2-17-16780/19 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse ärakirja kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hageja nõue ja põhjendused 09.11.2017 esitatud hagiavalduse kohaselt esitas hageja 03.12.2015 pankrotiavalduse ViaLogistika OÜ pankroti väljakuulutamiseks. 18.03.2016 kohtuistungil selgitas kohus, et menetluse jätkumiseks tuleb pankrotimenetluse kulude katteks tasuda deposiidina 2000 eurot. KAM Trade OÜ tasus pankrotimenetluse kulude katteks määratud deposiidi 08.04.2016. 10.05.2016 esitas ajutine pankrotihaldur Eve Selberg aruande, mille kohaselt oli võlgnik püsivalt maksejõuetu hiljemalt 2012. aasta lõpuks ning mille kohaselt jättis võlgniku juhatuse liige XXX täitmata juhatuse liikme kohustuse pankrotiavalduse esitamiseks. 02.06.2016 kohtumäärusega otsustas kohus, et lisaks avaldaja poolt tasutud 2000 eurole tuleb pankrotimenetluse kulude katteks deposiiti tasuda täiendavalt 3000 eurot. Hageja tasus pankrotimenetluse kulude katteks määratud täiendava deposiidi 09.06.2016. 13.06.2016 seisuga kuulutas kohus välja ViaLogistika pankroti. 14.06.2016 esitas KAM Trade OÜ ViaLogistika OÜ (pankrotis) juhatuse liikmele XXXle PankrS § 30 lg 3 alusel nõude hüvitada deposiidina tasutud 3000 eurot. Kostja nõuet täitnud ei ole. Pankrotimenetluse kulude katteks deposiidi tasumise tõttu on hagejale tekkinud kahju kokku 5000 euro ulatuses, millele lisanduvad nõuded viivise ning kahju sissenõudmise, sh kohtukulude eest. Hageja palub kostjalt välja mõista võla 5000 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 331, 54 eurot ja alates hagi esitamisest viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja esitas kohtule 11.01.2018 kirjaliku vastuse hagiavaldusele, milles vaidleb hagile vastu ning palub jätta hagi rahuldamata. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo ja selle õigusvastasuse, kahju ning põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu või hooletuse puudumise (e.g., PankrS § 30 lg 3 sätestatud tõendamiskoormus). Käesoleval juhul ei ole hageja seoses deposiidi tasumisega talle kahju tekkimist tõendanud. Nimelt ta ei ole tõendanud, et deposiiti talle ei tagastata (nt see kulub pankrotimenetluse kuludeks). Juhul, kui hagejale deposiit tagastatakse, siis talle ei ole kahju tekkinud. Seega kahju tekkimine, mis on kahjunõude aluseks, on ise tõendamata. Seetõttu ainuüksi seetõttu on hagi alusetu. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus kostja peab hagejale deposiidi hüvitama, kuid deposiit hiljem kostjale tagastatakse. Sellisel juhul hageja alusetult kostja arvel rikastuks. PankrS § 11 lg 2 kohaselt tagastatakse kohtu deposiiti tasutud raha makse teinud isikule PankrS § 146 lg 1 p-s 4 ja § 150 lg 1 p-s 6 sätestatu järgi. Seega tagastatakse deposiidina tasutud raha hagejale ja ta saaks hagejale positiivse kohtuotsuse otsuse tulemusel kahekordse

deposiidimakse. VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Kahju hüvitise väljamõistmine ei tohi viia kahju kannatanud isiku rikastumiseni võlgniku arvel. Seetõttu ei saa deposiidina tasutud summat kostjalt välja mõista, kui hageja saab selle tegelikult pankrotimenetluses tagasi. Hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et ta seda tagasi ei saa. Hagis ei ole välja toodud mitte ühtegi kostja tegevust/tegevusetust, mille tagajärjel deposiidi maksmise kohustus hagejal tekkis. Deposiidi tasumisel kaasnev risk sellest ilma jääda oli seega hageja enda äririsk. Hagist nähtuvalt kostja ei kohustanud ega mõjutanud hagejat deposiiti tasuma. Kostja on seisukohal, et enne kui mõista hagejale välja hageja poolt nõutav deposiidina tasutud summa, tuleb tõendada kahju hüvitamise nõude eeldusi, sh põhjuslik seos. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole põhjusliku seost tõendanud ja ainuüksi seetõttu tuleb hagi rahuldamata jätta. Hageja toetub muu hulgas ajutise pankrotihalduri 10.05.2016. a aruandele ning muudele pankrotimenetluse käigus pankrotihalduri poolsetele selgitustele ViaLogistika OÜ (pankrotis) maksejõuetuse väljakujunemisese kohta. Pankrotihalduri aruandes aga on kostja käitumine ebaõigesti tuvastatud. Enamgi veel, kostja on pankrotihaldurile esitanud omapoolse põhjenduse miks ViaLogistika OÜ (pankrotis) tegevus on olnud halvatud ning miks ViaLogistika OÜ (pankrotis) raamatupidamisdokumente ega majandustegevust puudutavaid dokumente pole olnud võimalik esitada. Kostja ei ole saanud äriühingut juhtida ega esitada dokumente, kuna tal puudus ruumidele ja dokumentidele ligipääs. Kostja märgib ka, et ajutise halduri hinnang ViaLogistika OÜ (pankrotis) maksujõuetuse põhjuste kohta on tegelikult õiguslik hinnang asjaoludele, mis ei ole tõendiks tsiviilkohtumenetluses. Kuna põhinõue on alusetu, on alusetu ka viivise nõue. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja tuleb rahuldada täies ulatuses. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus tuvastas dokumentaalsete tõendite alusel ja pooltel puudub vaidlus selles, et 03.12.2015 esitas hageja pankrotiavalduse ViaLogistika OÜ (pankrotis) pankroti väljakuulutamiseks. Kohtumääruse alusel tasus hageja pankrotimenetluse kulude katteks ja raugemise vältimiseks kohtu deposiiti kokku 5000 eurot, so 2000 eurot 08.04.2016 ja 3000 eurot 09.06.2016. 13.06.2016 kohtumäärusega kuulutas kohus välja ViaLogistika OÜ(pankrotis) pankroti. Kostja on võlgniku ViaLogistika OÜ (pankrotis) juhatuse liige.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal kui pankrotivõlgniku juhatuse liikmel on kohustus hüvitada hagejale kohtu deposiiti tasutud rahasumma 5000 eurot ja viivised. PankrS § 30 lg 1 kohaselt, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, määrab kohus menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja. PankrS § 30 lg 3 alusel on juriidilisest isikust võlgniku puhul isikul, kes on teinud PankrS § 30 lg 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist isikult, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Isik, kelle vastu hagi esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. ÄS § 180 lg 51 kohaselt, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Esmalt märgib kohus, et kohus ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt hagi rahuldamise korral rikastuks hageja alusetult kostja arvel. Hageja on esitanud kostja vastu seadusest tuleneva nõude, mille rahuldamiseks on seadus näinud ette kindlad eeldused. Kohus leiab, et PankrS § 30 lõige 3 ei ole seadnud deposiiti tasutud summa hüvitamise nõuet pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätnud isiku vastu sõltuvusse sellest, kas tasutu on võimalik tagasi saada pankrotipesast PankrS § 146 lõike 1 punktis 4 või § 150 lõike 1 punkti 6 alusel tulenevalt PankrS § 30 lg 4 sätestatust. Seega ei oma nimetatu käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Kostja leiab, et hageja nõude puhul on tegemist kahju hüvitamise üldkoosseisuga VÕS § 1043 jj alusel. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et hageja ei ole kostja vastu esitanud õigusvastase süülise teoga tekitatud kahju hüvitamise nõuet VÕS § 1043jj alusel, vaid PankrS § 30 lõikest 3 tuleneva nõude, mille puhul on tegemist kahju erikoosseisuga. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased kostja vastuväited, mis puudutavad delikti üldkoosseisu kuuluvate elementide tuvastamist, ja vastavad viited Riigikohtu lahenditele. Kohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-46-12 tehtud Riigikohtu 13.06.2012 otsuse p 9 ja 10 alusel õiguse kohaldamist ja tõendamiskoormise jaotust 16.04.2018 toimunud kohtuistungil. Riigikohtu viidatud otsuse kohaselt tuleb esmalt tuvastada, millal muutus võlgnik püsivalt maksejõuetuks, sest sellest sõltub, millal tuli täita kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus. PankrS § 30 lg 3 teise lause alusel peab isik, kelle vastu nõue esitatakse, vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Hageja on kohtule esitanud ajutise halduri Eve Selbergi 10.05.2016 aruande, et tõendada võlgniku püsivalt maksejõuetuks muutumise aega. Kostja vaidlustas ajutise halduri aruande kui tõendi. Kohus leiab, et ajutise halduri aruande näol on tegemist dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lg 2 mõttes. „Kohtu hinnangul on ajutise halduri poolt kohtu korraldusel PankrS-i sätetega kooskõlas antud arvamuse näol võlgniku pankrotimenetlusega seotud kohtuvaidluste puhul tegemist eriteadmistega isiku arvamusega TsMS § 272 lõike 2 mõttes.“ Sellist seisukohta on väljendanud Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-14-56860 otsuses, p 41. Kohus nõustub selle käsitlusega. Lisaks nõustub kohus ringkonnakohtu seisukohaga, „et ajutisel halduril on eriteadmised kas rahanduse, õiguse, juhtimise või raamatupidamise valdkonnas, mis tuleneb PankrS §-s 57 sätestatud haldurina tegutsemise eeldustest. PankrS § 22 lõike 2 punktide 1 ja 2 kohaselt selgitab ajutine haldur mh välja võlgniku vara, sh kohustused, ning kontrollib, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud, samuti annab hinnangu võlgniku varalisele seisundile ja maksejõulisusele. Sama sätte lõike 5 kohaselt esitab ajutine haldur

kohtule kirjaliku aruande ja arvamuse võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta. Tegemist on ühe tõendiga võimalikust tõendite kogumist, millel vastavalt TsMS § 232 lõikele 2 ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.“ Eeltoodu alusel on ajutise halduri aruanne kohtu hinnangul lubatav tõend ning selles toodud seisukohti ja järeldusi on võimalik ümber lükata teiste tõenditega. Kohus leiab, et ajutise halduri aruandega on tõendatud, et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu hiljemalt 2012 lõpuks. Ajutine haldur on märkinud, et võlgniku pangakonto väljavõtetest ja majandusaasta aruannetest nähtub, et reaalselt lõppes võlgniku äritegevus 2012. aasta lõpuks, mil võlgnikul oli kohustus tasuda laen pankrotiavalduse esitanud võlausaldajale KAM Trade OÜ-le. Võlgniku omakapital oli siis – 59 738 ( lk 6). Lisaks toob haldur aruandes välja, et võlgniku juhatuse liige XXX jättis täitmata ÄS § 180 lg 51 tuleneva juhatuse liikme kohustuse pankrotiavalduse esitamiseks ( lk 7). Kostja omapoolsete tõenditega ajutise halduri aruandes toodut ümber lükanud ei ole. Paljasõnaline ja tõendamata on kostja väide, et tal ei olnud võimalik võlgniku tegevust korraldada ega firmat juhtida, kuna tal puudus ligipääs firma ruumidele ja dokumentidele. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et kostja jättis võlgniku juhatuse liikmena täitmata pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustuse, mistõttu tuleb temalt välja mõista hageja poolt kohtu deposiiti tasutud rahasumma 5000 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivised VÕS § 113 lg 1 alusel. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja esitas 14.06.2016 kostjale nõude hüvitada deposiidina tasutud 3000 eurot hiljemalt 21.06.2016, kuid seda nõuet ei ole kostja täitnud. Viidatud 3000 euro õigeaegse tasumata jätmise tõttu on hagejal kostja vastu hagi esitamise ajaks, s.o kuni 09.11.2017 sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 331,74 eurot alljärgnevalt: Algus 22.06.2016 1.07.2016 1.01.2017 1.07.2017 Lõpp 30.06.2016 31.12.2016 30.06.2017 08.11.2017 Põhivõlg

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest 09.11.2017 kuni põhivõlgnevuse 5000 eurot täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on hageja menetluskulude suuruseks kokku 6502,20 eurot (sh käibemaks) ning hageja palub need välja mõista kostjalt. Menetluskuludeks on 475 eurot riigilõiv, 6018 eurot (sh käibemaks) lepingulise esindaja tasu ja teenusega seotud kulud äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtte eest kokku 13,20 eurot. Avalduse kohaselt on lepinguline esindaja käesolevas maakohtu menetluses õigusteenust osutanud tunnitasu 163,53 eurot (sh käibemaks) alusel kokku 36,80 h ning lepingulise esindaja kulu suuruseks on 6018 eurot (sh käibemaks). Hageja on kinnitanud, et pole käibemaksukohustuslane ega saa muul alusel käibemaksu maha arvata. Kostja vaidlustas hageja menetluskulud osaliselt ja pidas mõistlikuks menetluskuluks 25 % hagihinnast, so 1866,11 eurot. Ühtlasi märkis kostja, et hageja kulu õigusabile seoses hagi tagamise taotluse esitamisega on põhjendamatu, kuna hagi tagamise taotlus jäi rahuldamata. Kohus, analüüsinud hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust, leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et arvestades tsiviilasjas esitatud nõuet ja selle keerukust, on hagiavalduse koostamiseks piisav ajakulu 5 tundi, mis peaks hõlmama ka vastava suhtluse kliendiga. Seetõttu leiab kohus perioodi 29.09.-09.11.2018 ajakulu osas, et see ei ole ülejäänud ulatuses põhjendatud. Kohtu hinnangul on põhjendamatu 03.01.2018 ajakulu 0,9 h, so suhtlus kliendiga seoses Titova varade ja hagiga, sh tõendite analüüs. 20.01-22.01.2018 toimingutele kulunud ajast peab kohus põhjendatuks 5 tundi kohtumiseks kliendiga ja seisukoha koostamiseks. Kohus ei pea põhjendatud ajakuluks 13.03.-21.03.2018 hagi tagamise taotlusega seotud toiminguid ja vastava Riigikohtu praktikaga tutvumist, kuna hagi tagamise taotluse jättis kohus rahuldamata. 03.04.-10.04.2018 toimingutele kulunud ajakulu seos käesoleva tsiviilasjaga ei ole põhjendatud, kuna 03.04.2018 ei ole kohus hagi tagamise määrust koostanud, samuti ei