Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 16. aprill 2019
Tsiviilasja number
2-18-8000
Tsiviilasi
V.K. hagi E.R. vastu tasumata üüritasu väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
7200 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. novembri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.K. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
2. aprill 2019
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): V.K. (isikukood: XXXXXXXXXXX ); esindaja vandeadvokaat Robert Sarv Vastustaja (kostja): E.R. (isikukood: XXXXXXXXXXX ); esindaja Vambola Olli
RESOLUTSIOON
1.Jätta V.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 22. novembri 2018 otsus muutmata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud V.K. kanda.
Rahuldada E.R. taotlus menetluskulude rahaliselt kindlaksmääramiseks ning mõista V.K. lt E.R. kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtu menetluses summas 150 eurot. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.V.K. (hageja) esitas 23. mail 2018 hagi E.R. (kostja) vastu üürivõlgnevuse 9900 euro väljamõistmiseks. Hageja loobus 25. septembril 2018 osaliselt oma nõudest ning palus mõista kostjalt välja 7200 eurot perioodi aprill 2016 kuni 1. aprillini 2018 eest. Hagiavalduse kohaselt on pooled endised elukaaslased. Pooled sõlmisid 27. aprillil 2009 tsiviilasjas nr 2-07-48638 kompromissi, mille kohaselt peab hageja tasuma kostjale XXXXXX kinnistu eest hüvitisena 500 000 Eesti krooni. Kostja ei soovinud poolt kinnistut endale. Samas lepiti kokku, et XXXXXX kinnistule jääb elama poolte ühine poeg koos oma perega. Kostja kolis kinnistule juulis 2015 (kostja omaksvõtu järgi aprillis 2016). Hageja kostja majja kolimist ei takistanud, kuna uskus, et kostja kinnistu eest välja mõistetud raha ei nõua ning kinnistu jääb poolte ühisele pojale. 1. aprillil 2018 kolis kostja koos poja perega kinnistult ära ja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse 27. aprilli 2009 kohtumääruse täitmiseks. Kostja kasutada oli 44 m2 suurune kõigi mugavustega elamispind, ta sai kasutada sauna ja aiamaad. Poolte vahel ei olnud tasuta kasutamise lepingut, hageja ei ole andnud sellist nõusolekut. Poolte vahel ei olnud lepingulist suhet. Kostja ei ole tõendanud hageja nõusolekut kostja kinnistul elamiseks. Vaikimist ei saa käsitleda nõustumisena. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Poolte vahel puudus üürisuhe. Kostja elamist hagejale kuuluvas elamus saab käsitleda tasuta kasutamise lepinguna, kuna puudus kokkulepe eluruumi kasutamise eest tasumiseks ja 1. aprillil 2018 vabastas kostja eluruumi hageja nõudmisel. Kostja asus vaidlusalusesse eluruumi aprillis 2016 ning hoidis oma poja last. Hageja oli teadlik ja nõus, et kostja elab ühise perena koos pojaga hageja elamus. Tasuta kasutamise leping tuleneb ka sellest, et eluruumi omavolilist hõivamist ei olnud ning hageja nõustus tasuta kasutamisega. V.K. pöördus hageja poole sooviga, et kostja asuks elama hagejale kuuluvasse elamusse ning hageja nõustus sellega. Hageja ei teinud kahe aasta jooksul juttu üüri maksmisest. Hageja nimetatud üürisummat ei saa aluseks võtta, kuna kostja kasutuses olnud eluruum oli remondini halvas seisukorras ja mugavused puudusid. Kostja eluruumid olid eraldi sissekäiguga.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 22. novembri 2018 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 50 eurot. Kostja ja hageja on endised elukaaslased. Tsiviilasjas nr 2-07-48638 oli menetluses kostja hagi hageja vastu 1 000 000 Eesti krooni väljamõistmiseks. Hageja ja kostja sõlmisid selles tsiviilasjas 27. aprillil 2009 kompromissi, mille kohaselt hageja peab kostjale tasuma XXXXXX kinnistu eest hüvitisena 500 000 Eesti krooni. Kostja elas 2016. aasta aprillist kuni
1.aprillini 2018 hagejale kuuluval kinnistul XXXXXX . Kostja kasutuses olid eraldi ruumid eraldi sissekäiguga. 1. aprillil 2018 kolis kostja kinnistult ära ja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse 27. aprilli 2009 määruse täitmiseks. Esialgses hagis nimetas hageja hagi alusena üürisuhet. Kohtuistungil täpsustas hageja esindaja nõuet ning selgitas, et nõude aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1. Kostja vastuväidete kohaselt oli poolte vahel tasuta kasutamise leping (VÕS § 389 jj). Tasuta kasutamise lepingust tekib võlasuhe, mille järgi omandab üks isik kohustuse anda asi teisele isikule üle kasutamiseks, ilma et teisel isikul tekiks kohustust selle eest tasuda. Reeglina on tegemist ühepoolselt kohustava lepinguga. Samas tuleb lepinguks lugeda ainult niisuguseid eseme tasuta kasutamise kokkuleppeid, milles on tuvastatav lepingu sõlmimise tahe. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud tasuta kasutamise lepingu sõlmimist. Pooled ei ole esitanud sellekohaseid kirjalikke tõendeid. Ainuke tõend, millele kostja tugineb, on poolte poja V.K. tunnistajana antud ütlused. V.K. ütlustega on tõendatud, et kostja majja kolimisest rääkis hagejaga tunnistaja, kostja hagejaga milleski kokku ei leppinud. Tunnistajal ei olnud hagejaga kokkulepet eluruumide kasutamise aja ega tasu osas, pooled ei leppinud omavahel kokku kommunaalteenuste eest tasumise korras. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et hagejal ja kostjal oleks üldse olnud mingi kokkulepe. Kostja ei ole osundanud ühelegi hageja teole, millest võiks järeldada, et hageja soovis eluruumid anda kostjale tasuta kasutada. Asjaolust, et hageja talus kostja poolset elamu kasutust ning ei nõudnud koheselt välja kolimist, ei saa samuti järeldada tasuta kasutamise lepingu tekkimist. Kostja ei ole viidanud poolte vahelisele kokkuleppele, praktikale ega seadusele, millest võiks tuleneda, et leping on sõlmitud hageja tegevusetuse tõttu (TsÜS § 68 lg 4). Hageja on nõude alusena nimetanud VÕS § 1037 lg 1, mille kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Kostja on kasutanud hageja omandit, s.t rikkunud hageja omandiõigust ning valdust. Kostja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud selleks hageja nõusolek ning kohus eeldab, et rikkumine toimus nõusolekuta. Kostja ei ole maksnud üüri vms tasu ning on järelikult rikkumise tulemusena rikastunud. Kostja peaks hüvitama hagejale rikkumise teel saadu hariliku väärtuse, s.t antud juhul eluruumide keskmise üürihinna. Kasutuseelist ühisvarana jagades sai jagada üldjuhul üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõudnud selle eest tasu, sai eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa esitas nõude ainukasutuse tõttu kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele ühiselt kuuluva
kasutuseelise jagamiseks ja oma osa saamiseks (Riigikohtu 26. septembri 2012 otsus tsiviilasja nr 3-2-1-93-12, p 17). Antud juhul on tegemist endiste elukaaslastega, kes olid aastaid lahus elanud. Kostja kolis hagejale kuuluvale kinnistule, hageja oli sellest teadlik, kuid ei reageerinud kuidagi. Maakohus leidis, et sellises olukorras tuleb lähtuda Riigikohtu eelnimetatud otsuses antud juhistest. Hageja on hagiavalduse täienduses kinnitanud, et ta ei teinud kostjale takistusi kinnistul elamiseks ning tal ei olnud soovi üüriraha nõuda (tl 17). Hageja ei ole kuskil näidanud, et ta oleks nõudnud hagejalt üüri enne hagiavalduse esitamist 23. mail 2018. Seega oleks hüvitise väljanõudmine alates kostja sisse kolimisest aprillis 2016 hea usu põhimõttega vastuolus. Hagejal tekkis nõudeõigus rikkumise teel saadu hüvitamiseks hetkest, kui ta nõudis kostjalt eluruumide vabastamist. Kuivõrd kostja rahuldas hageja nõude, puudub alus hagi rahuldamiseks. Hagiavaldusest ning selle täpsustusest nähtub, et hageja esialgne ja tegelik soov oli vaidlustada tsiviilasjas nr 2-07-48638 sõlmitud kompromissi täitmine täitemenetluses põhjusel, et kostja ei ole aastaid otsuse täitmist nõudnud. Kuivõrd hageja sellega seoses ühtegi nõuet ei esitanud, ei saanud kohus seda vaidlust ka lahendada.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt palub hageja ringkonnakohtul eraldi tuvastada, et kostja kolis XXXXXX kinnistult ära juba 2009 ning kolis sinna tagasi umbes 2,5 aastat tagasi. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja kolis kinnistule tagasi (st et ta kolis sealt eelnevalt välja). Seega ei jäänud kostja jagatud vara pärast selle jagamist kasutama, vaid tema eelnevalt ühise vara hulka kuulunud kinnistu kasutamine lõppes väljakolimisel. Tegemist ei ole Riigikohtu lahendis nr 32-1-93-12 (p-s 17) käsitletud olukorraga. Praegusel juhul pole kostja jäänud kinnistut kasutama, vaid kolis sealt ära. Kinnistu jäi hageja ainukasutusse pärast tsiviilasjas nr 2-07-48638 kompromissi sõlmimist. Seega ei kehti antud juhul eeldus, et kostja sai eeldada kinnistu tasuta kasutamise õigust või et temalt kasutuseeliste nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Arvestades perioodi, mil kostja kinnistul ei elanud (ligi seitse aastat), ei saanud tal vastavat eeldust tekkida. Maakohus ei arutanud pooltega õiguse kohaldamist ega võimaldanud neil esitada enda seisukohti maakohtu viidatud Riigikohtu lahendi suhtes mis on oluline selgitamiskohustuse rikkumine. Maakohus arutas pooltega istungil küll VÕS § 1037 kohaldamist ning selle eelduseid, kuid ei arutanud pooltega õiguslikku käsitlust, mille järgi on praegusel juhul tegemist ühisvara jagamise järgse olukorraga. Kui maakohus oleks materiaalõigust (VÕS § 1037 lg-t 1) õigesti kohaldanud, oleks maakohus leidnud, et kostja ei ole tõendanud hageja nõusolekut kinnistu kasutamiseks ning seega tuli kasutuseelised välja mõista.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Hageja väide, et maakohus ei ole materiaalõigust õigesti kohaldanud (VÕS § 1037 lg 1), ei vasta tegelikkusele. Maakohus on asunud seisukohale, et osapoolte vaheline suhe on käsitletav lepinguvälise suhtena. Maakohus on õigesti leidnud, et asja kasutanud kostja võis mõistlikult võttes hageja käitumisest aru saada, et osapooltel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta. XXXXXX asuv elamu ei olnud kostja ainukasutuses. Hagejale ei saanud maakohtu õiguslik hinnang tulla üllatusena, sest kohus käsitles kohtuistungil õigussuhte
võimalikku kvalifikatsiooni ning selgitas kohtuistungil, et antud juhul võib kohaldamisele tulla VÕS § 1037 lg 1. Kostja kasutas eluruumi hageja elamus kaks aastat ja hageja ei teinud kordagi juttu, et kostja peaks tasu maksma eluruumi kasutamise eest. Maakohus on õigesti leidnud, et hagi esitamise tegelik eesmärk on takistada tsiviilasjas 2-07-48638 sõlmitud kompromissi täitmine täitemenetluses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
7.Hageja nõuab kostjalt tasu temale kuuluva kinnisasja kasutamise eest. Hageja esialgsel väitel on tasu arvestamise aluseks ruutmeetrihind vastavalt Tartu linna üürihindadele. Erinevalt hagejast leidis aga hageja esindaja kohtule esitatud lõplikes seisukohtades, et poolte vahel ei ole üürisuhet olnud, vaid vaidlus on selles, kas hagejal on nõue kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevalt, kui hageja ei andnud kinnistu kasutamiseks luba VÕS § 1037 järgi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hinnangu andmata sellele, kas poolte vahel võis olla üürisuhe. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool menetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja ei ole üürisuhte olemasolu kohta menetluses tõendeid esitanud. Hageja esindaja väitel hageja ja kostja vahel üürisuhe puudus.
8.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja kasutas hagejale kuuluvat kinnisasja 2016. aasta aprillist kuni 1. aprillini 2018. Hageja esindaja seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja kostjale kinnistu kasutamiseks eelnevat nõusolekut andnud, on hageja enda menetluses esitatud seisukohtadega vastuolus. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et ta võimaldas elada kostjal kinnistul, kuna hageja ja kostja ühine poeg küsis selleks temalt luba. Hageja ise elas sellel ajal Soomes. Nimetatud hageja seisukoht viitab sellele, et hageja eeldas kinnisasja kokkuleppelist kasutamist kostja poolt. Hageja väitel ei olnud kostja tervislik seisund hea, hageja tuli kostjale vastu. Hageja väitel esitas ta kinnisasja kasutamise eest tasunõude alles siis, kui kostja hakkas temalt täitemenetluses nõudma varasemas tsiviilasjas sõlmitud kompromissi järgse summa tasumist. Hageja on 22. juuni 2018 menetlusdokumendis leidnud, et „mina kui kinnistu omanik ei võtnud kelleltki üüriraha, ega ka ei tulnud mõttesegi seda kelleltki nõuda, kuna heauskselt uskusin E.R. ga sõlmitud lepetesse“ (tl 17). Tunnistaja V.K. ütluste kohaselt ei ole hagejaga kunagi üüritasust juttu olnud (tl 74). Seega viitab hageja ise, et ta on olnud nõus temale kuuluva kinnisasja kasutamisega kostja poolt. Hageja ei ole menetluses ühegi tingimusliku hageja ja kostja vahelise kokkulepe olemasolu tõendanud, mille rikkumine võimaldaks tal esitada kostja vastu tasunõude. Hageja ei ole tõendanud ka muu vastastikuse kohustuse olemasolu, mille hagejapoolseks sünallagmaatiliseks soorituseks oleks kinnisasja kostjale kasutamise võimaldamine.
9.Ringkonnakohtu hinnangul sarnaneb hageja ja kostja vaheline õigussuhe kõige enam kinnisasja tasuta kasutamise lepingule. VÕS § 389 järgi kohustub tasuta kasutamise lepinguga üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja kasutas kindlaksmääratud kinnisasja osa: elamispinda, millel oli omaette sissekäik.
Tasuta kasutamise lepingu on võimalik sõlmida ka TsÜS § 68 lg 3 järgse kaudse tahteavaldusega, mis väljendub teos, mh ka üheselt arusaadavas käitumises. Kostja oli teadlik sellest, et hageja kasutab tema kinnisasja ligikaudu kaks aastat, selle aja jooksul ta kostjale tasunõuet ei esitanud. Tunnistaja V.K. ütluste kohaselt nägi hageja, kuidas kostja asju majja toodi. Hageja väitel eeldas ta, et kui kostja asus kinnistut kasutama, siis saabus aeg, mil kogu pere elab endiselt kodus (tl 16). Hageja ei küsinud kogu kostja poolt kinnisasja kasutamise aja jooksul tasu, kuid kostja tasus oma kõrvalkulude eest ise (tl 18). Seega oli poolte vahel olemas vaikiv kokkulepe selle kohta, kuidas asja kasutamisega seotud kulud kantakse. Olukorras, kus kostja kasutas kinnisasja hageja teadmisel kahe aasta jooksul, tasudes kinnisasja kasutamise eest ka kommunaalmaksed, oli ringkonnakohtu hinnangul kostjal alus eeldada, et tal oli hagejaga vaikiv kokkulepe kinnisasja kasutamise kohta. VÕS § 393 lg 3 järgi kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Kostja vabastas elamispinna hageja nõudmisel 1. aprillil 2018.
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja nõuded kostja vastu ei ole põhjendatud ka alusetust rikastumisest tulenevalt. Hageja esindaja tuginemine VÕS §-le 1037 on vastuolus hageja enda menetluses avaldatuga. VÕS § 1037 lg 1 järgi peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) hüvitama õigustatud isikule rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Seega eeldab VÕS § 1037 lg kohaldamine õigustatud isiku absoluutse õiguse rikkumist, praegusel juhul hagejale kuuluva kinnisasja kasutamist omavoliliselt, ilma hageja loata. Hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et ta tuli kostjale tema tervise tõttu vastu, võimaldades tal kinnisasja kasutada, seega puudub praegusel juhul kostjapoolne omavoliline käitumine.
11.Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud nõudele poolte antud õigusliku kvalifikatsiooniga ning õiguse kohaldamine on kohtu enda otsustada. Kuigi ringkonnakohus on erinevalt maakohtust seisukohal, et hagejal ei ole kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, siis ei ole maakohtu eksliku õigusliku tõlgenduse puhul tegemist selgituskohustuse rikkumisega. Selgitamiskohustuse üheks peamiseks eesmärgiks on poolele üllatusliku lahendi vältimine. Hageja viitas ka ise apellatsioonkaebuses, et kohus arutas pooltega VÕS § 1037 (seega alusetu rikastumise sätete) kohaldamist. Asjas on läbi viidud kohtuistung, kuulatud on ära tunnistaja.
12.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust ja kindlaksmääratud suurust maakohtu menetluses.
13.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuluks ringkonnakohtus lepingulise esindaja kulu summas 150 eurot esindaja 3 töötunni eest, s.o tasu konsultatsioonide, apellatsioonile vastuse koostamise ning kohtuistungil osalemiste eest. Kostja esindaja tunnitasu 50 eurot ning ajakulu kolm tundi on mõistlik ja vastab tsiviilasja keerukusele. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis kuulub hagejalt väljamõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.