÜ poolt määratud Audi A8 turuväärtusega sõiduki valduse taastamise hetkel s.o. 15 500 eurot mitte aga müügihinnaga s.o. 9500 eurot, millega sõiduk hiljem müüdi. Kui hageja poolt välja valitud oma ala spetsialist hindas 09.06.2017 Audi A8 turuväärtuseks 15 500 eurot siis edaspidine sõiduki realiseerimine peaks toimuma hageja enda riisikol. Kostja kui tarbijast käendaja ei saa võtta vastutust edasiste toimingute tegemise või tegemata jätmise ees või nende kvaliteedi osas.
10.Hagiavalduse kohaselt hindas OÜ Balti Realiseerimiskeskus auto väärtuseks 15 500 eurot. Auto aga müüdi hinnaga 9 500 eurot. Lisaks märkis hageja, et auto hinda langetati iga 2 nädala möödudes 10%. Kostja leiab, et 10% hinna langetamine liiga järsk ning põhjendamatu võrreldes professionaalse hinnangu raames tehtud hindamisele summas 15 000 eurot. Lisaks ei ole hageja tõendanud Audi A8 realiseerimise hinda.
11.Lepingust nr. 106001 liisinguesemega seotud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleks kostja hinnangul lähtuda samast loogikast. Nimelt BMW X5 valduse taastamise hetkel hindas hagiavalduse kohaselt OÜ Balti Realiseerimiskeskus vara väärtuseks 18 000 eurot. Kostja on seisukohal, et kostja vastu suunatud nõuded liisinglepingust 106001 tuleks tasaarveldada Balti Realiseerimiskeskus OÜ poolt määratud BMW X5 turuväärtusega sõiduki valduse taastamise hetkel s.o. 18 000 eurot mitte aga müügihinnaga s.o. 13 800 eurot, millega sõiduk hiljem müüdi. Kostja kui tarbijast käendaja ei saa võtta vastutust edasiste toimingute tegemise või tegemata jätmise ees või nende kvaliteedi osas.
12.Juhul kui kohus ei nõustu kostja põhjendusega ning leiab, et välja toodud riigikohtu lahend ei ole asjakohane, juhib kostja kohtu tähelepanu kostja õiguste ja huve kahjustavale vara realiseerimismeetodile. Kostja leiab, et 10% hinna langetamine liiga järsk ning põhjendamatu võrreldes professionaalse hinnangu raames tehtud hindamisele summas 18 000 eurot. Lisaks kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud BMW X5 realiseerimise hinda. Hageja väide on paljasõnaline ning ei oma ühtegi dokumentaalset tõendit. Juhul, kui kohus liisinguesemega seotud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel ei võtta arvesse OÜ Balti realiseerimiskeskuse poolt märatud BMW X5 turuhinda s.o. 18 000 eurot, nõuab kostja esitada hagejal tõendeid BMW X5 (tehasetähis XXX.) realiseerimise hinna kohta (maksekorraldus, ostu-müügi leping vms).
13.Kostja esitab oma vastuväite viivise suuruse osas. Kostja on seisukohal, et hagiavalduses nõutud viivis on liialt koormav ning ebamõistlikult suur käendaja suhtes. Kostja on antud kaasuses käendaja rollis, kes käendas kaks lepingut ajal, mil oli ise põhivõlgniku juhatuse liige ja omas otsest seost põhivõlgniku majandustegevusega. Põhivõlgnikul tekkisid makseraskused alates 2016.a aastast. Kostja juhatuse liikme volitused lõppesid aga 10.09.2014.a. Tänaseks on põhivõlgnik likvideeritud. Põhivõlgniku ettevõtlusvorm oli osaühing. Kostja on aga antud kaasuses tarbija. Tarbija on äriühinguga võrreldes oluliselt nõrgemas positsioonis. Hagiavaldusest ega avalikest allikatest ei nähtu, et hageja oleks esitanud põhivõlgniku vastu pankrotiavalduse. Kostja palub vähendada põhikohustuse täitmata jätmisest tekkinud viivist vastavalt viivisemäärale 8% aastas s.o. 0,02% päevas iga viivituses oleva päeva eest. Kui kohus leiab, et kostja poolt nõutav viivise määr pole mõistlik, siis palub kostja langetada viivisemäära kohtu arvates mõistliku suuruseni. Kostja palub kohtul vähendada viivisenõuet vastavalt
2-18-7801 viivisemäärale 8% ja põhinõuet 10 200 euro ulatuses (sõidukite Audi A8 ja BMW X5 realiseerimishindade summa ning Balti Realiseerimiskeskus OÜ poolt hinnatud turuväärtuse summa vahe) ning jätta menetluskulud poolte kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
14.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb osaliselt rahuldada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
15.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: Hageja AS LHV Pank ja Vinci Estonia OÜ sõlmisid 17.07.2013.a kasutusrendilepingu nr 106001, mille esemeks oli valge BMW X5, tehasetähisega XXX. (tl 6-10). Hageja AS LHV Pank ja Vinci Estonia OÜ sõlmisid 26.08.2013.a kasutusrendilepingu nr 106742, mille esemeks oli must Audi A8, tehasetähisega XXX. (tl 11-16). Hageja ja K. M. sõlmisid 17.07.2013.a käenduslepingu nr 106001-KÄ1, mille kohaselt võttis kostja endale kohustuse vastutada liisingulepingust ja selle kõigist lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt liisinguvõtjaga kuni summas 27 885,00 eurot (tl 16-17). Hageja ja K. M. sõlmisid 26.08.2013.a käenduslepingu nr 106742-KÄ1, mille kohaselt võttis kostja endale kohustuse vastutada liisingulepingust ja selle kõigist lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt liisinguvõtjaga kuni summas 23 152,99 eurot (tl 18-19). Hageja ütles 17.01.2017.a teatisega liisingulepingud nr 106001 ja 106742 põhivõlgnikule üles (tl 57-59). Samuti edastas hageja vastavasisulise hoiatuse ka kostjale (tl 45-56). Kasutusrendilepingu nr 106742 esemeks olev must Audi A8 võõrandati 22.01.2018.a hinnaga 9 500 eurot (II kd 35-36). Kasutusrendilepingu nr 106001 esemeks olev valge BMW X5 võõrandati 02.11.2017.a hinnaga 13 800 eurot (II kd tl 21-22). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
16.Hageja kui liisinguandja nõuab kostjalt kui liisinguvõtja kohustusi käendanud isikult kasutusrendilepingutest nr 106001 ja nr 106742 tulenevalt põhivõlgnevust kokku 5 847,65 eurot ja viivist summas 5 847,65 eurot. Kohus märgib, et kuigi hageja nimetab liisingulepinguid nr 106001 ja nr 106742 nii esialgses hagiavalduses kui ka 04.03.2019.a menetlusdokumendis aeg-ajalt kapitalirendilepinguteks, on kohus seisukohal, et eelpoolnimetatud lepingud vastavad sisuliselt kasutusrenditüüpi liisingulepingute tunnustele, kuivõrd lepingutest ja neile lisatud maksegraafikutest nähtub, et liisinguperioodi jooksul tehtavate liisingumaksete kaudu ei toimu kogu liisingueseme soetusmaksumuse tagasimaksmist liisinguandjale. Ka on lepingud nr 106001 ja nr 106742 pealkirjastatud kui kasutusrendilepingud. Seega on tegemist kohtu hinnangul kasutusrendi tüüpi liisingulepingutega.
2-18-7801
17.Hageja palus esialgses hagiavalduses kostjalt välja mõista käenduslepingutest nr 106001-KÄ1 ja nr 106742-KÄ1 tulenev põhivõlg kokku 18 812,52 eurot ja viivis summas 10 051,23 eurot, samuti palus mõista kostjalt välja tasumata põhiosalt viivis 0,25% päevas alates 18.05.2017.a kuni põhiosa täieliku tasumiseni. Hageja vähendas 04.03.2019.a menetlusdokumendis oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista käenduslepingutest nr 106001-KÄ1 ja nr 106742-KÄ1 tulenevalt põhivõlg kokku 5 847,65 eurot ja viivis summas 5 847,65 eurot. Haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Kohus käsitleb viidatud nõude korrigeerimist osaliselt nõudest loobumisena TsMS § 428 lg 1 p 3 mõttes ja lõpetab selles osas menetluse.
18.Pooled vaidlevad eeskätt selle üle, kas ja millises ulatuses on liisinguvõtjal hageja ees liisingulepingust tulenevaid täitmata kohustusi, mille eest peaks käendajana vastutama kostja. Lisaks vaidlevad pooled selle üle, kas ja millises määras on hageja õigustatud nõudma viivist.
19.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 järgi kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1-3 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
20.VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 142 lg 2 teisest lausest tulenevalt võib tagada ka tulevast kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käenduslepingute kohaselt vastutab käendaja tasumata liisingumaksete, tasumata intressi ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti liisinguvõtjalt võla sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju
2-18-7801 hüvitamise eest kuni käendaja vastutuse maksimummäärani (I kd tl 16, 18). VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
21.Kohus osundab, et mõlemad liisingulepingud olid iseenesest kehtivad, lepingud on ülesöeldud hageja algatusel põhjusel, et põhivõlgnik ei täitnud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi. Kohtule teadaolevalt kasutusrendilepingute ülesütlemist vaidlustatud ei ole, ka kostja ei ole tuginenud sellele, et liisingulepingud oleksid ebaõigesti ülesöeldud. Kohtu ette ei ole toodud ka ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja ning kostja vahel sõlmitud käenduslepingud nr 106001-KÄ1 ja 106742-KÄ1 oleksid tühised või ülesöeldud. VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
22.Kostja heidab hagejale ette muuhulgas seda, et hageja ei ole esitanud põhivõlgniku vastu pankrotiavaldust. Pankrotimenetluse läbiviimine oleks võimaldanud vältida nõude esitamist käendaja vastu. Kohus juhib tähelepanu, et käesoleval juhul ei ole käenduslepingutes kokku lepitud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega tagab kostja hagejaga sõlmitud käenduslepingutega Vinci Estonia OÜ (kustutatud, I kd tl 191) poolt võetud kohustuste täitmise. Kohus selgitab, et käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldajate nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot (vt selles osas ka Riigikohtu otsus 3-2-1-121-10 p 13). Seega ei ole kostja etteheide kostjale asjakohane. Kohus möönab, et kostjal võibolla õigus selles, et kuivõrd ta ei olnud vaidlusaluste liisingulepingute võlgnevuse tekkimise ajal enam põhivõlgniku juhatuse liige, ei pruukinud täitmata kohustused tekkida kostja süül. Kuid sellegipoolest kostja põhivõlgniku juhatuse liikme ametist lahkumisega ei lõppenud kostja poolt sõlmitud käenduslepingud, ning kostjal tuleb jätkuvalt täita käenduslepingutest tulenevaid kohustusi.
23.Liisingulepingust nr 106742 tulenev hageja nõue koosneb pärast sõiduki Audi A8 võõrandamist järgmistest võlgnevustest: põhiosa 4179,78 eurot, intress 89,88 eurot, viivis 4 259,91 eurot, jääkväärtus 4 566,67 eurot, vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud summas 1743,29 eurot, vara müügist saadud tasu 9 500 eurot. Hageja on selgitanud, et kuivõrd liisingulepingu kohaselt on hagejal õigus katta oma nõuetest põhivõlgnevus viimasena, jääb kogunõudest vara müügist saadud tulu maha arvestamist järele kogu põhiosa võlgnevus ja viivis 1 159,75 euro ulatuses. Arvestades, et alates vara müügist kuni käesoleva täienduse esitamiseni 04.03.2019.a on viivis kokku 4 805,57 eurot, kuid lähtudes Riigikohtu põhimõtetest tulenevalt ei saa viivisnõue olla suurem põhinõudest, on hageja nõue lepingust nr 106742 tulenevalt kokku 8 359,56 eurot (põhinõue 4179,78 eurot + viivis 4179,78 eurot).
24.Liisingulepingust nr 106001 tulenev hageja nõue koosneb pärast sõiduki BMW X5 võõrandamist järgmistest võlgnevustest: põhiosa 4022,93 eurot, intress 127,5 eurot, viivis 2 842,43 eurot, jääkväärtus 5500,00 eurot, vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud summas 2 975,01 eurot. Vara müügist saadud tasu oli 13 800 eurot. Kuivõrd lepingu järgi on hagejal õigus katta oma nõuetest põhivõlgnevus viimasena, jääb kogunõudest vara müügist saadud tulu maha arvestamist järele põhiosa võlgnevusest 1 667,87 eurot. Arvestades, et alates vara müügist kuni 04.03.2019.a täienduse esitamiseni on viivis kokku 2034,80 eurot, kuid hageja vähendab viivisenõuet
2-18-7801 põhi nõude suuruseni. Hageja nõue lepingust nr 106001 on kokku 3 335,74 eurot (põhinõue 1667,87 eurot + viivis 1667,87 eurot).
25.Kostja ei ole vastu vaielnud hageja poolt esitatud andmetele, mis puudutavad sõiduki Audi A8 liisingulepingu põhiosa võlgnevust summas 4179,78 eurot, intressi 89,88 eurot, sõiduki jääkväärtust 4 566,67 eurot. Samuti ei ole kostja vastu vaielnud hageja poolt esitatud andmetele, mis puudutavad sõiduki BMW X5 liisingulepinguga seotud võlgnevusi: põhivõlg 4022,93 eurot, intress 127,5 eurot ja sõiduki jääkväärtus 5500,00 eurot. Samuti ei ole kostja vaielnud vastu hageja viivisearvutusele. Kostja on vaidlustanud mõlema liisingulepingu esemeks olnud sõiduki müügihinna ning leiab, need ei vastanud sõidukite tegelikule turuhinnale ja vara tegelikule väärtusele. Hageja selgitas, et on müünud sõidukid tavapärase müügiprotsessi käigus, mille raames kujunenud müügihinnad on turuhinnad TsÜS § 65 tähenduses, sest järelikult ei olnud võimalik sõidukite eest kõrgemat hinda saada.
26.Hageja selgitas, et on kostjat ekslikult teavitanud 09.06.2017 vara müügiprotsessiga alustamise teatises, et OÜ Balti Realiseerimiskeskus professionaalse hinnangu kohaselt on BMW X5 eeldatav turuväärtus 18 000 eurot, oli BMW X5 tegelik väärtus vastavalt turu hetkeolukorrale, tehno-aktis kajastatule ning müüki suunamise aktile 13 000 eurot. Hageja püüdis seoses suurte kulutustega masinatele müüa BMW X5 algselt turuhinnast kallimalt, kuid tulutult. Lõplik hind kujunes 13 800 eurot põhjusel, et sõiduki BMW X5 kojameeste mootor oli katki. Kuivõrd BMW X5 turuväärtus selle hagejale tagastamise hetkel oli 13 000 eurot, kuid hageja suutis selle võõrandada 13 800 euroga, on BMW X5 müük olnud hageja hinnangul kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Samuti püüdis hageja müüa Audi A8 turuhinnast kallimalt. Kuigi hageja on kostjat ekslikult teavitanud 24.04.2017.a vara müügiprotsessiga alustamise teatises, et OÜ Balti Realiseerimiskeskus professionaalse hinnangu kohaselt on Audi A8 eeldatav turuväärtus 15 500 eurot, oli Audi A8 tegelik väärtus vastavalt turu hetkeolukorrale, tehno-aktis kajastatule ning müüki suunamise aktile 11 500 eurot. Kuna hageja jaoks tundus nimetatud keskmine turuhind liiga madal, püüdis hageja seoses suurte kulutustega masinatele müüa ka Audi A8 algselt turuhinnast kallimalt, kuid tulutult. Lõplik hind kujunes 9500 eurot.
27.Liisingulepingute punktist 9.2.5 tulenevalt määratakse vara tagastamisel lepingu ennetähtaegsel lõppemisel vara turuväärtus kas liisinguandja poolt valitud eksperdi poolt koostatud eksperthinnangu alusel või kujuneb see vara müügiprotsessi käigus. Vara turuväärtus võib selguda ka vara müügiprotsessi käigus, kusjuures liisinguandja ning Liisinguvõtja on eraldi kokku leppinud, et sellisel juhul loetakse vara tagastamisjärgseks turuväärtuseks vara reaalne müügihind (s.t. müügi tulem, millest on maha arvatud müügiga seonduvad kulud). Eksperthinnangu koostamisega seonduvad kulud jäävad liisinguvõtja kanda. Vara hävimise, kaotsimineku või varguse korral, samuti muul juhul kui vara ei tagastata liisinguandjale, on vara tagastamisväärtuseks 0 (null) eurot (I kd tl 9 ja 15, pöördel).
28.Keskmise turuhinna osas kuulub käesoleval juhul kohaldamisele TsÜS §-s 65 sätestatu. Nimetatud normi kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vaidlust ei ole selles, et Audi A8 müüdi 9 500 eurot ning BMW X5 hinnaga 13 800 eurot. Hageja hinnangul on tegemist turuhinnaga, millega õnnestus liisinguesemed müüa. Kuigi hageja on nii kostjale saadetud kirjades kui ka hagiavalduses väitnud, et mõlema liisingulepingu esemeks oleva vara müüki alustati Balti Realiseerimiskeskuse OÜ professionaalse hinnangu alusel määratud turuväärtusega so Audi A8 hinnaga 15 500 ja BMW X5 hinnaga 18 000 eurot, siis
2-18-7801 kohtule viidatud hindamisakte esitatud ei ole (I kd tl 73-84). Kohtule on esitatud küll mõlema sõiduki müüki suunamise aktid koos kontrollülevaatuste lehtedega, kuid nendest aktidest ei nähtu müüki suunamise hinda (II kd tl 16-18 ja 27-29). Asja materjalile on lisatud Balti Realiseerimiskeskuse OÜ esindajate e-kirjad, mille kohaselt Audi A8 müügihinnaks pakuti 11 500 eurot (II kd tl 30, pöördel) ja BMW X 5 hinnaettepanek 13 000 eurot (II kd tl 14). Kohtu hinnangul ei ole sõidukite hinnapakkumised käesoleval juhul kontrollitavad, asjast ei nähtu millised olid müüki suunamise ajal analoogsete samaväärsete sõidukite müügihinnad ja kuidas on hinnapakkumine kujunenud. Viidatud e-kirjadest ei nähtu miks on soovituslik esialgne müügihind vastavalt 13 000 eurot või 11 500 eurot, millistel põhjustel või eeldustel hindaja sellisele järeldusele jõudis.
30.Kohtu hinnangul on oluline sõidukite müügis oleku aeg, sest pikem müügiperiood võib näidata liiga kõrget hinda turusituatsioonis. Lühike müügiperiood viitab aga pigem sellele, et vara alghind on turuhinnast väiksem või sellele ligilähedane. Kohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, mis oli sõidukite hagejale tagastamisaegne turuhind, samas ei ole ka kostja tõendanud, et hageja poolt saavutatud müügihind ei vastanud tegelikkuses sõidukite väärtusele. Seega ei ole võimalik väita, et hageja müüs sõidukid turuhinnast odavamalt ja tekitas endale sellega ise kahju. Antud asjaoludel on mõistlik eeldada, et mõlema sõiduki müügihind kujunes müügiprotsessi käigus ja sõidukid müüdi selle kohaliku keskmise müügihinnaga. Suhteliselt pikk müügiperiood (BMW puhul ca 5 kuud ja Audi puhul ca 9 kuud) viitab sellele, et hageja pani sõidukid müüki turuhinnast kõrgema hinnaga.
31.VÕS § 367 lg järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et pärast liisingulepingute ülesütlemist hageja valdusesse jõudnud sõidukid Audi A8 ja BMW X5 olid suurte puudustega. Sõidukil Audi A8 puudusid võtmed ja tehniline pass, parem tagavelg ja rehv olid puruks, auto esimene udutuli lahti, tagavararatast ei olnud, aku kate puudu, tagaluugi värv kobrutas, esikapott täketega (I kd tl 61,62). Sõidukil BMWX5 kojamehed ei töötanud, mõlema poole peeglid ja astmelauad vigastatud, kõik veljed kriimudega, tagavararatast ei olnud, stangel kriimud ja aku oli tühi (I kd tl 67, 68). Samuti tuli sõidukile BMWX5 tellida uus võti (I kd tl 71). Kostja vaidleb hagile muuhulgas vastu põhjusel, et autode müügikõlbulikuks tegemise kulud olid liiga suured.
32.Hageja on esile toonud, et sõidukilt Audi A8 varastati 14.02.2017.a originaalveljed ja – rehvid ja hageja on pidanud need asendama. Kostja hinnangul on tegemist kindlustusjuhtumiga ning selles osas peaks tekkinud kahju hüvitama kindlustus. Kohus märgib, et hageja on küll viidatud asjaolu esile toonud, kuid ei nõuagi nimetatud kahjuhüvitist kostjalt ega ole seda kahjuhüvitist lugenud sõiduki tagastamisega seostud kulutuste hulka. Asja materjalidest nähtubki, et viidatud kahju on hagejale hüvitanud kindlustus (tl 65). Sõidukiga Audi A8 seotud kulutused summas 1 743,29 eurot koosnevad vara valduse taastamise ja müügiplatsile toimetamises kulust summas 1 210 eurot, müügiplatsi vahendustasust 316,67 eurot, tehnilise passi dublikaadist 16 eurot ja sõiduki uuest võtme kulust 200,62 eurot (I kd tl 89,90, 91, 92). Sõidukiga BMW X5
2-18-7801 seotud kulutused on vara valduse taastamise ja ülevõtt, parkimine käivitusabi ja transport 2 175 eurot, uue võtme kulu 227,82 eurot, tehnilise passi dublikaat 16 eurot, müügiteenus 520 eurot, kokku 2938,82 eurot (I kd tl 69, 127, 128, 130). Kulutused on tekkinud sellest, et põhivõlgnik ei andnud vabatahtlikult sõidukeid ega sõidukite võtmeid koos autodokumentidega hagejale üle ning hagejal tuli täiendavalt teha kulutusi sõidukite transpordile, võtmetele ning tellida uued tehnilised passid, samuti on kulutused hagejale tekkinud sõidukite müügi korraldamisega seonduvalt. Sõiduk Audi A8 toimetati müügiplatsile Riiast, sõidukit tuli teisaldada ja kasutada puksiirteenust, samuti tekkisid sellega seoses kulud kütusele. Sõiduk BMW X5 toimetati müügiplatsile Saksamaalt. Kohtu hinnangul on kulutused asjakohased ning põhjendatud, nende tekkimine on tõendatud. Kohus leiab, et kostja antud etteheide hagejale ei ole seega asjakohane. Kohus märgib ka seda, et kuigi hageja on olnud seisukohal, et sõidukiga BMW X5 vara valduse taastamise ja müügiga seotud kulutused on 2 975,01 eurot, nähtub kohtutoimikust vaid kulutusi summas 2 938,82 eurot. Kuigi kohus palus 11.02.2019.a menetlusdokumendis täpsustada kuidas hageja on leidnud sõiduki BMW X5 tagastamise ja realiseerimisega seotud kulude suuruse, hageja seda teinud ei ole. Seega lähtub kohus edaspidi kohtutoimikust tuvastavast summast 2 938,82 eurot.
33.Kostja avaldab oma 23.03.2019.a seisukohas, et mõlemad liisingulepingute esemeks olevad sõidukid on müügilepingute kohaselt võõrandatud liisingvarade tagastamise hetkel nendele hinnangu andnud ettevõttele Balti Realiseerimiskeskuse OÜ-le ja see asjaolu tekitab kostjas kahtlusi sõidukite turuväärtuse määramise ja hindamise õigsuse suhtes. Kohus märgib, et vaidluse lahendamisel ei ole tähendust asjaolul, et mõlemad liisinguesemed ostis Balti Realiseerimiskeskuse OÜ. Olukord, kus liisingueseme ostjaks osutub endine vara müüja ja hindaja, ei ole iseenesest keelatud. Liisingulepingu esemete võõrandamisel analoogsetel asjaoludel on tavapärane praktika, et liisingulepingu esemete müügi ning hindamisega tegelev ettevõte ostab liisinguandjalt liisingueseme enda omandisse ja müüb selle vara leitud ostjale edasi põhjusel, et jääda ise müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest ostja ees vastutavaks. Kohtu hinnangul ei ole Balti Realiseerimiskeskuse OÜ tegevuses antud juhul midagi ebausaldusväärset ega läbipaistmatut.
34.Kuivõrd kostja on põhivõlgnevuse tasumisega viivituses, tuleb tal tasuda võlgnetavalt summalt viivist. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on esitanud viivisenõude vähendatud määras. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja viivisearvestusele ega metoodikale. Kostja vaidleb vastu lepingus kokkulepitud viivisemäärale. Kostja leiab, et hagetav viivis on ebamõistlikult suur ja koormav käendaja suhtes.
35.Kohus kostjaga ei nõustu. Kohtu hinnangul ei ole tegemist ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes, mille korral peaks kohus jätma kohaldamata lepingujärgse viivisemäära ja lähtuma seadusjärgsest viivisemäärast. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS §-s 44 on sätestatud, et kui VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kohtu arvates ei ole
2-18-7801 liisingulepingus sisalduv viivisekokkulepe ka tüüptingimusena liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ega seetõttu VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Liisinguleping sõlmiti hageja ja liisinguvõtja vahel majandus- ja kutsetegevuse käigus, liisinguvõtja ei olnud tarbija.
36.Kohus leiab, et liisingulepingutes kokkulepitud viivisemäär 0,25% tasumata summalt päevas on krediiditurul ning ka muus majandustegevuses tavapärane viivisemäär ega saa olla kostjat ebamõistlikult kahjustav. Hageja on esiletoonud, et Eesti turul tegutsevad suuremad krediidiandjad rakendavad majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud liisingulepingute korral viivist 0,2%-0,3% päevas, mida võib pidada majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud liisingulepingute puhul kohalikuks keskmiseks turul kehtivaks viivitusintressimääraks ehk turul valitsevaks praktikaks. Kuivõrd kokkulepitud viivisemäär ei ole käesoleval juhul kõrgem teiste turul tegutsevate krediidiasutuste poolt tavapäraselt kokkulepitavatest viivisemääradest, ei saa kohus asuda seisukohale, et hageja ning põhivõlgniku vahel kokku lepitud viivisemäär on ebamõistlikult kõrge.
37.Kohus märgib veelkord, et liisingulepingud on sõlmitud mõlema poole majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Ka hageja on juhtinud tähelepanu, et hageja ja kostja vahelises laenulepingus kokkulepitud viivitusintressimäär 0,25% võlgnetavalt summalt päevas on täiesti tavapärane ning ka Riigikohtu praktikas korduvalt aktsepteeritud (RKTKo 3-2-124-11 ja 3- 2-1-97-07).
38.VÕS § 113 lg 8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja palunud vähendada viivisemäära seadusest tuleneva viivisemäärani. Viivise vähendamine VÕS § 113 lõike 8 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes.
39.Kohus märgib, et hageja on juba ise viivisesummat vähendanud vastavalt kohtupraktikale. Kostja on esile toonud, et sissenõudjaks on käesoleval juhul suure käibe ja rahaliste vahenditega äriühing, kuid kostja on tarbijast käendaja, kelle sissetulek on 450 eurot bruto. Seega on kostja esile toonud, et tema majanduslik seisund peaks tingima viivise vähendamise. Kohus leiab, et kostja poolt esile toodud asjaolud viivise vähendamiseks alust ei anna. Kohtule ei ole veenvad kostja väited tema maksevõime kohta. Ainuüksi asjaolu, et hagejaks on suure kapitaliga äriühing ja kostjaks füüsiline isik ei anna alust viivise vähendamiseks. Nii saaks iga laenusaaja taotleda kohtult viivise vähendamist seadusest tuleneva viivisemäärani ning kokkulepitud viivismäär kaotaks sel juhul igasuguse tähenduse. Kostja on oma sissetuleku suuruse tõendamiseks esitanud töölepingu T. OÜ-ga. Kohtule ei ole esitatud tööleping ja seega ka kostja sissetuleku suurus veenev. Äriregistri andmete kohaselt on kostja alates 04.04.2017.a. viidatud äriühingu (T. OÜ, registrikood xxx) asutaja, osanik ja ainuke juhatuse liige. Iseenesest ei ole keelatud samaaegselt juhtorgani liikme staatusega olla sama juriidilise isikuga töösuhtes, kuid siis peab juhatuse liige täitma lisaks juhtimisülesannetele mingeid muid lisakohustusi, milles kohta siis sõlmitakse tööleping. Näiteks juhatuse liikmega, kes paralleelselt osutab äriühingule ka raamatupidamise teenuseid, saab sõlmida lisaks juhatuse liikme lepingule ka töölepingu raamatupidamise tööülesannete täitmise osas. Kohtule esitatud töölepingust ei nähtu, millisele ametikohale on 01.10.2017.a kostja
2-18-7801 enda äriühing kostja tööle võtnud ja milliseid tööülesandeid kostja talle kuuluvas äriühingus täidab (tl 193-195). Kostja on lisaks Äriregistri andmete kohaselt ka Tegu 2015 UÜ täisosanik. Kohus osundab, et osaühingu juhatuse liige ja osanik määrab oma palgasuuruse ise ning palk ei pruugi olla tänapäeval ainuke sissetuleku allikas. Kostja majandusliku seisukorraga paralleelselt peab kohus lisaks hindama ka kostja poolset kohustuse täitmise ulatust ja hageja õigustatud huve. Ei saa olla vaidlust, et kostja ei ole käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks teinud ühtegi makset, kusjuures hageja on seda kostjalt korduvalt nõudnud. Arvestades asjaolusid, et kostja on oma tulenevad kohustused jätnud pikema aja jooksul täielikult täitmata ning et hageja on pidanud sellist tegevusetust taluma, samuti hageja õigustatud huvi käenduslepingust tulenevate kohustuste kiiremale täitmisele kostja poolt, leiab kohus, et kostja viivise vähendamise taotlus tuleb jätta rahuldamata.
40.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada, kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista liisingulepingust nr 106742 tulenev võlgnevus summas 4179,78 eurot ja viivis summas 4179,78 eurot, kokku 8 359,56 eurot kostjalt välja mõista, Liisingulepingust nr 106001 tuleneva nõude katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 3 263,36 eurot, millest põhinõue on 1 631,68 ja viivis 1 631,68 eurot.
41.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
42.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
43.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
44.Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on 17.05.2018.a tasunud riigilõivu 1 000 eurot. Vastava kulu kandmine on tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on iseenesest põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleks kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samas vähendas hageja vastavalt kohtu poolt osundatud märkustele 04.03.2019.a menetlusdokumendis oma nõuet. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista riigilõiv vastavalt hageja korrigeeritud nõudele ja RLS lisale 1 so summas 600 eurot. Hagejal oli võimalus kohe esitada korrektne nõue. Muid hageja menetluskulusid kohtutoimikust ei nähtu.
45.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib
2-18-7801 kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (600 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
46.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.