Jätta poolte menetluskulud kõigis kohtuastmetes OÜ Neva Trans kanda.
5.Välja mõista OÜ-lt Neva Trans menetluskuluna maakohtus
eurot ja menetluskuluna ringkonnakohtus 3900 eurot OÜ Ronyx Log kasuks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb OÜ-l Ronyx Log tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ne-va Trans (hageja) esitas 6. detsembril 2014 hagi OÜ Ronyx Log (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks 9932,17 eurot ja lisanduva viivise. Hagiavalduse kohaselt leppisid pooled 2013. a detsembris kokku, et hageja annab alates 1. jaanuarist 2014 kostja kasutusse tasu eest kaks Scania veokit (reg nr 693BDV ja 694BDV) ja kaks haagist Kögel (reg nr 291GS ja 717GP). Veokid ja haagised olid liisitud. Veokite kasutustasu on kokkuleppe kohaselt pool liisingumaksest, mille lisandub käibemaks. Haagiste kasutustasu on võrdne tasumisele kuuluva liisingumaksega, mille lisandub 50 eurot ja käibemaks. Hageja kandis sõidukitega seonduvad jooksvad kulud, s.o kütusekulud, kulu telefonile ja kulu remondile. Need kulud tuli vastavalt kokkuleppele hüvitada. Sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele (VÕS § 271). Nõude alternatiivne materiaalõiguslik alus võib olla VÕS § 1028 lg 1. Sellisel juhul kuuluksid hüvitamisele kasutuseelised. Majandus- või kutsetegevuses eeldatakse VÕS § 28 lg 1 kohaselt lepingute tasulisust. Hageja küsis Antrena OÜ ja Provintsi Transport OÜ-lt sõidukite tavapärast üürihinda. Antrena OÜ hinnangul on veoki üür 1500 eurot kuus ja haagise üür 500 eurot kuus. Provintsi Transport OÜ arvetes on veoki üür 65 eurot päevas ja haagise üür 20 eurot päevas. Kostja avaldas 11. jaanuaril 2014 tehtud kirjades soovi veokid ja haagised üürile võtta. Kostja võttis 31. augusti 2015 kohtuistungil omaks, et ta sõidukeid kasutas. Kostja vaidles vastu vaid poolte vahel olnud õigussuhtele. Lepingu sõlmimist tõendab ka asjaolu, et kostja esitas kolmandatele isikutele arveid transpordi eest. Kostja osutas veoteenust ka hagejale. Politsei- ja Piirivalveameti piirikontrolli andmekogu andmetel on sõidukitega 693BDV ja 694BDV tehtud piiriületusi ajavahemikul 01.01.2014-31.03.2014. Koosmõjus muude tõenditega ning kostja omaksvõtuga tõendavad piiriületuse andmed seda, et sõidukid olid kostja kasutuses. Kostja soovis hageja kui registreerimistunnistuste järgi veokite vastutava kasutaja abi veolubade hankimiseks Vene Föderatsioonist. Hageja hankiski vastavad veoload ja koostas selle kohta arve, mille kostja tasus. Lepingulisi suhteid tõendavad ka tunnistajate ütlused. Kostja juhatuse liige A. Kirillov töötas hageja juures logistikuna 8. juunini 2013 ja pärast seda soovis ta alustada enda äri ja korraldada oma kutsetegevust läbi enda asutatud äriühingu (kostja). Kostja pakkus veoteenust nii hagejale kui ka kolmandatele isikutele. Selleks võeti veokid ja haagised üürile. Hageja tegi kostjale ettepaneku veokid ja haagised osta kapitalirendilepingu alusel. Enne sõidukite kostjale andmist oli poolte vahel olnud pikka aega hea ja usaldusväärne koostöö. Hageja väljastas kostjale järgmised arved üüri eest tasumiseks:
28.01.2014 arve nr 152 summas 897,91 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 1077,49 eurot. Arve on esitatud sõiduki 693BDV kasutamise eest jaanuaris 2014; 05.02.2014 arve nr 254 summas 897,90 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 1077,48 eurot. Arve on esitatud sõiduki 693BDV kasutamise eest veebruaris 2014; 28.01.2014 arve nr 151 summas 1110,93 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 1333,12 eurot. Arve on esitatud sõiduki 694BDV kasutamise eest jaanuaris 2014; 05.02.2014 arve nr 253 summas 1110,18 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 1332,22 eurot; 12.03.2014 arve nr 526 summas 370,64 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 444,77 eurot. Arve on esitatud haagise 717GP kasutamise eest jaanuaris 2014; 12.03.2014 arve nr 527 summas 370,63 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 444,76 eurot. Arve on esitatud haagise 717GP kasutamise eest veebruaris 2014; 12.03.2014 arve nr 525 summas 399,34 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 479,21 eurot. Arve on esitatud haagise 291GS kasutamise eest jaanuaris 2014; 12.03.2014 arve nr 528 summas 399,34 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 479,21 eurot. Arve on esitatud haagise 291GS kasutamise eest veebruaris 2014. Seoses jooksvate kuludega esitas hageja kostjale järgmised arved: arve nr 156 summas 752,52 eurot (ilma km-ta), millest 48 eurot on remondi eest ning 704,52 eurot kütuse eest. Sellest arvest on tasaarvestatud 370,39 eurot; arve nr 266 summas 707,73 eurot (ilma km-ta), millest osa on kulu tagavaraosadele ja osa kulu kütusele; arve nr 530 summas 74,83 eurot (ilma km-ta), mis on telefonikulu. Kostja jättis arved tasumata ja hageja ütles lepingu seetõttu üles ning nõudis sõidukite tagastamist. Hageja sai sõidukid 20. märtsil 2014 tagasi, kui need jäeti parklasse. Arvestades, et hageja sai sõidukite valduse tagasi 20.03.2014, kuulub hüvitamisele ka tasu sõidukite kasutamise eest 1. märtsist 2014 kuni 20 märtsini 2014 järgnevalt: sõiduki 693BDV eest 579,20 eurot (igakuine tasu 897,9/31x20 päeva); sõiduki 694BDV eest 716,20 eurot (igakuine tasu 1110,18/31x20), haagise 717GP eest 239,20 eurot (igakuine tasu 370,64 eurot/31x20), haagise 291GS eest 257,60 eurot (igakuine tasu 399,34 eurot/31x20). Kokku on nõue kostja vastu 1. jaanuarist 2014 kuni 20. märtsini 2014 summas 8460,46 eurot. Üüriperioodi alguses tasus hageja sõidukite kütuse eest ja esitas selle kohta arved kostjale. Edaspidi tankis kostja kütust ise. Kostja kohustub VÕS § 113 lg 1 alusel tasuma ka viivist. 6. detsembrist 2014 kuni 17. juulini 2017 on viivis kokku 1778,20 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt on üürilepingu sõlmimine tõendamata. Tõendamata on ka arvete kätte toimetamine. Usutav ei ole suulise lepingu sõlmimine. Valduse üleandmiseks oleks tulnud koostada sellekohased aktid. Hageja esitatud 11. jaanuari 2014 kirjad on võltsitud. Üürisuhet ei tõenda ka liisingulepingud. Arve nr 369 esitati TIR-loa, mitte üüri eest. Arve nr 11 põhineb teistel lepingutel. Arved nr 156 ja 266 on sõidukite remondi eest. Arvest 156 ei ole kostja tasunud 370,39 eurot. Arve nr 530 on telefoni eest. Ebaselge on ka viivise arvestust. Viivist tuleb vähendada nullini.
Kostja osutas hagejale logistikateenust. Veo tellija tasus veo eest kostjale ja seejärel tasus kostja veo eest hagejale. Kostja tegutses veoste vahendajana. Vaidlusaluste veokitega tegeles kostja juhatuse liige A. Kirillov. Kostjal ei olnud hagejaga muid suhteid peale logistikakoostöö. Poolte vahel oli küll varasem kokkulepe veoki 201MEZ väljaostmiseks, kuid see kokkulepe lõppes 14.09.2012 ja kostja tasus sõiduki eest 27 600 eurot.
3.Maakohus määras 29. jaanuaril 2016 käekirjaekspertiisi hageja esitatud 11. jaanuari 2014 kirjade kohta. Maakohus küsis eksperdilt, kas kirjad allkirjastas Ruslan Dyshkant. Ekspertiisiakti kohaselt ei ole tegu originaaldokumendiga ja see on monteeritud. Kirjadel olevad templijäljendid ja allkirjad pärinevad ühelt algdokumendilt. MAA- JA RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA ESMASEL LÄBIVAATAMISEL
4.Viru Maakohus rahuldas 4. novembri 2016 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 8460,46 eurot, viivise põhinõudelt alates 6. detsembrist 2014 kuni 4. novembrini 2016 summas 1301,87 eurot ja edasi viivise kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja menetluskulu riigilõivu osas jäeti kostja kanda ja mõisteti kostjalt välja hageja kasuks riigilõiv 550 eurot. Riigilõiv 50 eurot jäeti hageja enda kanda. Kostjalt mõisteti välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Poolte muud menetluskulud jäeti kulu kandnud poole enda kanda.
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 3. mai 2017 otsusega maakohtu 4. novembri 2016 otsuse osas, millega hagi rahuldati ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Asja uuel menetlemisel pidi maakohus hindama hageja ja kostja vahelisi võimalikke lepingulisi suhteid, mh arvestades ka kostja terve menetluse kestel väljendatut, et kostja osutas hagejale logistikateenust.
MAAKOHTU LAHEND
6.Viru Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2018 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks 8460,46 eurot ja viivise 1778,20 eurot. Menetluskulud jäeti kostja kanda ja kostjalt mõisteti hageja kasuks menetluskulude katteks välja 1627,50 eurot ning jooksev viivis menetluskuludelt. 27. veebruari 2018 täiendava otsusega mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitamiseks 9287,99 eurot ja kohtuotsuse täitmise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 8460,46 eurot. Maakohus leidis, et tõendatud on rendilepingu (VÕS § 339) olemasolu poolte vahel
1.jaanuarist 2014 kuni 20. märtsini 2014. 31. augusti 2015 kohtuistungil võttis kostja esindaja omaks, et kostja kasutas veokeid ja haagiseid. Lepingulisi suhteid tõendab ka kolmandatele isikutele veoteenuse osutamine ja veoste vedamine. Samuti viitavad lepingulistele suhetele tunnistajate ütlused. Tõendamata on kostja väited, et kostja osutas hagejale logistikateenust. Kostja veoteenuse kliendiks olnud Aisance OÜ direktori D. Kuksgauzeni ütlustest nähtub, et kostja oli vedaja; ta sooritas veo tunnistajale teadaolevalt ise ja kostjal olid renditud veokid. Tunnistaja R. Sagadi ütluste kohaselt andis hageja veokid kostjale rendile. Kostja raamatupidaja Y. Tipakova ütluste järgi olid poolte vahel suulised kokkulepped, kuid nende täpne sisu ei ole teada. Y. Tipakova oli näinud avaldusi rentimise kohta. Sõidukite kasutamist tõendab maakohtu hinnangul ka Politsei- ja Piirivalveameti piirikontrolli andmekogu andmed, mille kohaselt on
sõidukitega registreerimisnumbritega 693BDV ja 694BDV tehtud piiriületusi ajavahemikul 01.01.2014-31.03.2014.
20.detsembri 2017 E100 Baltia OÜ kirja kohaselt anti kostja sõidukitele registreerimisnumbriga 693BDV ja 694BDV kütusekaardid. Perioodi 01.01.2014 kuni 20.03.2014 eest väljastas E100 Baltia OÜ sõidukite registreerimisnumbriga 693BDV ja 694BDV kohta kaks arvet. Arvete spetsifikatsioonist on tuvastatav auto number ning andmed viidatud sõidukite tankimise kohta. VÕS § 28 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised, ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui hinda ei ole määratud ega hinna määramise viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega muudest asjaoludest, tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Kuna hageja nõuab kostjalt väiksemat renti, kui Antrena OÜ ja Provintsi Transport OÜ tavapäraseks rendiks pakkusid, on pooled leppinud kokku mõistlikus rendis. Hageja väited hinna sidumisest liisingulepingutega ei ole tõendatud ja ei oma tähtsust. Hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada koos viivisenõudega. TsMS § 162 lg 1 järgi jäetakse menetluskulud poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas maakohtu otsuse ja täiendava otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palutakse jätta hageja kanda. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et poolte vahel sõlmiti rendileping. Maakohus hindas vaid hageja esitatud tõendeid ja väiteid. Maakohus ei selgitanud välja lepingu sõlmimise aega ja lepingu sisu. Kuigi ekspert leidis, et hageja esitatud 11. jaanuari 2014 kiri monteeriti, ei arvestanud seda maakohus ega andnud sellele tõendile hinnangut. Maakohus ei selgitanud välja, kas kostja valdas sõidukeid sellisel õiguslikul alusel, mis annaks aluse nõude esitamiseks. Maakohus jättis hindamata kostja väited, et kostja osutas hagejale logistikateenust. Maakohus jättis selgitamata tõendamiskoormise ja rikkus sellega eelmenetluse sätteid. Kostjal ei olnud õigust veoste vedamiseks. Veoki 694BDM tegevusluba on väljastatud hagejale. Rahvusvahelist vedu saab sooritada vaid tegevusloa saanud isik. Kuigi tegevusluba saab lepingu alusel edasi anda, puuduvad sellekohased tõendid. Piiriületuse andmetest perioodil 01.01.2014 kuni 31.03.2014 ei nähtu, milline isik veokitega piiri ületas. Saatelehel puudub viide kostjale. Veokite valdamist ei tõenda ka väidetavad laekumised transporditeenuste eest. See viitab logistikateenuse pakkumisele. Täiendavas otsuses puuduvad põhjendused, miks täiendati otsust viivise osas. Hageja menetluskulud maakohtus on ülepaisutatud ja esindaja kulud ei ole põhjendatud ja vajalikud. Kuna tsiviilasi on tavapärase keerukusega, ei ole ajakulu 127,5 tundi vajalik.
8.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus hindas ka kostja väiteid. Kuna kostja oma väiteid ei tõendanud, on need paljasõnalised ja ei andnud alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja ei ole põhjendanud, milliseid menetlusnorme maakohus rikkus. Kostja võttis omaks, et kasutas hageja veokeid ja haagiseid. Ainuüksi omaksvõtt tõendab sõidukite kasutamist. Kuna kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus tugines
omaksvõtule, puudub omaksvõtu üle vaidlus. Veokite kasutamist tõendavad ka veoteenuste sooritamine kolmandatele isikutele ja tunnistajate ütlused, samuti E100 Baltia OÜ kütusekaartide kasutamine. Ebaõige on kostja seisukoht, et 11. jaanuari 2014 kiri on võltsitud. Ekspertiisis ei leitud, et dokument on võltsitud, vaid sedastati, et see ei ole originaaldokument ja see on monteeritud. Tegu on allkirja mehhaanilise jäljendamisega, mida kasutas kostja käibepraktikas korduvalt. Maakohus leidis õigesti, et tähendust ei oma tegevuslubade olemasolu. Majandusregistri kanne ei välista teisel tegevusalal tegutsemist. Väide tegevusloa puudumisest on vale. Kuna kostja tugines apellatsioonis tegevusloa puudumisele, tegi hageja päringu Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioonile (ERAA). ERAA vastuse kohaselt oli kostjal ühenduse tegevusluba 28. juunist 2012 kuni 11. maini 2015. Kostja ei ole menetluse kestel seadnud kahtluse alla nõude suurust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 26. jaanuari 2018 otsus ja 27. veebruari 2018 täiendav otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Asjas puudub vaidlus, et hagejal oli õigus üürile anda veokeid reg nr 693BDV ja reg nr 694BDV ning haagiseid reg nr 291GS ja reg nr 717GP. Pooled vaidlevad selles, kas ja millisel õiguslikul alusel olid nimetatud sõidukid 1. jaanuarist kuni 20. märtsini 2014 kostja kasutuses ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt sellel perioodil sõidukite kasutamise eest tasu. Hageja väidab, et kostja kasutas sõidukeid ja haagiseid suulise üürilepingu alusel, alternatiivselt nõuab hageja vara kasutustasu alusetu rikastumise sätete alusel.
10.Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et poolte vahel sõlmitud leping on rendileping (VÕS § 399). Hageja esitatud asjaoludel saanuks tegu olla üürilepinguga (VÕS § 271), kuna esile ei ole toodud rendilepingule omast vilja saamist. Ringkonnakohus märgib, et nii lepingu kui ka alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõude puhul peab hageja tõendama, et sõidukid olid konkreetsel perioodil kostja valduses (TsMS § 230 lg 1). Selleks pidi hageja tõendama sõidukite valduse kostjale üle andmise. Maakohus ei ole otsust piisavalt põhjendanud, kuna kohtulahendi põhjendused ei ole selgelt seostatavad tuvastatud asjaoludega. TsMS § 436 lg 1 ja TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab olema kohtuotsusest jälgitav, kuidas ja milliste tõendite alusel kohus järeldusteni jõudis. Maakohtu otsusest ei nähtu, millega on tõendatud valduse üle andmine ja sõidukite valdamise ajaline periood. Seega jättis maakohus tuvastamata asjas olulist tähtsust omavad asjaolud ja rikkus sellega oluliselt menetlusõiguse norme – eelmenetluse sätteid (TsMS § 392 lg 1 p 2, 3 ja 4, TsMS § 329 lg 3, TsMS § 351) ja otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, TsMS § 442 lg 8). Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, milline õiguslik sisu võib olla kostja vastuväidetel seoses logistikateenuse osutamisega ja mida kostja selleks tõendama pidi. Sellega rikkus maakohus ringkonnakohtu juhiseid asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 658 lg 2).
11.Hageja nõue on suunatud kostjalt sõidukite ja haagiste eest tasu saamisele. Hageja on arusaamisel, et tasu saamise õigus tekkis hagejal alates 1. jaanuarist 2014. Selleks pidi hageja tõendama kas tasulise lepingu sõlmimist ja valduse kostjale üle andmist või alternatiivselt kostja valdust vaidlusalustele sõidukitele ilma õigusliku aluseta. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole kumbagi asjaolu tõendanud.
12.Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja võttis sõidukite valdamise vaidlusalusel perioodil
31.augusti 2015 kohtuistungil omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse (TsMS § 231 lg 2). Kostja ei adresseerinud kohtule selgelt, et kostja võtab sõidukite valdamise omaks. Sõidukite kasutamine saab iseenesest toimuda ka sõidukeid valdamata, näiteks veolepingu sõlmimise teel oma vedamise kohustuse täitmiseks. Seetõttu ei saa kostja 31. augusti 2015 istungil väljendatust üheselt järeldada, et kostja võttis sõidukite valdamise vaidlusalusel perioodil omaks. Hageja väitis, et veokid anti üürile suulise lepingu alusel ja hageja ei tea, kuidas anti valdus üle (tl 154, kd III). Ka lepingu ülesütlemine toimus hageja sõnul suuliselt. Lisaks sedastas hageja, et nende ainus tõend on seaduslike esindajate ütlused, kuna nemad suhtlesid kostjaga vahetult (tl 154, kd III). Hageja seadusliku esindaja J. Netšajeva väitel sõlmiti üürileping 29. detsembril 2013 toimunud peol suuliselt (tl 181, kd III). See ei ole selgelt piisav lepinguliste suhete tõendamiseks, sest kostja seaduslik esindaja A. Kirillov vaidleb vande all antud ütlustes lepingu sõlmimisele vastu (III kd 182 p). Muud suulise (uue ja tasulise) lepingu sõlmimise fakti tõendavad tõendid puuduvad. Puuduvad tõendid enne 1. jaanuari 2014 pooltevahelise (suulise) lepingu lõppemise või lõpetamise kohta, mistõttu saab ringkonnakohus eeldada, et pooltevahelised suhted jätkusid varasemalt kokkulepitud viisil.
13.Hageja seaduslik esindaja J. Netšajeva ei osanud ringkonnakohtu 28. augusti 2018 istungil (tl 179-183, kd III) öelda, kuidas anti kostjale üle sõidukite valdus. Tunnistaja J. Netšajeva sõnul tasus 2013. a veokite kütuse eest hageja. Sama kinnitas hageja ringkonnakohtu 8. novembri 2018 istungil (tl 198-199, kd III). Hageja lisas, et 2013. aastal olid veokid antud kostjale tasuta kasutamiseks, sh tasus hageja parkimise. Hageja teise seadusliku esindaja L. Lahno ütluste (tl 181 pöördel, kd III) järgi kandis hageja kõik veokitega seotud kulud 2013. aastal. Samal aastal sai vedude eest tulu hageja. Hageja seaduslike esindajate sellised väited kinnitavad pigem kostja väidetud logistikateenuse osutamist 2013. aastal, kuna kulude kandmine ja tulu saamine on omane veolepingu täitmisele ehk vedamisele. Hageja ei ole veenvalt tõendanud, et poolte lepinguline suhe muutus 2014. aasta alguses. Tegu on hageja seaduslike esindajate väidetega, mis on otseselt vastuolus kostja seadusliku esindaja A. Kirillovi ütlusega, mille kohaselt kostjal vaidlusalusel perioodil veokite valdust ei olnud.
14.Kostja seaduslik esindaja A. Kirillov ütles (tl 182-183, kd III) ringkonnakohtu istungil, et sõidukid ei olnud kostja valduses. Tunnistaja väitis, et logistikateenuste eest tasumine käis valdavalt sularahas ja pangaülekanne tehti vaid ühel korral. Tunnistaja sõnul andis ta jaanuarist 2014 kuni märtsini 2014 hagejale sularahas umbes 4000 eurot. Sularaha anti üle kontoris hageja esindaja L. Lahno kätte. Tunnistaja sõnul plaaniti vaidlusalused autod välja osta. Tunnistaja ütluste kohaselt viibis ta küll peol, kuid ei sõlminud seal mingeid kokkuleppeid. Auto 201MES oli kostja oma ja selle auto jaoks kasutati hageja litsentsi, mille eest tasuti sularahas. A. Kirillov tunnistas, et autod olid de facto nende käes ja nad juhtisid autosid. Samuti ütles tunnistaja, et raha laekus vedude eest hagejale. Tunnistaja selgitas, et de facto kasutamine tähendab seda, et kostja laadis autosid. Hageja sai raha, maksis kindlustuse ja kütuse eest. Autojuhte kostjal ei olnud ja hageja autode juhtidele maksis hageja. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita tunnistaja eeltooduga veokite üürisuhet ega nende valdust. Kuigi tunnistaja ütles, et autosid kasutati de facto ja neid juhiti, viitavad ütlused pigem kostja väidetud logitikateenuse osutamisele 2013. aastal. Seda kinnitavad nii tunnistaja A. Kirillovi kui ka tunnistaja J. Netšajeva ütlused, et kütust tankis ja kindlustust maksis 2013. a hageja. Kostja esindaja avaldas ringkonnakohtu istungil, et alates 1. jaanaurist 2014 ei muutunud poolte suhetes midagi (III kd lk 198 p). Seega saab pidada tõenäoliseks, et kostja osutas 2013. a hagejale logitikateenust, mis seisnes eelkõige vedude vahendamises ja vastav tegevus jätkus ka pärast 1. jaanuari 2014. Samas ei tõenda
hageja ja kostja seaduslike esindajate ütlused vaidlusalusel perioodil (jaanuar-märts 2014) sõidukite valdamist. Selles osas on hageja ja kostja esindajate ütlused vastuolus.
15.Kostja kirjadest hagejale (tl 58-59, kd I; tõlked tl 84-85, kd I) nähtub, et kostja saatis väidetavalt 11. jaanuaril 2014 hagejale kirja, kus palus veokid rendile anda. EKEI ekspertiisiakti (tl 175-177, kd I) kohaselt ei ole tegu originaaldokumendiga. Seetõttu ei saa seda tõendit pidada usaldusväärseks.
16.Valdust määratletakse kui tegelikku võimu asja üle (AÕS § 32). Tegemist on faktilise asjaoluga. Valduse saamiseks peab isikul olema tegelik võim asja üle, konkreetne asi peab olema valdaja mõjusfääris selliselt, et isik saaks sellega vabalt toimida ja teiste isikute mõjud asja suhtes tegelikult välistada. Otsustamisel, kes on asja valdaja, peab arvestama ka käibearusaamasid (vt selle kohta Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 25). Hageja seisukohtadest saab järeldada, et hageja heidab kostjale ette tulu teenimist alates
1.jaanuarist 2014 hagejale kuuluvate sõidukutega. Sõidukiga tulu teenimiseks on vajalik autojuht. Autojuhti on võimalik käsitleda valduse teenijana AÕS § 33 lg 3 tähenduses. Valduse teenija ei tegutse enda tahte kohaselt, vaid täidab teise isiku korraldusi. Vaidlusalusel perioodil sõidukite valdaja väljaselgitamiseks oleks abi teadmisest, kes olid vaidlusaluste sõidukite juhid ja kes oli nende tööandjaks, kuid nimetatud asjaolusid ei õnnestunud ringkonnakohtul tuvastada. Hageja loobus maakohtus taotlusest kuulata tunnistajatena üle autojuhid. Asjas on jäänud üle kuulamata ka D. Platonov, kes oli hageja väidete kohaselt isikuks, kelle abiga taastas hageja valduse sõidukitele. Autojuhtide ja D. Platonovi ülekuulamine tunnistajatena oleks võinud poolte seisukohti kinnitada.
17.Kehtiv õigus ei sätesta lepingu liigina logistikateenuse lepingut, millele kostja oma vastuväidetes tugineb. Logistikateenuse osutamine võib iseenesest sisaldada erinevaid kohustusi (nt ekspedeerimist, vedamist, tolli vormistamist ja muid käsundi- või töövõtulaadseid kohustusi). Kostja juhatuse liikme R. Dyshkanti seletuse (tl 148-150, kd I) kohaselt tasus tellija veo eest kostjale ja seejärel tasus kostja veo eest hagejale. Ringkonnakohtu hinnangul vastab selline tegevus enim vedude vahendamisele ehk vedamise kohustuse võtmisele kolmanda isiku ees ning võetud vedamise kohustuse täitmiseks veolepingu sõlmisele teise isikuga. Sellisel juhul on kolmanda isiku ja kostja vahel veoleping ja kostja ja hageja vahel veoleping ning hagejal on veotasu nõue kostja vastu ning kostjal on veotasu nõue kolmanda isiku vastu, kes tellis kostjalt veo. Kirjeldatud juhul oleks kolmas isik saatjaks kostja suhtes ja kostja saatjaks hageja suhtes. Juhul, kui üks vedaja sõlmib teise vedajaga eraldi veolepingu oma vedamise kohustuse täitmiseks, on teise vedajaga veolepingu sõlminud isik nendevahelises veolepingus saatjaks. Sellisel juhul ei ole tegu järjestikuse vedamisega CMR art 34 mõttes, kuna vedu ei toimu ühe veolepingu alusel. Veolepingu sõlmimise eelduseks ei ole omandiõigus veosele. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust tema kirjeldatud õigussuhet pidada muuks, kui vedamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et veoahelast võivad osa võtta ka vedajad, kes ei võta veost enda otsesesse valdusesse ja sõlmivad enda vedamise kohustuse täitmiseks ühe või mitme teise vedajaga veolepingu. Veoleping on töövõtulaadne õigussuhe ning seda ei pea täitma isiklikult (vt ka VÕS § 635 lg 3, VÕS § 774 lg 2). Vedamise kohustuse võtmine ei tähenda veo sooritamist enda veoki ja haagisega. Veolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku eest (saatja) vedama veose sihtkohta ja andma selle üle saajale (vt ka VÕS § 774 lg 1). Ainuüksi CMR-veokirjalt ei ole võimalik järeldada, millised vedajad veoahelas osalesid, kuna vedamise kohustuse võtnud isik võib selle kohustuse täitmiseks sõlmida lepingu teise isikuga. Samuti ei pruugi algne saatja, teised vedajad ega veose saaja teada, millised vedajad veoahelast osa võtsid, kuna kehtiv õigus ei sätesta kohustust oma lepingupartnereid teavitada sellest, kelle teenuseid veoahelast osavõttev isik kasutab oma kohustuste täimisel.
18.Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole enda kirjeldatud veomudelit (vedude vahendamine, vt p 17) piisavalt tõendanud. Eeltoodud veomudeli korral peaks kostjale laekuma raha kolmandalt isikult (algne veo tellija, algne saatja) ja seejärel peaks kostja maksma osa sellest edasi hagejale kui (all)vedajale, kuna veoleping on eelduslikult tasuline leping (vt ka VÕS § 774 lg 2, CMR art 1). Kostja pangakonto väljavõtted (tl 3-17, kd II) ei viita sellele, et kostja kasutas hagejat kolmandate isikutega sõlmitud veolepinguliste kohustuste täitmiseks. Väljavõttest ei nähtu, et kostja oleks tasunud hagejale arvestavates summades veotasu. Ringkonnakohtu 29. mai 2018 istungil (tl 154, kd III) ütles kostja, et logistikateenuse rahad liikusid „käest kätte“. Kostja sedastas, et ta ei saa tõendada, et kogu äri nii käis. Kostja selgitas, et arvatavasti maksis saatja kostjale sularahas ja kostja maksis hagejale sularahas, kuid see väide on tõendamata. Kostja ringkonnakohtule 12. juunil 2018 esitatud selgituse järgi sooritas hageja kostjale veo veokiga 693BDV 25. veebruaril 2014, 17. veebruaril 2014 ja 27. jaanuaril 2014 ning veokiga 201MEZ 20. jaanuaril 2014, 27. jaanuaril 2014 ja 3. märtsil 2014. Selgitusele lisatud CMRveokirjadest (tl 163-169, kd III) ei saa järeldada, kes valdas veokeid. CMR-veokirjade juurde lisatud arve nr 346 (tl 170, kd III) ei ole seotud vaidlusaluste veokitega. Sellel arvel on märgitud veok 791BDS. Teiste veokirjade kohta ei ole arveid lisatud. Seega ei tõenda esitatud veokirjad ja arve veo toimumist kostja väidetud viisil. Järelikult ei ole kostja oma väiteid hagejale väidetavalt nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2014 osutatud logistikateenuse täpse sisu osas usutavalt tõendanud. Nimetatu ei oma aga asja otsustamisel tähtsust olukorras, kus hageja ei ole oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud.
19.Väär on maakohtu seisukoht, et sõidukite valdamist tõendab kostja esitatud arve nr 08/2014 Expo Trans OÜ-le transporditeenuste eest (tl 195, kd I). Arvelt nähtub, et kostja vedas veose Venemaalt Eestisse 5. veebruaril sõidukiga 693BDV ja haagisega 717GP. Kuigi tegu on vaidlusaluse veokiga, ei selgu arvelt, kas vedu tehti üüritud veokiga, õigusliku aluseta kasutatud hageja veokiga või sooritas veo hageja kostja tellimuse alusel. Viimasel juhul on tegu kostja ja hageja vahelise veolepinguga ja hagejal ei saa kostja vastu olla kasutustasu või alusetu rikastumise nõuet. Seega ei ole võimalik arve nr 08/2014 alusel järeldada, et kostja sooritas veo üüritud või õigusliku aluseta vallatud veokiga. Tunnistaja D. Kuksgauzeni (OÜ Aisance direktor) ütluste (tl 95, kd II) kohaselt pidas ta kostjat vedajaks ja veoks kasutatud autosid kostja seaduslikele esindajatele kuuluvateks masinateks. Tunnistaja avaldas, et juhul, kui ta annab ühele firmale vedamiseks veose, võib see firma olla ka vahendaja (tl 95 pöördel, kd II). Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et ta oli teadlik poolte vahelistest suhtetest või kokkulepetest vaidlusaluste sõidukite osas Tunnistaja R. Sagadi (hageja logistik) ütluste (tl 97, kd II) kohaselt võisid olla sõidukid antud kostjale rendile. Tunnistaja ei teadnud, kas veo eest tasuti kostjale. Tunnistaja ütles, et tema koostas tellimuse. 7. märtsi 2014 arvel märgitud veo sooritas tunnistaja ütluste kohaselt kostja renditud veokiga. Vastusena kostja esindajale ütles tunnistaja, et ta ei tea, kas kostjaga olid rendilepingud, kuid ta esitas kostjale tellimused. Tunnistaja sedastas, et litsentsi omaja ei pea olema vahetult vedaja. Tunnistaja ei osanud öelda, kas veo eest tasuti kostjale. Tunnistaja ütlused ei tõenda sõidukite valduse üleandmist ja valdamise perioodi. Hageja raamatupidaja Y. Tipakova ütluste (tl 99-100, kd II) kohaselt tegeles kostja logistikateenustega ja pakkus neid paljudele firmadele. Tunnistaja teadis, et kostjal oli veok 201MEC. Tunnistaja ei mäletanud hageja ja kostja vahelise lepingu sisu. Tunnistaja teadis, et kostja tahtis veokeid välja osta. Tunnistaja ei andnud ütlusi sõidukite valduse kohta.
20.Veokite valdamist kostja poolt ei tõenda ka PPA andmed piiriületuste kohta (tl 189, kd I), kuna seda võis teha ka hageja ise oma veokitega või mõni kolmas isik. Ei ole oluline, kas veo tellis kostja või kolmas isik. Seega leidis maakohus ebaõigesti, et piiriületused tõendavad veokite valdamist. Piiriületused saavad tõendada vaid seda, et veokid sõitsid üle piiri, samas mitte asjaolu, kes veokeid valdas.
21.CMR-veokirjad (tl 187, kd I) ei tõenda, et kostja veokeid valdas. Vedaja nimi, mis on veokirjal, ei tähenda automaatselt, et see vedaja veost ka tegelikult vedas. Võimalik on ühenduse tegevusloa teisele äriühingule kasutusse andmine. Sellisel juhul tehakse teise äriühingu veokile ühenduse tegevusloa ärakiri. Seetõttu ei saa CMR-veokirjal oleva vedaja nime järgi teada, kes oli vedaja. Seega ei saa CMR-veokirjadest järeldada ka seda, et CMR-l märgitud veost valdas hageja. Ühenduse tegevusloa omamine või selle puudumine ei tõenda asjas esitatud nõudeid. Vedada saab nii ühenduse tegevusluba omades (nt enda või üüritud veokitega) kui seda mitte omades (esitades teisele vedajale tellimuse oma vedamise kohustuse täitmiseks või kasutades teise ühingu tegevusloa ärakirja enda või üüritud veokitega vedamiseks). Kui vedaja veost oma valdusesse vedamisel ei võta, pole sellel vedajal ühenduse tegevusloa ärakirja vaja (AutoVS § 4 lg 1 ja 2, § 5 lg 1). Eraõiguslikult võib vedamise kohustust võtta iga isik ja selle tarbeks teiste isikutega lepinguid sõlmida, kuid vedu võib veokiga sooritada vaid tegevusloaga vedaja (AutoVS § 5 lg 1).
22.E100 Baltija OÜ vastusest (tl 72, kd III) nähtub, et veokitele 693BDV ja 694BDV väljastati kütusekaardid ja need anti kostjale. Tankimisi tehti 2014. a veebruari- ja märtsikuus (tl 74, kd III). Kostja pangakonto väljavõtetelt nähtuvad ülekanded E100 Baltiale (tl 3 jj, kd II). Kostja seaduslik esindaja märkis 17. jaanuari 2017 istungil (tl 81, kd III), et veok 201MEC oli antud kostjale üle, kuna see osteti. Väidetavalt telliti kütusekaardid veokitele 693BDV ja 694BDV, et mitte tulevikus aega kaotada. Hageja äripartnerina jättis veokid kostjale müümata, kütusekaardid anti teise firma kasutusse. Ringkonnakohus leiab, et kütusekaartide kasutamisest üksi ei saa teha lõplikke järeldusi vaidlusaluste sõidukite valduse ja selle kestuse kohta.
23.Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole õnnestunud vaatamata asja arutamisele kahel korral maakohtus ja ringkonnakohtus kõiki poolte suulisi kokkuleppeid puudutavaid asjaolusid välja selgitada. Poolte seaduslike esindajate vande all antud ütlused on vastuolulised, üle kuulatud tunnistajate teadlikkus poolte kokkulepetest on puudulik, võimalike oluliste tunnistajate ülekuulamist ei ole taotletud, kirjalikud tõendid on kaudsed. Hagejal ei ole õnnestunud menetluses oma väiteid selles, et vaidlusalused sõidukid olid alates 1. jaanuarist 2014 kostja valduses, kes pidi nende kasutamise eest tasu maksma, tõendada, mistõttu ei olnud ka kostjal kohustust kõiki oma vastuväiteid tõendada. Kuna hageja ei ole tõendanud veokite valdamist, ei ole võimalik nõuet rahuldada üürilepingu või alusetu rikastumise sätete alusel ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Tõendamiskoormis valduse ja selle ajalise kestuse osas lasus hagejal. Ringkonnakohus möönab, et poolte vahel võisid olla õigussuhted, mille sisu ei ole pooled selgelt esile toonud ja mida pole seetõttu ringkonnakohtul võimalik tuvastada.
24.Kuna ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta poolte menetluskulud hageja kanda. Kostja on esitanud menetluskulu nimekirjad, mille kohaselt on tema menetluskulud maakohtus asja esmakordsel läbivaatamisel esindajakuluna 25x 108 eurot = 2700 eurot, sh 19. septembri 2016 istungi ettevalmistamisega ja osalemisega seotud kulud 700 eurot (II kd lk 107-108, 118119), ekspertiisitasu 282 eurot (I kd lk 147). Asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus on kostja esindajakulud 8 h x 100 eurot = 800 eurot (III kd lk 87). Ringkonnakohtus on kostja menetluskulu riigilõiv apellatsioonkaebuselt Viru maakohtu 4. novembri 2016 otsuse peale 550 eurot (III kd lk 176), riigilõiv apellatsioonkaebuselt Viru maakohtu 26. jaanuari 2018 otsuse peale 600 eurot, esindaja kulu asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus 27, 5 h x 100
eurot = 2750 eurot (koos 8. novembri 2018 kohtuistungiga), kokku 3350 eurot (III kd lk 196). Kokku on kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu menetluses 7682 eurot, sh riigilõiv 1150 eurot ja ekspertiisitasu 282 eurot. Kostja taotleb menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivise välja mõistmist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja ei ole kohtumenetluse käigus kostja menetluskulude põhjendatust vaidlustanud ja on jätnud selle kohtu hinnata. Hageja ise taotles maakohtu menetluses menetluskuluna 17 972,50 euro ja ringkonnakohtu menetluses 4095 euro väljamõistmist. Hageja nõue tugines suulisele lepingule, milline ei leidnud kohtumenetluses tõendamist. Hageja esitas ka alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Nimetatud asjaolud muutsid käesoleva asja keskmisest keerukamaks. Asja on menetletud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kaks korda. Peetud on mitmeid kohtuistungeid, sh kolm kohtuistungit ringkonnakohtus asja teisel läbivaatamisel. Nimetatud asjaoludel peab ringkonnakohtus kostja lepingulise esindaja kogukulu 6250 eurot põhjendatud kuluks. Esindaja töö tunnihind 100 ja 108 eurot/h on mõistlik ja vastab esindaja kvalifikatsioonile. Ringkonnakohus mõistab hagejalt välja kostja kasuks menetluskuluna maakohtus kokku 3782 eurot ja ringkonnakohtus kokku 3900 eurot (sh riigilõiv 1150 eurot). Menetluskuludelt kuulub välja mõistmisele viivis. /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti-Kerstna Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.