Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja palub (täpsustatud hagiavalduses) mõista ARHDISAIN OÜ-lt välja 70 000 eurot, ARHDISAIN OÜ-lt ja K Kilt solidaarselt 15 000 eurot ja ARHDISAIN OÜ-lt ja T Mlt solidaarselt 15 000 eurot. 13.04.2015 sõlmisid hageja ja ARHDISAIN OÜ tähtajalise arvelduskrediidilepingu nr 15-027558KT, mille alusel andis hageja ARHDISAIN OÜ-le arvelduskrediiti summas 80 000 eurot. Lepingus lepiti kokku intressimäär 4,250% aastas, kohustistasu 1,000% aastas ja viivis 0,150% päevas. Krediidi kasutuse lõpptähtpäevaks lepiti kokku 13.04.2016. Lepingule sõlmiti 20.04.2016 lisa, milles lepiti kokku uueks kasutustähtajaks 13.11.2016. ARHDISAIN OÜ ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt ja kogu arvelduskrediit muutus sissenõutavaks alates 14.11.2016. Hageja saatis 16.11.2016 kostjatele kirjad, milles palus nõude tasumist hiljemalt 16.12.2016. Hageja saatis käendusnõude ka 29.05.2017, samuti on peetud hilisemat kirjavahetust nõude tasumise osas, kuid nõudeid ei ole tasutud. Hagi esitamise seisuga on hagejale arvelduskrediidi summast tasumata 76 553,21 eurot, tasumata intressi võlgnevus on 135,19 eurot ja viivisenõue perioodi 14.11.201606.07.2018 eest on 69 014,03 eurot. Hageja esitab põhivõlgniku vastu nõude 100 000 euro ulatuses, mis koosneb põhiosast 76 553,21 eurot, ning viivistest 23 446,79 eurot. K Ki ja T Mga sõlmiti 20.04.2016 käenduslepingud nr 15-027558-KÄ1 ja 15-027558-KÄ2. Mõlema lepingu kohaselt vastutavad K K ja T M arvelduskrediidilepingu nr 15027558-KT ja lepingu kõigist lisadest tulenevate ARHDISAIN OÜ kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt ARHDISAIN OÜ-ga, vastutuse rahaline maksimumsumma on 15 000 eurot. 2016.a jaanuaris vahetus põhivõlgniku omanik ja juhatus, seetõttu eemaldati endise juhatuse liikme ja osaniku Margus Hansoni käendus (oli summas 40 000 eurot) ja lisati kaks käendust mõlemad summades 15 000 eurot. K Ki ja T M käendused ei ole solidaarkäendused vaid nad vastutavad käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena – sellele viitab see, et käenduse ulatused võrreldes põhinõudega on proportsionaalselt väiksemad ning et käenduslepingud on sõlmitud eraldi lepingudokumentides. K K vastutab 15 000 eurot ulatuses ning T M 15 000 eurot ulatuses. Kostjate vastuväited hagile ARHDISAIN OÜ nõuet ei tunnista. Nõude arvutus ja suurus on ebaselge. Hageja nõude täitmist tagab kommertspant ja ARHDISAIN OÜ on teinud hagejale ettepaneku rahuldada nõue kommertspandi arvelt täitemenetluse raames, hageja on ettepanekust sisuliselt keeldunud. Hageja ülesandel on ARHDISAIN OÜ otsinud ostjaid kommertspandi alla kuuluvale varale, kuid leitud ostja ettepanekut hageja ei aktsepteerinud. Kommertspandi alla kuuluvat vara tuli hoiustada ning hoiustamine on tekitanud ARHDISAIN OÜ-le olulise kulu. K K ja T M nõudeid ei tunnista. Hageja nõuet tagab kehtiv kommertspant, esmalt peaks hageja püüdma oma nõuet rahuldada pandi arvelt ning sellele on kõik kostjad korduvalt hageja tähelepanu juhtinud. Pandiesemete hoiustamisega on seotud hoiukulu. Hageja peab esmalt selgitama, kui suures ulatuses on pandiesemete väärtus vähenenud ja alles siis selgub, kui suur on käendajate vastutus. Praegusel hetkel on käendajate kahju suurem, kui nende käenduste piirmäär. Põhivõlgnikul on jätkuvalt alles vara ligikaudse väärtusega 5 712 eurot. Kuna 2016.a lõpus ja 2017.a alguses oli põhivõlgnikul alles veel piisavalt vara (väärtusega ligi 120 000 eurot) hageja nõude täitmiseks, kuid hageja ei asunud panti realiseerima, siis on muud tagatised vähemalt osaliselt vähenenud ka hageja tegevusetuse tulemusena. Seetõttu peaks T M vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra vähenema. Kohustus on vähenenud tagatise vähenemisele vastava summa võrra (enam kui 100 000 eurot), seega ei vastuta T M enam hageja ees.

T M ei ole nõus viivisearvestusega. Hageja on lähtunud arvelduskrediidilepingus kokkulepitud viivisemäärast 0,15% päevas, kuid hageja ja T M vahel sõlmitud lepingu näol on tegu tarbijakäenduslepinguga. Käendaja seisukohalt tuleks tühiseks lugeda arvelduskrediidilepinguga kokku lepitud viivisemäär, kuna see ületab enam kui kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära. Hageja seisukoht kostjate vastuväidete osas Hageja ei eita, et põhivõlgniku kohustuste tagamiseks oli sõlmitud ka kommertspandileping. Hageja on korduvalt soovinud, et kaup müüdaks kokkuleppel ning suuremat tulu andval viisil, kuid seda ei ole põhivõlgniku poolt tehtud. Pandiesemed on ilmselt hageja teadmata kolmandatele isikutele võõrandatud. ARHDISAIN OÜ väide, et hageja on keeldunud nõude rahuldamisest täitemenetluse raames, ei vasta tõele. Hageja ning ARHDISAIN OÜ esindajad on olnud ühel nõul, et pandiesemete müük täitemenetluses on kõige kallim müügiviis ja müük kokkuleppel annaks suuremat tulu. Samuti ei ole ARHDISAIN OÜ esitanud kunagi nõusolekut sundtäitmisele allumiseks. Renoveerimine OÜ on 31.01.2017 pandiesemele teinud väidetavalt pakkumise 20 000 eurot (lisandub käibemaks). Isegi sellise hinnaga müümisel ei oleks hageja nõudeid käendajate vastu pandieseme väärtuse tõttu vähenenud. Kostja märgib, et kommertspandiga koormatud vara on väärt kokku 5 712 eurot. Nimetatud väide on tõendamata ja see summa ei vähenda ka käendaja vastutust. Hageja leiab, et pandipidaja tegevus pandi väärtuse vähendamisel saab üldjuhul kõne alla tulla juhtudel, mil pandiese on pandipidaja valduses. Samuti ei saa ette heita pandipidaja tegevusetust, sest pandipidaja soovis, et põhivõlgnik saaks vara müüa parimal viisil ning parima hinnaga. Kostja viivisenõude vastuväide ei ole asjakohane, et sest hageja ei nõua käendajatelt viiviseosa vaid põhinõude osa. Lisaks sellele vastutab käendaja põhikohustuse viivise eest sarnaselt krediidisaajaga. Põhileping ei olnud sõlmitud tarbijaga. Kohtu põhjendused Pooled on teatanud, et nad on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses Pooled on oma seisukohad ja vastuväited esitanud kohtule kirjalikult. Kohus leiab, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel. Asjas puudub vaidlus järgnevates asjaoludes. 13.04.2015 sõlmisid hageja ja ARHDISAIN OÜ tähtajalise arvelduskrediidilepingu nr 15-027558-KT (t lk 4-7) ja 20.04.2016 selle lepingu lisa (t lk 8-12). K Ki ja T Mga sõlmiti 20.04.2016 käenduslepingud nr 15-027558-KÄ1 (t lk 13-14) ja 15027558-KÄ2 (t lk 15-16). Hageja nõuet tagab kehtiv kommertspant (t lk 57, 71-76). Hageja saatis 16.11.2016 kostjatele kirjad (t lk 17-19), milles palus nõude tasumist hiljemalt 16.12.2016. Hageja saatis käendusnõude ka 29.05.2017 (t lk 20-21), samuti on peetud hilisemat kirjavahetust nõude tasumise osas ja pandiesemete kokkuleppel müügi osas (t lk 58-60, 77-84). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Kohus käsitleb esmalt põhivõlgnevusega seonduvat. Hageja ja ARHDISAIN OÜ vahel sõlmitud lepingu näol on tegu krediidilepinguga. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Hageja ja ARHDISAIN OÜ lepinguga lepiti kokku, et arvelduskrediidilimiit oli 80 000 eurot (lepingu p 1.1) ja kasutusaja lõpp 13.04.2016 (p 1.3), lepingu lisaga pikendati kasutusaja lõppu kuni 13.11.2016.

ARHDISAIN OÜ on esitanud väited selle kohta, et hageja nõuet tagab kommertspant. Kohus selgitab, et kommertspandi olemasolu ja selle realiseerimisega seonduv ei mõjuta nõuet (nõude esitamist ega nõude suurust) põhivõlgniku vastu. Hageja väitel on arvelduskrediidist tasumata 76 553,21 eurot. Hageja on esitanud tabeli nõude arvestuse kohta (t lk 22-29), mis kajastab krediidi kasutamist ja tagastamist, samuti kõrvalnõuete arvestust. ARHDISAIN OÜ on esitanud nõudele vastuväite, et nõude arvutus ja suurus on ebaselge. Kohtu hinnangul on see väide paljasõnaline. Põhivõlgnik ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks tagastanud krediiti rohkem. Kohus peab seetõttu põhivõla suurust põhjendatuks. Lisaks põhivõlale palub hageja välja mõista ka viivise 23 446,79 eurot, hageja on arvestuslikku viivist vähendanud. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu järgi oli kokku lepitud viivisemäär 0,150% päevas (punkt 1.8) ja perioodi 14.11.2016-06.07.2018 (nõude sissenõutavaks muutumine kuni hagi esitamine) eest kujunes hageja arvestuse järgi viivise suuruseks kokku 69 014,03 eurot. Kuigi kohus saab viivise suuruseks põhivõla järgi arvestades 68 897,89 eurot, siis antud juhul ei ole erinevus oluline, kuivõrd hageja viivist vähendas. Põhivõlgnik ei ole väitnud, et nõue pole muutunud sissenõutavaks, muutus sissenõutavaks muul ajal kui hagis märgitud või on viivis muul põhjusel põhjendamatu. Kohus peab seega hageja viivisenõuet põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi ARHDISAIN OÜ vastu rahuldamisele. Järgnevalt käsitleb kohus käenduslepingutega seonduvat. T M on avaldanud seisukohta, et kuna tegu on tarbijakäendusega, siis tuleks käendaja seisukohalt tühiseks lugeda arvelduskrediidilepinguga kokku lepitud viivisemäär, kuna see ületab enam kui kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära. Kohus nõustub, et tegu on tarbijakäenduslepinguga. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Kuna T M on füüsiline isik, siis on tegu tarbijakäendusega ning see ei olene sellest, kas isik oli põhivõlgniku juhatuse liige või mitte. Küll aga ei nõustu kohus sellega, et põhilepingu viivisemäär tuleks käendussuhte seisukohalt lugeda tühiseks. VÕS §

lg 1 defineerib käenduslepingu - käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Põhivõlgnik otsustas endale võtta kohustuse mh tasuda kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 0,150% päevas. Põhivõlasuhtes on võlgnikuks äriühing ja viivisemäära ei saa kohtu hinnangul pidada ebamõistlikult suureks. Käenduslepinguga on käendaja võtnud endale kohustuse vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ehk käendaja vastutab samadel tingimustel kui põhivõlgnik ja seega kohaldub viivisemäär 0,150%. Käendajat kaitseb vastutuse maksimumsumma kokkuleppimine, mis piirab käendaja vastutuse lõputut suurenemist kui põhivõlgnik kohustust rikub. Viivis 0,150% päevas ei ole tühine. Teine lahendamist vajav küsimus on see, kas ja kuivõrd mõjutab kommertspandiga seonduv käendajate vastutust. T M väitel on põhivõlgnikul jätkuvalt alles vara ligikaudse väärtusega 5 712 eurot, aga kuna 2016.a lõpus ja 2017.a alguses oli põhivõlgnikul alles veel piisavalt vara (väärtusega ligi 120 000 eurot) hageja nõude täitmiseks, kuid hageja ei asunud panti realiseerima, siis on käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised vähemalt osaliselt vähenenud ka hageja tegevusetuse tulemusena. VÕS § 145 lg 5 sätestab, et kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud

muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Nimetatud normi esimene eeldus – käenduslepingu sõlmimise ajal oli olemas käendatava nõude tagamiseks antud muu tagatis – on täidetud: enne käenduslepingute sõlmimist 20.04.2016 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 14.04.2015 kommertspandi seadmise lepingu, pandiga on tagatud kõik hageja nõuded ARHDISAIN OÜ vastu, mis tulenevad hageja ja ARHDISAIN OÜ vahel sõlmitud ja sõlmitavatest lepingutest. Teine eeldus – tagatis on vähenenud võlausaldaja tegevuse tulemusena – ei ole aga kohtu hinnangul täidetud. Vara müügi osas toimus esitatud tõendite kohaselt hageja ja põhivõlgniku vahel kirjavahetus 2016.a novembrist 2017.a juulini. Kirjavahetustest on järeldatav, et nii võlausaldaja kui ka põhivõlgnik pidasid kasulikumaks müüa vara kokkuleppel (s.t mitte täitemenetluses). 13.02.2017 e-kirja kohaselt pidas hageja liiga väikseks varale tehtud pakkumist 20 000 eurot (pakkumise tegemist tõendab Renoveerimine OÜ 31.01.2017 e-kiri). Kirjavahetuses viitasid kostjad 60 000 euro suurusele pakkumisele (nt 16.06.2017 e-kiri), kuid sellise pakkumise olemasolu pole tõendatud. T M on esitanud tabeli vara kohta, mille järgi oli vara väärtus 119 940,77 eurot (t lk 103-108) – kuigi väidetavalt kajastab see vara väärtust seisuga 14.12.2016, siis puuduvad selles dokumendis endas kuupäevad, koostaja nimi ja allkiri. Sellist dokumenti ei saa pidada usaldusväärseks ja sellist vara väärtust ei kinnita ka muud tõendid. Isegi kui sellises koosseisus vara oli põhivõlgnikul 2016.a detsembris olemas, siis on käesolevaks ajaks võlgnikul oleva vara kogus oluliselt vähenenud (15.10.2018 seisukoha järgi on vara väärtuses 5 712 eurot). Kuigi kohtule ei ole teada, millal on vara müüdud, siis hagi aluseks olevatest lepingutest tulenevat võlgnevust hageja ees vähendatud ei ole. Kõigele eelnevale tuginedes ei saa kohtu arvates väita, et tagatise väärtust on vähendanud võlausaldaja tegevus ning seega ei vähene ka käendajate vastutus. Antud juhul on küsimus ka selles, kas käendajad vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt. Hageja hinnangul ei ole K Ki ja T M käendused solidaarkäendused vaid nad vastutavad käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena (K K vastutab 15 000 euro ulatuses ning T M 15 000 euro ulatuses) – sellele viitab see, et käenduse ulatused võrreldes põhinõudega on proportsionaalselt väiksemad ning et käenduslepingud on sõlmitud eraldi lepingudokumentides. VÕS § 150 sätestab, et kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Riigikohus on lahendis 3-21-136-12 p 16 selgitanud järgnevat: „kohustust käendanud isikute vastutus on põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus.“ Asjas 3-2-1-134-13 nõustus Riigikohus ringkonnakohtu seisukohaga, et käendajad vastutasid osavõlgnikena: „Ringkonnakohus leidis, et hageja esitatud tõendid ja esiletoodud asjaolud – käenduslepingute eraldi sõlmimine iga kostjaga, käenduslepingute p-st 4.4 tulenev täitmise ulatus (s.o põhi- ja kõrvalkohustused), põhivõlgnike kohustuste ulatus 23 miljonit krooni ning tagatiste ebapiisav suurus – võimaldavad lugeda tuvastatuks, et kostjad vastutavad igaüks käenduse maksimumsumma 1 miljoni krooni (63 911 euro 64 sendi) ulatuses.“ Riigikohtu lahendis 3-2-1-119-16 p 22 on selgitatud, et ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses ning kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse käendajate solidaarvastutust.

Eelnevast tulenevalt saab järeldada, et eeldatakse käendajate solidaarvastutust, kuid välistatud ei ole ka osavastutus, kuid selline tahe peab olema järeldatav poolte kokkuleppest. Kohtu hinnangul ei ole tegu praegusel juhul osavastutusega. Kuna lepingutes ei ole kokku lepitud käendajate osavastutuses, siis tuleb VÕS § 150 järgi eeldada käendajate solidaarvastutust. Kuigi käenduslepingud on sõlmitud eraldi dokumentidena, siis osavastutusele ei viita selge kokkulepe lepingutes ega ka muud asjaolud. Käendajad tagavad sama kohustust. Hageja on tuginenud sellele, et käenduste piirmäärad on oluliselt väiksemad kui põhivõlg – kohtu hinnangul ei kinnita see aga osavastutuse olemasolu, kuna arvestada tuleb ka seda, et käendused ei olnud ainsaks tagatiseks (tagatiseks oli ka kommertspant). Kohus on seisukohal, et antud juhul ei viita asjaolud sellele, et käendajatele kohalduks osavastutus. Seega tuleb eeldada käendajate solidaarvastutust. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistab ARHDISAIN OÜ-lt hageja kasuks välja 100 000 eurot, milles 15 000 solidaarselt K Ki ja T Mga. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata. Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus tähelepanuta, kuna need ei mõjuta asja lahendust. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtu hinnangul on põhjendatud jätta hageja menetluskulud kostjate kanda, s.o 85% ulatuses ARHDISAIN OÜ kanda ja 15% ulatuses solidaarselt ARHDISAIN OÜ, K Ki ja T M kanda. Kostjate menetluskulud jäävad nende endi kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks on 100 000 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 1 200 eurot. Selles summas on hageja lõivu tasunud ja see menetluskulu on põhjendatud. Muid menetluskulusid hagejal ei ole. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 1 200 eurot, millest ARHDISAIN OÜ kanda jääb 1 020 eurot ja solidaarselt ARHDISAIN OÜ, K Ki ja T M kanda jääb 180 eurot. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.