Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

avaldaja oli keegi muu kui kostja. Eesti ajakirjanduseetika koodeks näeb ette, et pealkirjad ei tohi auditooriumi eksitada. Kuivõrd pealkirjast ei nähtunud, et tegu oli RR tsitaadiga, eksitas see lugejaskonda. Lisaks oli faktiväide ebaõige. Eelnevale lisaks sisaldas ka artikli sisu ebaõigeid andmeid hageja kohta. Artikli alguses oli fraas: „Kesknädalal Hiiumaa ettevõtjate ees seisnud TS Laevad OÜ esindajad avalikustasid, et Leedolt laevade rendile saamise lõivuks on aeglasem ülesõit, mistõttu lähevad ümbertegemisele nn teise laeva graafik ja piletid. 20 aastat mandri ja suursaartega ühendust pidanud ettevõtja ei anna midagi ära kergekäeliselt.“ Sellega loodi lugejatele mulje, et hageja on isik, kes korraldab ja otsustab praamide liikumise graafiku üle Hiiumaa ja mandri vahel ning tema tahtliku tegevuse tõttu halvenes praamiliikluse kvaliteet. Alates 01.10.2016 korraldasid veoteenust Mandri-Eesti ja suursaarte vahel riigi ainukontrolli all oleva aktsiaseltsi TALLINNA SADAM tütarettevõte, täpsemalt TS Laevad OÜ. Aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii ja TS Laevad OÜ vahel sõlmitud lepingu alusel rentis aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii TS Laevad OÜle praame vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu tingimustele. Tellimuse praamide rentimiseks esitas TS Laevad OÜ ning praamiliikluse korraldamise eest vastutas samuti TS Laevad OÜ. Praamiliikluse graafiku korraldamise üle ei saanud aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii otsustada ja praamide ülesõidu kiirust mõjutada. Isegi kui praamiliikluse korraldamise eest vastutaks aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii, oleks artiklis avaldatud väide ebaõige, sest hageja oli ühingu aktsionär ja nõukogu esimees, mitte juhatuse liige, kes juhib ja esindab aktsiaseltsi. Lisaks rikkus kostja artikli avaldamisega kohustust välja selgitada kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ja anda võimalus kommentaari või vastulause esitamiseks. Isegi kui tegu ei olnud faktiväidetega, olid need ebakohased väärtushinnangud. Väärtushinnangud ei tohi olla spekulatiivsed või väljamõeldised, vaid neil peab olema üldine faktiline baas, millest võivad erinevad inimesed teha erinevaid järeldusi. Kuna hageja ei võtnud hiidlastelt midagi ära ja ei pakkunud neile midagi, mida nad ei soovi, avaldas kostja ebakohased hinnangud, mis riivasid hageja au ja väärikust. Eelneva tõttu palus hageja kohustada kostjat avaldama Hiiu Lehe paberväljaande esilehel sama suures kirjas kui 09.09.2016 avaldatud artikli tekst ja veebiväljaandes ebaõigeid andmeid ümberlükkav teade: „Hiiu Lehes 09.09.2016 avaldatud artikkel „Leedo viimane „kingitus“ hiidlastele“ sisaldab Vjatšeslav Leedo kohta ebaõigeid väiteid. Vjatšeslav Leedo tegevuse tulemusena ei ole praamiliikluse kvaliteet halvenenud.“ Hageja nõustus kostjaga, et artikli eemaldamise nõue ei olnud proportsionaalne. Sõltumata sellest, kas avaldatud väited kvalifitseeritakse ebaõigeteks faktiväideteks või ebakohasteks väärtushinnanguteks, oli kostja tegevus õigusvastane ja hagejal oli kostja vastu kahju hüvitamise nõue. Seda enam, et hageja näol ei olnud tegu avaliku elu tegelasega. Kahju hüvitamine võib seisneda muus kui rahalise hüvitise maksmises (nt rehabiliteerivas kohtuotsuses või kostja poolt ebaõigete andmete ümberlükkamises), mistõttu palus hageja mõista kohtul hageja kasuks kostjalt välja varalise kahju hüvitis kohtu määratud õiglases suuruses. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg-le 6 võib kohus kahju hüvitise määramisel arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest. Kostja vastuväited

ümberlükkamist, sest kostja ei esitanud artiklis väidet, et hageja tegevuse tulemusena halvenes praamiliikluse kvaliteet. Kohus sekkub lubamatult avaldaja väljendusvabadusse, kui rajab oma õigusliku hinnangu hageja vaidlusalustele väidetele antud subjektiivsetele tõlgendustele, mitte sellele, mida tegelikkuses avaldati. Avaldatud väiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on avaldatud. Veel enam, eelnevalt kirjeldatud väide ei olnud faktiväide, mistõttu ei olnud võimalik seda ümber lükata. Selleks, et väidet kvalifitseerida faktiväitena, peab selle kohta olema võimalik jah-ei skaalal küsida, kas avaldus vastab tõele või mitte. Vastus sellele küsimusele peab olema kohtumenetluse käigus kontrollitav. Praegusel juhul ei olnud hageja vaidlustatud väidet võimalik jah-ei skaalal kontrollida. Isegi kui leida, et tegu oli kaudse faktiväitega, oli see tõene. Artikkel põhines sellel, et TS Laevad OÜ, kes oli sundseisus, sai aktsiaselts Saaremaa Laevakompaniilt laevad tingimustel, mis pikendasid ülesõidu aegu ning hagejat ja aktsiaselts Saaremaa Laevakompaniid oli võimalik mõistliku isiku standardist lähtuvalt nimetada ühise nimetajaga (vt nr Tallinna Ringkonnakohtu 17.11.2015 otsust tsiviilasjas nr 2-14-51798). Kuivõrd kostja ei avaldanud hageja väidet, et hageja tegevuse tulemusena halvenes praamiliikluse kvaliteet, puudus hagejal kostja vastu ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Veel enam, väide oli tõene. Täiendavalt märkis kostja, et hageja ei saanud kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõuet esitada ka põhjustel, et kostja ei saa vastutada tsitaadi eest, esineb ajakirjanduslik erand ja hagejal ei ole ümberlükkamise nõude kõrval kahju hüvitamise nõuet. Artikli pealkiri oli RR tsitaat, millele artiklis selgelt viidati. Pealegi hinnatakse pealkirju madalama standardi järgi, sest pealkirja eesmärk on tõmmata tähelepanu. Hageja oli avaliku elu tegelane (suurärimees), kelle suhtes oli ajakirjandusel voli ja võim avaldada ka ebakohaseid hinnanguid, kui avaldaja on täitnud oma kohustused. Pealegi püüdis kostja varem korduvalt hagejalt kommentaari saada, millest hageja süstemaatiliselt keeldus. Kuivõrd üleveo ajad tõepoolest pikenesid, avaldati artikkel heas usus ja kooskõlas ajakirjanduseetikaga. Eelnevale lisaks ei olnud hagejal kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Pealegi kostja avaldatud väide ei olnud vulgaarne, mistõttu ei olnud eluliselt usutav, et avaldatu põhjustas hagejale mittevaralise kahju. Maakohtu otsus

kes vastutas praamiliikluse korraldamise eest ning kes pidi tegevusalast tulenevalt arvestama võimalusega, et tema tegevust võidakse kritiseerida ka põhjendamatult. Praamiliiklust Hiiumaa ja mandri vahel korraldas TS Laevad OÜ, kes ei olnud seotud hagejaga. Aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii rentis TS Laevad OÜ-le praame vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu tingimustele. RR tsitaadi avaldajaks oli kostja, kes tegi selle teatavaks Hiiu Lehe lugejaskonnale. Kuivõrd hageja ei olnud ettevõtja, kes teenis elatist enda või loomingu eksponeerimisega, vaid tegeles ettevõtlusega, ei olnud hageja isik, kelle suhtes oleks ebakohase väärtushinnangu avaldamine õiguspärane. Väärtushinnangu faktilise baasi olemasolu ja selle avaldamise viisi ning konteksti kohasuse eest vastutab väärtushinnangu avaldaja ning määrav on ajakirjaniku hoolsuskohustuse täitmine. Kostja esitatud tõenditest ei nähtunud, et kostja ajakirjanik oleks vaidlusaluse artikli kirjutamisel hagejalt kommentaari küsinud või andnud võimaluse vastuväite esitamiseks, s.t hoolsuskohustust täitnud. Hageja mittevaralise kahju nõude osas märkis kohus, et VÕS § 136 lg 5 järgi võib kahju hüvitamine seisneda muus kui rahalise hüvitise maksmises. Kuivõrd hageja oli isik, kes pidi olema valmis selleks, et tema nime meedias mainitakse ja vaidlusaluse artikli avaldamise näol ei olnud tegu intensiivse riivega, ei ole olnud hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi poolte kanda võrdsetes osades. Hageja põhjendatud menetluskulu oli 4 919,2 eurot ja kostja menetluskulu 2 636 eurot. TsMS § 445 lg 1 alusel tasaarvestas kohus poolte vastastikused nõuded, mille tulemusena mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 2 283,2 eurot (4 919,20 – 2 636). Ühtlasi mõistis kohus välja viivise menetluskulult seadusjärgses määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Apellatsioonkaebus

Kohus jättis küll õigesti hageja mittevaralise nõude rahuldamata, kuid jättis ebaõigesti hagejal tuvastushuvi puudumise tuvastamata. Tuvastushuvi puudumise tõttu tulnuks hagi jätta läbivaatamata. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel oleks kohus pidanud menetluskulud jätma täies ulatuses hageja kanda. Juhul kui ringkonnakohus jätab vaidluse sisulise külje osas maakohtu otsuse paika, tuleb siiski muuta menetluskulude jaotust. Esiteks loobus hageja artikli eemaldamise nõudest, mida tulnuks menetluskulude jaotuse määramisel arvestada ja teiseks oleks kulud pidanud jaotama proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Menetluskulude kindlaksmääramisel jättis kohus arvestamata mitmete oluliste asjaoludega. Nimelt maksis hageja põhjendamatult suure riigilõivu, mida ei saanud kostjalt välja mõista. Samuti oleks kohus pidanud vähendama hageja esindaja tunnitasu määra. Selle tulemusena oleks kohus jõudnud järeldusele, et hagejalt tuli kostja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 1 760,65 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele

vaatamata ja teises lõikes tingimused, kui kohus võib seda teha, kuid seadusest tulenev vastav kohustus selleks puudub. Olukorras, kus tuvastushuvi seisneb sooritusnõude aluseks oleva asjaolu tuvastamises, on kohtul õigus, mitte kohustus, tuvastusnõue sooritusnõude puudumise tõttu jätta läbi vaatamata. Menetlusõigusnorme ei ole rikutud, kui kohus otsustab nõude sisuliselt lahendada. Samas oli praegusel juhul tegu tuvastusnõudega, mis võis sõltuvalt lahendusest omada iseseisvat kahju hüvitatavat mõju. Näiteks ütles Riigikohus 13.05.2005 otsuses asjas nr 3-2-1-17-05 p-s 29, et au teotamise juhtumile ei pea alati reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Seega ei ole tsiviilasjades, mis käsitlevad au teotamist, sooritusnõude puudumine või rahuldamata jätmise fakt asjaolu, mille tõttu on võimalik jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p-i 2 alusel läbi vaatamata. Hageja vaidlustas järgmised väited: (1) „Leedo viimane „kingitus“ hiidlastele?“; (2) „Leedolt laevade rendilesaamise lõivuks on aeglasem ülesõit“; (3) „20 aastat mandri ja suursaartega ühendust pidanud ettevõtja ei anna midagi ära kergekäeliselt“. Hageja märkis, et eelnevalt kirjeldatud väidetest kogumis oli tuletatav, et hageja võttis hiidlastelt midagi ära ja tema tahtliku tegevuse tulemusena halvenes praamiliikluse kvaliteet. Maakohus leidis, et kuna kostja eelnevat otsesõnu ei väitnud, ei olnud tegu faktiväidetega. Kuid kuna artiklist oli tuletatav, et hageja käitus taunitavalt, oli tegu väärtushinnanguga. Apellatsioonkaebuses eelnevat ei vaidlustatud. Samas ei nõustunud kostja apellatsioonkaebusest nähtuvalt kohtu järeldusega, et väärtushinnang, nagu oleks hageja teinud midagi halba, oli ebakohane. Artiklis avaldatud väärtushinnanguid oli võimalik põhjendada. Lisaks oli hageja avaliku elu tegelane, kellel oli kõrgendatud talumiskohustus, vaidlustatud väide oli tsitaat ja kostja järgis artikli avaldamisel head ajakirjandustava. Nimelt oli kostja varem mitmel korral pöördunud hageja poole kommentaari saamiseks, kuid hageja keeldus selle andmisest ning tegu oli tsitaadiga, mis oli selgelt esile tõstetud ja eristatavaks muudetud. Avaldatud väärtushinnangu õigusvastasuse tuvastamiseks peavad esinema ülekaalukad põhjused. Selle õigusvastasuse hindamisel lähtutakse VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 ja § 1046 lg-st 1. VÕS § 1046 lg 1 järgi on õigusvastane isiku au teotamine mh ebakohase väärtushinnanguga. Ebakohased on need väärtushinnangud, millel on hinnangu konteksti arvestades konkreetses kultuurikeskkonnas halvustav või negatiivne tähendus ning selline hinnang ei ole kohane, s.t avaldaja kujundas negatiivse hinnangu kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist või oli väärtushinnangu väljendusviis ebasünnis. Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse, kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (Riigikohtu 05.12.2002 otsus nr 3-2-1-138-02). Praegusel juhul vastanduvad kaks põhiõigust: ühelt poolt PS §-s 45 nimetatud sõnavabadus ja teisalt igaühe õigus aule ja heale nimele (PS § 17). Seega tuleb kohtul anda hinnang, kas artiklites avaldatu oli nii intensiivne hageja õiguste rikkumine, et sõnavabadusse tuleb sekkuda. Siinjuures tuleb arvestada ka sellega, kas rikkumise oli põhjustanud või ajendanud kannatanu enda tegu ja kas kahju tekitaja tegu oli adekvaatne ja lubatav reaktsioon.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga põhjenduste ja järeldustega selles, et artiklis avaldatud hageja tegevust teotavad väärtushinnangud ei olnud kohased, kuivõrd hageja ei vastutanud praamiliikluse korraldamise eest (s.t avaldatud hinnanguks puudus piisav faktiline alus), ja tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda esimese astme kohtu otsuse põhjendusi. Eelnevat järeldust toetavad lisaks asjaolud, et menetluses ei leidnud kinnitamist kostja väide, nagu oleks hageja ära kasutanud lepingupartnerite sundseisus olemist, mis päädis hageja äriühingu ja TS Laevad OÜ vahel kahjulike lepingutingimustega kokkuleppe sõlmimisega. Esiteks on hageja küll aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii aktsionär ja nõukogu esimees, kuid mitte selle organi liige, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi (juhatus, äriseadustiku § 306 lg 1). Teiseks ei olnud TS Laevad OÜ väidetav sundseisus olemine üldtuntud asjaolu, mis oleks võimaldanud kostjal asjaolule tugineda, seda tõendamata. Veel enam, vaidlusaluse artikli keskpaigas selgitati, et prahtimislepingus kajastatud kuupäevad ja ülesõiduajad, mis hiidlastele muret tegid, said selliselt lepingus sätestatud allakirjutanute tähelepanematuse tõttu (lk 10). Seega ei andnud hageja põhjust halvustava tähendusega hinnanguks. Eelnevast tulenevalt esines seadusest tulenev eeldus, et hageja au teotamine oli õigusvastane. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas esines mõni VÕS § 1046 lg-s 2 nimetatud isiku õiguse rikkumist õigustav asjaolu. Kostja on õigustavate asjaoludena välja toonud, et hageja oli avaliku elu tegelane ja artikli avaldamine oli avalikkuse huvides ning kostja oli artikli avaldamisel hoolas. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kostja väidet, et hageja oli avaliku elu tegelane ja artikli avaldamine oli avalikkuse huvides, mistõttu oli hagejal suurem talumiskohustus. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega, et hageja ei olnud avaliku elu tegelane. Avaliku elu tegelasena võib mõista isikut, kelle vastu on avalikkusel õigustatud huvi tema saavutuste, tuntuse, elustiili, elukutse või ameti tõttu. Eesti ajakirjanduseetika koodeksis on püütud avaliku elu tegelase olemust selgitada järgnevalt: „Poliitilist ja majanduslikku võimu ning avalikkusele olulist informatsiooni valdavaid inimesi käsitleb ajakirjandus avaliku elu tegelastena, kelle tegevuse üle on ajakirjanduse tavalisest suurem tähelepanu ja kriitika õigustatud. Samuti käsitleb ajakirjandus avaliku elu tegelastena neid, kes teenivad elatist enda isiku või loomingu eksponeerimisega.“ Kui Eesti kohtupraktikas on siiani leidnud käsitlemist juhtumid, kus avaliku elu tegelaseks nimetati minister, linnapea, linnavalitsuse või -volikogu liige jne, siis Euroopa Inimõiguste kohus (EIK) on avaliku elu tegelasena käsitlenud ka suurärimeest tema positsiooni tõttu ühiskonnas (vt nt EIK 18.02.2012 lahendit asjas nr 43912/10, Jalaba vs Rumeenia, p 35). Praegusel juhul oli hageja näol tegu suurärimehega, kelle äritegevus oli suunatud mh mandri ja saarte vahelise liikluse võimaldamisele. See tähendab, et tema tegevusel oli oluline mõju Eesti inimestele, aga eelkõige saarte elanikele, kellele oli ühtlasi suunatud ka ajaleht, milles avaldatud väidete ebakohasust hageja hages. Seega oli hageja näol tegu avaliku elu tegelasega, kes peab iseenesest olema valmis taluma sellist kriitikat, mis ei ole täiel määral põhjendatud või kohane, arvestades üldsuse suuremat tähelepanu. Kohtupraktikas on mitmel korral sedastatud, et õigusvastasuse tuvastamisel on oluline hinnata, kas rikkuja annab väljendatuga teada informatsiooni avalikkusele huvipakkuvas poliitilises, majanduslikus või sotsiaalses küsimuses või peab silmas eelkõige oma huve (vt nt Harju Maakohtu 30.06.2010 otsust asjas nr 2-09-22760; Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2010 otsust asjas nr 2-10-3954). Ringkonnakohus on veendumusel, et praegusel juhul kajastati artiklis, sh artikli selles osas, mis sisaldas ebakohaseid väärtushinnanguid, informatsiooni, mis pakkus avalikkusele huvi eelkõige majanduslikus mõttes. Üldsusel oli õigustatud huvi teada, kuidas muutub praamiliiklus ja sellega koos ka paljude eluolu ning mis oli selle tinginud. Kahtlemata oli oma osa tingimuste muutumisel hagejale kuuluva ühingu ja TS Laevad OÜ vahelisel prahtimislepingul.

Eelnev ei ole siiski piisav nentimaks, et hageja kohta avaldatud ebakohased väärtushinnangud olid õiguspärased. Nimelt on EIK 02.02.2012 lahendis asjas nr 5126/05, Yordanova ja Toshev vs Bulgaaria, p-s 48 öelnud, et kui ajakirjanduses avaldatud väidete aluseks olevad tõendid on ebapiisavad, kuid teema arutamine on avalikes huvides, on määrav, kas ajakirjanik oli oma tegevuses professionaalne ja käitus heas usus. Seega tuleb järgnevalt kontrollida, kas kostja toimis vaidlusaluse artikli avaldamisel hoolsalt. Praktikas on korduvalt jaatatud ajakirjanduse kohustust enne kellegi kohta halvustava artikli avaldamist, isikule võimaluse andmist olukorra/asjaolu kohta kommentaari andmiseks. Kui ajakirjandusväljaanne seda võimalust isikule ei anna, ei ole väljaanne järginud ajakirjanduses kehtivat hoolsuskohustust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei järginud praegusel juhul ajakirjanduses kehtivat hoolsuskohustust ja tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda esimese astme kohtu otsuse põhjendusi. Asjaolu, et hageja on varem keeldunud kas kostjale või mõnele teisele väljaandele kommentaaride jagamisest, ei vabastanud kostjat kohustusest anda hagejale võimalus praeguse artikli kohta kommentaari esitamiseks. Kostja väite osas, et ta ei vastuta hageja õiguste rikkumise eest, sest hinnang „viimane kingitus“ põhines RR tsitaadil, märgib ringkonnakohus järgmist. Selleks, et oleks võimalik arutleda selle üle, kas ajakirjandusväljaanne vastutab tsitaadi avaldamise ees, milles esineb ebakohane väärtushinnang, peab tsitaat olema muust tekstist selgelt eristatud. Praegusel juhul asetses sõnapaar „viimane kingitus“ pealkirjas, milles puudus igasugune viide sellele, et tegu on tsitaadiga, sh puudus isiku nimi, kelle tsitaati artikli pealkirjas kasutati. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga järeldusega, et vaidlusalused väärtushinnangud olid ebakohased ja õigusvastased. Menetluskulud

korral, ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui jättis ülejäänud nõuete osas menetluskulud poole kanda võrdsetes osades. Samas on maakohus mõistnud sätte sisu valesti. Jättes menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades tuleb iga poole menetluskulud jagada poolte arvuga ja iga teine pool kannab temale langeva osa, s.t kahe poole puhul kannab hageja 1⁄2 suuruse osa enda kuludest ja samuti 1⁄2 suuruse osa kostja kuludest, samasugune on kostja osa kulude kandmisel. Hageja kulud esimese astme menetluses vastavalt menetluskulude nimekirjadele olid kokku 7 142,8 eurot, millest riigilõiv oli 1 000 eurot ja tasu osutatud õigusabi eest ning sõidukulu kokku 6 142,8 eurot. Kostja ei nõustunud sellega, et maakohus luges põhjendatud menetluskuluks ka sedavõrd suure riigilõivu, sest kostja hinnangul oli põhjendatud riigilõiv 450 eurot. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul riigilõivu ettenähtust rohkem makstud. Tsiviilasja hinna, millelt tuli arvestada riigilõivu, tuvastamisel võetakse vastavalt TsMS §-le 123 aluseks hagi esitamise aeg. Esialgne hagihind oli 28 857 eurot ja vastavalt riigilõivuseaduse lisale 1 tuleb selliselt hinnalt riigilõivu tasuda 1 000 eurot. Sõltumata asjaolust, et hageja hiljem ühest nõudest loobus ja ühte vähendas, oli hagejal siiski kohustus tasuda riigilõivu 1 000 eurot, s.t hageja ei tasunud riigilõivu seaduses ettenähtust rohkem. Kui hagis ei oleks palutud artiklit kõrvaldada, oleks hagihind olnud 25 357 eurot, millelt tuli riigilõivu tasuda sama palju. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles kohus tuvastas, et hageja esindaja ajakulu menetluses oli kokku 26,8 tundi ja sõidukulu 60 eurot. Samuti ei vaidlustanud kostja kohtu järeldusi, milles tuvastati, et kostja menetluskulud olid kokku 2 636 eurot. Kostja hinnangul luges kohus põhjendamatult hageja esindaja tunnitasu suuruseks 144 eurot (sh käibemaks). Ringkonnakohus kostja kriitikaga ei nõustu ja märgib, et diskretsioonivigu maakohtu otsustuses ei esine. Nimetatud tasudest oli artikli eemaldamise nõudega eelduslikult seonduv hageja esinduskulu 240,48 eurot (1,67 tundi tunnihinnaga 144 eurot (sh käibemaks)) ja kostja esinduskulu 454,56 eurot (4 tundi tunnihinnaga 113,64 eurot (käibemaksuta)). Arvestades asjaoludega, et hageja põhjendatud menetluskulud kokku olid 4 919,2 eurot (26,8 x 120 x 1,2 + 1 000 + 60) ja kostjal 2 636 eurot (22 x 113,64 + 136) ning hageja kulust 240,48 eurot ja kostja kulust 454,56 eurot tuli TsMS § 168 lg 4 alusel jätta ainult hageja kanda, oli pool ülejäänud hageja põhjendatud kuludest 2 339,36 eurot ((4 919,2 – 240,48) / 2) ning pool ülejäänud kostja põhjendatud kuludest 1 090,72 eurot ((2 636 – 454,56 / 2). Seega tuli esimeses astmes hagejal kostjale kokku hüvitada 1 545,28 eurot (1 090,72 + 454,56) ja kostjal hagejale 2 339,36 eurot. Ülejäänud menetluspoolte kulud tuli kanda neil endil.

istungil osalemise tasu 1,5 tundi tunnihinnaga ühel juhul 220 eurot (käibemaksuta) ja teisel juhul 130 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus on seisukohal, et menetlusosaliste ajakulu maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsioonkaebuse ning sellele vastuse koostamiseks on põhjendatud taotluses märgitud ulatuses. Istungil osales kokku neli advokaati (mõlemal poolel kaks), kuid ringkonnakohtu hinnangul ei olnud vaidlus keskmisest keerukam, spetsiifilisem ja mahukam, mis tinginuks vajaduse enam kui ühe esindaja järele. Eelnevalt kirjeldatu tõttu ei ole põhjendatud kahe esindaja kulu istungil. Lisaks tuleb vähendada esindaja põhjendatud tunnitasu määra. Tõsiasjaga, et tegu ei ole keskmisest keerukama vaidlusega, nõustus ka kostja apellatsioonkaebuses, kus avaldas mh, et praeguses asjas oli põhjendatud esindaja tunnitasu hind 120 eurot (käibemaksuga) (lk 166 pöördel). Arvestades turusituatsiooni, oli ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas põhjendatud tunnitasu määr 120 eurot, millele lisandub käibemaks, v.a osas, milles kostja esindaja osutas õigusabiteenust apellatsioonkaebuse koostamisel ja istungiks ettevalmistumisel, kus tunnitasu määr oli 92,59 eurot (käibemaksuta). Seega kujunes hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks 1 641,6 eurot ((9,9 + 1,5) x 120 x 1,2). Kostja põhjendatud menetluskulud suurus ringkonnakohus oli 1 730 eurot (1 550 + 1,5 x 120). Hageja kuludest tuli kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades kostja kanda jätta 1 149,12 eurot (1 641,6-st 70%) ja kostja kuludest tuli hageja kanda jätta 519 eurot (1 730-st 30%). Ringkonnakohus tasaarvestab TsMS § 445 lg 1 alusel poolte vastastikused nõuded ja mõistab kostjalt hageja kasuks maa- ja ringkonnakohtus kantud põhjendatud menetluskuluna välja 1 424,2 eurot ((2 339,36 + 1 149,12) – (1 545,28 + 519)).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.