Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja maakohtu otsus
1.13.06.2018 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus kostjalt hagejale välja mõista põhivõla 1999.08 eurot, intressi 222.05 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise perioodil 04.04.2017–13.06.2018 summas 1105.62 eurot (viivisemääraga 46,3% aastas) ja viivise põhinõudelt alates 14.06.2018 kuni põhinõude tasumiseni lepingujärgses intressimääras 0,12% päevas.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17.12.2016 laenulepingu nr 2101685510, millest 1494.08 eurot läks refinantseeritava lepingu nr 2101618592 katteks ning 505 eurot kanti kostjale üle. Kostja kohustus laenu tagastama vastavalt lepingu tingimustele ja maksegraafikule. Hageja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 03.04.2017, kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid maksekohustusi tähtaegselt. Hageja arvestas intressi 46,3% aastas esimesest tasumata osamaksest 16.01.2017 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni 17.03.2017 summas 222.05 eurot järgmiselt: 16.01.2017 osamakse tasumata intress 77.10 eurot; 15.02.2017 osamakse tasumata intress 74.06 eurot; 17.03.2017 osamakse tasumata intress 70.89 eurot. Viivisemäär on lepingus kokkulepitud intressimäär 46,3% aastas.
3.Kostja hagile vastust ei esitanud.
4.Harju Maakohus rahuldas hagi 30.10.2018 tagaseljaotsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 1999.08 eurot, intressi 222.05 eurot, 13.06.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 191.04 eurot ning viivise põhivõlalt alates 14.06.2018 kuni võlgnevuse tasumiseni seadusjärgses määras. Otsuse põhjenduste kohaselt on viivise määraks vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 kolmandale lausele laenulepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt poolte vahel sõlmitud laenulepingule on intressimäär aasta kohta 46,30%. Kuigi VÕS § 42 lõikes 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist“ alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-139-14, punkt 11). Seejuures tuleks Riigikohtu arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 ja § 42 lõike 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Riigikohtu hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni
seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (vt lahend nr 3-2-1-25-16, punkt 13). Hageja (viivise) aastamäär 46,30% ületab praegusel juhul seadusjärgset viivisemäära enam kui kolm korda. Kohus leidis, et tegu on ebamõistlikult suure kindlaksmääratud kahjuhüvitisega VÕS § 42 lõike 3 punktist 5 tulenevalt ning VÕS § 42 lõike 1 järgi on selline tüüptingimus tühine. Kohus viitas VÕS §-le 41 ja märkis, et Riigikohus on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt lahendid nr 3-2-1-66-05, punkt 24 ja nr 32-1-25-16, punkt 13). Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue põhjendatud VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud seadusjärgse viivisenõude osas perioodi 04.04.2017–13.06.2018 eest (põhivõlalt 1999.08 eurolt) 191.04 eurot ning samuti edasiulatuva viivise osas alates 14.06.2018. Ülejäänud osas jäi hageja viivisenõue rahuldamata.
5.Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lõike 1 alusel 61% ulatuses kostja ja 39% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulud 433.10 eurot koos viivisega. Hageja põhjendatud menetluskulu on riigilõiv 350 eurot ja esindajakulu 360 eurot, millest 61% on kokku 433.10 eurot. Apellatsioonkaebus
6.29.11.2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse täies ulatuses, s.t mõista kostjalt täiendavalt välja viivis hagi esitamiseni 914.58 eurot.
7.VÕS § 415 lõike 1 ja VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lõike 1 teises lauses viidatud määrast. Antud juhul on kokkulepitud intressimäär kõrgem VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määrast ning ühtlasi on kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokkulepitud intressimäär. Seetõttu kohaldub viivisemäärana lepingus kokkulepitud intressimäär 46,3% aastas. Praeguses asjas ei saa lähtuda Riigikohtu lahendist asjas nr 3-2-1-25-16, kuivõrd hageja ja kostja vahel on kokkulepitud intressimäär. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine sellises olukorras on vastuolus VÕS § 113 lõike 1 ja § 415 lõike mõtte ning viivise eesmärgiga. Maakohtu lähenemise tagajärjel on võlgnikul n-ö soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressist madalamat viivist kui jätkata oma kohustuste täitmisega ja maksta lepingus kokkulepitud intressi. Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka sanktsiooniline eesmärk ning juhul, kui viivis oleks madalam lepingujärgsest intressimäärast, ei oleks viivis eesmärgipärane. Ühtlasi ei võimalda maakohtu tõlgendust VÕS § 113 lõike 1 sõnastus. Seejuures ei ole seadusandja pidanud vajalikuks viivisemäära n-ö mõistlikkuse tagamiseks ühegi täiendava kriteeriumi sätestamist peale lepingus kokkulepitud intressimääraga võrdlemise. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
8.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja Harju Maakohtu 30.10.2018 tagaseljaotsus tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 ja § 656 lõike 2 alusel apellatsioonkaebuse põhjal ning asi tuleb saata TsMS § 657 lõike 2 kohaselt täies ulatuses uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub
rahuldamisele osaliselt, kuivõrd selles on taotletud uue lahendi tegemist, kuid ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lõige 1). Praegusel juhul on hageja kaevanud tagaseljaotsuse peale, leides, et maakohus on põhjendamatult jätnud välja mõistmata hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise lepingujärgse viivisemääraga ning on vääralt kohaldanud VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Hageja ei nõustu maakohtuga, et olukorras, kus laenulepingus on kokku lepitud intressimääras, ei kohaldu sama määr ka viivisemäärana.
10.Ringkonnakohus nõustub hagejaga. Tarbijakrediidilepingute puhul on VÕS-is tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lõike 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lõikes 1. VÕS § 415 lõike 1 esimese lause viide VÕS § 113 lõikele 1 hõlmab ka selle lõike kolmandat lauset (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-120-08, punkt 12), mille kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja tõi esile, et lepingus oli intressimäär 46,3% aastas, sellele kostja vastu ei vaielnud. Samast määrast lähtus hageja viivise nõudmisel. Seega ei ole 46,3% määraga viivise nõudmine vastuolus VÕS § 415 lõikega 1. Samale seisukohale on Tallinna Ringkonnakohus jõudnud ka 31.10.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-7334 ja 09.11.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-8276. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaks vastava viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. VÕS § 415 lõike 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. Kolleegium nõustub hagejaga, et antud juhul ei kohaldu Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16 märgitud seisukohad, kuna seal ei olnud tegemist krediidilepinguga. Eeltoodust tulenevalt on maakohus ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Maakohus ei ole ka tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks tervikuna tühine. Seega on tegemist kehtiva viivisekokkuleppega ja õigusliku alusega, millele hageja saab tugineda.
11.Eeltoodust tulenevalt kuuluks maakohtu otsus tühistamisele osas, milles kohus ei mõistnud hagi esitamiseni viiviseid välja seadusjärgset määra ületavas osas ja sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus ei saa aga praegusel juhul tühistatavas osas ise uut lahendit teha, kuna TsMS § 657 lõike 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse osalisel tühistamisel saata asi täies ulatuses uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kuivõrd praegusel juhul tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus ilmselgelt tühistada täies ulatuses ning ringkonnakohus ei saa puudust ise kõrvaldada (TsMS § 656 lõige 2), puudub menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadus ka vastustaja seisukohta küsida.
12.Menetluskulude jaotus ja sellest tulenevalt menetluskulude kindlaksmääramine kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lõike 3 viimane lause). Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.