Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

ning koormanud seda panga kasuks seatud hüpoteegiga. Vara õigusvastane võõrandamine, mis toimus 29.3.2017, tekitas lisaks olukorra, kus finantsasutused ei väljastanud avaldajale uusi panga garantiikirju (nõutud näiteks ehitusaegseks tagatiseks), millele muuhulgas järgnes Maanteeameti poolt maksete peatamine juba tehtud tööde eest, mis omakorda vallandas kassakriisi, muutes võimatuks töövõtulepingutega võetud kohustuste täitmise. Järgnes töövõtulepingute ülesütlemine tellijate poolt ja leppetrahvide määramine ning tegevuse seiskumine. Avaldaja ei suuda seetõttu jooksvalt ja tähtaegselt võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kõigile teadaolevatele tarnijatele ja allhankijatele on tehtud ettepanek võla vähendamiseks ja võla tasumise kokkulepete sõlmimiseks, kuid sissenõutavaks muutunud nõuded (sh maksukohustused) takistavad tõsiselt avaldaja kohustuste täitmist. Võlgnike ja vara nimekirja ning majandusliku olukorra väljaselgitamist raskendab ka endise enamusaktsionäri pankrotimenetlus, sest teabe kättesaamine ja olukorra väljaselgitamine on raskendatud. Endine juhtkond on ka juunis 2017 koondanud avaldaja raamatupidaja ja pearaamatupidaja. Seega raskendab raamatupidamise uuesti organiseerimine ettevõtte majandusliku olukorra väljaselgitamist. Teadaolevad peamised kohustused on: võlad tarnijatele 71 460,34 eurot; maksuvõlg 197 776,44 eurot; Maanteeameti leppetrahvi nõue 141 562,92 eurot; antud ehitusobjektide garantiiaegsed tagatised. Lähtuvalt eeltoodust on avaldaja arvates selge, et maksejõuetuse tekkimine on saneerimismenetluseta tõenäoline. Avaldaja on teinud juba toiminguid maksevõime parandamiseks. Tsiviilasjas nr 2-17-10074 peetava kohtuvaidluse tulemusel on võimalik tagasi saada kinnisasi, mille väärtus oli Domus Kinnisvara Vahendus OÜ hinnangul 22.12.2015 seisuga 1 614 000 eurot ja mida on võimalik kasutada krediidiasutuste ees tagatisvarana või hüpoteegiga tagatud nõuete täitmiseks. Välistatud ei ole ka muude nõuete esitamine endiste juhatuse liikmete vastu, kui edasise uurimise käigus leiab kinnitust nende õigusvastane tegevus. Avaldaja on peatanud on ka kulude tekkimise: (i) lõpetamata ja ülesütlemata töövõtulepingute lõpuleviimiseks on leitud lahendused leppetrahvide vältimiseks; (ii) kõik allesjäänud töötajad on koondatud; (iii) rendija üürilepingud on lõpetatud. Täiendavalt on saavutatud kokkulepe Maanteeametiga vaegtööde teostamise osas ja leppetrahvi tasumiseks tehtavates töödes. Avaldaja arvates on ettevõtte jätkusuutlik majandamine pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik. Avaldajal on täna olemas teatud tehniline valmidus, oskusteave (aktsionäride näol, kokku 64 aktsionäri) ja müügivõimekus, mille baasil on avaldajal võimalik kaasata omanikelt ja investoritelt käibevahendeid ning jätkata põhitegevust (sildade ehitamist ja remontimist). Avaldaja on olnud riigihangetel osalemisel edukas ja tal on head referentsid, mistõttu peab avaldaja tõenäoliseks, et ta saab ka edaspidi arvestatavaid insenerehituse projekte, et selle tulemusena teenitud raha arvel rahuldada võlausaldajate nõudeid. Lepingute täitmisest tekkivate vahenditega saab avaldaja katta oma jooksvaid kohustusi ning asuda rahuldama ümberkujundatavaid võlausaldajate nõudeid. Avaldaja märkis veel, et kuna avaldajale kuulunud kinnisasi on võõrandatud ning tagasivõitmise vaidlus on pooleli, siis on saneerimine sisuliselt ainus võimalus võlausaldajate ees olemasolevate kohustuste osaliseks rahuldamiseks, sest vahendid selleks saavad tulla ainult avaldaja majandustegevuse jätkumisest. Saneerimisseaduse (SanS) § 7 lg-st 3 tulenevate nõuete täitmiseks esitas avaldaja 2015. aasta majandusaasta aruande ning 30.11.2017 seisuga bilansi koos võlgade ja vara nimekirjaga. 08.01.2018 määrusega võttis Harju Maakohus saneerimisavalduse menetlusse ja määras avaldaja esindaja BL ärakuulamiseks korraldava istungi ajaks 16.01.2018 kell 15:00.

Esimese astme kohtu määrus 24.01.2018 määrusega jättis Harju Maakohus avaldaja avalduse alusel äriühingu saneerimismenetluse algatamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohus leidis saneerimisseaduse (SanS) § 8 lg-le 1 ja TsMS §-le 235 tuginedes, et avaldaja ei ole põhistanud oma 19.12.2017 avaldust saneerimismenetluse algatamiseks piisavalt ega esile toonud, et esinevad eeldused saneerimismenetluse algatamiseks. Kohus hindas avalduse läbivaatamisel, kas avaldaja maksejõuetuse tekkimine on tulevikus tõenäoline, kuivõrd avaldajal ei ole piisaval määral rahalisi vahendeid olemasolevate kohustuste koheseks täies ulatuses tasumiseks. Avalduses on esile toodud võlausaldajate nimekiri koos võlgade suurusega, kes on nõus väidetavalt nõuet vähendama, tekkinud on probleeme riigimaksude tasumisega ja puudub oluline käibevara. Avaldaja on märkinud, et maksevõime parandamiseks on kavatsus osaleda riigihangetel, et lepingute täitmisest tekkivate vahenditega katta jooksvaid kohustusi ja kujundada ümber võlausaldajate nõudeid. Eesmärk on tagasi saada kinnisasi Vesse tn 12, et kasutada seda krediidiasutuse poolt saadava laenu tagatisena. Leppetrahvide vältimiseks on plaan üles öelda kehtivad lepingud või tööd lõpuni viia, seejuures Maanteeametiga on saavutatud kokkulepe leppetrahvi summas 159 400 eurot tasumiseks tehtavates töödes. Avaldusest aga ei tulene, milline on sissetulekute prognoos ja mis ajaperioodi jooksul toimub kõigi olemasolevate võlgade tasumine. SanS § 7 lg 3 järgi tuleb saneerimisavaldusele lisada eelmise majandusaasta raamatupidamisaruanne, ülevaade võlgniku finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning võlanimekiri saneerimisavalduse esitamise seisuga. Võlanimekirjas märgitakse võlausaldajate nimed, kontaktandmed ning põhi- ja kõrvalnõude suurus, samuti andmed ettevõtja vara kohta. Avaldusele ei ole lisatud nõuetekohast ülevaadet võlgniku finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest, audiitori järeldusotsust saneerimisavalduse esitamise seisuga tuginedes raamatupidamise seaduse (RPS) § 18 lg-le 1 ja §-le 19. Kohtule ei ole põhjendatud saneerimismenetluse otstarbekust. Vandeaudiitori arvamus on 2015. aasta finantsseisundi kohta, mis ei ole kohtu hinnangul asjakohane hindamaks käesolevat olukorda. Avalduses on esile toodud, et saneerimise eesmärgiks on võlausaldajatega kokkulepete saavutamine ja täiendava kapitali kaasamine, sest ilma saneerimismenetluseta eksisteerib pankrotioht. Avaldajal on olemas tehniline baas ja oskusteave aktsionäride näol. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis avalduses märgitud eesmärke kinnitaksid. Avaldusele on vaatamata käesolevale 2018. aastale lisatud 2015. aasta majandusaasta aruanne ja ärakuulamisel selgitas avaldaja esindaja, et varal ehk olemasoleval tehnikal väärtus puudub. Avalduse materjalide pinnalt jõudis kohus järeldusele, et esile ei ole toodud konkreetseid abinõusid, et jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik. Avaldusele lisatud tõenditest nähtuvalt on avaldaja majanduslik olukord pigem selline, et saneerimine konkreetse tegevuskavata tulemusi ei saa anda. Eeltoodu tõttu leidis kohus, et SanS § 8 lg-s 1 sätestatud tingimused ei ole täidetud. Kohus kuulas korraldaval istungil ära juhatuse liikme BL. Ärakuulamisel kinnitas juhatuse liige, et äritegevus puudub, kehtivaid töövõtulepinguid ei ole, rahavoog on ca 4000 eurot igakuiselt, mis tuleneb müüdud kinnistu renditulust. Ettevõttel puudub igasugune majandustegevus ja töötajaskond. Samuti kinnitas ta, et olemasoleva tehnikaga oleks võimalik tööd teha, kuid selle müümisel on vaid vanaraua hind. Juhatuse liikme sõnul ei ole ka

nõuetekohast raamatupidamist läbi viidud. Seega on kohtu hinnangul avaldaja prognoosid oletuslikud ja baseeruvad kõrgele mainele ning tellijate ja koostööpartnerite usaldusele, kuid reaalne rahavoog, millega võrrelda kohustuste mahtu, puudub. Kohus leidis, et saneerimise eesmärgiks ei saa olla ka vajadus osaleda teises tsiviilasjas menetlusosalisena. Avaldaja on esile toonud 34 võlausaldajat, kes oleksid nõus võlasummat vähendama, kuid avalduse kohaselt on 50 võlausaldajat, sh Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti esinduses ca 200 000 euro suuruse maksuvõlaga. Riigikohus on lahendis 3-2-1-74-13 märkinud, et ettevõtja maksejõuetust ei saa tuvastada vaid raamatupidamislike näitajate alusel. Olukord, kus äriühingu netovara ehk bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma (ÄS § 171 lg 2 p 1) on negatiivne ja äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, annab põhjendatud aluse kahelda selle äriühingu maksejõulisuses. Netovara negatiivsus on seega üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta. Positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada eelkõige juhul, kui esinevad sellised asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks (vt Riigikohtu 28.10.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-1-1-49-11, p-d 19 ja 22). Määruskaebus 09.02.2018 esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada Harju Maakohtu 24.01.2018 määruse ja teha uue määruse, millega algatada avaldaja saneerimismenetlus, määrata saneerimisnõustajaks Toomas Saarma, määrata summa suuruseks, mille avaldaja peab kandma kohtu deposiiti saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste katteks, maksimaalselt 5000 eurot ning määrata tähtajaks, mille jooksul saneerimiskava tuleb esitada kohtule kinnitamiseks, 60 päeva. Maakohus on valesti kohaldanud SanS § 8 lg-t 1 ning jätnud ekslikult saneerimismenetluse algatamata. Saneerimismenetluse algatamise eeldused on täidetud. Kohus on avaldajale ette heitnud, et saneerimisavaldusest ei tulene, milline on avaldaja sissetulekute prognoos ja mis ajaperioodi jooksul toimub kõigi olemasolevate võlgade tasumine. SanS § 7 järgi ei ole avaldajal kohustust koos saneerimisavaldusega selliseid andmeid esitada. SanS § 7 lg 2 p 3 järgi peab avaldaja põhistama, et ettevõtte jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik. Avaldaja on seda ka teinud, tuues välja, et avaldajal on hea tehniline baas, oskusteave aktsionäride näol ja head referentsid oma põhitegevuse jätkamiseks. Saneerimisavalduse alusel saneerimismenetluse algatamise etapis ei saagi avaldaja täpselt prognoosida oma sissetulekute suurust ega esitada võlgade tasumise maksegraafikut, kuna sellised andmed sisalduvad alles saneerimiskavas SanS § 21 järgi. Avaldaja on saneerimisavaldusele lisanud kõik nõutud tõendid, sh kõige uuema majandusaasta aruande. SanS § 7 lg 3 järgi tuleb saneerimisavaldusele lisada eelmise majandusaasta raamatupidamisaruanne, ülevaade võlgniku finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning võlanimekiri saneerimisavalduse esitamise seisuga. Seega ei ole avaldajal vajalik saneerimisavaldusele lisada audiitori järeldusotsust saneerimisavalduse esitamise seisuga. Avaldaja lisas saneerimisavaldusele kõige uuema majandusaasta aruande. Kuna avaldaja esitas avalduse 2017. aasta lõpus, ei olnudki avaldajal võimalik lisada avaldusele 2017. aasta majandusaasta aruannet. Avaldaja on saneerimisavalduses selgitanud, et endised juhatuse liikmed sõlmisid avaldajale kahjulikke tehinguid ning kahjustasid ettevõtet. Sealhulgas ei esitanud ega koostanud endised juhatuse liikmed 2016. aasta majandusaasta aruannet, mistõttu ei ole avaldajal võimalik selle kohtule esitamine. Avaldaja on saneerimisavalduses selgitanud, et endine juhtkond on juunis 2017 koondanud avaldaja raamatupidaja ja pearaamatupidaja, mistõttu on veelgi enam raskendatud

ettevõtte majandusliku olukorra saneerimismenetluse väline väljaselgitamine. Saneerimisavaldusele on lisatud 2017. aasta seisuga bilanss ning võlgade ja vara nimekiri. Seega on avaldaja hinnangul siiski võimalik avaldaja majandusliku seisu adekvaatne esialgne hindamine. Avaldajale jääb segaseks kohtu põhjendus saneerimismenetluse algatamata jätmise kohta, kuna lisatud tõenditest nähtuvalt on kohtu hinnangul avaldaja majanduslik olukord pigem selline, et saneerimine konkreetse tegevuskavata tulemusi anda ei saaks. Avaldaja soovibki saneerimismenetluse algatamist, et saneerimisnõustaja ja kohtu abiga koostada konkreetne tegevuskava ehk saneerimiskava, millega tagada ettevõtte jätkusuutlik toimimine ja rahuldada võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõudeid. Tõsiasi, et avaldajal on rohkem võlausaldajaid, kui need, kes on põhimõtteliselt nõus oma nõuet avaldaja vastu vähendama, ei saa kuidagi olla aluseks saneerimismenetluse algatamata jätmiseks. Kohus ei saa põhjendada saneerimismenetluse algatamata jätmist avaldaja proaktiivse käitumisega suhtlemisel oma võlausaldajatega. Vastupidiselt maakohtu ebaõigetele järeldustele näitab ettevõtte saneerimise head perspektiivi, et avaldaja on saavutanud suurema osa võlausaldajatega põhimõttelise kokkuleppe võlgade vähendamiseks. Maakohus on jätnud hindamata saneerimisavalduses toodud asjaolud, et avaldaja on alustanud kohtumenetlust eelmiste juhatuse liikmete poolt võõrandatud kinnisasja tagasivõitmiseks ja peatanud kulude tekkimise, sh vältinud leppetrahve lõpetamata töövõtulepingute osas, koondanud töötajaid ning lõpetanud rendi- ja üürilepinguid. Saneerimisega saavutatakse võlausaldajate jaoks parem olukord kui ettevõtja pankroti korral. Riigikohtu praktika kohaselt tuleks saneerimismenetluse algatamist otsustades saneerimisest SanS §-dele 1 ja 2 tuginedes keelduda, kui on ilmselge, et ettevõtja kohustuste, vara ja eeldatavate sissetulekute suhe on selline, et mõistlikke saneerimisabinõusid (mida võlausaldajad ja/või kohus võiks põhimõtteliselt heaks kiita) rakendades ei saavutataks olulise osa võlausaldajate jaoks või olulise osa kohustuste osas suure tõenäosusega paremat tulemust kui ettevõtja pankroti korral (Riigikohtu lahend 3-2-1-25-11 p 35). Kindlasti ei ole ilmselge, et saneerimine ei annaks võlausaldajate jaoks paremat tulemust. Avaldaja pankroti korral lõpetataks tõenäoliselt ettevõtte tegevus ja avaldaja kaotaks võimaluse teenida jooksva majandustegevusega tulu. Seega ei saaks avaldaja oma majandustegevusest teenitava tulu arvel tasuda oma võlgu võlausaldajate ees ning avaldaja varast (arvestades, et avaldaja pole veel eelmiste juhatuse liikmete poolt võõrandatud kinnistut tagasi võitnud) ei piisaks kõikide võlgade rahuldamiseks. Seega jääks pankrotimenetluses rahuldamata suurem osa võlausaldajate nõuetest. Kindlasti rahuldatakse pankrotimenetluses võlausaldajate nõuded väiksemas ulatuses kui avaldaja poolt saneerimismenetluses pakutud 45%. Avaldaja arvates pole kohus täitnud uurimiskohustust. Avaldajat esindas kohtus õigusteadmisteta juhatuse liige. Seega oleks kohus pidanud eriti hoolsalt täitma oma uurimiskohustust ning vajadusel selgitama avaldajale, milliseid tõendeid avaldaja täiendavalt esitama peaks ning koguma tõendeid omal algatusel. Avaldaja toonitab, et maakohtu poolt nõutud teabe ja tõendid oleks avaldaja saanud ise esitada alles pärast saneerimismenetluse algatamist saneerimisnõustaja abiga. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 24.01.2018 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Saneerimisseaduse (SanS) § 8 lg 1 kohaselt algatab kohus saneerimismenetluse, kui saneerimisavaldus vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja käesolevas seaduses esitatud nõuetele ning kui ettevõtja on põhistanud, et: 1) tema maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline; 2) ettevõte vajab saneerimist; 3) ettevõtte jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et praegusel juhul puuduvad SanS § 8 lg-s 1 sätestatud eeldused saneerimismenetluse algatamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu käsutuses olevate andmete põhjal ei olnud võimalik järeldada, et avaldaja on veenvalt põhistanud saneerimisvajadust ja seda, et pärast saneerimist oleks avaldaja jätkusuutlik majandamine tõenäoliselt võimalik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega saneerimismenetluse algatamata jätmisel ning leiab, et ka avaldaja poolt määruskaebuses esiletoodud asjaolud ei võimalda jõuda maakohtust vastupidisele järeldusele. Põhjendatud ei ole avaldaja väide, et SanS § 7 järgi ei ole avaldajal kohustust koos saneerimisavaldusega esitada avaldaja sissetulekute prognoosi ja seda, mis ajaperioodi jooksul toimub kõigi olemasolevate võlgade tasumine. Kolleegium selgitab, et SanS §-st 2 tulevaks üheks saneerimismenetluse läbiviimise eelduseks on, et menetlust saab läbi viia ainult siis, kui ettevõtte majandusliku olukorra parandamine ja kasumlikkuse taastamine on võimalik. Seda põhimõtet reguleerivad ka SanS § 7 lg 2 ja § 8. Neist esimene paneb ettevõtjale kohustuse esitada andmed selle kohta, et ettevõtte tegevust saab saneerimisabinõude rakendamise järel muuta taas kasumlikuks. Selline nõue omakorda eeldab, et ettevõtjal on olemas visioon, kuhu ja kuidas ettevõtte ümberkorraldamisel liikuda. See ei tähenda täpse ümberkorralduste kava ehk saneerimiskava esitamist menetluse algatamise taotlemisel. Teise viidatud normi alusel peab kohus kontrollima, kas ettevõtja esitatud andmete ja prognooside kohaselt on ettevõtte kasumlikkuse taastamine võimalik. Nõustuda ei saa ka määruskaebuses väidetuga, et avaldaja on saneerimisavaldusele lisanud kõik nõutud tõendid, sh kõige uuema majandusaasta aruande. SanS § 7 lg 3 järgi tuleb saneerimisavaldusele lisada eelmise majandusaasta raamatupidamisaruanne, ülevaade võlgniku finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning võlanimekiri saneerimisavalduse esitamise seisuga. Avaldaja ei ole esitanud avalduse esitamisele eelneva, s.o 2016. aasta majandusaasta aruannet. Saneerimisseaduse eelnõu seletuskirjas (335) on SanS § 7 lg 3 osas märgitud, et saneerimine on võimalik üksnes nõuetekohase raamatupidamisega ettevõtja puhul. Avaldaja esitatud andmetel ei saa avaldaja raamatupidamist pidada nõuetele vastavaks. Avaldaja poolt määruskaebuses esiletoodu, et avaldaja on saavutanud suurema osa võlausaldajatega põhimõttelise kokkuleppe võlgade vähendamiseks, ei võimalda erinevalt kaebuses väidetust järeldada ettevõtte saneerimise head perspektiivi. Arvestades, et avalduse kohaselt on avaldajal ca 50 võlausaldajat, kellest vastavalt avaldaja märgitule 37 on avaldanud nõusolekut võlasumma vähendamiseks, ent ainuüksi maksuvõlg Maksu- ja Tolliameti, kellega võla vähendamise kokkulepe puudub, ees moodustab 197 776,44 eurot, puudub alus väita, et ettevõtte jätkusuutlik majandamine pärast saneerimist on tõenäoliselt võimalik. Erinevalt määruskaebuses väidetust ei ole maakohus ringkonnakohtu arvates rikkunud TsMS § 477 lg-test 5 ja 7 tulenevat uurimiskohustust, mis avaldaja hinnangul seisneb selles, et kohus ei selgitanud avaldajale, milliseid tõendeid avaldaja täiendavalt esitama peaks ega

kogunud tõendeid omal algatusel. Kolleegiumi hinnangul ei oleks täiendavate tõendite kogumine saneerimismenetluse algatamise otsustamisel kooskõlas saneerimisseaduse mõttega, võttes arvesse saneerimismenetluse omapära. SanS § 10 lg 1 kohaselt kohus algatab saneerimismenetluse määrusega seitsme päeva jooksul saneerimisavalduse saamisest arvates. Saneerimisseaduse eelnõu seletuskirjas (335) on märgitud, et saneerimismenetluse algatamisel on kiire tegutsemine üks olulisemaid saneerimise edukust mõjutavaid tegureid ning lisaks ei ole kohtunikul menetluse algatamisel vaja teha mahukat õiguslikku või majanduslikku analüüsi. Kuigi praegusel juhul ei algatanud kohus saneerimismenetlust seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, ei tingi nimetatud minetus siiski lõppjärelduses õige maakohtu määruse tühistamist. Praegusel juhul ei võimalda avaldaja poolt esiletoodu järeldada, et saneerimisabinõude rakendamise teel oleks võimalik saavutada SanS §-st 2 tulenevaid eesmärke. Avaldaja on ka korraldaval kohtuistungil kinnitanud, et äriühingul puuduvad töötajad, põhivara väärtus võrdub vanaraua väärtusega, majandustegevus puudub (t.l.41). Avaldaja poolt määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-25-11 p-st 35 tuleneb muu hulgas, et saneerimismenetlusega on ületatav üksnes ettevõtja ajutine maksejõuetus. Saneerimisest tuleks SanS §-dele 1 ja 2 tuginedes keelduda, kui on ilmselge, et ettevõtja kohustuste, vara ja eeldatavate sissetulekute suhe on selline, et mõistlikke saneerimisabinõusid (mida võlausaldajad ja/või kohus võiks põhimõtteliselt heaks kiita) rakendades ei saavutataks olulise osa jaoks võlausaldajatest või olulise osa kohustuste osas suure tõenäosusega paremat tulemust kui ettevõtja pankroti korral. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna avalduses ega määruskaebuses märgitu alust arvata, et avaldaja kohustuste, vara ja eeldatavate laekumiste suhe oleks selline, et mõistlikke saneerimisabinõusid rakendades saavutataks võlausaldajate jaoks olulises osas kohustustest suure tõenäosusega parem tulemus kui pankroti korral. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata, mistõttu tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt avaldaja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.