XX hagi Osaühingu INFESTUS vastu 35 950,31 euro ja viivise nõudes ning Osaühingu INFESTUS vastuhagi XX vastu laenulepingu lahtise tingimuse kindlaksmääramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.04.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
50 789,36 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jelena Beljakova Kostja: Osaühing INFESTUS (registrikood 10672858), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilmar Straus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 17.04.2017 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta XX kanda.
4.Välja mõista XX-lt ringkonnakohtu menetluskulud 1250 eurot Osaühingu INFESTUS kasuks.
5.XX-l tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Osaühingule INFESTUS viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
6.Vabastada XX apellatsioonkaebuse riigilõivu summas 1100 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 23.01.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ INFESTUS (kostja) vastu, milles palus välja mõista alusetult saadud 35 950,31 eurot, viivise 31.01.2016 seisuga 11 942,05 eurot ja viivise edasiulatuvalt 0,0221% päevas.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale Tehnovõrkude Ehituse OÜ-s (varasemad ärinimed Apollo Baltic OÜ ja Kakumäe Võrgud OÜ) osa suurusega 200 000 krooni, mis moodustas osakapitalist 8 %. 05.07.2001 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille alusel sai hageja kostjalt 600 000 krooni (38 347 eurot). 05.02.2013 müüdi kahe täiteasja raames hagejale kuuluv Tehnovõrkude Ehituse OÜ osa summaga 35 950,31 eurot kostjale. 05.02.2013 esitas kostja hagejale tasaarvestusavalduse 35 950,31 euro tasaarvestamiseks hageja laenulepingust tuleneva võlgnevusega.
3.Hageja leiab, et kostjal puudus õigus 05.02.2013 tasaarvestuse teostamiseks. Laenulepingu punkti 6.1 kohaselt leping lõpeb ennetähtaegselt kui laenusaaja tunnistatakse töövõimetuks pärast lepingu sõlmimist vähemalt 12 kuuks. Hageja oli töövõimetu alates 06.02.2002 kuni 31.08.2004. Alates 06.02.2003 polnud kostjal hagejalt õigus laenusummat tagasi nõuda. Samuti pidi hageja laenulepingu punkti 3 kohaselt laenu tagastama Tehnovõrkude Ehituse OÜ poolt 3 aasta jooksul makstavate dividendide arvelt. Tehnovõrkude Ehituse OÜ poolt dividende alates 2002. aastast ei jagatud, kuigi selleks võimalus oli. Ettevõttest oli raha välja viidud fiktiivsete arvete alusel OÜ-sse Cautor ja Osaühingusse INFESTUS, mis vähendas Tehnovõrkude Ehituse OÜ tulusust. Kõik need äriühingud kuuluvad AD juhtimise alla ja tema tegevus oli suunatud sellele, et kasutada kasumit teeniva Tehnovõrkude Ehituse OÜ raha oma isiklikes huvides. Kuna 3 aasta jooksul hagejale dividende ei makstud, oli hagejal temast olenemata põhjusel võimatu laenu tagastada ja lepingust tulenev nõue oli lõppenud 05.07.2004. Hageja leidis, et kuna lubamatu tasaarvestuse tõttu on kostja õigusliku aluseta saanud 35 950,31 eurot, siis on kostjal alusetust rikastumisest tulenevalt kohustus saadu hagejale tagastada. Hageja on viivist arvestanud alates 05.02.2012.
4.Alternatiivselt leidis hageja, et kostja ütles laenulepingu üles 30.11.2004. Kostja laenulepingust tulenev nõue on seetõttu aegunud hiljemalt 30.11.2007. Kostja nõue võib olla aegunud ka alates 16.11.2012, pärast 3 aasta möödumist kostja poolt 16.11.2009 tehtud ettepanekust.
Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Laenulepingut ei saa pidada punkti 6.1 sõnastusest tulenevalt lõppenuks selliselt, et hageja ei pea laenu tagastama. Lisaks peab antud lepingu punkt silmas töövõimetust 100%. Kostja arvates polnud dividendid ainus laenu tagasimakse vahend. Pooled pidid jõudma hiljemalt 2004.a jooksul kokkuleppele laenu tagastamise osas, kui on selgunud kasumi suurus, juhul kui seda otsustati jaotada. Kostja ei vaidle vastu sellele, et dividende alates 2002.a ei jaotatud. Kostja saatis 30.11.2004 hagejale ettepaneku tagastada laen 1 kuu jooksul. Hageja sellele ei vastanud. Kostja loovutas laenulepingust tuleneva nõude 13.06.2007 Tehnovõrkude Ehituse OÜ-le. Tehnovõrkude Ehituse OÜ loovutas nõude kostjale tagasi ja kostja tegi 16.11.2009 hagejale ettepaneku laenulepingu lisa sõlmimiseks. Hageja sellele ei vastanud. 30.11.2004 hagejale saadetu näol ei ole tegemist laenulepingu ülesütlemisega, vaid ettepanekuga tasuda laen. Laenulepingust tuleneb, et kui 3 aasta jooksul dividende ei tasuta, peavad pooled leidma lahenduse. Kuna lahendust ei leitud, muutus leping tähtajatuks. Lepingu täitmine muutus 05.02.2013 võimatuks, kuna hageja kaotas siis oma osaluse. Kostja vastuhagi
6.Kostja esitas 01.02.2017 hageja vastu vastuhagi, milles palus määrata laenulepingu lahtine tingimus kindlaks selliselt, et hageja ja kostja vahel 05.07.2001 sõlmitud laenuleping loetakse lõppenuks alates 05.02.2013 ja kostja laenulepingust tulenev põhinõue summas 38 346,98 eurot ja kõik kõrvalnõuded loetakse sissenõutavaks muutunuks alates 05.02.2013.
7.Riigikohus tõlgendas 21.04.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-09 vaidlusaluse laenulepingu sisu selliselt, et juhul kui kolme majandusaasta eest makstavate dividendide summast ei piisanud laenu tagastamiseks, tuli pooltel sõlmida lepingu lisa laenusaaja poolt tagastamisele kuuluva laenusumma kohta. Riigikohus viitas, et juhul kui pidada lepingupoolte tulevikus sõlmitava kokkuleppe sisuks ka laenu tagastamise tähtaega, siis ei olnud see veel saabunud, kuna lepingupooled ei olnud laenulepingu punktis 3 nimetatud kokkulepet sõlminud.
8.Harju Maakohus arvas tsiviilasjas nr 2-11-25495 hageja ja LB Tehnovõrkude Ehituse OÜ osanike ringist välja ning otsus jõustus 08.12.2011. Lähtuvalt kohtu kaalutlusõigusest pidas kohus tsiviilasjas nr 2-11-25495 põhjendatuks määrata osa enampakkumise alghinnaks 63 911,65 eurot. Täiteasjades nr 027/2012/2569 ja 027/2012/2570 toimus 05.02.2013 kordusenampakkumine, millega võõrandati hageja ja tema abikaasa LB ühisomandis olnud 200 000 kroonise nimiväärtusega Tehnovõrkude Ehituse OÜ osa kostjale hinnaga 35 950,31 eurot. Kostja saatis 05.02.2013 hagejale tasaarvestuse avalduse, mille alusel tasaarvestas 35 950,31 eurot 05.07.2001 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõudega hageja vastu. Seetõttu on kostja hinnangul põhjendatud käesolevas tsiviilasjas VÕS § 26 lg 9 punkti 1 kohaldamine selliselt, et lugeda laenuleping lõppenuks ja kostja nõue sissenõutavaks muutunuks alates 05.02.2013, kui hageja kaotas oma osaluse Tehnovõrkude Ehituse OÜ-s. Hageja vastuväited vastuhagile
9.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Laenulepingu punkt 3 ei räägi lisa sõlmimisest laenu tagastamise uute tingimuste kohta, vaid tagastamisele kuuluva uue summa kohta. Lepingu punkt 3 nägi ette, et juhul kui väljamakstavatest dividendidest ei piisa laenukohustuse katmiseks, siis sõlmivad pooled lisalepingu hüvitamisele kuuluva summa kohta. Lepingu võimaliku lisa järgi ei peaks hageja hüvitama 600 000 krooni, vaid ainult selle osa, mis jäi
tasumata seetõttu, et väljamakstud dividendid võlgnevust 100% ei katnud. Hageja ei saanud ise mõjutada laenulepingu täitmise tingimusi, kuna see sõltus faktiliselt AD otsusest. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
10.Harju Maakohus jättis 17.04.2017 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Maakohus määras 05.07.2001 laenulepingu lahtise tingimuse kindlaks järgmise sõnastusega - lugeda hageja ja kostja vahel 05.07.2001 sõlmitud laenuleping lõppenuks alates 05.02.2013 ja kostja laenulepingust tulenev põhinõue summas 38 346,98 eurot ja kõik kõrvalnõuded sissenõutavaks muutunuks alates 05.02.2013. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja vabastas ta riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 4818,75 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
11.Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: - Hagejale kuulus 04.02.2013 Tehnovõrkude Ehituse OÜ-s (varasemad ärinimed Apollo Baltic OÜ ja Kakumäe Võrgud OÜ) 200 000 krooni suurune osa, mis moodustas osakapitalist 8 %. - 05.07.2001 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille alusel sai hageja kostjalt 600 000 krooni. - Laenu tagatiseks panditi 05.07.2001 hagejale kuuluv Tehnovõrkude Ehituse OÜ osa. - Kostja loovutas laenulepingust tuleneva nõude 13.06.2007 Tehnovõrkude Ehituse OÜle. Tehnovõrkude Ehitus OÜ loovutas nõude kostjale tagasi. - Harju Maakohus arvas tsiviilasjas nr 2-11-25495 hageja Tehnovõrkude Ehituse OÜ osanike ringist välja ning otsus jõustus 08.12.2011. - 05.02.2013 müüdi kahe täiteasja raames hagejale kuuluv Tehnovõrkude Ehituse OÜ osa summaga 35 950,31 eurot kostjale. - 05.02.2013 esitas kostja hagejale tasaarvestusavalduse 35 950,31 euro tasaarvestamiseks hageja laenulepingust tuleneva võlgnevusega. - Hagejale oli 06.02.2002 määratud töövõimetus. - Tehnovõrkude Ehituse OÜ poolt dividende alates 2002.a ei jagatud.
12.05.07.2001 kostja (laenuandja) ja hageja (laenusaaja) vahel sõlmitud laenulepingu punktis 6.1 on märgitud, et leping lõpeb ennetähtaegselt juhul, kui laenusaaja sureb või tunnistatakse töövõimetuks pärast käesoleva lepingu sõlmimist vähemalt 12 kuuks. Kohus leidis, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et laenulepingu punktis 6.1 leppisid pooled kokku laenulepingu lõppemises ennetähtaegselt nimetatud punktis märgitud tingimustel. Tallinna Pensioniameti otsustega on tuvastamist leidnud asjaolu, et hageja oli alates 07.02.2002 kuni 27.08.2002 töövõimetu 80% ulatuses ja alates 28.08.2002 kuni 28.08.2003 töövõimetu 50% ulatuses.
13.Kohus leidis, et poolte ühine tahe laenulepingu sõlmimisel ei seisnenud tahtes laenuleping igasuguse töövõimetuse määra tõttu ennetähtaegselt lõppenuks lugeda. Samas ei saanud see tahe seisneda ka töövõimetuse 100% määra ulatuses. Laenulepingu punkt 3 kohaselt kohustub laenusaaja laenu tagastama dividendide arvelt. Juhul, kui kolme majandusaasta eest makstavate dividendide summast ei piisa laenu tagastamiseks, pidid pooled sõlmima lepingu lisa laenusaaja poolt tasumisele kuuluva laenusumma kohta. Kuna hageja pidi laenu tagastama talle väljamakstavate dividendide arvel, tuleb arvesse võtta hageja poolset võimalust osaühingu osaniku õigusi ja kohustusi kanda. Osa omamine annab äriseadustiku (ÄS) § 148 lg 5 kohaselt osanikule õiguse osaleda osaühingu juhtimises ning kasumi ja
osaühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses ja põhikirjas ettenähtud õigused. Lisaks osast tulenevatele õigustele on osa omanikul osaühingu ees ka kohustused, sh osanike poolt osaühingu huvides otsuste vastu võtmise kohustus. Sellest tulenevalt leidis kohus, et poolte tahe laenulepingus töövõimetuse määra osas oli seotud hageja poolt reaalselt tema osaniku kohustuste täitmise võimalusega. Vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 lg 6 (01.02.2002 jõustunud redaktsiooni kohaselt, RT I 2001, 100, 648) vastab osalisele töövõimetusele töövõime kaotus 10-90 protsenti. Sama seaduse § 16 lg 3 kohaselt on osaliselt töövõimetu isik, kes on võimeline tööga elatist teenima, kuid kes haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et 50% ulatuses töövõime kaotus ei saa osanikul takistada tema osaniku kohustusi täitmast. Kuna 80% ulatuses oli hagejal tuvastatud töövõimetus perioodil 07.02.2002 kuni 27.08.2002, s.o 6 kuud ja 20 päeva, siis ei olnud täidetud laenulepingu punktis 6 sätestatud 12 kuuline töövõimetuse tingimus ning kohus ei pidanud vajalikuks hinnata, kas 80% ulatuses töövõime kaotus takistab osanikul oma kohustusi täita või mitte.
14.Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et pooled oleksid ühiselt andnud lepingu punktile 6.1 tähenduse, et pärast hageja töövõimetuks tunnistamist vähemalt 12 kuuks puuduks hagejal kohustus laen tagastada. Ka laenulepingust tervikuna ei ole võimalik järeldada, et laenusaajal laenu tagasimaksmise kohustust töövõimetuse järgselt ei olnud. Seega oli hagejal vaatamata töövõimetusele endiselt kohustus laen tagasi maksta.
15.Maakohus leidis, et tuvastatud on asjaolu, et 05.07.2001 laenulepingu näol on tegemist tähtajatu lepinguga. Nimetatud asjaolu on kohtute poolt tuvastamist leidnud tsiviilasjas nr 2-07-46714. Maakohus leidis, et laenuleping ei lõppenud kolme aasta möödumisel ka selle võimatuse tõttu, põhjusel et hagejale dividende välja ei makstud. Kohtud on varasemas menetluses tuvastanud, et lepingupooled pidid laenu tagastamise kokkuleppe sõlmima tulevikus. Olukorras, kus pooled on jätnud lepingus tähtaja lahtiseks, märkides, et dividendide ebapiisavuse korral sõlmitakse tulevikus uus kokkulepe, ei saa dividendide maksmata jätmisel laenuleping selle täitmise võimatusega lõppeda.
16.Hageja väitel ütles kostja laenulepingu üles 30.11.2004 ja laenulepingust tulenev nõue on seetõttu aegunud hiljemalt 30.11.2007. Hageja väitel tõendab seda kostja poolt 30.11.2004 hagejale saadetud kiri, milles kostja tegi hagejale ettepaneku tagastada laen nõuetekohaselt vastavalt laenulepingule ühe kuu jooksul või teha omapoolne kirjalik ettepanek maksegraafiku osas. Kohus leidis, et 30.11.2004 hagejale adresseeritud ettepanekus on selle saatja tahe üheselt ja arusaadavalt mõistetav ning ka iga mõistlik kolmas isik peaks seda mõistma selliselt, et antud ettepanekuga on tehtud hagejale ettepanek võlgnevus tasuda ühe kuu jooksul või teha omapoolne ettepanek pikema aja vältel tasumiseks, kuid sellega ei ole lepingut üles öeldud. Tegemist on avatud pakkumisega laenusumma tagastamise osas. Seega ei tõenda 30.11.2004 võlgnevuse tasumise ettepanek asjaolu, et kostja oleks sellega laenulepingu üles öelnud. Hageja alternatiivse väite kohaselt ütles kostja laenulepingu üles 16.11.2009, milles kostja tegi hagejale ettepaneku sõlmida laenulepingu lisa, kus lepitakse kokku, et laenusaaja kohustub laenuandjale tasuma laenusumma kolme aasta jooksul võrdsete osamaksetena. Samuti on nimetatud dokumendis märgitud, et kostja palub hageja seisukohta laenulepingu lisa tingimuste osas hiljemalt 10 päeva jooksul, ning juhul kui hageja ei esita kirjalikku vastust nimetatud tähtaja jooksul või vastusest ilmnevad pooltevahelised erimeelsused, milledes konsensuse leidmine ei ole reaalne, kaalub kostja laenulepingu ülesütlemist. Kohus leidis, et ka 16.11.2009 hagejale adresseeritud
ettepanekus on selle saatja tahe üheselt ja arusaadavalt mõistetav ning leidis, et iga mõistlik kolmas isik peaks seda mõistma selliselt, et antud ettepanekuga on tehtud hagejale ettepanek sõlmida lepingu lisa, kuid sellega ei ole lepingut üles öeldud. Sellele viitab otseselt dokumendi sõnastus. Seega ei tõenda 16.11.2009 ettepanek, et kostja oleks sellega 05.07.2001 laenulepingu üles öelnud. Kuna kohus tuvastas, et laenuleping ei ole lõppenud hageja töövõimetuse ega selle ülesütlemise tõttu, ei muutunud kostja laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks.
17.Kostja on esitanud vastuhagis nõude lahtise tingimuse kindlaksmääramiseks. Hageja arvates nägi laenulepingu punkt 3 ette, et juhul kui väljamakstavatest dividendidest ei piisa laenukohustuste katmiseks, siis sõlmivad pooled täiendatud lisalepingu, mis omakorda näeks ette summa, mis kuulub hüvitamisele, ehk hageja peaks hüvitama ainult selle osa, mis jäi tasumata seetõttu, et väljamakstud dividendid võlgnevust 100% ei katnud. Kohus märkis, et saab hageja vastuväitest aru selliselt, et olukorras, kus hagejale dividende üldse ei makstud, ei ole ka laenusummat, mille osas uut kokkulepet sõlmida. Kohtu hinnangul ei tõenda 05.07.2001 laenuleping poolte sellist ühist tahet. Poolte erimeelsust selles osas tõendab 16.11.2009 kostja ettepanek laenulepingu lisa sõlmimiseks, milles on kostja märkinud, et ainult dividendide arvelt laenu tagastamine ei saanud olla poolte kokkulepe. Kohus leidis, et ka lepingupooltega sarnase mõistliku isiku seisukohalt ei saaks laenulepingu punkti 3 tõlgendada hageja soovitud viisil.
18.Kohtu hinnangul saab laenulepingu punktist 3 järeldada, et pooled on jätnud lahtiseks tingimuse, kuidas tuleb laen tagastada. Sellele viitab punkti 3 sõnastus, mille kohaselt „Juhul, kui /.../ dividendide summast ei piisa laenu tagastamiseks, sõlmivad Pooled Lepingu lisa Laenusaaja poolt tasumisele kuuluva laenusumma kohta.“ VÕS § 26 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata. Asjaolu üle, et pooled ei ole lahtise tingimuse osas kokkulepet saavutanud, vaidlust ei ole. Seega on kostjal õigus nõuda VÕS § 26 lg 9 p 1 alusel kohtult laenulepingus sätestatud lahtise tingimuse kindlaksmääramist. VÕS § 26 lg 10 kohaselt määrab kohus lepingu lahtise tingimuse, lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist. Tegemist on laenulepinguga ja laenulepingu olemusest tulenevalt on laenusaajal kohustus laen laenuandjale tagastada. Olenemata asjaolust, et hageja oli Tehnovõrkude Ehituse OÜ osanike ringist välja arvatud ja tema osalus oli täitemenetluses toimunud enampakkumisel 05.02.2013 müüdud, on kostjal õigus nõuda laenulepingu lahtise tingimuse kindlaksmääramist selliselt, et laenuleping loetaks lõppenuks seisuga 05.02.2013. Laenulepingu punktist 3 tulenes, et lahtiseks oli jäetud küsimus, kuidas laen tagastada pärast kolme aasta möödumist. Kohus leidis, et kostja saab nõuda lahtise tingimuse kindlaksmääramist selliselt, et see sisaldaks tingimust, kuidas tuleb hageja poolt kostjale laen tagastada. Kuidas laen tagastada tähendab ka seda, milliste vahendite arvelt ja millal laen tagastada. Kohtu hinnangul saab üheks laenu tagastamise viisiks olla laenu tagastamine ka rahaliste vahendite arvel, mis on saadud osaühingu osa müügist. Kohtu arvates oleks ebamõistlik jätta käesolevas asjas lahtine tingimus kindlaks määramata, kuna poolte vahel tulevikus kokkuleppe saavutamine lahtise tingimuse osas ei ole tõenäoline. Samuti ei oleks mõistlik jätta kostja vastuhagi rahuldamata põhjendusel, et kostjal tuleks nõuda lahtise tingimuse kindlaksmääramist selliselt, et võimaldada hagejal muudest rahalistest vahenditest laenusumma tasumine tulevikus kindlaksmääratud tähtajaks. Kohtu hinnangul ei ole laenu tagastamise tingimused piiratud ja kohus saab lugeda laenu tagastamise kuupäeva saabunuks varasema kuupäevaga. Arvestades, et hagejal oli võimalus varasemalt kostjaga kokkulepe laenu tagastamise osas sõlmida, ei piira lahtise tingimuse
kindlaksmääramine kostja soovitud viisil ka hageja õigusi võrreldes kostja õigustega ebaproportsionaalselt.
19.Kuna kostjal on õigus nõuda lahtise tingimuse kindlaksmääramist selliselt, et laenulepingust tulenev nõue laenusumma ulatuses muutuks sissenõutavaks 05.02.2013, saab kohus lahtise tingimuse selliselt kindlaks määrata. Vastuhagi kuulub eeltoodud põhjendustel rahuldamisele.
20.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 05.02.2013 esitas kostja hagejale tasaarvestusavalduse 35 950,31 euro tasaarvestamiseks hageja laenulepingust tuleneva võlgnevusega. Kohtu poolt tuvastatud asjaoludel oli 05.02.2013 seisuga hagejal endiselt kohustus laen kostjale tagastada. 05.02.2013 müüdi hagejale kuuluv Tehnovõrkude Ehituse OÜ osa summaga 35 950,31 eurot kostjale, mistõttu oli kostjal kohustus tasuda 35 950,31 eurot hagejale. Hageja ei ole menetluses esitanud muid asjaolusid, millest tulenevalt ei oleks kostja tasaarvestust saanud esitada. Seega oli kostjal õigus 05.02.2013 teostada tasaarvestus 35 950,31 euro tasaarvestamiseks hageja laenulepingust tuleneva võlgnevusega. Sellest tulenevalt jättis kohus hageja poolt esitatud hagi rahuldamata.
21.TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 190 lg 7 alusel vabastas kohus hageja riigilõivu tasumise kohustusest ning jättis osutatud menetlusabi 1100 euro ulatuses täies ulatuses riigi kanda. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja tunnihinda 125 eurot võib pidada põhjendatuks, ning et lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik 36,15 tunni ulatuses. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 4818,75 (sh lepingulise esindaja kulu 4518,75 eurot ja riigilõiv 300 eurot) ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
22.17.05.2017 esitas hageja Harju Maakohtu 17.04.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagiavaldus rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata.
23.Maakohus jättis arvesse võtmata, et laenulepingu lõppemise momendil oli vaja lähtuda mitte võlaõigusseadusest, vaid laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksist. Maakohus tegi lepingu lõpetamise alustega seoses valed järeldused. Lähtudes laenulepingu punktist 6.1 leppisid pooled kokku, et laenuleping lõppeb ennetähtaegselt, kui laenusaaja on töövõimetu vähemalt 12 kuud. Hageja ei nõustu kohtu tõlgendusega, et ta sai täita oma kohustusi Tehnovõrkude Ehituse OÜ osanikuna, sest ta oli ainult 6 kuud töövõimetu 80% ja ülejäänud ajal kuni augustini 2004 oli töövõimetus 50%. Töövõimetus oli tekitatud seoses raske avariiga, mille tõttu oli ta alates 16.07.2001 kuni septembrini 2001 reanimatsioonis ja talle teostati keeruline operatsioon. Seega oli tema töövõimetus tol hetkel 100%. Hageja oli kuni ametliku töövõimetuse määramiseni töövõimetu ja tema töövõimetus ei saanud olla vähem kui 80%. Tegelikult oli hageja 80% töövõimetu 13. kuu kestel, alates avarii toimumisest 16.07.2001 kuni 2002.a augustini, mil talle määrati töövõimetus 50 %. Pooled ei ole laenulepingu sõlmimisel arutanud, kas hageja peab oma kohustusi täitma või mitte, jutt oli ainult töövõimetusest. Töövõimetus, mis kestis kauem kui 12 kuud, annab aluse lugeda juba alates 17.07.2002 laenulepingu lõppenuks.
24.Pooled pole laenulepingus otseselt märkinud, mida tähendab laenulepingu ennetähtaegne lõppemine. Sellisel juhul on kaks võimalikku varianti - hageja maksab laenulepingust tulenevad laenud ennetähtaegselt ära või laenuandja tunnistab oma süüd tekitatud õnnetuses
ega nõua laenu laenusaajalt tagasi. Lähtudes mõistlikkuse printsiibist ei sõlmi arukas isik laenulepingut, mille järgi peab ta töövõimetuse korral ennetähtaegselt laenu tagastama. Võttes arvesse lepingu punkti 6 tervikuna, on loogiline et laenusaaja ei pea laenu tagastama, laenuandja aga omakorda loobub nõudest. Hageja leiab, et tema töövõimetus, mis kestis kokku 4 aastat, annab täielikult alust lugeda laenulepingu lõppenuks ning laenuandja nõudest loobunuks. Kuna laenulepingu aegumisetähtaeg oli möödunud, pole laenusaaja nõus sellega, et ta pidi laenu tagasi maksma oma osaluse arvelt.
25.Kui arvestada, et poolte vahel sõlmitud laenuleping jäi kehtima ka peale seda, kui hageja oli tunnistatud töövõimetuks, siis pidid pooled täitma ka laenulepingust tulenevaid tingimusi. Maakohus pole analüüsinud seda, et hagejast mitte sõltuvatel põhjustel pole ta saanud laenu tagastada, sest teine pool pole täitnud omapoolseid kohustusi kasumit jagada ja dividende välja maksta. Maakohtu viide Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-35-09 ei ole asjakohane, sest Riigikohus pole analüüsinud, mis põhjusel pole hageja laenu tagasi maksnud.
26.Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja pole laenulepingut üles öelnud. Hageja viitas Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-35-09 (p 7), milles kostja avaldas, et ta käsitleb 30.07.2004 hagejale esitatud võlgnevuse tasumise ettepanekut laenulepingu ülesütlemise avaldusena.
27.Hageja ei nõustu sellega, et kohus rahuldas vastuhagi. Kuna leping oli lõppenud, siis pole pooltel alust määrata uusi tingimusi. Kui siiski arvestada, et leping on kehtiv ja tuleb määrata lahtine tingimus, peaks kohus arvestama poolte eelnevat kokkulepet ja tuvastama põhjused, miks seda pole täidetud. Kohus pidi kõigepealt tuvastama, kas pooltel oli võimalus oma kohustusi täita. Hageja teadis laenulepingut sõlmides, et ta saab laenu tagastada dividendide arvelt. Kostja käitumine on algusest peale olnud pahatahtlik ja hea usu põhimõttega vastuolus, kuna ta ei kavatsenudki võimaldada hagejale oma laenu tagasi maksta.
28.Hageja vaidleb vastu ka menetluskulude kindlaksmääramisele. Hagejale pole teada, kas kostja esitas kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja. Hageja ei saanud väljendada selle kohta ka arvamust. Lähtudes 05.07.2001 notariaalsest osa ostumüügi- ja pandilepingu punktist 2.3 ei pea hageja selle vaidlusega seotud kulusid kandma. Vastus apellatsioonkaebusele
29.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
30.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
31.Poolte vahel 05.07.2001 sõlmitud laenulepingu punktis 6.1 on märgitud, et leping lõpeb ennetähtaegselt juhul, kui laenusaaja sureb või tunnistatakse töövõimetuks pärast käesoleva lepingu sõlmimist vähemalt 12 kuuks. Maakohus järeldas õigesti, et laenulepingu punktis 6.1 sätestatud tingimust käesoleval juhul ei esinenud, kuid kolleegium osaliselt ei nõustu maakohtu põhjendustega. Maakohus tuvastas, et hageja oli alates 07.02.2002 kuni 27.08.2002 töövõimetu 80 % ulatuses ja alates 28.08.2002 kuni 28.08.2003 töövõimetu 50 % ulatuses. Maakohus leidis, et poolte tahe ei olnud lugeda laenuleping igasuguse
töövõimetuse tõttu ennetähtaegselt lõppenuks. Hageja pidi laenu tagastama dividendide arvelt ning 50 % ulatuses töövõime kaotus ei takista osaniku kohustuste täitmist. Kuna 80 % ulatuses oli hagejal tuvastatud töövõime kaotus 6 kuud ja 20 päeva, siis ei olnud täidetud 12-kuulise töövõimetuse tingimus ning maakohus ei pidanud vajalikuks hinnata, kas 80 % ulatuses töövõime kaotus takistab osanikul oma kohustusi täita. Hageja leiab, et tema töövõimetus kestis üle 12 kuu ning töövõimetuse ulatus ei oma tähtsust, kuna pooled ei olnud selles kokku leppinud. Lisaks selgitas hageja apellatsioonkaebuses, et ta oli avarii tõttu alates 16.07.2001 kuni 2001.a septembrini reanimatsioonis, mil tema töövõimetus oli 100 % ning kuni ametliku töövõimetuse määramiseni ei saanud tema töövõimetus olla väiksem kui 80 %. Kostja leidis, et töövõimetus laenulepingu punkti 6.1 mõttes pidi olema 100 %. Lisaks leidis kostja vastuses apellatsioonkaebusele, et hageja ei tuginenud maakohtus asjaolule, et ta oli töövõimetu alates 16. juulist 2001. Kolleegium märgib, et kuigi hageja tugines hagiavalduses asjaolule, et ta oli 16.07.2001 toimunud avarii tõttu tunnistatud töövõimetuks alates 06.02.2002 kuni 31.08.2004, on ta maakohtule 07.05.2016 esitatud menetlusdokumendis avaldanud, et liiklusavarii tõttu sai ta raskeid kahjustusi, mille tõttu muutus ta töövõimetuks pikkadeks aastateks. Seega on hageja juba maakohtu menetluses viidanud, et töövõimetus algas tegelikult 16.07.2001. Eeltoodu ei muuda aga sisuliselt käesoleva vaidluse lahendust. Kuna maakohus lähtus hageja osaliselt töövõimetuks tunnistamise ajast (2002.a veebruar), siis tugines maakohus 01.02.2002 jõustunud riikliku pensionikindlustuse seadusele, mille kohaselt vastab osalisele töövõimetusele töövõime kaotus 10-90 %. Kolleegium märgib, et kui lähtuda hageja esitatust, et töövõimetus algas tegelikult 16.07.2001, siis sellel ajal kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse järgi oli püsival töövõimetusel samuti kaks astet – täielik töövõimetus ja osaline töövõimetus (§ 11 lg 2). Täielikule töövõimetusele vastas töövõime kaotus 100 % (§ 11 lg 42) ja osalisele töövõimetusele töövõime kaotus 10-90 % (§ 11 lg 43). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 2 teine lause sätestab, et kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Kuna hageja töövõimetus sai alguse enne 01.07.2002, siis tuleb laenulepingu punkti 6.1 tõlgendamisel lähtuda enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tõlgendamisreeglitest. Enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 64 lõige 1 sätestas, et tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul saab tehingu teinud poolte tahet järeldada ka poolte käitumisest ja seisukohtadest pärast lepingu sõlmimist. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled enne käesolevat vaidlust tuginenud asjaolule, et osaline töövõimetus toob kaasa punkti 6.1 alusel laenulepingu ennetähtaegse lõppemise. Maakohus tuvastas, et kostja loovutas laenulepingust tuleneva nõude 13.06.2007 Tehnovõrkude Ehituse OÜ-le ning viimane on nõude kostjale hiljem tagasi loovutanud. Riigikohtu 21.04.2009 otsusest tsiviilasjas nr 3-21-35-09 ja Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2009 otsusest tsiviilasjas nr 2-07-46714 selgub, et Tehnovõrkude Ehituse OÜ esitas 08.11.2007 XX vastu hagi, milles muuhulgas nõudis 05.07.2001 sõlmitud laenulepingust tuleneva laenu tagastamist. Otsustest nähtuvalt ei tuginenud XX selles tsiviilasjas asjaolule, et laenuleping on tema töövõimetuse tõttu ennetähtaegselt lõppenud. Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2009 otsusest nähtuvalt on XX muuhulgas tuginenud sellele, et laenu tagastamise tähtaeg ei ole saabunud.
Kolleegium leiab, et kui hageja tahteks laenulepingu sõlmimisel oli, et osaline töövõimetus toob kaasa laenulepingu ennetähtaegse lõppemise, siis oleks hageja sellele juba tsiviilasjas nr 2-07-46714 tuginenud, kuna tsiviilasjas nr 2-07-46714 hagi esitamisele eelnenud ajal oli hageja olnud rohkem kui 12 kuud osaliselt töövõimetu. Hageja aga väitis hoopis, et laenu tagasimaksmise tähtaeg ei ole saabunud. Asjaolule, et laenuleping lõppes ennetähtaegselt hageja osalise töövõimetuse tõttu, tugines hageja alles käesolevas tsiviilasjas 23.01.2016 esitatud hagis. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks kunagi tuginenud asjaolule, et hageja osalise töövõimetuse tõttu on laenuleping ennetähtaegselt lõppenud. Seega järeldub poolte käitumisest ja eelnevatest seisukohtadest, et poolte tahteks ei olnud, et osaline töövõimetus toob kaasa laenulepingu ennetähtaegse lõppemise. Laenulepingu punkti 6.1 tuleb tõlgendada nii, et laenulepingu ennetähtaegse lõppemise toob kaasa üksnes täielik töövõimetus. Kuna hageja ei olnud 12 kuud täielikult töövõimetu, siis ei lõppenud laenuleping punkti 6.1 alusel ennetähtaegselt.
32.Ringkonnakohtu hinnangul on õige maakohtu seisukoht, et ka juhul, kui laenuleping oleks ennetähtaegselt lõppenud punkti 6.1 alusel hageja töövõimetuse tõttu, siis see ei oleks toonud kaasa laenu tagasimaksmise kohustuse lõppemise. Asjaolust, et laenuleping lõpeb ennetähtaegselt, ei saa järeldada, et laenusaajal puuduks laenu tagastamise kohustus. Laenulepingu ennetähtaegne lõppemine toob kaasa laenulepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise. Lepingu punktist 7 tuleneb küll, et laenusaaja surma korral ei lähe laenulepingust tulenev kohustus pärijatele üle. Pooled ei ole aga laenulepingus leppinud kokku, et kui hageja on 12 kuud töövõimetu, siis ei ole hagejal enam kohustust laenu tagastada.
33.Maakohus leidis põhjendatult, et laenuleping ei lõppenud 3 aasta möödumisel dividendide väljamaksmata jätmise tõttu. Laenulepingu punkti 3 kohaselt kohustus laenusaaja laenu tagastama OÜ Apollo Baltic (praeguse ärinimega Tehnovõrkude Ehituse OÜ) osa eest makstavate dividendide arvelt. Kui kolme majandusaasta eest makstavate dividendide summast ei piisa laenu tagastamiseks, sõlmivad pooled lepingu lisa laenusaaja poolt tasumisele kuuluva laenusumma kohta. Kuna pooled jätsid lepingus lahtiseks, kuidas tuleb laen tagasi maksta juhul, kui dividendidest ei piisa, ning selle kohta pidi sõlmitama lepingu lisa, siis ei saanud dividendide maksmata jätmise tõttu laenuleping lõppeda. Hageja on seisukohal, et ta ei saanud laenu tagasi maksta, kuna Tehnovõrkude Ehituse OÜ ei maksnud dividende, kuigi selleks oli võimalus. Kolleegium viitab, et ÄS § 168 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kasumi jaotamine osanike pädevusse ning ÄS § 174 lg 1 järgi on osanike otsus vastu võetud, kui selle poolt antakse üle poole osanike koosolekul esindatud häältest, kui seaduses või põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Seega pidi hageja teadma, et temal väikeosanikuna ei ole määravat mõju dividendide väljamaksmise otsustamisele. Riigikohus on 29.10.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14 (p 25) selgitanud, et väikeaktsionäril, kes soovib saada aktsiaseltsist kasumit, ei ole võimalik nõuda äriühingult hea usu põhimõttele tuginedes dividendi maksmise otsuse vastuvõtmist.
34.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja 30.11.2004 ja 16.11.2009 kirju (II kd tl 4, 6-8) ei saa käsitleda laenulepingu ülesütlemise avaldustena. 30.11.2004 kirjas tegi kostja hagejale ettepaneku tagastada laen vastavalt laenulepingule ühe kuu jooksul või teha omapoolne ettepanek maksegraafiku osas. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et 30.11.2004 kirja puhul on tegemist avatud pakkumisega laenusumma tagastamise kohta ning sellest ei saa järeldada laenulepingu ülesütlemise tahet. Riigikohtu 21.04.2009 otsusest
nr 3-2-1-35-09 (p 7) nähtub küll, et Tehnovõrkude Ehituse OÜ on avaldanud, et 30.11.2004 kirja saab käsitleda ülesütlemisavaldusena, kuid tegemist on Tehnovõrkude Ehituse OÜ, mitte kostja, väitega. Kostja ei olnud selles asjas menetlusosaline. 16.11.2009 kirjas on kostja teinud ettepaneku laenusummade tagastamise kohta laenulepingu lisa sõlmimiseks. 16.11.2009 kirjas on ka märgitud, et kui hageja kirjale ei vasta või kui vastusest ilmnevad erimeelsused, milledes konsensuse leidmine ei ole reaalne, kaalub kostja lepingu ülesütlemist. Maakohus leidis õigustatult, et 16.11.2009 kirja sõnastus viitab otseselt, et hagejale on tehtud ettepanek sõlmida lepingu lisa, kuid sellega ei ole üles öeldud laenulepingut. Lisaks ei saa laenuleping olla nende kirjadega üles öeldud ka seetõttu, et hageja on menetluses avaldanud, et ta ei ole kumbagi kirja kätte saanud.
35.Kuna laenuleping ei lõppenud töövõimetuse, dividendide väljamaksmata jätmise ega ülesütlemise tõttu, siis ei tõusetu küsimust ka laenulepingust tuleneva kostja nõude aegumisest.
36.Poolte vahel sõlmitud laenulepingus on jäetud kokku leppimata, kuidas tuleb laen tagasi maksta juhul, kui kolme majandusaasta dividendidest ei piisa laenu tagastamiseks. VÕSRS § 12 lg 1 kehtestab, et enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 26 lg 1 sätestab, et lepingupooled võivad jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata (lahtised tingimused). VÕS § 26 lg 9 p 1 järgi võib lepingupool nõuda, et lahtise tingimuse määraks kindlaks kohus, kui lepingupooled ei saavuta selle tingimuse suhtes kokkulepet. Tulenevalt VÕS § 26 lg 10 määrab kohus lepingu lahtise tingimuse, lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist. Maakohus määras kostja vastuhagi alusel lahtise lepingutingimuse kindlaks selliselt, et luges laenulepingu lõppenuks alates 05. veebruarist 2013 ja kostja laenulepingust tuleneva põhinõude summas 38 346,98 eurot ja kõik kõrvalnõuded sissenõutavaks muutunuks alates 05.02.2013. Kolleegiumi hinnangul on maakohus oma otsuses piisavalt argumenteerinud, miks on põhjendatud lahtine lepingutingimus kindlaks määrata sellises sõnastuses. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6). VÕS § 26 ei välista sellisel viisil lahtise tingimuse määramist ning see on kooskõlas ka laenulepingu olemusega, mille kohaselt on laenu tagasimaksmine eelkõige seotud hageja osalusega Tehnovõrkude Ehituse OÜ-s. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus ka õigesti, et laenulepingu punkti 3 ei saa tõlgendada selliselt, et hageja peab hüvitama mitte 600 000 krooni, vaid ainult selle osa, mis oleks jäänud tasumata selle tõttu, et väljamakstud dividendid ei oleks võlgnevust 100 % katnud. Hageja ei ole tõendanud, et selline oli poolte tahe. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kolleegium leiab, et ka VÕS § 29 lg 4 sätestatud tõlgendamisreegli järgi ei saa laenulepingu punkti 3 mõista selliselt, et hageja ei pea laenu kogu ulatuses tagastama.
37.Hageja on 09.05.2018 menetlusdokumendis avaldanud, et kostja nõue lahtise tingimuse kindlaksmääramiseks on aegunud. Kolleegium märgib, et sellist väidet ei ole hageja
eelnevalt esitanud. TsMS § 651 lg 2 järgi on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Riigikohus on 31.03.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10 (p 15) selgitanud, et apellant saab taotleda apellatsiooniastmes aegumise kohaldamist apellatsioonitähtaja jooksul ning vastustaja apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja jooksul. Pärast apellatsioonitähtaja möödumist ei saa apellatsioonimenetluses apellant enam aegumise kohaldamist taotleda. Kuna hageja seda aegumise vastuväidet apellatsioonitähtaja jooksul ei esitanud, siis ei saa hageja tugineda sellele, et kostja nõue lahtise tingimuse kindlaksmääramiseks on aegunud.
38.Arvestades, et hagejal oli kohustus kostjale laen tagastada ning kostjal oli kohustus tasuda Tehnovõrkude Ehituse OÜ osa eest 35 950,31 eurot, siis leidis maakohus põhjendatult, et kostjal oli õigus teostada tasaarvestust. Maakohus jättis õigesti hageja hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
39.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Hageja avaldas apellatsioonkaebuses, et temale on teadmata, kas kostja esitas menetluskulude nimekirja õigeaegselt. Samuti ei olnud tal võimalust esitada kostja menetluskulude kohta seisukohta. Ringkonnakohus märgib, et maakohus andis 28.03.2017 kirjaga pooltele aega 5. aprillini 2017 menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kostja esitas menetluskulude nimekirja 05.04.2017 (III kd tl 48), seega tähtaegselt. Kuigi maakohus ei toimetanud menetluskulude nimekirja hagejale kätte, on maakohus kajastanud menetluskulude nimekirjas nimetatud toimingud oma otsuses, ning hagejal oli võimalus apellatsioonkaebuses selle kohta oma seisukoht esitada. Maakohus on otsuses hinnanud kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust maakohtu määratud menetluskulude rahalist suurust muuta. Kolleegiumi hinnangul ei tulene poolte vahel 05.07.2001 sõlmitud osa ostu-müügi- ja pandilepingust, et kostja ei või hagejalt nõuda menetluskulude hüvitamist.
40.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).
41.Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). 30.04.2018 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas on kostja palunud mõista hagejalt välja apellatsioonimenetluse kulud summas 1500 eurot ja määrata, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulisel esindajal kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele 1 tund ja vastuse koostamisele 11 tundi. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebusega tutvumise aeg 1 tund on põhjendatud. Arvestades kostja vastuse sisu ja mahtu peab kolleegium apellatsioonkaebuse vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks 9 tundi. Sellest tulenevalt on kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingutele kulunud aeg vajalik ja põhjendatud 10 tunni ulatuses. Esindaja töö tunnihind 125 eurot (käibemaksuta) ei ületa keskmist turuhinda. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud 1250 eurot ning TsMS § 177 lg 4 alusel viivis menetluskuludelt.
42.Tallinna Ringkonnakohus jätkas 07.07.2017 määrusega hagejale menetlusabi andmist ning vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 1100 eurot. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. See norm kohaldub ringkonnakohtu hinnangul ka apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise puhul. TsMS § 190 lg 7 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 3– 6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Arvestades, et hageja on pensionär, ja puuduvad andmed tema majandusliku olukorra paranemise kohta, siis peab kohus põhjendatuks vabastada hageja apellatsioonkaebuse riigilõivu summas 1100 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.