Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

mulje kui piisavalt kapitaliseeritud osaühingust, milline on võimeline osalema väetiste müügiäris ning kandma sellega seoses võetavaid kohustusi. Sellega kahjustati nii hageja kui hageja võlausaldajate huve ja kostja teadis või pidi teadma, et hageja osakapitali näiliku suurendamisega kahjustatakse hageja võlausaldajate huve. Kostja väide, et tal puudub hagejaga igasugune laenusuhe ei kummuta fakti, et pangakonto, millelt tehti kanne hageja „osakapitali suurendamiseks“ kuulub kostjale ja seda kasutada, käsutada saab ainult kostja. Eeltoodu annab põhjendatud kahtluse, et tegemist oli kostja poolt teadliku ja tahtliku tegevusega, mis oli tehtud hageja maksejõuetuks muutmise eesmärgil. Kostja on äris tegutsev isik, olles ise äriühingu omanik ja juhatuse liige, järelikult kostja teab, mis on äriühing ja selle osakapital. Kokkuvõtvalt rõhutab hageja, et sõltumata õiguslikust hinnangust, on poolte vahel on kehtiv võlasuhe, kuna kostja ei ole hageja käest saadud rahalisi vahendeid tagastanud. Hageja palub kostjalt välja mõista Lanfra OÜ (pankrotis) kasuks 36 000,00 eurot põhinõude katteks ja viivis põhinõudelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 korras seadusjärgses määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja seisukoha kohaselt hagi on sisupuudustega ning tõendamata. Teiseks viitavad ja kinnitavad hageja enda poolt esitatud andmed , et kostja poolt on hagiesemeks olev rahasumma hagejale tagastatud (kohustus on täidetud VÕS § 91 lg 3 kohasel viisil) ja võlausaldaja on kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud (VÕS § 76 lg 4). Järelikult sõltumata õigussuhtele antavast õiguslikust hinnangust või võlasuhte olemusest (VÕS § 3 järgi) on välistatud, et hageja ja kostja vahel esineb võlasuhe või sellest tulenev kohustuse rikkumine. Nimelt on kostja 24.10.2016 hagi esemeks olevad rahalised vahendid hageja arvelduskontole tagastanud. Hagis toodud asjaoludest nähtuvalt on 21.10.2016 hageja teinud kostja arvelduskontole nr z rahalise ülekande summas 36 000 eurot. Kostja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et rahaline ülekanne summas 36 000 eurot jõudis kostja arvelduskontole Swedbank panka (z) 24.10.2016 ja on 24.10.2016 hageja arvelduskontole nr z LHV panka tagastatud. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 91 lg 3 kohaselt rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Järelikult on hageja väide, et kostjal puudub õiguslik alus hoida enda valduses hageja raha ning see tuleb taastada endise olukorra taastamise (e. restitutsiooni) läbi väär kuivõrd 24.10.2016 tehtud rahalise ülekande näol on taastatud endine olukord s.o tagastanud hagejale rahasumma nimiväärtuses 36 000 eurot. Toodud asjaolud selguvad ka hageja enda esitatud tõenditest, kus hagi juurde esitatud lisas nähtub, et hageja LHV arveldusarvele x on 24.10.2016 laekunud rahalised vahendid nimiväärtuses 36 000 eurot. VÕS § 76 lg 4 sätestab, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kuna hageja ei ole tõendanud laenusuhte (või muu võlasuhte) olemasolu on ka paljasõnalised väiteid kohustuse rikkumisest ja sellega seotud viivisnõude tekkimisest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt eeldab viivitusintressi nõudmine rahalise kohustuse täitmisega viivitamist. Olukorras kus hagejale on rahalised vahendid kontole jõudnud samal päeval, millal on tehtud väidetav väljamakse, ei saa olemuslikult tekkida viivitusintressi. Samuti vaidleb kostja vastu hageja poolt esitatud alusetust rikastumisest tulenevale nõudele ja kostja poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudele. Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab Hageja on esitanud kostja vastu 36 000 euro põhivõlgnevuse ja viivise nõudes. Poole vahel puudub vaidlus selle üle, et 21.10.2016 on Z Z OÜ teinud hageja arvelduskontole x ülekande summas 36 000 eurot selgitusega Arve nr: 16100901. Samal päeval 21.10.2016 on hageja teinud arvelduskontolt x ülekande kostja arvelduskontole nr x summas 36 000 eurot selgitusega „laen“ (tl 10). Kostja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et rahaline ülekanne summas 36 000 eurot jõudis kostja arvelduskontole nr x 24.10.2016 ja samal päeval 24.10.2018 on kostja teinud ülekande summas 36 000 eurot hageja arvelduskontole nr x selgitusega „Osakapitali sissemakse, X X 50% ja X X 50%“ ( tl 43). Hageja esmase nõude kohaselt on hageja ja kostja vahel laenusuhe. Hageja väitel on hageja andnud kosjale laenu summas 36 000 eurot ja kostja ei ole laenu hagejale tagastanud. Kostja väidab, et temal puudub laenusuhe hagejaga. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandaja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamisega ja sellele nõusoleku andmisega, samuti muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Kohus leiab, et ei ole leidnud tõendamist, et pooled oleksid teinud vastastikuseid tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks. Kohtule esitatud hageja arveldusarve väljavõttest nähtuvalt on hageja pannud küll raha ülekande selgituseks „laen“, kuid kohtu hinnangul ei piisa sellest selgitusest poolte vahel sõlmitud laenulepingu tõendamiseks. Kohus nõustub kostjaga, et pangaülekande tegijal on vaba voli märkida makse selgitusse mis tahes selgitusi ning raha saajal ei ole võimalik seda mõjutada. Kohtule ei ole esitatud hageja ja kostja vahel sõlmitud kirjalikku laenulepingut. Samuti ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et hageja ja kostja oleksid soovinud sõlmida suulist laenulepingut. 17.05.2019 kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja X X on andnud järgmiseid ütluseid: “2016 olin seotud Lanfra OÜ-ga. Olin Lanfra OÜ juhatuse liige. Lanfra OÜ tegeles peamiselt teravilja ja väetise vahendusega. Lanfra OÜ ei tegelenud laenude väljastamisega. OÜ Lanfra ei ole 2016 sõlminud laenulepingut. Lanfra OÜ ja S He vahel ei ole laenulepingut sõlmitud. Laenu ei ole S H Landra OÜ poolt väljastatud. Lanfra OÜ arvelduskontolt on tehtud üks ülekanne S He arvele/.../ Ülekanne tehti 36 000 eurot. Ülekande tekitamise mõte oli, et saaks suurendada Lanfra OÜ osakapitali. Minul ja Xil tekkis osakapitali suurendamise mõte. Ma ei öelnud S Hele, et tema arvele see summa kantakse. See võis olla ehk järgmisel päeval kui S H küsis minu käest seda. Ma palusin tal see tagasi kanda ja mida sinna kirja panna. Ma ütlesin talle, et tuleb kohe Lanfra OÜ-le tagastada. Mingisugust laenujuttu ei ole olnud.“(tlk 94 pöördel). Seega nähtub tunnistajana üle kuulatud X X ütlustest, et hagejal puudus soovi kostjale laenu anda ja hageja arvelduskontolt kostja arvelduskontole tasuti 36 000 eurot eesmärgiga suurendada OÜ Lanfra osakapitali. Eeltoodust tulenevalt kohus on seisukohal, et kuivõrd tõendamata hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimine, ei saa olla küsimust ka laenu tagastamisest.

Hageja on esitanud ka alternatiivse nõude VÕS § 1028 lg 1 alusel kostja vastu juhuks kui ei leia kinnitust tema väide laenulepingu sõlmimise kohta. Hageja leiab, et tal on alternatiivselt nõue kostja vastu alusetu rikastumise regulatsiooni alusel, kuna hagejal puudus ja puudub kohustus kostjale nimetatud rahasumma andmiseks. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha üleandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (Riigikohtu 27. märtsi 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Kui isik on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. Kostja ei ole eitanud, et tema arvelduskontole on 24.10.2018 laekunud hageja arvelduskontolt 36 000 eurot, kuid kostja on samal päeval 36 000 eurot kandnud tagasi hageja arvelduskontole. VÕS § 91 lg 3 kohaselt rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Seega on alusetu hageja väide, et kostjal puudub õiguslik alus hoida enda valduses hageja raha ja endine olukord tuleb taastada, kuivõrd kostja poolt 24.10.2018 tehtud ülekande näol on taastatud endine olukord, st kostja on tagastanud hagejale raha summas 36 000 eurot. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks pärast 24.10.2018 raha laekumist tema kontole esitanud ülekande osas vastuväiteid. VÕS § 76 lg 4 sätestab, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega on kostja tõendanud, et alusetu rikastumine on ära langenud ja ta on hagejalt saadud raha hagejale tagastanud. Hageja palub teisel alternatiivsel õiguslikul alusel kostjal hüvitada hagejale tekkinud kahju tuginedes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätetele. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Deliktilise nõude esitamisel on hageja tuginenud kaitsenormi väidetavale rikkumisele (VÕS § 1045 lg 1 p 7) ja väidetava tahtliku heade kommete vastase teo toimepanemisele (VÕS § 1045 lg 1 p 8). VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Seega, VÕS § 1045 lg 1 p 7 (koosmõjus VÕS § 1045 lg-ga 3) alusel on õigusvastane seaduses sätestatud kohustuse (nn kaitsenormi) rikkumine, välja arvatud, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Seaduse all tuleb siinjuures mõista õigusnormi, millest tuleneb kahju tekitanud isikule kohustus käituda teatud viisil, see tähendab teha teatud tegu või hoiduda teatava teo tegemisest (nn kaitsenorm). Kaitsenormi rikkumisel ei pruugi tekkida vajadust hinnata, kas isik on rikkunud käibekohustust, sest teo õigusvastasuse tuvastamiseks piisab sellest, kui on rikutud kaitsenormi (RKTKo 3-2-1-35-14, p 15). Kohus märgib, et viidatud sätetest tulenevalt peab kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: 1) objektiivne koosseis (kahju tekitaja tegu, kannatanule tekkinud kahju, põhjuslik seos teo ja kahju vahel); 2) õigusvastasus; 3) süü. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (Riigikohtu 25.aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2130-07, p10). Hageja väidete kohaselt U V on tuvastanud, et Lanfra OÜ on saanud Z Z OÜ-lt 36 000 eurot, laenanud selle kostjale, kes on tasunud osakapitali suurendamise eest X X ja X J kasuks ning lõpuks on 36 000 eurot Z Z OÜ arve alusele viimasele tagasi maksnud. Hageja väidab, et faktiliselt toimus rahaliste vahendite „pööritamine“ vastuolus ÄS § 159 ning käesoleval juhul on suurendatud Lanfra OÜ osakapitali näiliselt, ilma et tegelikkuses oleks osaühingu varaline seisund sissemakstud osakapitali võrra paranenud. Hageja leiab, et asjaolu, et selleks on kasutatud erinevaid isikuid, ei välista ÄS § 159 rikkumist ning ei muuda faktilist olukorda –

Lanfra OÜ osakapitali suurendamise eest on tasutud Lanfra OÜ rahalisi vahendeid kasutades. Hageja hinnangul rahaliste vahendite „pööritamise“ teel Lanfra OÜ osakapitali suurendamise näol on tegemist nii VÕS § 1045 lg 1 p 7 sätestatud seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kui ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 sätestatud heade kommete vastase käitumisega. See on hageja hinnangul kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ÄS § 159. ÄS § 159 lg 1 kohaselt osaühing ei või anda laenu oma osanikule, kelle osa esindab rohkem kui 5 protsenti osakapitalist, oma emaettevõtja osanikule, aktsionärile või liikmele, kelle osa või aktsiatega on esindatud rohkem kui 5 protsenti emaettevõtja osa- või aktsiakapitalist, isikule osaühingu osa omandamiseks, oma juhatuse ega nõukogu liikmele ega prokuristile. Seega on hageja pidanud kohtu hinnangul silmas eelkõige ÄS § 159 lg 1 p 3 sätestatud laenukeeldu isikule osaühingu osa omandamiseks. Kohus leiab, et kuna kostja ei olnud enne 21.10.2016 ülekande tegemist OÜ Lanfra osanik ega saanud ka pärast seda OÜ Lanfra osanikuks, siis käesoleval juhul hageja poolt 21.10.2016 kostja kontole 36 000 euro kandmisel ja kostja poolt 24.10.2016 36 000 eurot hageja kontole tagasi kandmisel selgitusega „Osakapitali sissemakse, X X 50% ja X X 50%“ näol ei ole rikutud kostja suhtes ÄS § 159 lg 1 p 3 sätestatud laenukeeldu. Kuna kostja ei olnud hageja osanik ega juhatuse liige, siis puudus kostjal võimalus mõjutada seda, kas ja kuidas otsustavad hageja osanikud osakapitali suurendada ja kas ja kuidas selleks kasutatakse kostja poolt hageja kontole tehtud ülekannet selgitusega „Osakapitali sissemakse, X X 50% ja X X 50%“. Seega juhul kui on rikutud ÄS § 159 lg 1 punktis 3 sätestatud laenukeeldu, siis on selle rikkumise toime pannud hageja juhatuse liikmed või osanikud, mitte aga kostja, kellel puudus igasugune seos hagejaga ja kes ei saa vastutada ÄS § 159 sätestatud laenukeelu rikkumise eest. Seega ei saa kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kostja pani toime rikkumise ÄS § 159 mõttes, mistõttu hageja nõue kostja vastu VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel tuleb jätta rahuldamata. Kostja käitumine võib olla vastuolus heade kommetega teise isiku tahtliku kahjustamise eesmärgi tõttu. Hagejal on õigus nõuda õigusvastase ja süülise käitumisega põhjustatud kahju hüvitamist, mille ärahoidmine on VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud heade kommete vastase käitumise keelu kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-132-16 selgitanud, et isiku käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe teist isikut kahjustada (RKTKo nr 3-2-1-62-13, p 17; RKTKo nr 3-2-1-1815, p 10). Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16; nr 3-2-1-18-15, p 10; nr 3-2-1-101-16, p 16). VÕS § 1045 lg 1 p 8 eeldab teotunnusena tahtlust ja teo heade kommete vastasust. Seega pidi hageja tõendama, et kostja käitumine oli hagejale tahtlikult kahju tekitamine. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et hageja poolt 21.10.2016 kostja kontole kantud 36 000 euro samal päeval tagasi kandmisel hageja kontole selgitusega „Osakapitali sissemakse, X X 50% ja X X 50%“ näol oleks kostja tahtlikult tekitanud hagejale kahju. Pelgalt asjaolust, et kostja poolt raha ülekandmisel selgituseks märkimine „Osakapitali sissemakse, X X 50% ja X X 50%“ ei tähenda, et sellega oleks OÜ Lanfra osakapitali suurendamine üldse aset leidnud. ÄS § 168 lg 1 p 2 kohaselt osanike pädevusse kuulub osakapitali suurendamine ja vähendamine. Seega said otsustada OÜ Lanfra osakapitali suurendamise üksnes OÜ Lanfra osanikud. ÄS § 196 lg 1 kohaselt esitab juhatus äriregistrile avalduse osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks. Seega juhul kui OÜ Lanfra osanikud olid otsustanud OÜ Lanfra osakapitali suurenda ja osakapitali suurendamiseks olid kõik tingimused täidetud, siis sai OÜ Lanfra juhatus esitada äriregistrile avalduse osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks. Kostjal, kes ei olnud ei OÜ Lanfra osanik ega juhatuse liige puudus võimalus OÜ Lanfra osakapitali „näiliselt“

suurendada ja „näiliselt“ suurendatud osakapital äriregistrisse kanda. Nagu kohus on eelnevalt leidnud, siis juhul kui on rikutud ÄS § 159 lg 1 p 3 sätestatud laenukeeldu ning hageja osanikud on suurendanud „näiliselt“ osakapitali ja on selliselt käitudes tekitanud tahtlikult kahju OÜ-le Lanfra siis võivad „näilise“ osakapitali suurendamisega tekitatud kahju eest vastutada VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel OÜ Lanfra osanikud või juhatuse liikmed, kes on osakapitali „näiliselt“ suurendanud, aga mitte kostja. Seega kohus jätab hageja nõude kostja vastu ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel rahuldamata. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud kostja käitumises õigusvastast ja kohus jätab sel põhjusel hagi rahuldamata, siis ei analüüsi kohus muid kahju eeldusi, võimalikke õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ja/või süü puudumist ning kahju arvestust ja suurust. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud TRK lahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.