Raimond Bachmanni hagi Lindorff Eesti AS-i vastu alusetult saadud 600 euro tagastamiseks
Tsiviilasja hind
600 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Raimond Bachmann (isikukood XXX; viibimiskoht Tartu Vangla, Turu 56, 51004 Tartu) Kostja Lindorff Eesti AS (registrikood 10231048; asukoht Sakala 10/ Kentmanni 4, 10141 Tallinn) Kostja lepinguline esindaja ([email protected])
Kohtuistungi toimumise aeg
Gregori
Palm
Kohtuistungita lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista Lindorff Eesti AS-ilt Raimond Bachmanni kasuks 600 eurot.
3.Jätta menetluskulud kostja kanda. Hagejal puuduvad menetluskulud, mida tuleks kostjalt välja mõista.
4.Sisse nõuda Lindorff Eesti AS-ilt riigituludesse riigilõiv 125 eurot. Riigilõiv tasuda Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 (SEB Pank), nr EE502200221014193355 (Swedbank) või nr EE401700017002872300 (Luminor Bank). Viitenumber 99918700049972. Viitenumbri märkimine kohustuslik. Selgituseks tuleb märkida kohustatud isiku nimi, kohtuasja number, makse liik.
5.Kohtuotsuse võib saata otsuse resolutsiooni p-i 4 osas sundtäitmisele, kui kohustatud isik ei ole riigilõivu tasunud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Ringkonnakohus menetleb apellatsioonkaebust üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse
kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
1.Raimond Bachmann esitas 04.05.2018 Tartu Maakohtule hagi Lindorff Eesti AS-i vastu alusetult saadud raha tagasi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja poolt kostjale tasutud viivised ja sissenõudmiskulud arvestades põhivõlga summas 410,66 eurot ülemäära suured ja seetõttu vastuolus seadusega. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt nõuab hageja kostjalt alusetult tasutud 600 euro tagastamist.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hagejal hagiavaldusega võimalik saavutada hagiavalduses taotletud eesmärki. Võla on kostjale tasunud hageja asemel kolmas isik Hans Bachmann. Tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest tuleb käsutustehingut (raha maksmine) hinnata lahus võlaõiguslikust tehingust (hagejaga sõlmitud leping). Hageja ei saa taotleda käsutustehingu tühistamist ega selle tagasitäitmist enda isiklikule kontole üksnes seetõttu, et käsutustehing on tehtud tema huvides. Samuti puudub antud juhul alus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lõike 1 kohaldamiseks. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et ka keskmisest kõrgem intressimäär ei anna alust tehingu tühistamiseks. Kehtiv seadus telekommunikatsiooni valdkonnas kokkulepitava viivisemäära osas kitsendusi ei tee, erinevalt nt krediidi kulukuse määrast tarbijakrediidilepingu puhul. Viivise summa on suur eelkõige seetõttu, et hageja on võla tasumisega viivitanud peaaegu neli aastat. Kostja hinnangul õigustab viivise määra 0,15% päevas ka asjaolu, et lepingu kohaselt paigaldas AS TV Play Baltics hagejale ilma igasuguse tagatiseta seadme. Hagejalt nõuti võlga järjepidevalt sisse väga pika perioodi jooksul. Hageja sõlmis lepingu 18.07.2014, samal aastal tekkis hagejal ka võlgnevus. Hageja viide võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lõikele 2 pole asjakohane, kuna see säte jõustus 01.10.2015.
KOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
3.Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: hagejal oli sõlmitud 2014. a juulis leping AS-iga TV Play Baltics (endine Viasat AS), mille alusel tekkis hagejal võlgnevus; AS TV Play Baltics loovutas võlanõude Lindorff Eesti AS-ile; Lindorff Eesti AS saatis hagejale 23.04.2018 maksemeeldetuletuse, milles nõudis hagejalt põhivõlga koos viiviste ja sissenõudmiskuludega kokku 1275,21 eurot (sh 410,66 eurot põhivõlg, 768,55 eurot viivis ja 96 eurot sissenõudmiskulud) (lk 2); 25.04.2018 tasus Hans Bachmann panga ülekandega Lindorff Eesti AS-ile 1275,21 eurot (lk 2 pöördel).
2/4
Hageja taotleb, et kostjale tasutud võlgnevusest tagastaks kostja alusetult saadud 600 eurot hageja isiklikule kontole Tartu Vanglas. Kostja nõutud viivised on ülemäära suured.
4.Puudub vaidlus selle üle, et hageja ja AS TV Play Baltics vahel sõlmitud lepingu kohaselt oli ette nähtud viivise määr 0,15% päevas, seega 54,75% aastas. Kostja vastusest (lk 44) nähtub, et viivisekokkulepe tuleneb lepingu lahutamatuks osaks olevatest tüüptingimustest. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbijaga sõlmitud lepingu puhul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob seega VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24, Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 12). Riigikohus on leidnud, et eelduslikult on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (vt nt Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et viivisemäär ületab antud juhul seadusjärgset viivisemäära enam kui kuus korda, on lepingutingimus, mis sätestab viivisemääraks 0,15% päevas (54,75% aastas), VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel tühine. Suuremat viivise määra ei õigusta kostja väide, et viivis tagab kliendi kasutusse antud vara tagastamist. Kostja väidetest ei nähtu, et viivise määr või summa oleks üldse seotud sellega, kas hageja on tema käes olnud seadmed teenusepakkujale tagastanud.
5.Hageja alusetult tasutud viivise tagastamise nõude aluseks on VÕS § 1028 lg 1. Viidatud sätte kohaselt võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui saaja on üleandjalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, kuid kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 1028 lõike 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (Riigikohtu 07.06.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34; Riigikohtu 26.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 10), ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13; Riigikohtu 26.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122- 15, p 10). Viidatud eeldused on antud juhul täidetud.
3/4
6.Hageja on tasunud kostjale viiviseid 768,55 eurot. Lepingu sõlmimise ajal 2014.a juulis oli VÕS § 113 lg 1 II lause kohane aasta viivisemäär 8,15%, 2015 aastal ja 2016 I poolaastal 8,05% ning alates 2016 II poolaastast 8%. Kostja väitel on hageja viivitanud võla tasumisega peaaegu neli aastat. Puuduvad andmed selle kohta, millal täpselt sattus hageja makseviivitusse. Isegi kui arvestada viiviseid alates lepingu sõlmimisest 2014 juulist kuni võla tasumiseni 2018 aprillis, kujuneb seadusjärgseks viiviseks selle perioodi eest maksimaalselt 130 eurot. Seega nõuab hageja kostjalt viiviseid tagasi vähem, kui ta oleks õigustatud (768,55 – 600 = 168,55 eurot) ning hagi kuulub rahuldamisele.
7.Hagiavaldusele lisatud maksekorraldusest nähtub, et võla on kostjale tasunud Hans Bachmann. VÕS § 78 lg 1 kohaselt võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Antud juhul on seega kolmas isik teinud makse hageja kohustuse täitmiseks ning kostjale raha ülekandmine tuleb lugeda hageja soorituseks kostjale. Kohus on asjas tuvastanud, et hageja tasus kostjale viiviseid tühise tüüptingimuse alusel, seega puudus kostjal õiguslik alus nõuda viivist lepingujärgses määras. Kuna hageja maksis kostjale viiviseid tühise tüüptingimuse alusel, kohaldub ka TsÜS § 84 lg 1 teine lause, mille kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
8.Kuna hageja ei ole esitanud sissenõudekulude tagastamise nõuet, siis kohus kostja sellekohast vastuväidet ei analüüsi.
9.Hageja on taotlenud, et raha tagastataks hageja isiklikule kontole Tartu Vanglas. Kuna pole teada, kas hageja viibib kinnipidamisasutuses ka kohtuotsuse jõustumisel, ei märgi kohus lahendisse otsuse täitmise korda. Otsuse täitmiseks on kostjal võimalik saada vajalikud andmed hageja avaldusest.
10.Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Tartu Maakohtu 28.06.2018 määrusega vabastas kohus hageja hagiavalduse esitamisel riigilõivu 125 eurot tasumisest. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kostjalt tuleb seega riigituludesse välja mõista riigilõiv 125 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
4/4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.