KLG Eesti Aktsiaseltsi hagi P V (V ) vastu intressi 2565,02 euro ja viivise 17 373,49 euro saamiseks
Tsiviilasja hind
19 938,51 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja KLG Eesti Aktsiaselts (registrikood 10092242, asukoht Peterburi tee 34, 11415 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja Ingridt (Maksukonsultandi UÜ, [email protected], [email protected]) Kostja P
Allemann e-post
V (isikukood XXX, elukoht XXX)
Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik (Advokaadibüroo Hedman Partners, e-post [email protected]) Kohtuistungi toimumise aeg
31. mai 2018
RESOLUTSIOON
Jätta KLG Eesti Aktsiaseltsi hagi P V ( V ) vastu intressi 2565,02 euro ja viivise 17 373,49 euro saamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud KLG Eesti Aktsiaseltsi kanda.
2.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Edasikaebamise kord
2-16-9175 Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lõikele 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.KLG Eesti Aktsiaselts (hageja) esitas 13.06.2016 Harju Maakohtule hagi P V ( V , kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista intressi 2565,02 eurot ja viivise 17 373,49 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja osaühing G GR (registrikood XXX, kustutatud 30.11.2009) laenulepingu, mille alusel andis hageja osaühingule G GR laenu summas 300 000 krooni (19 173,49 eurot) tagastamistähtajaga 31.12.2008. Laenusumma on osaühingule G GR välja makstud pangaülekandega 08.10.2008. Osaühing G GR oli kostjaga seotud äriühing. Osaühing G GR laenulepingus kokkulepitud tähtajaks laenu ei tagastanud. Laenulepingu p 1.3. järgi kohustus laenusaaja maksma laenuandjale intressi arvestusega 6% laenusummalt aastas. Intress tuli tasuda laenusumma lõplikul tagastamisel. Laenulepingu p-s
1.4.olid pooled kokku leppinud, et juhul, kui laenusaaja ei tasu laenusummat tähtaegselt, tasub laenusaaja viivist 0,15% tasumata makselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja ja kostja sõlmisid 01.12.2009 laenulepingu 08.10.2008 lisa 1, mille järgi võttis kostja üle laenulepingust tuleneva osaühingu G GR laenukohustuse, astudes laenulepingus senise laenusaaja osaühingu G GR asemele. Samas laenulepingu lisas 1 tehtud kokkuleppega muudeti poolte kokkuleppel laenu tagastamise tähtaega ja kostja kohustus laenu tagastama 31.12.2010. Laenulepingu lisas 1 kokkulepitud tähtajaks kostja laenu ei tagastanud. Kostja on tagastanud alates 10.04.2013 kuni 04.05.2014 laenu osaliselt väikeste summadena kokku 1800 eurot. Seisuga 10.11.2014 moodustas tagastamata laenu summa 17 373,49 eurot. Hageja esitas kostjale 04.12.2014 kirjaliku võlanõude koos pankrotihoiatusega, milles nõudis laenulepingu järgi põhivõla (tagastamata laenu) summas 17 373,49 eurot ja kokkulepitud intressi 2565,57 eurot ning viivise 17 373,49 eurot (vähendatud viivis kuni põhivõla suuruseni) tasumist, kokku seega võla 37 312, 55 eurot tasumist 10 kalendripäeva jooksul arvates nõude saamisest. Alates 30.01.2015 alustas kostja hagejale laenulepingust tuleneva põhivõla tasumist osade kaupa ja põhivõlg sai kostja poolt tasutud 04.09.2015 viimase osamakse tegemisega summas 10 000 eurot. Intressi ja viivist kostja hagejale ei tasunud. Kuivõrd viimase tagasimaksega tasus kostja 0,55 euro võrra rohkem, kui tagastamisele kuuluva laenu põhisumma oli, siis arvestas hageja selle 0,55 eurot intressi tasumiseks. Eelnevat arvesse võttes jäi kostja võlgnevuseks hageja ees jätkuvalt tasumata intress 2565,02 eurot ja viivis 17 373,49 eurot.
3.Hageja leiab, et kõik kostja vastuväited hagile on tõendamata ja osaliselt ka täiesti asjakohatud ning on otsitud eesmärgiga vabaneda oma lepinguliste kohustuste täitmisest hageja ees. Tõendamata on kostja väited laenu uute tingimuste kohta peale seda, kui kostja oli hageja ja osaühingu G GR vahel sõlmitud laenulepingu üle võtnud. Hagejale pole midagi
2-16-9175 teada sellistest uutest ja teistsugustest laenu tingimustest. Seetõttu ei ole põhjendatud nendega arvestada. Kui kostja oleks ka tegelikult leppinud kokku hagejaga uutes laenulepingu tingimustes, siis oleksid need kajastunud ka laenulepingu muudatustes vastavalt laenulepingu lisale 1, milline oli allkirjastatud 01.12.2009. Kuna laenuleping ja selle lisa olid sõlmitud kirjalikus vormis, siis oleksid pidanud olema kirjalikus vormis ka kõik teised tingimused. Pooltevahelisest e-kirjavahetusest nähtub, et kostja on tunnistanud osaühingu G GR laenulepingust tuleneva võlakohustuse ülevõtmist ja seda kohustust enda kohustusena ning ennast võlgnikuna hageja ees. Põhjendatud ei ole lugeda kostja poolt ülevõetud osaühingu G GR laenu tagastamise kohustuse täitmist hagejale kingiks, kuna tegemist oli õiguslikult siduva kostja kohustusega hageja ees, mis tulenes laenulepingust ja selle lisast 1, mitte aga kostja vabatahtliku raha üleandmisega (kinkimisega) kosjale mingil muul õiguslikul alusel. Seetõttu puudus hagejal ka kohustus anda kostjale midagi vastusooritusena. Käesoleval juhul puudus kingi ese, poolte vahel ei tekkinud õigussuhet võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 mõttes. Laenulepingust tekkis osaühingul G GR laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustus, mida osaühing G GR nõuetekohaselt ei täitnud. Laenulepingu lisa 1 järgi võttis kostja üle laenulepingust tuleneva osaühingu G GR laenukohustuse, asudes senise võlgniku asemele. Seega on laenulepingu lisa 1 allkirjastamisega toimunud kostja poolt hageja kui võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel osaühingu G GR kui võlgniku varalise kohustuse ülevõtmine VÕS § 175 lg 1 mõttes. Mingit uut kokkulepet hageja kostjaga laenulepingu lisa 1 allakirjutamisega ei sõlminud. Seadusest ei tulene, et eraõigusliku juriidilise isiku kohutused lõpeks iseenesest tema registrist kustutamisega (sellise järelduse saab teha tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 43 lg 2), sh pankrotivõlgniku registrist kustutamisega (vt pankrotiseaduse § 167). Kostja on kõikide oma toimingutega (laenu tagastamine, e-kirjavahetuses esitatud avalduste ja selgitustega) tõendanud, et ta tunnistas osaühingu G GR võlga kui oma võlga ja asunud seda tagastama ning ka tagastanud selle. Põhjendatud ei ole kostja taotlus viivise vähendamiseks nullini. Selleks vastuses esitatud kostja argumendid ei ole kaalukad ega ka mõnel juhul asjakohased. Antud juhul ei ole kostjalt hagiga nõutav viivis ka ebamõistlikult suur. Kostja on jätnud pikema aja jooksul oma kohustused hageja ees täitmata, seda vaatamata hageja korduvatele nõuetele ja pankrotihoiatusele. Arvestades võlakohustuse mittetäitmise perioodi, ületas viivis põhinõude ja hageja vähendas viivist põhinõude summani.
KOSTJA VASTUVÄITED
4.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Hagiavalduses viidatud 08.10.2008 laenulepingu poolteks olid hageja ja osaühing G GR. Viimane tegeles vinoteegi pidamisega Tallinna kesklinnas. Äritegevus oli 2008. aasta sügiseks seisus, kus jätkamiseks oli vaja kaasata lisaraha laenu näol. Kostja kui osaühingu G GR nõukogu esimees pöördus vastava palvega A L poole, kes oli tollal hageja juhataja, aga ühtlasi ka kostja hea tuttav. Lepiti kokku 300 000 krooni laenamises ja sõlmitigi eelpoolnimetatud laenuleping. Paraku saadud laenusumma ühingu äritegevust pikalt käigus hoida siiski ei suutnud ja osaühing G GR pankrotistus. Hageja jäi kogu laenusummast ilma. Siin tulid aga mängu kostja ja hageja juhataja isiklikud head suhted ning kostja pakkus omal initsiatiivil ja täiesti vabatahtlikult välja, et maksab ise 300 000 krooni hagejale tagasi. Sealjuures oli tingimuseks, et a) maksegraafik on täiesti vaba, st makseid teostatakse siis, kui kostjal selleks vaba raha tekib ja b) mingeid lisakulutusi, nagu intress ja viivis, kostja enda peale ei võta. Mõistagi oli hageja sellise aumeheliku pakkumisega täielikult nõus. Vastav kokkulepe sõlmiti suuliselt. Seega jõudsid pooled uuele kokkuleppele, mitte aga ei toimunud kohustuse ülevõtmist VÕS § 175 lg 1 mõistes. Arvestades asjaolu, et kostja ei saanud oma soorituse eest mitte mingit vastusooritust, siis on tegu sisuliselt kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 järgi.
2-16-9175
Mõni aeg hiljem pöördus A. L kostja poole ja ütles, et hageja raamatupidamise (või audiitori) tarvis oleks vaja siiski mingit kirjalikku paberit sõlmitud kokkuleppe kohta. Kuivõrd poolte vahekord oli väga usalduslik, siis kostja ei näinud põhjust sellest palvest keelduda. Mugavusest vormistati see lepingu 01.12.2009 lisana, kus muudeti lihtsalt varasemas lepingus laenusaajat ja pandi paika ka laenu tasumise tähtaeg. Tegelikult aga pooled ei avaldanud sealjuures kumbki soovi muuta varem sõlmitud suulist kokkulepet vaba graafiku ja kõrvalkohustuste puudumise osas. Paber pidi olema puhas formaalsus, millest pooled ei kavatsenud kunagi juhinduda. Seda kinnitab muuhulgas asjaolu, et äriregistrist oli osaühing G GR juba selleks ajaks kustutatud (päev varem, 30.11.2009). Kostja ei saanud asuda laenusaaja asemele, keda enam ei eksisteerinudki. Leping enam ei kehtinud ja seetõttu ei saanud sellele ka lisasid sõlmida. Pooled ei omistanud neile asjaoludele vähimatki tähtsust, sest kehtima pidi aumehelik suuline kokkulepe (kinge). Kostja on seisukohal, et kehtib eelkirjeldatud suuline kokkulepe tema ja hageja vahel, mis oli enne hagi esitamist kohaselt täidetud. Seetõttu puudub haginõudel igasugune alus. Kui kohus leiab, et kinkelepingut siiski ei sõlmitud ja toimus võlgnike asendamine varasemas lepingus, siis taotleb kostja alternatiivselt viivise vähendamist nullini. Kostja on antud juhul käitunud hageja suhtes silmapaistvalt eetiliselt ja heauskselt, mida viimane püüab aga pahauskselt ära kasutada. Kostjal ei olnud tegelikult mitte mingit kohustust pankrotistunud osaühingu G GR võlgu tasuda. Siiski ta seda eetilistel kaalutlustel tegi, sest tema laenu hagejalt küsis ja osaühingule G GR vahendas. Sealjuures ei olnud osaühing G GR isegi mitte kostja n.ö ühemehefirma, kuigi ta seal läbi oma teise äriühingu teatud majanduslikke huve siiski omas. Hageja peaks igal juhul suhtuma kostjalt saadud rahasummasse kui kingitusse ja olema tänulik, mitte aga hakkama veel nõudma lisasummasid. Isiklikult ei saanud kostja hagejalt ühtki krooni, kuid maksis siiski viimasele ammu registrist kustutatud osaühingu G GR põhivõla täies ulatuses. Neil kaalutlustel on ka intressi nõudmine alusetu, sest läheb vastu VÕS § 6 lg-s 1 väljendatud hea usu põhimõttega. Kuivõrd hageja on kingisaajana näidanud hagi esitamisega kostja kui kinkija vastu üles jämedat tänamatust, siis otsustas kostja VÕS § 270 lg 1 alusel kinkelepingust taganeda ja kingitud rahasumma hagejalt tagasi nõuda.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
7.Hageja on esitanud nõude laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Hageja nõue intressi tasumiseks võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
8.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: hageja ja osaühing G GR sõlmisid 08.10.2008 laenulepingu, mille alusel andis hageja osaühingule G GR laenu summas 300 000 krooni (19 173,49 eurot) tagastamistähtajaga 31.12.2008, intressi arvestusega 6% laenusummalt aastas ning kohustusega tasuta viivist 0,15% tasumata makselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest; osaühing G GR oli kostjaga seotud äriühing;
2-16-9175
osaühing G GR laenulepingus kokkulepitud tähtajaks laenu ei tagastanud; 30.11.2009 kustutati osaühing G GR äriregistrist; hageja ja kostja allkirjastasid 01.12.2009 dokumendi nimetusega laenulepingu 08.10.2008 lisa 1, laenulepingu muutmine; kostja on hagejale tasunud 19 174 eurot.
9.Pooled vaidlevad praegusel juhul selle üle, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi ja viivise tasumist ning alternatiivselt kas esinevad alused viivise vähendamiseks.
10.VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenuandja laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et osaühing G GR on saanud 08.10.2008 sõlmitud laenulepingu alusel laenuks 300 000 krooni (19 173,49 eurot) ning laenusumma tuli tagastada hagejale 31.12.2008. Pooltel puudub ka vaidlus, et kõnesolevat summat osaühing G GR hagejale ei tagastanud, vaid selle maksis hagejale tagasi kostja (summas 19 174 eurot; vt tl 12-13). Samuti puudub erimeeluses selles, et laenulepingu p-s 1.3. on kokku lepitud intressimääras 6% aastas ning p-s 1.4. viivisemääras 0,15% päevas. 01.12.2009 on hageja ja kostja allkirjastanud dokumendi nimetusega laenulepingu 08.10.2008 lisa 1, laenulepingu muutmine (vt tl 11). Nimetatud dokumendi allkirjastanud isikud (A L ja kostja) on seda ka kohtule vande all ütlusi andes kinnitanud. Viidatud kirjalikus dokumendis on asendatud senine laenusaaja osaühing G GR kostjaga ning muudetud laenulepingu p-s 1.1. kokku lepitud laenu lõpptähtaega 31.12.2010. Vaidlustamata asjaolude kohaselt pakkus kostja omal initsiatiivil ja vabatahtlikult välja, et maksab ise hagejale tagasi 300 000 krooni. Samas oli kostja väidetel seejuures (suulise) kokkuleppe tingimuseks, et maksegraafik on täiesti vaba, st makseid teostatakse siis, kui kostjal selleks vaba raha tekib, ning mingeid lisakulutusi, nagu intress ja viivis, kostja enda peale ei võta. Hageja vaidleb sellisele suulisele kokkuleppele vastu ning väidab, et kostja võttis üle laenulepingust tuleneva osaühingu G GR laenukohustuse, astudes laenulepingus senise laenusaaja osaühingu G GR asemele. Samuti väidab hageja, et tegemist on lepingu ülevõtmisega.
11.Seega vaidlevad pooled 01.12.2009 kirjaliku ja väidetavalt enne seda suuliselt sõlmitud kokkulepete tõlgendamise ja õigusliku kvalifitseerimise (sh viimase olemasolu) üle. Kohus märgib, et nimetatud kokkulepetes võib olla kokku lepitud kas kohustuse ülevõtmises (VÕS § 175) või lepingu ülevõtmises (VÕS § 179). Kohus peab poolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamiseks kokkulepete tõlgendamisel juhinduma VÕS §-st 29. VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, lg-s 4 sätestatakse, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sama paragrahvi lg-s 5 nähakse ette, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (p 1), tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud (p 2), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (p 3), lepingu olemust ja eesmärki (p 4), vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust (p 5) ning tavasid ja lepingupoolte vahelist praktikat (p 6).
12.VÕS § 175 lg 1 järgi võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Sellisel juhul toimub kohustuse üleminek võlausaldaja ja kolmanda isiku kahepoolse kohustus- ja käsutustehingu
2-16-9175 alusel. Kohustuse üleminekuks ei ole sellisel juhul vaja võlgniku tahteavaldust (vt Riigikohtu 19.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-12, p 12). Kohtu hinnangul on praegusel juhul toimunud laenulepingust tuleneva osaühingu G GR kohustuse ülevõtmine võlausaldaja (hageja) ja uue võlgniku (kostja) vahelise kokkuleppega. Kohus selgitab, et tegemist on spetsiifilise lepinguga kolmanda isiku kasuks (käsutus kolmanda isiku kasuks), millega senine võlgnik vabastatakse kohustuse täitmisest. Kuna võlausaldaja võib ühepoolselt võlgniku kohustusele vastavast nõudest loobuda (mis lõpetab võlgniku kohustuse), on selge, et võlausaldaja võib nõudest ühepoolselt loobuda ka tingimusel, et kohustuse võtab üle uus võlgnik (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2016, lk 864). Eelmärgitu on tõendatud nii tunnistaja A L kui ka kostja (kui kokkuleppe poolte) vande all antud ütlustega (vt tl 167 pöördel-108 pöördel), samuti 01.12.2009 kirjaliku kokkuleppega (vt tl 11) kui ka pooltevahelise e-kirjavahetusega (vt tl 1922, 75-89). 31.05.2018 toimunud kohtuistungil on kostja vande all ütlusi andes kinnitanud, et tegi hagejale ettepaneku maksta tagasi laenu põhisumma mingisuguse aja jooksul, kui tal seda on võimalik teha ning A L oli sellega nõus. Ka tunnistaja A L (kui kokkuleppe sõlmimise ajal hageja esindaja) kinnitas suulist kokkulepet, et kostja kompenseerib laenu põhiosa ning et mingites tähtaegades kokku ei lepitud. Mõlemad, nii tunnistaja kui ka kostja, on vande all kinnitanud, et 01.12.2009 dokument vormistati kirjalikult üksnes hageja raamatupidamise jaoks, kuid pooled lähtusid suulisest kokkuleppest. Kostja vande all antud ütlusi toetab ka pooltevaheline e-kirjavahetus (vt nt tl 22, 39, 77, 78-79, 81, 88). Sellest nähtub mh, et kostja räägib lubadusest laenatud raha ise tagasi maksta ning võla likvideerimisest (vt nt tl 77-89). Lisaks kinnitab sellise kokkuleppe olemasolu asjaolu, et kostja on hagejale maksnud laenulepingust tuleneva osaühingu G GR kohustuse põhisumma, märkides ülekannete tegemisel selgituseks laenu tagastus (vt tl 12-13). Seejuures märgib kohus, et kui lepingule ei ole kehtestatud kohustuslikku vorminõuet seaduse või poolte kokkuleppega, võib lisakokkulepe olla igasuguses vormis (vt VÕS § 11 lg 3).
13.VÕS § 177 lg 1 järgi lähevad kohustuse ülevõtmisel uuele võlgnikule üle nõudega seotud kõrvalkohustused, kui need ei ole isiklikku laadi või ei ole muul põhjusel lahutamatult seotud senise võlgniku isikuga. Uuele võlgnikule läheb üle kohustus tasuda kokkulepitud intress ja leppetrahv ka siis, kui need muutusid sissenõutavaks pärast kohustuse ülevõtmist. Nimetatud paragrahvis sisalduvad põhimõtted on dispositiivsed. Praegusel juhul on pooled kokku leppinud, et kostja tasub hagejale üksnes laenulepingust tuleneva osaühingu G GR põhikohustuse, ilma intressi ja viiviseta (vt tunnistaja A L ja kostja vande alla antud ütlused; otsuse p 12). Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja tasunud hagejale 19 174 eurot. Seega on kostja kohustused täidetud.
14.Vastuseks hageja väidetele peab kohus vajalikuks märkida, et lepingu ülevõtmist käesoleval juhul toimunuks lugeda ei saa. VÕS § 179 lg 1 kohaselt võib lepingupool teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus selgitab, et lepingu ülevõtmine on tehing, mille tulemusena senine lepingupool asendatakse uuega, mitte tehing, millega kantakse ühelt isikult teisele üle üksnes lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Lepingu ülevõtmise eelduseks on see, et selleks on vajalik senise lepingupoole ja lepingut üle võtta sooviva isiku vaheline leping ning teise lepingupoole nõusolek. Lepingu ülevõtmine võib toimuda ka seniste lepingupoolte ning ühe lepingupoole positsiooni üle võtta sooviva isiku vahelise kolmepoolse lepinguga (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2016, lk 874-875). Eelviidatud asjaolude kohta ei ole aga menetluses tõendeid esitatud.
2-16-9175
15.Kohus ei nõustu ka kostja seisukohtadega, et kostja täitis mittetäieliku kohustuse ning alternatiivselt oli tegemist kinkelepinguga. Kohtu poolt eelnevalt tuvastatud pooltevahelist kokkulepet ei saa pidada mittetäielikuks kohustuseks VÕS § 4 järgi (vt ka nt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2016, lk 24; samuti Riigikohtu 23.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 18). Samuti ei ole asjas tuvastamist leidnud poolte vahel kinkelepingu sõlmimine VÕS § 259 lg 1 järgi. Veel märgib kohus, et osaühingu G GR registrist kustutamine ei lõpeta automaatselt tema kohustusi.
16.Lähtudes ülaltoodust, puudub alus hageja nõude rahuldamiseks. Seetõttu puudub kohtul ka vajadus analüüsida kostja poolt alternatiivselt esitatud taotlust viivise vähendamiseks.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
17.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud asjas jätta hageja kanda.
18.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
19.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.