Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ele Liiv ja Iko Nõmm
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. juuni 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-8780
Tsiviilasi
XX hagi OÜ Kangro vastu 6935 euro, kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 1. novembri 2018 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebusel
eurot vastuapellatsioonkaebusel 500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
ja
OÜ
senti
ja
Kangro
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jüri Asari Kostja (vastustaja) OÜ Kangro (registrikood 11244188), esindajad juhatuse liige MH ja vandeadvokaat Anet Kaasik
Istungi toimumise aeg
21. mai 2019
Istungil osalenud isikud
Apellant ja tema esindaja Jüri Asari ning vastustaja esindajad juhatuse liige MH ja vandeadvokaat Anet Kaasik
Jätta Harju Maakohtu 1. novembri 2018 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
2.XX apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.OÜ Kangro vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud (sh kostja OÜ
1(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-8780 Kangro menetluskulud) hageja XX kanda ning vastuapellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud (sh hageja XX menetluskulud) sama sätte alusel kostja OÜ Kangro kanda.
5.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 6. juunil 2017 Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ Kangro (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 6935 eurot, viivise 1002 eurot 60 senti ja asjatundja arvamusega seotud kulud 1260 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmis hageja 10. mail 2016 kostjaga müügilepingu mille alusel kostja müüs ja hageja ostis 208 elupuu istikut "Brabant", 180 istikut keskmise pikkusega 200–225 cm ja 20 istikut mõõdus 160–180 cm, koos nende transpordi ja istutamisega. Lisaks pidi kostja eraldi kokkuleppe alusel rajama ka kastmissüsteemi. 10. mail 2016 sõlmitud müügilepingu p 3.1 kohaselt kohustus kostja tagama, et müüdavate elupuude kvaliteet vastab Eesti Vabariigis kehtestatud nõuetele ning tootja poolt kehtestatud tingimustele (ei ole kuivanud puud). Elupuude eest hageja kohustus tasuma 7035 eurot. Hind võis lepingu järgi muutuda vastavalt faktiliselt müüdud istikute arvule. Hageja täitis ostuhinna tasumise kohustuse, tasudes 17. juunil 2016 ja 19. mail 2017 kostjale sularahas kokku 6935 eurot. Hageja võttis teostatud istutustööd ja elupuud kostjalt vastu 19. mail 2016. Kohe pärast kostja poolt teostatud istutamist hakkasid elupuud ümber kukkuma ja juunis ka kolletuma. Kostja esindaja käis 2016. a juunis kohapeal olukorda kontrollimas. 30. juunil 2016 lubas kostja välja vahetada 35 hukkunud elupuud madalamate (160 cm) istikute vastu. Tööd lubati teostada 2016. a septembri teisel nädalal, kuna see pidi olema istutamiseks kõige õigem aeg. Selleks ajaks, kui kostja asus istikuid vahetama, oli hukkunud taimede arv suurenenud juba 45-ni. Kostja nõudmisel täiendava 10 taime väljavahetamise eest pidi hageja juurde maksma. Hageja hoolitses istikute eest, kuid vaatamata sellele nende seisund aina halvenes. Kuivama hakkasid ka väljavahetatud väiksemad elupuud. Juba oktoobris 2016 (s.o kuu aega pärast osade puude väljavahetamist) hakkasid nii kõrged kui ka madalad (värskelt istutatud) puud kolletuma, millest hageja viivitamatult teavitas kostjat. Kostja tegi vastuses ettepaneku oodata kevadeni, et siis oleks pilt selge, palju istikutest on surnud. 2(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-8780 Hageja pöördus asjatundja AA poole, kelle 22. detsembril 2016 koostatud arvamuse kohaselt puudus istikutel nõutud suuruses korralik mullapall, juurekava oli liiga väike ja elujõuetu nii kõrgete puude jaoks. Istutamisel oli juurekava jäetud korralikult kinni vajutamata. Asjatundja hinnangul olid puud vanuselt, sordilt ja võra kujult erinevad ja asjatundja arvates ei tohi selliseid müüja üheski puukoolis. Ilmselt on istikud pärit 2015 a-l mahajäetud puukoolist või hekist hoolimatult välja kaevatud, nii et suurem osa juurtest raiuti lihtsalt läbi ja pandi siis istutusvõrku ning lisati veidi mulda. Seejärel need vedelesid hooldamata ja olid korduvalt läbikuivanud kuni nad hageja juurde toodi. Arvamuse koostamise eest on asjatundja esitanud hagejale arve nr 2017-15 summas 1260 eurot. Kostja ei tunnistanud asjatundja arvamust ja pakkus, et vahetab oma kuludega 2017. a aprilli teises pooles välja 10 elupuud ja asendab need elupuu "Brabant" 200-225 cm pikkuste istikutega. Ülejäänud puude väljavahetamiseks pakkus kostja hagejale osta uued istikud soodushinnaga 27 eurot/tk koos istutamise ja transpordiga. Selline lahendus ei rahuldanud hagejat. Hageja arvates on kostja müünud temale lepingule mittevastavad istikud ja seega oluliselt rikkunud lepingu tingimusi. Hagi esitamise aja seisuga on ära kuivanud või kuivamas kokku 90 istikut. Hageja taganes 10. mail 2016 tehtud avaldusega kostjaga sõlmitud müügilepingust. Hageja hinnangul on müügilepingu p-s 4 sisalduv garantiitingimus, mille järgi on kostja kohustatud omal kulul välja vahetama kuni 25. juunini 2016 mitte kasvama läinud puud, tühine tüüptingimus, sest see on hagejat ebamõislikult kahjustav. Hageja palus kostjalt välja mõista müügilepingu alusel tasutud 6935 eurot, nimetatud summalt arvestatud viivise 1002 eurot 60 senti ja lepingurikkumisega tekitatud kahju 1260 eurot (asjatundja arvamuse saamisega seotud kulud).
KOSTJA VASTUVÄITED
Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.
Kostja müüs ja istutas kokku 221 elupuud (mitte hageja väidetud 208). Hageja ostetud puude istutamine toimus ajavahemikus 17.–19. mai 2016. Kuivõrd kostja võttis lepingu punktiga 4. kohustuse vahetada kuni 25. juunini 2016 kasvama mitte läinud istikud välja, läks kostja töötaja kontrollima, kas hageja on ikka istikud varjutuskangaga katnud. Nähes, et hageja ei ole seda teinud ja istikutel on kuivamise tunnused (longu vajunud oksad), kattis kostja hea tahte korras oma varjutuskanga kõik puud, sh istikud. Arvestades, et kuumalaine oli kahjustanud 35 puud, pöördus hageja abi saamiseks kostja poole. Kostja lubas, et saab need välja vahetada, kuid rõhutas, et suveperioodil võib puude kinni katmata jätmise ja piisava vee mittetagamisel sama korduda. Kostja pakkus välja, et 35 puu vahetus võiks toimuda septembrikuus. Kostja teostas seega kokku 45 puu istutamise 14. septembril 2016. 35 puud tõi kostja ja 10 lisapuud tõi hageja Aianduskeskusest Sesoon. Hageja vaatas tööd üle ning ei esitanud ühtegi pretensiooni.
23.märtsil 2017 võttis hageja abikaasa kostjaga uuesti ühendust ning kurtis, et puude seisukord on halb. Kostja andis nõu hooldada puid korrapäraselt ning seejärel vaadata, kas vegetatsiooni perioodi lõpuks on näha paranemismärke. Juba järgneval päeval, 24. märtsil 2017, saatis hageja kostjale e-kirja, milles teavitas, et kohapeal on käinud ekspert ja puud üle vaadanud. Hageja nõudis, et kostja kõik surnud ja suremas olevad puud 2017. a aprillikuus välja vahetaks. 3(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-8780 Kostja leiab, et hagejal ei olnud mingit alust müügilepingust taganemiseks, järelikult ei kaasnenud lepingust taganemisega õiguslikke tagajärgi. Hagejale üle antud puud vastasid lepingutingimustele. Hageja ei ole tõendanud, et 2. novembriks 2017 hukkunud 35 puud olid esialgse müügilepingu alusel ostetud puud. Hageja ei taganud puudele vajaminevaid elutingimusi. Hageja ei kaitsnud puid päikese eest. Puid saab kuumuse ja päikese eest kaitsta üksnes varjutuskangaga. Samuti ei taganud hageja puudele piisavat veekogust ega kaitsnud puid koera uriini eest. Samuti ei lõiganud hageja puudelt kolletunud oksi ning juhtis kastmissüsteemi vee puudest eemale. Isegi kui hagejal oleks õigus lepingust taganeda, peaks hageja lepingu tagasitäitmisel hüvitama esiteks hävinenud puude väärtuse, teiseks hüvitama puude väärtuse vähenemise ja kolmandaks hüvitama puude transpordi ja istutamise väärtuse (võlaõigusseadus (VÕS) § 189 lg 2 p-d 1 ja 3). Kostja arvestuse järgi tuleks hagejal tasuda kostjale kokku 9988 eurot. Kostja hinnangul ei ole müügilepingu p 4 puhul tegemist tüüptingimusega, kuna hageja sai esitada oma tingimused lepingu sõlmimisel.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahulas 1. novembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 500 eurot. Muus osas jättis kohus hageja nõuded rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus 6% ulatuses kostja kanda ning 94% ulatuses hageja kanda, märkides, et kohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: poolte vahel oli 10. mail 2016 sõlmitud istikute müügileping; ajavahemikus 17–19. mai 2016 toimus istikute istutamine;
14.septembril 2016 teostas kostja 45 puu istutamise (35 puud tõi kostja ja 10 lisapuud tõi täiendavalt hageja);
5.juunil 2017 esitas hageja müügilepingust taganemise avalduse. Pooled vaidlesid maakohtu hinnangul selle üle: kas hageja poolt esitatud lepingust taganemine on õiguslik või mitte; kas müüja (kostja) rikkus müügilepingu tingimusi, müües ostjale (hagejale) ebakvaliteetset kaupa ning kas müügilepingu p 4 garantii kohta on ebamõistlik tüüptingimus. Kohus leidis, et poolte vahel on sõlmitud müügileping VÕS § 208 lg 1 tähenduses. Maakohus leidis, et müügilepingu p 4 on kostja tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes. Maakohtu hinnangul on tüüptingimus hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav, kuna tingimusega on antud ebamõistlikult lühikese garantiitähtaeg. Kohus leidis, et kõnealune tüüptingimus on seega VÕS § 237 ja § 42 lg 1 alusel tühine. Maakohtu hinnangul oli kostja müügilepingut rikkunud. VÕS § 218 lg 1 kohaseks juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemiku ajaks ostjale tuleb lugeda 19. maid 2016, millisest hetkest algas kulgema VÕS § 218 lg 2 teise lause kohane kuue kuu pikkune tähtaeg, mille puhul eeldatakse, et lepingutingimustele mittevastavus oli olemas juba asja ostjale 4(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-8780 üleandmise päeval. Vaidlus puudub selles, et kohe peale istutamist hakkasid puud kolletuma ning juunis 2016 käis kostja töötaja puid kontrollimas. Seda, et puud kolletasid, kinnitavad ka kohtule esitatud tõendid. 30. juuni 2016 e-kirjas on kostja lubanud välja vahetada 35 hukkunud elupuud uute istikute vastu septembris 2016. Uute puude istutamine ka toimus septembris 2016. aastal. Eeltoodu põhjal luges kohus tõendatuks, et puude lepingule mittevastavus ilmes VÕS § 218 lg-s 2 sätestatud 6-kuulise tähtaja jooksul. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et müüdud asjal esimese kuue kuu jooksul ilmnenud puuduste korral peab müüja vastu nõuet esitada sooviv tarbija tõendama üksnes VÕS § 217 tunnustele vastava puuduse olemasolu ning selle ilmnemise ajahetke. Müüja aga peab tõendama, et puudus on tekkinud tarbija enda tegevuse tagajärjel. Hageja vande all antud ütluste ning esitatud veearvete põhjal luges kohus tõendatuks, et hageja hooldas kostja poolt 19. mail 2016 üleantud puid (kastis, tegi multšipeenra) kostja juhistest lähtuvalt. Esitatud pildi- ja videomaterjalidest ning ka kostja enda seisukohtadest ja esitatud asjatundjate arvamustest nähtub, et kostja poolt müügilepinguga mais 2016. aastal hagejale müüdud istikutest osad (ca 40 tk) puud on kolletunud, kuivanud või surnud. Seega ei olnud maakohtu hinnangul eluliselt usutav, et hageja oleks vaid osa puid jätnud hooldamata (ca 40 tk) ja ülejäänud puude osas oma lepingujärgseid kohustusi täitnud. Eeltoodut arvestades ei olnud kohtu hinnangul tõendatud, et puudus tekkis hageja (tarbija) enda tegevuse tagajärjel VÕS § 217 mõttes. Maakohus leidis, et kuna hageja sai võimalikust lepingurikkumisest teada hiljemalt 22. detsembril 2016 esitatud AA arvamusest, kuid esitas lepingust taganemise avalduse alles 5. juunil 2017 (s.o rohkem kui viis kuud hiljem), oli ületatud VÕS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud mõistliku aja piir. Hageja oli esitanud taganemisavalduse ebamõistlikult hilja ning seega kaotanud VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi õiguse müügilepingust taganeda. Eelmärgitut arvestades ei saanud hageja nõuda VÕS § 189 lg 1 alusel tema poolt kostjale tasutud raha tagastamist ega sellelt arvestatud intressi tasumist. Kohus leidis, et hageja kulud asjatundja AA arvamuse saamiseks on põhimõtteliselt VÕS § 128 lg 3 tähenduses kahjuna hüvitatavad. Samas puudus kostjal võimalus osaleda asjatundja valikul, sh avaldada seisukohta asjatundja arvamuse hinna osas. Hinnaprotsessi kujunemisel ei olnud kostjal sõnaõigust. Kohtule nähtuvalt ei olnud hageja võtnud teisi (odavamaid) pakkumisi. Eelmärgitut arvestades olnuks ebaõiglane asjatundja arvamuse kulu hüvitamise koormuse täies ulatuses kostjale seadmine. Kohus leidis, et VÕS § 140 lg 1 aluselt tuleb kahjuhüvitist vähendada ning mõista kostjalt välja VÕS § 128 lg 3 kohane varaline kahju summas 500 eurot.
APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS
4.Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendustes tugineb hageja kokkuvõtlikult järgmistele väidetele. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga et VÕS § 140 lg 1 alusel tuli kahjuhüvitist ning mõista kostjalt välja mõista VÕS § 128 lg 3 kohane varaline kahju üksnes 500 euro ulatuses. 5(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-8780 Maakohtu põhjendus, et hüvitamisele kuuluvat summat tuleb vähendada seoses sellega et kostjal puudus võimalus asjatundja valikul ja hinnaprotsessi kujunemisel osaleda, on vastuolus kohtu poolt väidetuga, et vastav kulu pidi olema kostja jaoks ettenähtav ja asjatundja valik on hageja otsustada. Kohus ei ole tuvastanud et asjatundjale tehtud kulutused olid ebamõistlikult suured või et AA töö oleks pidanud maksma vähem. Teist sedavõrd suurte teadmiste ja kogemustega isikut Eestis leida ei ole võimalik. Hageja oleks võinud tellida odavama asjatundja arvamuse, kuid sellel ei oleks sellist kaalu kui AA omal. Kohus oleks pidanud välja mõistma kahju hagis toodud ulatuses. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et ta kaotas õiguse lepingust taganemiseks, kuna kohtu hinnangul on ületatud VÕS § 118 lg 1 p 1 sätestatud mõistliku aja piir. Hageja sai AA koostatud arvamuse kätte 22. detsembril 2016. Arvamuse tellimise eesmärk ei olnud soov müügilepingust taganeda. Kasutades arvamuses toodud seisukohti, lootis hageja jätkuvalt jõuda kokkuleppele kostjaga hukkunud või kahjustatud istikute väljavahetamiseks. Mõistlikku aega tuleb arvestada alates poolte läbirääkimiste nurjumisest
24.märtsil 2017, mil kostja keeldus tunnistamast asjatundja arvamust, ning pakkus, et vahetab oma kuludega välja üksnes 10 elupuud. Läbirääkimiste lõppemisest kuni taganemisavalduse esitamiseni möödus veidi üle kahe kuu. Sellesse ajavahemiku mahtusid esindaja leidmine, vajalike dokumentide kogumine ja taganemisavalduse koostamine. Andes vale hinnangu lepingust taganemise kehtivusele, kohus valesti rakendas materiaalõigust. Hageja arvates lepingust taganemine toimus mõistliku aja jooksul. Kohtu seisukoht, et hageja kaotas õiguse taganemiseks lepingust, oli hageja jaoks üllatav. Kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 4). Hageja vaidlustab ka otsuses ettenähtud menetlusekulude jaotust. Kuna hageja hinnangul kuulub hagi täies ulatuses rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Lisaks on maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kohus tuvastas kostja õigusvastase käitumise nii müügilepingu punkti 4 kui ka istikute kvaliteedi osas. Samas kohtu poolt määratud menetluskulude jaotus tekitab hagejale kokkuvõttes veelgi suuremat kahju. Hageja leiab, et kostja kasutas tõendusmaterjali kogumiseks ebaausaid võtteid. Kostja pöördus mitmete konkurentide poole päringutega variisiku nimel, et saada nende käest teada andmeid, mida muidu temale ei oleks esitatud. Hageja hinnangul on kostja käitumine vastuolus VÕS § 14 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga. Kohus otsuses ei andnud hinnangut kostja tegevusele tõendite kogumisel. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
VASTUAPELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS
5.Kostja on esitanud vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kaebuse põhjendustes leiab kostja kokkuvõtlikult, et hageja kahjunõue (mille maakohus osaliselt rahuldas) on täies ulatuses põhjendamatu. Kostja hinnangul tuleks eristada pooltevahelistes suhetes vähemalt kolme lepingut. 10. mail 2016 sõlmisid hageja ja kostja kirjaliku lepingu 201 tk "Brabant" sordi elupuude pikkuses 200–225 cm müügilepingu (leping I). 2 14. mail 2016 teavitas apellant vastustajat, et soovib 6(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-8780 osta lisaks veel 20 "Brabant" elupuud mõõdus 160–180 cm (leping II). Selle lepingu sõlmimist tõendab hageja 14. mai 2016 e-kiri. Lisaks sõlmisid apellant ja vastustaja kastmissüsteemi müügilepingu (leping III). Kostja leiab, et ta ei ole lepingut I rikkunud. Juba seetõttu on kahjunõue alusetu. Lisaks ei ole hagejale kahju tekkinud. Hageja ei ole tõendanud, et kohtule esitatud OÜ DendroKonsult arve nr 2017-15 oleks ehtne. See arve võib olla koostatud hageja enda poolt. Juhul, kui see arve on ehtne, ei ole hageja tõendanud, et on selle arve tasunud ning kulu kandnud. Igal juhul on AA arvamuse kulu summas 1260 eurot VÕS § 128 lg 3 tähenduses ebamõistlik. Väidetavalt oli AA tunnihind 25 eurot ning AA tegi 22. detsembri 2016 arvamuse koostamiseks 42 tundi tööd. Kostjale jääb arusaamatuks, millist tööd AA täpsemalt tegi ja miks see vajalik oli. Lepingu I punktiga 3.5 lepiti kokku, et ekspertiisi kulud kannab selle tellija. Lepingu I punktis 3.5 leppisid pooled kokku, et lahkarvamuste tekkimisel kasutatakse sõltumatut eksperti ning eksperdi kulud kannab ekspertiisi tellija. Praegusel juhul tellis ekspertiisi hageja, seega Lepingu I punkti 3.5 kohaselt peab ekspertiisi kulu kandma hageja, mitte kostja. Hageja ei ole väitnud, et lepingu punkt 3.5 oleks tühine. Kui ekspertiisi oleks tellinud kostja, oleks kulu pidanud kandma kostja, seega on tegemist balansseeritud klausliga. Kostja on sellele maakohtu menetluses tähelepanu juhtinud, kuid otsusest ei nähtu, et kohus oleks eelnevat arvesse võtnud.
Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata.
Maakohus on õigesti leidnud, et pooltevahelisele õigussuhtele tuleb kohaldada müügilepingu sätteid (VÕS §-d 208 jj). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja käsitlus, mille järgi on vaidluse esemeks kolm eraldiseisvat lepingut. Hageja poolt
10.mail 2016 sõlmitud müügilepingu alusel ostetud ja mõned päevad hiljem kostjalt lisaks tellitud istikud istutati koos ajavahemikus 17.–19. mai 2016. Asja materjalide põhjal puudub alus arvata, et nende algselt ostetud ja lisaks tellitud istikute osas oleks poolte kokkulepped olnud erinevad. Ka asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko hagejale (ostjale) ülemineku aeg (VÕS § 218 lg 1) ei ole istikute puhul erinev. Kastmissüsteemi müügilepingu eristamiseks puudub sisuline vajadus, sest selle lepingu rikkumist hageja kostjale ette ei heida.
9.Vaidlustatud otsuse põhjenduste p-des 16–22 on maakohus analüüsinud poolte vahel
10.mail 2016 (maakohtu otsuse p-s 16 ekslikult märgitud 10. juunil 2016) sõlmitud müügilepingu (I kd, tl-d 5–6) punkti 4 kehtivust tüüptingimusena (sh küsimusi, kas tegu on tüüptingimusega, kas see on ostja suhtes ebamõistlik ning kas sellest tulenevalt on lepingu punkt tühine). Maakohus asus kokkuvõttes seisukohale, et see lepingupunkt on kostja tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes, et tingimus on hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav (kuna tingimusega on antud ebamõistlikult lühikese garantiitähtaeg), ning seega on kõnealune tüüptingimus VÕS § 237 ja § 42 lg 1 alusel tühine. 7(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-8780
9.1.Müügilepingu punkti 4 (alapunkti 4.1) järgi on müüja (kostja) andnud garantii kuni 25. juunini 2016, kohustudes omal kulul ümber vahetama mitte kasvama läinud puud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduste ja põhjendustega, et nimetatud tingimus on kostja tüüptingimus (VÕS § 35 lg 1). Kostja ei ole eitanud, et lepingutingimused olid tema poolt välja töötatud ning tõenditest nähtuvalt saatis kostja lepinguprojekti hagejale allkirjastamiseks (I kd, tl 107). Kostja ei ole tõendanud, et kõnealust lepingutingimust oleks eraldi läbi räägitud (VÕS § 35 lg 2).
9.2.Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et tüüptingimus oleks hagejat ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 42 lg 1). Müüja poolt müügigarantii andmine VÕS § 230 lg 1 tähenduses on vallasasjade müümisel üldjuhul vabatahtlik. Ka praegusel juhul ei pidanud hageja müüdud istikutele müügigarantiid üldse andma. Eelmärgitut arvestades oli hageja põhimõtteliselt vaba enda garantiitingimusi (sh garantiitähtaega) kujundama, sh tüüptingimustes. Seega on müügilepingu punkt 4 (alapunkt 4.1) kolleegiumi hinnangul tüüptingimusena kehtiv ning maakohtu otsuse p-des 16–22 esitatud põhjendusi tuleb vastavalt muuta.
10.Teisalt ei ole müügilepingu punktil 4 asja lahendamise seisukohalt ringkonnakohtu arvates määravat tähtsust. Müügigarantii on müügilepingust eraldiseisev õigussuhe. VÕS § 230 lg-st 1 tulenevalt on müügigarantii mõtteks anda ostjale seaduses sätestatust soodsam seisund. Müügigarantii ei välista ega piira VÕS § 230 lg 5 järgi ostja õigust kasutada muid seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Ostja kahjuks seadusest kõrvalekalduvad kokkulepped pooltevahelises lepingus oleksid VÕS § 237 lg 1 alusel tühised. Seega ei saa müügilepingu p-s 4 sätestatu piirata müüja (praegusel juhul kostja) vastutust asja lepingutingimustele mittevastavuse puhul (eelkõige VÕS § 218) ning hageja õigust nendele sätetele tugineda, ka pärast garantiitähtaja lõppu. Seega kohaldub ka VÕS § 218 lg 2, mille esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Lõike teise lause kohaselt eeldatakse tarbijalemüügi puhul, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.
11.Vaidlustatud otsuse p-s 26 on maakohus järeldanud, et hageja ei ole müügilepingust kehtivalt taganenud, kuna viivitas taganemisavalduse esitamisega ebamõistlikult. 5. juuni 2017 seisuga (s.o ajal, mil hageja taganemisavalduse esitas) oli hageja VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi kaotanud õiguse müügilepingust taganeda. Seetõttu ei saanud hageja maakohtu hinnangul nõuda ka VÕS § 189 lg 1 alusel tema poolt kostjale tasutud raha ega sellelt arvestatud intresse. Maakohus leidis, et hageja pidi võimalikust lepingurikkumisest teada saama hiljemalt 22. detsembril 2016 koostatud AA arvamusest.
11.1.Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et taganemisavalduse esitamise ajaks 5. juunil 2017 oli hageja taganemise õiguse VÕS § 118 lg 1 p 1 alusel kaotanud. Maakohtu põhjendusi tuleb ringkonnakohtu arvates siiski osaliselt muuta. Osutatud sätte kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kolleegiumi hinnangul pidi hageja olulisest lepingurikkumisest teada saama maakohtu järeldatust varem. 8(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-8780
11.2.Maakohus ei ole arvestanud kohtu enda poolt viidatud VÕS § 223 lg-ga 1, mille järgi loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui asja parandamine või asendamine ebaõnnestub. Praegusel juhul tuleneb hageja enda väidetest, et vähemalt osad kostja poolt 2016. a septembris asendatud puud hakkasid juba oktoobris (s.o umbes kuu pärast väljavahetamist) kolletuma. Seega oli hiljemalt 2016. a oktoobri lõpuks selge, et asendamine oli (vähemalt osade puude osas) VÕS § 223 lg 1 mõttes ebaõnnestunud – asendamise tinginud puudused ilmnesid ka asendamiseks kasutatud asjadel (puudel). Eelmärgitut arvestades leiab ringkonnakohus, et hageja pidi olulisest lepingurikkumisest VÕS § 118 lg 1 p 1 mõttes teada saama hiljemalt juba 2016. a oktoobri lõpuks. Sellest rohkem kui seitse kuud hiljem tehtud taganemisavaldus ei ole ringkonnakohtu arvates tehtud mõistliku aja jooksul.
12.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Kolleegium vastab järgnevalt ülalkäsitlemata apellatsioonkaebuste väidetele.
12.1.Lepingurikkumise tuvastamisel (vaidlustatud otsuse p-s 23) on maakohus ringkonnakohtu hinnangul materiaalõigust õigesti kohaldanud ning ei ole menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Kostja vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust tuvastada asjaolusid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsugused õiguslikke järeldusi.
12.1.1.Asjaolu, et istutamise hetkel ei olnud puud kuivanud ning hageja oli puudega rahul, ei välista kostja vastutust hiljem puudel ilmnenud puuduste eest. Kostja käsitlus, mille kohaselt ei pidanud ta vastutama pärast istutamist puudel ilmnenud võimalike puuduste eest, ei ole kolleegiumi hinnangul õiguslikult põhjendatud. Ringkonnakohus rõhutab, et kuivõrd asjas kohalduvad mh tarbijalemüügi lepingu sätted, välistab VÕS § 237 lg 1 põhimõtteliselt igasuguse müüja seaduses sätestatud vastutust piirava kokkuleppe kehtivuse. Hageja esitatud sertifikaat (I kd, tl 119, tõlge tl 120) ei välista, et istikud võisid sellele vaatamata olla puudustega. Lisaks ei ole tõendatud kostja väide, et sertifikaat on väljastatud just hagejale 10. mail 2016 sõlmitud lepingu alusel üle antud puude kohta.
12.1.2.Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja müüs talle mittekohased puud. Kolleegium märgib, et arvestades VÕS § 218 lg 2 teises lauses sätestatut, ei olnud hagejal vaja praeguses asjas tõendada, et vaidlusalused puudused olid olemas juba puude müümise ajal. Maakohus on õigesti eeldanud, et puudused olid olemas juba puude istutamise ajal. AA 22. detsembri 2016 arvamus (I kd, tl 17), millele hageja tugineb, ei ole kolleegiumi hinnangul tõendina asjakohatu, lubamatu või ebausaldusväärne. Maakohus võis ja pidi seda koos teiste tõenditega hindama (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2).
12.1.3.Kostja väitel ei taganud hageja puudele vajaminevaid elutingimusi. Nende väidete osas nõustub ringkonnakohus esiteks maakohtu märgituga, et pole eluliselt usutav, et hageja oleks vaid osa puid jätnud hooldamata ja ülejäänud puude osas hooldamise kohustust täitnud. Kui hageja jätnuks tõepoolest puud hooldamata, oleksid ka kolleegiumi arvates kolletunud või 9(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-8780 kuivanud suurem osa puudest. Fotodelt nähtub samas pigem, et kuivanud või kolletunud olid (või on) üksikud puud heki erinevates kohtades.
12.1.4.Teiseks rõhutab kolleegium, et kui kostja pidas puude toestamist ja varjutuskangaga katmist jm puude jaoks eluliselt vajalikuks, pidanuks kostja sellest hagejat hiljemalt puude ja istutustööde üleandmisel teavitama. Selline kohustus tulenes kostjale juba üldisest hea usu põhimõttest, samuti aga VÕS § 14 lg-st 2. Kostja töötaja AR ütlused (I kd, tl-d 165 pöördel–166) tõendavad kolleegiumi hinnangul ainult puude kastmisega seonduvate juhiste andmist. Seejuures hageja ei eita, et ta need juhised AR-lt sai. Hageja väidete ja maakohtu tuvastatu kohaselt on hageja kastmise juhiseid ka järginud. Muude juhiste andmine (toestamine, päikese eest kaitsmine jne) ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud. AR ütluste põhjal selgitas ta varjutuskanga olulisust teisel istutusaastal, kui kevadel ei ole mullapall veel oma juuri alla ajanud piisavalt sügavale. Kostja ei saa VÕS 101 lg-st 3 lähtudes seetõttu tugineda puude hooldamise kohustuse väidetavale rikkumisele hageja poolt, v.a kastmist puudutavas osas. Lisaks ei järeldu kostja enda poolt esitatud tõenditest, et elupuid tuleks päikese eest tingimata varjutuskangaga kaitsta (vt I kd, tl-d 82, 110 pöördel–111 ja 112 pöördel). Hekiaabitsa saatis kostja hagejale alles pärast puuduste ilmnemist. Seetõttu ei ole sellel asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Liiatigi on aabits (I kd, tl-d 121–130) ka kostja enda arvates üldine ning käsitletav pigem reklaammaterjalina. Hageja on menetluses väitnud, mh kohtule vande all antud seletuses, et on ka varem samasuguste puude eest hoolitsenud ning omab selles vallas kogemust. Kolleegiumi arvates nimetatu kostjat hageja instrueerimise kohustusest ei vabastanud. Liiatigi ei ole kostja väitnud, et teadis hageja kogemustest elupuude kasvatamisel juba lepingu sõlmimise ja puude istutamise ajal.
12.1.5.Kostja poolt esitatud asjatundjate LK, EZ ja RÕ arvamused (tl-d 55, 60–61, 80) on eeskätt teoreetilise sisuga. Nendes analüüsitakse küsimusi, millist mõju võivad kuumus, põuaperiood, loomade uriin jm keskkonnategurid elupuudele üldse avaldada. Samas ei käsitle need arvamused konkreetsemalt hagejale müüdud elupuid ning nendel ilmnenud puuduste põhjusi. Asjatundja PV arvamused (tl-d 58 ja 82), eelkõige 9. novembril 2017 koostatud arvamus käsitlevad küll hagejale müüdud puid, kuid PV tõdeb viimatinimetatud arvamuses ka ise, et arvamuse koostamise ajal ei ole enam võimalik tuvastada, millisel põhjusel ca 20% istikutest välja läks. Asjatundja on märkinud, et asendusistikute kvaliteedis ei ole põhjust kahelda. Samas ei selgu tõendist, millistel teadmistel või uuringutel asjatundja selline järeldus põhineb.
12.2.Lepingust taganemise mõistliku aja tuvastamine VÕS § 118 lg 1 tähenduses on iga üksikjuhtumi asjaolude põhjal kohtu poolt tehtav kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus (vt ka Riigikohtu 17. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1157-12, p 16; 27. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 12). Diskretsiooniotsustustesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Praegusel juhul on maakohus VÕS § 223 lg 1 ebapiisava arvestamise tõttu määratlenud valesti aja, mil hageja pidi olulisest lepingurikkumisest teada saama, kuid muus osas on maakohus kolleegiumi 10(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-8780 hinnangul seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud ning ringkonnakohtul puudub alus maakohtu otsustusse sekkuda.
12.2.1.VÕS § 118 lg 1 p 1 teenib õigusrahu saavutamise eesmärki. Kahjustatud poolel tuleb mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud poolele selgus, kas jätkata lepingu täitmist või mitte. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud hageja käsitlus, et mõistlikku aega tuleks arvestada alates poolte läbirääkimiste nurjumisest
24.märtsil 2017 (mil kostja keeldus tunnistamast asjatundja arvamust). Ringkonnakohtu arvates ei olnud poolte vahel läbirääkimisi. Poolte esitatust ei nähtu, et hageja ja kostja vahel oleks ajavahemikul 2016. a oktoobrist kuni 2017. a märtsini olnud mistahes suhtlust. Kostja võis poolte vahel 2016. a oktoobris ja 2017. a märtsis-aprillis toimunud suhtlusest mõistlikult järeldada, et hageja soovib jätkuvalt lepingu täitmist ning ei plaani (õiguskaitsevahendina) lepingust taganeda. Mõistliku aja hindamisel on oluline seegi, et kostja oli oma kohustused suuremas osas nõuetekohaselt täitnud. Tõendite põhjal otsustades hakkas kolletuma maksimaalselt 20% istutatud puudest.
12.2.2.Kohtu seisukoht, et hageja kaotas VÕS § 118 lg 1 p 1 alusel õiguse lepingust taganemiseks, ei saanud olla hageja jaoks üllatav (TsMS § 436 lg 4). Kohtuistungitel maakohtus ei ole selle sätte kohaldamisega seonduv olnud küll keskne arutlusteema, aga kostja on menetluses läbivalt tuginenud vastuväitele, et hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud. Muu hulgas on kostja leidnud, et hageja ei teinud taganemisavaldust mõistliku aja jooksul pärast väidetavast olulisest lepingurikkumisest teadasaamist (vt nt I kd, tl 51 pöördel ja 52).
12.3.Kahjuhüvitise vähendamine VÕS § 140 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus. Apellatsioonkaebuste väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust ka sellesse diskretsiooniotsustusse sekkuda. Kolleegium märgib, et AA arvamuse saamiseks tehtud kulutused on VÕS § 115 lg 1 alusel küll hüvitatavad, kuid VÕS § 128 lg-s 3 sätestatut arvestades saab kulu olla hüvitatav mõistlikus ulatuses (nagu on märkinud ka kostja). Arvestades AA arvamuse (I kd, tl 17 ja 17 pöördel) sisu ja mahtu, ei saa ringkonnakohtu arvates pidada ka mõistlikuks suuremat kulu kui maakohtu poolt välja mõistetud 500 eurot.
12.3.1.Vastusena kostja väidetele märgib kolleegium, et kahjuna võivad hüvitamisele kuuluda mh tulevikus tekkivad mõistlikud kulud. Teisiti öeldes ei pea kulutuste hüvitamise nõudmiseks kulutused olema tingimata juba kantud, vaid need võivad VÕS § 128 lg 3 järgi tekkida ka tulevikus (vt nt Riigikohtu 19. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 19).
12.3.2.Kostja esindaja poolt 21. mai 2019 ringkonnakohtu istungil esitatud selgituste kohaselt ei tõenda OÜ Dendro-Konsult arve (nr 2017-15), milline osa sellel arvel märgitud teenustest seondub 22. detsembri 2016 arvamuse koostamisega (II kd, tl 44 pöördel). Kolleegium möönab, et kõnealusel arvel (I kd, tl 19) esitatud teenuste kirjeldust arvestades ei pruugi kõik nendest olla seotud 22. detsembri 2016 arvamuse koostamisega. Samas on AA anud viidatud arvamuse oma kutsetegevuses, mistõttu tuleb VÕS § 28 lg 1 järgi eeldada, et osutatud teenus oli tasuline. Seetõttu puudub kolleegiumi 11(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-8780 hinnangul alus arvata, et hagejal ei tulnud või ei tule 22. detsembri 2016 arvamuse koostamise eest üldse midagi tasuda.
12.3.3.Kostja on väitnud, et 10. mail 2016 poolte vahel sõlmitud müügilepingu p 3.5 järgi pidi ekspertiisi kulud kandma praegusel juhul hageja, st lepingupool, kes ekspertiisi tellis. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd müügileping oli sõlmitud kostja tüüptingimustel, siis VÕS § 39 lg 1 järgi tuleb müügilepingu p 3.5 tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tuleb tõlgendada tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kolleegiumi hinnangul ei ole müügilepingu p-s 3.5 reguleeritud, kelle kanda jäävad eksperdi (või muu asjatundja) kaasamisega seotud kulud lõppastmes. Seega ei välista p 3.5 ekspertiisi tellija võimalust nõuda hiljem VÕS § 115 lg 1 alusel kulude hüvitamist teiselt lepingupoolelt. Kostja poolt soovitud tõlgenduse korral oleks p-s 3.5 sisalduv kokkulepe VÕS § 237 lg 1 alusel ka tühine.
12.4.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud menetluskulud 6% ulatuses kostja ja kostja 94% ulatuses hageja kanda. Sisuliselt on maakohus lähtunud kulude jaotamisel TsMS § 163 lg-st 1 tulenevast teisest alternatiivist, jaotades kulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohus on küll ekslikult viidanud TsMS § 162 lg-le 1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, nagu oleks kulude selline jaotus hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kuigi maakohus ei ole vaidlustatud otsuse hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, võib menetluskulude jaotust arvestades iseenesest tekkida olukord, kus hageja peab tasuma kostjale menetluskuludena märkimisväärse hüvitise. Samas on eraõigussuhetes valitsev privaatautonoomia põhimõte ning hagimenetlus põhiolemuselt võistlev menetlus. Seega oli hageja valida, kas ja milliseid õiguskaitsevahendeid, kujundusõigusi jms ta lepingu rikkumisel kasutab, samuti sai hageja otsustada, millise nõudega kohtu poole pöördub. Hageja pidi arvestama, et hagi osalise või täieliku rahuldamata jätmise korral tuleb tal vähemalt osaliselt hüvitada kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Kostjal oli õigus kasutada hageja nõuete tõrjumiseks menetluses lepingulist esindajat (professionaalset õigusnõustajat) ning kostja ei pea ringkonnakohtu arvates üldjuhul kandma hagi ebaeduga seotud majanduslikke riske. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas tehtav lahend ei välista hageja õigust nõuda kostjalt puudustega istikute väljavahetamisega seotud kulude hüvitamist (VÕS § 222 lg 5) või esitada lepingu rikkumisest tingitud kahjunõudeid, mida ei ole praeguses asjas lahendatud.
12.5.Hageja arvates oleks maakohus pidanud andma hinnangu kostja ebaausale tegevusele tõendite kogumisel. Ringkonnakohtu arvates maakohus seda otsuses eraldi analüüsima ei pidanud. Kostja ei ole hankinud tõendeid sellisel viisil, mille puhul oleks kohus pidanud kaaluma tõendite vastuvõtmisest keeldumist (TsMS § 238 lg 3 p 1). Lisaks ei ole maakohus rajanud otsust üksnes või peamiselt nendele hageja arvates ebaausal teel hangitud tõenditele. Menetluskulude jaotus
12(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-8780
13.Nagu eelnevalt märgitud, ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Selleks ei anna alust ka vastuapellatsioonkaebuse väited.
14.Kuna apellatsioonkaebust ega vastuapellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud (sh kostja menetluskulud) TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda ning vastuapellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud (sh hageja menetluskulud) sama sätte alusel kostja kanda.
15.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanus maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
16.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.