Aktiva Finance Group OÜ hagi XX-i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1639,42 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Aktiva Finance Group (registrikood 10746479) Hageja lepinguline esindaja XX Kostja XX (isikukood XXX)
Menetluse vorm
kirjalikus menetluses
RESOLTUSIOON
1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi XX-i vastu osaliselt.
2.Mõista XX-ilt (isikukood XXX) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) kasuks välja põhivõlg summas 779,74 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 51,14 eurot.
3.Mõista XX-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhivõla tasumata jäägilt (779,74 eurot) alates 27.11.2024 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.
4.Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi XX-i vastu kohtuotsuse resolutsiooni p-des 2 - 3 nimetamata osas rahuldamata.
Jätta menetluskulud 56,32% ulatuses XX-i kanda ja 43,68% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
6.Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Vajadusel toimetada kostjale tagaseljaotsus kätte avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
KIRJELDAV OSA
Hagiavalduse asjaolud ja hageja seisukohad
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank (edaspidi esialgne võlausaldaja) ja kostja 14.11.2022 tarbijakrediidilepingu nr L89010456801, mille alusel laenas esialgne võlausaldaja kostjale 2000 eurot, intressimääraga 21,60% aastas, 1,20% päevas, krediidikulukuse määraga 30,60%. Viivisemäär on 1,20% päevas. Laenu kogukulu oli 455,20 eurot. Lepingu haldustasu oli 5 eurot kuus. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiste osamaksetena perioodi 15.12.2022 – 15.05.2024 jooksul.
2.Esialgne võlausaldaja tuvastas Maksu- ja Tolliametilt saadud andmete põhjal, et kostja igakuine keskmine sissetulek on 2110,25 eurot. Laenutaotluses märkis kostja oma igakuisteks kohustusteks 1000 eurot. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostjal maksehäirete puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest. Esialgne võlausaldaja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.
3.Kostja jättis tasumata maksed alates 15.06.2023 osamaksest. Esialgne võlausaldaja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles alates 27.09.2023, andes kostjale 05.09.2023 täiendava tähtaja oma kohustuste täitmiseks kuni 19.09.2023. Kostja ei täitnud oma kohustusi ka talle selleks antud täiendava tähtaja jooksul. Kuna kostja oma kohustusi ei täitnud talle antud täiendava tähtaja jooksul, siis ütles esialgne võlausaldaja lepingu üles 27.09.2023.
4.Esialgne võlausaldaja loovutas lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale 29.09.2023, millest teavitati kostjat 03.10.2023 saadetud e-kirjaga.
5.Hageja põhinõude suurus on 1002,15 eurot, intressinõude suurus on 98,71 eurot. Hageja laenuhaldustasu nõue on 20 eurot. Hageja viivisnõue on 252,10 eurot. Võla sissenõudmiskulude nõude suurus on 50 eurot. Hageja on saatnud kostjale meeldetuletuskirjad: 18.12.2023, 29.03.2024 ja 30.04.2024. Lisaks on hageja kandnud muid makseviivitusega tekkinud kulusid summas 15 eurot, mis seisnevad nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kuludes; kontaktandmete otsingu ja päringu kuludes; võlgnikule vastamisega seotud kuludes, võlanõuete selgitamises ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kuludes ja võlanõude avaldamisega tehtud kuludes.
6.Kohus võttis hagi menetlusse 28.11.2024 ja määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks 14 päeva kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest. Kohus toimetas hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise määruse kostjale isiklikult kätte 10.02.2025. Hagile vastamise tähtaeg saabus seega 25.02.2025. Kostja ei esitanud hagivastust.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2 (6)
7.Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.
8.TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Seega on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega teha tagaseljaotsus. Kuigi kostja ei ole käesoleval juhul hagile vastanud, on kohtu hinnangul vajalik teha asjas sisuline otsus, kuivõrd kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ex officio, mh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (Riigikohtu 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p 13).
9.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et kostja ja esialgne võlausaldaja sõlmisid 14.11.2022 väikelaenu lepingu nr L89010456801, mille alusel laenas esialgne võlausaldaja kostjale 2000 eurot (dtl 38-39). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid esialgne võlausaldaja ja kostja tarbijakrediidilepingu. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse lepingu teistsuguseks kvalifitseerimiseks. Hagiavaldusele lisatud maksekorraldustest nähtub, et esialgne võlausaldaja on teinud kostjale 14.11.2022 makse summas 2000 eurot (dtl 56). Seega on esialgne võlausaldaja kostjale temaga sõlmitud lepingu alusel reaalselt laenu andnud.
10.VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Kohus tuvastab, et esialgne võlausaldaja loovutas kohtuotsuse p-s 9 nimetatud lepingust tulenevad rahalised nõuded hagejale 29.09.2023, millest teatati kostjale 03.10.2023 e-kirjaga (dtl 113). Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et loovutamine ei oleks olnud kehtiv.
11.Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. on kohus seisukohal, et krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le 3 (6)
21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõue seletuskirja kohaselt on eeltoodud sätete aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2008/48 ülevõtmine Eesti õigusesse. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel asutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59).
12.Krediidikulukuse määra arvutamise aluseid lepingu nr L89010456801 eritingimustes, üldtingimustes ega Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel (dtl 38 - 50) esitatud ei ole. Esitatud on vaid krediidi kulukuse määra protsent. Seega on kohus seisukohal, et lepingu nr L89010456801 puhul ei ole Aktiva Finance Group OÜ-l õigus nõuda lepingujärgset intressi ega lepingu haldustasu VÕS § 408 lg 4 alusel.
13.Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et hageja ei ole toonud hagiavalduses eile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et esialgne võlausaldaja järgis kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Eeltoodud sätted kehtisid ka kostjaga sõlmitud krediidilepingu sõlmimise ajal samas sõnastuses. Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija 4 (6)
varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagiavaldusest nähtub, et esialgne võlausaldaja lähtus kostja sissetuleku kindlakstegemisel Maksu- ja Tolliametilt saadud teabest. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostjal maksehäirete puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest. Esialgne võlausaldaja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kohus on seisukohal, et hagiavaldusest ei nähtu asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et esialgne võlausaldaja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavaldusest ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks välja selgitanud kostja tegeliku regulaarse sissetuleku suuruse. Laenutaotluses on kostja oma sissetuleku suuruseks märkinud 2500 eurot (dtl 54). Tõendeid selle kohta, et esialgne võlausaldaja oleks Maksu- ja Tolliametist kostja sissetulekute suurust kontrollinud, kohtule esitatud ei ole. Samuti ei ole väljaselgitatud kostja igakuiste kohustuste suurust ja liiki. Pelgalt laenutaotluses sissetuleku märkimine kostja poolt ei ole piisav, et lugeda vastutustundliku laenamise põhimõte järgituks. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole teada, et krediidiandja oleks kostjale tagasimaksed uuesti määranud VÕS § 403 lg 7 alusel. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele ega neid kinnitavatele tõenditele, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid.
14.Hageja on 21.05.2025 menetlusdokumendis esitanud ümberarvestuse. Hageja selgituste kohaselt on kostja lepingu alusel teinud tagasimakseid kokku 1220,26 eurot, mis tuleb vastavalt ümberarvestusele lugeda tasutuks põhivõla katteks. Lepingu ülesütlemise teate saatmise ajaks, s.o seisuga 27.09.2023. a, ei olnud kostja võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega VÕS § 416 lg 1 kohaselt. Hageja palub juhul, kui kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, mõista kostjalt välja põhivõla summas 779,74 eurot, viivise alates 16.05.2024 lepingujärgses viivisemääras 21,60% aastas ja sissenõudmiskulu 50 eurot. Kohus rahuldab hageja ümberarvestatud põhinõude summas 779,74 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna lepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei pea kohus põhjendatuks viivise väljamõistmist lepingujärgses määras 21,60% aastas, vaid leiab, et hagejal on õigus saada viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lepingu lõppemisest. Kohus mõistab kostjalt välja viivise alates 16.05.2024 kuni 26.11.2024.a 51,14 euro ulatuses vastavalt järgmisele arvestusele: võlaperiood
% aastas
% päevas
summa päevas
16.05.2024 - 30.06.2024 01.07.2024 - 26.11.2024
12,5 12,25
0.034153 0.03347
0,266305 0,260979
perioodis päevi 46 149
perioodi summa 12,25003 38.885871
5 (6)
Kohus mõistab välja viivise alates 27.11.2024 põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhikohustuse täitmiseni.
15.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Tallinna Ringkonnakohus on 16.03.2023 otsuses nr 2-18-15885 (p 16.3) asunud seisukohale, et VÕS § 4034 lg 7 teine lause hõlmab ka sissenõudmiskulusid. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 50 eurot.
16.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
17.Kuna kohus rahuldas hagi 56,32% ulatuses, siis jäävad menetluskulud vastavas ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1) ja 43,68% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.