2-18-5636/10 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kirjaliku kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lõigetes 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §-le 142 Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099 või Luminor Bank – a/a EE221700017003510302. Maksete tegemisel märkida selgituse lahtrisse tsiviilasja number ja märksõna „kautsjon kaja esitamisel“. Menetluse käik OÜ Aktiva Finants esitas 12.04.2018 kohtule hagiavalduse, milles palus Oxx Axxxxxxx hageja kasuks välja mõista põhivõla 681,55 eurot, intressi 71,01 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 290,51 eurot ja jooksva viivise. Tartu Maakohus võttis hagi 13.04.2018. a määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest TsMS § 407 lg 1 järgi. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte 24.05.2018. a e-posti teel. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud. Hagimaterjalide põhjal sõlmisid kostja ja Placet Grupp OÜ 4.01.2017 väikelaenulepingu, millega kostja sai laenu 700 eurot intressiga 43,58% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama 12 osamaksena, kuid ei teinud seda. Placet Group OÜ ütles lepingu üles alates 20.04.2017. a ja loovutas nõude hagejale. Vaatamata kirjalikele meeldetuletustele, kostja võlgnevust ei tasunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 108 lg 1

2-18-5636 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 1132 lg 2 p 2 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Hageja on arvestanud intressi 3 esimese osamakse kasutamise eest, st enne lepingu ülesütlemist, 71,01 eurot ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on arvestanud kostja poolt tasumata summadelt viivist hagiavalduse kohaselt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast 21.04.2017 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 12.04.2018 määraga 43,58% aastas kokku 290,51 eurot. Hagiavalduses põhjendas hageja vastava viivisemäära õiguspärasust sellega, et kui pooltevahelises lepingus on kokku lepitud intressimääras, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, tuleb VÕS § 113 lg-st 1 ja § 415 lg-st 1 tulenevalt arvestada viiviseid, võttes aluseks lepingus kokku lepitud intressimäära. Hageja märkis, et kohaldatavad ei ole Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16 antud juhised viivisemäära mõistlikkuse hindamisel, kuivõrd viidatud lahend puudutas olukorda, kus lepingus oli kokku lepitud ainult viivisemäär, mitte intressimäär, käesoleval juhul on aga intressimäär kokku lepitud, samuti viivisemäär, mis lepingu järgi võrdub intressimääraga. Kohtule 14.08.2018. a esitatud seisukohas märkis hageja, et käesoleval juhul ei ole viivisemäär tüüptingimus, kuivõrd viivisemäär võrdub lepingu üldtingimuste kohaselt intressimääraga, viimane aga lepitakse kokku iga tarbijaga eraldi, mistõttu viivisemäär kui tingimus ei vasta VÕS § 35 lg 1 eeldustele. Kohus hageja seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et viivise väljamõistmine kostjalt on põhjendatud seadusjärgses määras, s.o. EKP intress + 8% aastas. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud seda, et intressimäär oli kostjaga läbirääkimiste teel kokku lepitud, mitte tüüptingimus. Kohus leiab, et isegi juhul, kui intressimäär oli eraldi läbi räägitud, et tähenda see viivisemäära läbirääkimist. Hageja viitas, et viivisemäära suurust reguleerib laenuandja üldtingimuste p 8.1, mille viimase lause kohaselt on viivisemääraks lepingus kokkulepitud intressimäär. Seega kohtu hinnangul laenusaajal viivisemäära suurust mõjutada võimalik ei olnud – see oli tüüptingimuste kaudu seotud intressimääraga. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Selle sätte mõtte kohaselt peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski VÕS §-s 42 sätestatud alustel see lepingupool, kes esitas läbi rääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel polnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Riigikohus on märkinud, et selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (RKO 3-2-1-66-12, p 12). Kohus viitab, et Riigikohus on andnud lahendis 3-2-1-22-16 p 18 juhise kontrollimaks, kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (RKO 3-2-1-11214 p 14). Lahendi 3-2-1-25-16 p 13 märgib Riigikohus, et viivisemäära tüüptingimus on eelduslikult tühine juhul, kui viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, s.o. on kõrgem kui 0,66% päevas. Hagiavaldusest nähtuvalt on käesoleval juhul viivisemäär 0,12% päevas, s.o. oluliselt kõrgem, kui kolmekordne seadusjärgne viivisemäär aj seega on viivisemäär tühine. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

2-18-5636 mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised. Perioodi 21.04.2017 kuni 28.09.2018 tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 78,57 eurot (8,00%/365p/100x681,55€x526p). Alates kohtuotsuse tegemisest kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras tagastamata põhisummalt 681,55 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 801,13 eurot, millest 681,55 eurot moodustab põhivõlg, 71,01 eurot intress, 40 eurot sissenõudmiskulud ja 78,57 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldusega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 200 eurot ning õigusabikulud summas 950 eurot. Kohus tegi kindlaks, et OÜ Julianus Inkasso hagi esitamisel riigilõivu 200 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 950 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on esitanud kohtule tõendina lepingulise esindaja OÜ Julianuse Õigusbüroo arve õigusabi eest summas 950 eurot, millel teenuse nimetuseks on märgitud „esindustasu võlglase Oxx Axxxx kohtumenetluses“. Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasu õigusabi eest nõutud summas põhjendatud osaliselt. Kohus hindab, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse koostamise eest on esindaja tasu põhjendatud ja vajalik üksnes 350 euro ulatuses. Käesolev hagiavaldus on oma sisult ja mahult peaaegu sama hagiavaldustega, mis on hageja ja temaga sarnaste ettevõtete poolt teistes tsiviilasjades kohtule esitatud. Kohus leiab, et käesolevalt pole põhjendatud esindustasu rohkem kui 350 eurot, kuivõrd tsiviilasi ei ole keerukam ega mahukam kui teised samasugused ning hagiavaldused üksteisest sisuliselt ka ei erine. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 550 eurot, millest 200 eurot moodustab nõudelt tasutud riigilõiv ja 350 eurot hageja lepingulise esindaja tasu. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets