Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. juuli 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-16535
Tsiviilasi
AV Energy Service OÜ hagi IDR INKASSO AGENTUUR OÜ vastu võla nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 26. aprilli 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AV Energy Service OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
479,93 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja AV Energy Service OÜ (registrikood 10429431), lepingulised esindajad Leelia Kirs ja Indrek Nuut Kostja IDR INKASSO AGENTUUR OÜ (endine nimi IDR INKASSO OÜ, registrikood 11922079), lepinguline esindaja Marilin Palts
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 26. aprilli 2019 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud AV Energy Service OÜ kanda.
4.Määrata kindlaks IDR INKASSO AGENTUUR OÜ hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista AV Energy Service OÜ-lt IDR INKASSO AGENTUUR OÜ kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 400 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku
tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AV Energy Service OÜ (hageja) esitas 2. novembril 2018 Harju Maakohtule hagi IDR INKASSO AGENTUUR OÜ (endine nimi IDR INKASSO OÜ, kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 2306,99 eurot, mis koosnes alusetult saadu tagastamisest 1871,43 eurot ning kahjust 435,56 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivise põhivõlgnevuselt seadusjärgses määras kuni hagi esitamiseni kindla summana ja edasi protsendina põhinõudelt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
8.novembril 2018 täpsustas hageja viivise nõuet ning palus kostjalt välja mõista viivise hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt on nõue seotud hageja ja RN solidaarvõlaga MHV Elektrikontroll Osaühingu (sissenõudja) ees. Võlgnevuse väljamõistmiseks esitas sissenõudja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Pärnu Maakohus tegi 12. septembril 2014 maksekäsu, millega mõisteti hagejalt ja R. Nelt solidaarselt sissenõudja kasuks välja 1871,43 eurot (tsiviilasi nr 2-14-22897). Sissenõudja esitas võla sissenõudmiseks kaks avaldust täitemenetluse alustamiseks – 15. septembril 2014 Tallinna kohtutäitur Elin Vilippusele (Tallinna kohtutäitur) hageja suhtes ja 16. septembril 2014 Haapsalu kohtutäitur Tarvi Söömerile (Haapsalu kohtutäitur) R. Ne suhtes. Täitmisavaldustes määras sissenõudja oma esindajaks kostja (esinduse aluseks 9. aprillil 2014 väljastatud volikiri). Mõlema solidaarvõlgniku suhtes alustati täitemenetlused. Võlgnetav summa koos täitekuludega oli 2306,99 eurot (võlgnevusele lisandus täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot ja kohtutäituri põhitasu 416,40 eurot). 13. novembril 2014 kandis Haapsalu kohtutäitur R. Nelt saadud sissenõutava summa 1871,43 eurot üle kostja kontole. 30. novembril 2015 kandis Tallinna kohtutäitur hagejalt saadud sissenõutava summa 1871,43 eurot üle kostja kontole. Hageja kontolt võeti maha täitekulud 435,56 eurot. Hageja leiab, et kostja on tekitanud talle õigusvastaselt kahju täitekulude näol summas 435,56 eurot. Nii hageja kui ka teise solidaarvõlgniku kontolt võeti koos sissenõutava võlaga maha täitekulud. Kostja on kahju tekitamises süüdi, sest kostja tegutses tahtlikult, jättes Tallinna kohtutäituri teavitama teise solidaarvõlgniku poolt nõude täitmisest. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Menetluse käigus on kostja hagejale täitemenetluse käigus saadud summa 1871,43 eurot tagastanud. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel. Kostja ei soovinud õigusvastase tagajärje saabumist. Maakohtu lahend ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas 26. aprilli 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja alusetult saadud summalt arvestatud viivise 43,48 eurot. Maakohus võttis vastu hageja loobumise alusetult saadu 1871,43 euro tagastamise nõudest ning lõpetas selles osas menetluse. Maakohus jättis rahuldamata hageja kahjuhüvitise 435,56 euro ja kahjuhüvitiselt arvestatud viivise nõude. Maakohus jättis kostja menetluskulud kostja enda kanda ning hageja menetluskulud 80% ulatuses kostja kanda ning määras menetluskulud rahaliselt kindlaks. Maakohus tuvastas, et Pärnu Maakohtu 12. septembri 2014 maksekäsu alusel on sissenõudja avalduse alusel, keda esindas kostja, läbi viidud kaks täitemenetlust, mille alusel nõuti mõlemalt solidaarvõlgnikult (hageja ja R. N) sisse võlgnevus 1871,43 eurot ja täitekulud 435,56 eurot. Maakohtu hinnangul loobus hageja 19. veebruaril 2019 esitatud haginõude täpsustusega alusetult saadu 1871,43 euro tagastamise nõudest, sest kostja tagastas summa hagejale 2 (5)
15.veebruaril 2019. Maakohus lõpetas selle nõude osas menetluse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 alusel (maakohtu otsuses on ekslikult viidatud p-le 1). Maakohus rahuldas osaliselt hageja viivisenõude, mõistes kostjalt välja 43,48 eurot põhinõudelt (1871,43 eurot) alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Maakohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõudel ning sellest tuleneval viivisenõudel ei ole õiguslikku alust. Hageja viitas õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerivale üldnormile (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043). Maakohus leidis, et antud vaidluses saaks kahju tekitamise õiguslik alus tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 või 8. Hageja ei ole välja toonud, et kostja oleks rikkunud mõnda seadusest tulenevat kohustust, mille tõttu jäid täitekulud hageja kanda. Maakohus viitas siinjuures VÕS § 1045 lg-le 3. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks tegutsenud tahtlikult heade kommete vastaselt. Hageja väitis, et kostja oli hooletu. Maakohtu hinnangul ei piisa sellest õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Hagiavaldusega esitatud tõenditest nähtub, et kostja esitas sissenõudja esindajana kaks täitmisavaldust erinevatele kohtutäituritele. Korraga kahe täitmisavalduse esitamine ei ole õigusaktide alusel välistatud. Kumbki võlgnikest ei täitnud nõuet vabatahtlikult. Maakohtu hinnangul ei tulene täitemenetluse seadustiku (TMS) §-st 48 sissenõudjale kohustust esitada kohtutäiturile nõude rahuldamise tõttu täitemenetluse lõpetamise avaldust. Sellist kohustust ei ole sätestatud ka kohtutäituri seaduses (KTS). Nõude rahuldamisest oleks kohtutäiturit saanud teavitada ka hageja, kelle seaduslikuks esindajaks oli nõude täitnud R. N. Maakohus viitas ka KTS §-le 30, mille lg 1 teise lause kohaselt tasub täitemenetluse alustamise tasu võlgnik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte lg 2 järgi maksab täitemenetluses menetluse põhitasu võlgnik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Isegi juhul, kui sissenõudja oleks esitanud kohtutäiturile avalduse menetluse lõpetamiseks enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt KTS § 41 lg 2 alusel, oleks pool menetluse põhitasust jäänud hageja kanda. Samas rõhutas maakohus, et sissenõudjal puudus seadusest tulenev kohustus esitada kohtutäiturile avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. See võib olla hinnatav kostja hooletusena, kuid ainuüksi kostja hooletus ei anna alust nõude rahuldamiseks. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis kahjuhüvitise 435,56 euro ning sellelt arvestatud viivisenõude rahuldamata ja teha selles osas uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsiooniastme menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja käitus tahtlikult, sest jättis kohtutäiturid informeerimata ühe võlgnevuse sissenõudmise kohta kahe täitmisavalduse esitamisest. Kahe täitemenetluse alustamine tõi kaasa täitekulud mõlemale solidaarvõlgnikule. Samas sätestab TMS § 38 lg 3, et solidaarvõlgnikud vastutavad täitekulude tasumise eest solidaarselt. Solidaarvõlgnikud ei pea tasuma suuremaid täitekulusid. Hageja hinnangul on kostja sellega rikkunud käibest tulenevat hoolsuskohustust. Inkassofirma puhul tuleks eeldada tavapärasest kõrgemat hoolsuskohustust. Kostja käitumine oli õigusvastane, kuna ta nõudis kohustuse täitmist mõlemalt solidaarvõlgnikult eraldi ja täies ulatuses. Ka pärast nõude rahuldamist ei teavitanud kostja teist kohtutäiturit ega asunud pahatahtliku tegevuse tagajärgi likvideerima. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 3 (5)
Apellatsioonkaebuse on esitanud hageja, kes vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis kahjuhüvitise nõude 435,56 eurot, sellelt arvestatud viivise 9,52 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Muus osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
7.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et apellatsioonimenetluses on hageja TsMS § 652 sätet rikkudes esitanud uue asjaolu – tahtlikult kahe täitmisavalduse esitamine. TsMS § 363 lg 1 p-s 2 sätestatud hagi aluse all mõistetakse neid hageja esitatud asjaolusid tegeliku elujuhtumi, elulise sündmuse kohta, mille tuvastamisega hageja seob oma nõude (vt nt Riigikohtu 31. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-14, p 13). Nimetatud asjaolu on hageja hagiavalduses välja toonud, et kostja sissenõudja esindajana esitas samaaegselt kahele kohtutäiturile täitmiseks solidaarkohustuse, mistõttu pidid solidaarvõlgnikud kandma täitekulud. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi ka ise seadust. Kaebuse õiguslike põhjendustega ei ole seotud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8).
8.Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendatult hageja nõude kostja vastu kahju hüvitamiseks ja kahjuhüvitiselt viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus on hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (TsMS § 654 lg 6). Maakohus on hageja poolt esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohus kontrollis, kas hageja nõude rahuldamise õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 1045 lg 1 p 7 või p 8. Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab VÕS § 1043 jj järgi kahju hüvitama, kui tema tegu on põhjuslikus seoses kahjuga ja ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse kohaselt. Kostja vastutuse esmaseks eelduseks on see, et kostja tegu on õigusvastane. VÕS-i järgi on süül põhineva vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis (tegu, tagajärg ja põhjuslik seos), õigusvastasus ja süü. Delikti objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse tõendamise kohustus lasub hagejal, süü puudumist aga peab tõendama kostja. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja poolt väljatoodud asjaoludel ei ole tegemist VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel seaduses sätestatud kohustuse rikkumisega, st deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumisega. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et VÕS § 65 lg-s 2 solidaarkohustuse tekkimist sätestav õigusnorm saaks VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses olla kaitsenorm. Nii on kohtupraktikas leitud, et hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid (vt nt Riigikohtu 2. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 16). Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et hageja nõuet ei saa rahuldada VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel (heade kommete vastane tahtlik käitumine). Kolleegium leiab, et maakohus on seda sätet õigesti tõlgendanud. Maakohus leidis, et eeltoodud sätte alusel kuuluks hageja nõue rahuldamisele, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua kaasa hagejale kahju. Maakohus hindas hageja poolt esitatud asjaolusid ning leidis, et esitatud asjaoludest ja tõenditest selliseid järeldusi teha ei saa. Maakohus ei ole eeltooduga seonduvate asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Iseseisvate täitmisavalduste esitamist ei saa kostjale ette heita. Pooled ei ole vaidlustanud, et sissenõudjal oli täitedokument kahe solidaarvõlgniku suhtes. Solidaarvõlgnikud ei täitnud täitedokumendist tulenevat kohustust täitemenetluse väliselt ega ka täitemenetluse ajal 4 (5)
vabatahtlikult. Kostja eesmärk oli täitedokumendi täitmine ning seadusest tulenevalt ei ole keelatud kahe solidaarvõlgniku suhtes täitemenetluste alustamine. Hageja pole tõendanud, et kahe täitmisavalduse esitamisega soovis kostja hagejale kahju tekitamist. Täitmisavalduste esitamisel lähtus kostja TMS § 4 lg-s 1 sätestatud territoriaalsest alluvusest – sissenõude pöörab võlgniku varale kohtutäitur, kelle tööpiirkonnas on võlgniku elu- või asukoht. Praegusel juhul ei ole TMS § 38 lg 3 asjakohane säte, sest täitemenetlusi viidi läbi kahe kohtutäituri poolt, kes nõudsid täitekulud sisse kohtutäituri otsuse alusel, mis on ühtlasi ka täitedokument TMS § 2 lg 1 p-le 16. Samuti on tõendamata, et kostja jättis kahju tekitamise eesmärgil täitemenetluse lõpetamise avalduse kohtutäiturile esitamata. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuses toodud põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda. Kuna tuvastatud asjaolud ei andnud alust käsitada kostja tegevust heade kommete vastase tahtliku käitumisena, siis puudus vajadus hinnata kahju hüvitatavust VÕS § 127 lg 2 järgi, s.t kas kahju on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse-eesmärgiga ega põhjuslikku seost kostja rikkumisega (VÕS § 127 lg 4).
9.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja esitas menetluskulude kohta nimekirja, mille kohaselt osutati talle menetluses õigusteenust kokku 12 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Seega nõuab kostja hagejalt 1440 euro menetluskulude hüvitamist. Menetluskulud tulenesid: hagiavalduse ja lisadega tutvumine ja vastuse koostamine 3,5 tundi, seisukoha esitamine 2 tundi, apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 6,5 tundi. Maakohus jättis kostja menetluskulud kostja enda kanda ja määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 2 alusel. Kui maakohus määrab kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 174 lg 3). Seega tuleb kindlaks määrata kostja apellatsioonimenetluse kulud (6,5 tundi). Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ja asja keerukust, saab kostja lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi lugeda vajalikuks ja põhjendatutuks 4 tunni ulatuses. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses põhinõude üle, mille suuruseks on 435,56 eurot. Tegemist ei ole keeruka vaidlusega ning vaidlusaluste asjaolude maht on väike. Kostja lepinguline esindaja ei ole advokaat, mistõttu peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot, mis vastab keskmisele sarnasele õigusteenuse eest makstavale tasule. Ringkonnakohus mõistab hagejalt kostja kasuks menetluskulud välja käibemaksuta, sest kostja ei ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa õigusteenuselt käibemaksu tagasi arvestada. TsMS § 174 lg 10 järgi peab menetlusosaline (mitte õigusteenust osutav büroo) kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 400 eurot.
10.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest 5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.