Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik
Kohtuasi
J.K.K.I
avaldus Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu 16. märtsi 2017 otsuse tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2017. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J.M.U.D määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja J.K.K.I, esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma Puudutatud isik J.M.U.D, esindaja vandeadvokaadi abi Liisi Jürgen
Asja läbivaatamise kuupäev
13. november 2017, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2175977 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.
Tagastada kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J.K.K.I (avaldaja, vahekohtumenetluses kostja, edaspidi kostja) esitas 13. aprillil 2017 Tallinna Ringkonnakohtule avalduse Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu (arbitraažikohus)
16.märtsi 2017. a otsuse tühistamiseks.
1.1.Avalduse kohaselt esitas J.M.U.D (puudutatud isik, vahekohtumenetluses hageja, edaspidi hageja) 3. juunil 2016 arbitraažikohtule hagiavalduse ja taotluse arbitraažimenetluse alustamiseks kostja vastu, paludes kostjalt välja mõista 19 760 USA dollarit. Hageja oli hagiavalduses nõus sellega, et kohtukoosseisu moodustab üks arbiter.
1.2.Hageja, kostja ning veel kaks isikut olid leppinud 4. juunil 2013 sõlmitud eellepingus kokku selles, et kui pooled ei suuda eellepingust tulenevaid vaidlusi lahendada läbirääkimiste teel, lahendatakse vaidlus arbitraažikohtu reglemendi kohaselt.
2-17-5977
1.3.Kostja sai arbitraažikohtult 20. oktoobril 2016 teate, et kohtu menetluses on hageja nõue kostja vastu. Arbitraažikohus tegi kostjale mh ettepaneku esitada enda seisukoht arbitraažikohtu moodustamise küsimuses hiljemalt 2. novembriks 2016 ning märkis, et juhul, kui kostja ei esita enda arvamust arbitraažikohtu moodustamiseks, moodustab selle arbitraažikohtu nõukogu.
1.4.Kostja esitas 2. novembril 2016 arbitraažikohtu teates näidatud e-posti aadressil [email protected] oma seisukoha, milles mh soovis, et vahekohtu moodustamise korral oleks see kolmeliikmeline.
1.5.Kostja sai järgmisena 23. detsembril 2016 arbiteri menetlusliku korralduse nr 2, millest selgus, et arbitraažikohtu nõukogu määras 1. detsembril 2016 asjas ainuarbiteri, kes oli juba kindlaks määranud ka menetlustoimingute graafiku.
1.6.Kostja edastas oma 2. novembri 2016 seisukoha 23. detsembril 2016 täiendavalt ainuarbiterile.
1.7.Kostja sai 9. jaanuaril 2017 ainuarbiterilt e-kirja, millest nähtus, et kostja 2. novembri 2016 seisukoht ei olnud läbinud arbitraažikohtu e-posti aadressi spämmifiltrit. E-kirjale oli lisatud arbitraažikohtu teade, et arbitraažikohtu nõukogu arutas kostja 2. novembri 2016 seisukohta
6.jaanuaril 2017 ning leidis, et ei näe mõtet 1. detsembri 2016 otsuse muutmiseks ja menetlusökonoomiast tulenevalt on mõistlik moodustada vaidlust lahendav arbitraažikohus üheliikmelisena. Nõukogu leidis, et pooled ei olnud arbitraažikohtu moodustamises kokku leppinud ja arbitraažikohtu reglemendi (edaspidi reglement) § 4 lg 2 kohaselt on arbitraažikohtu nõukogul seega õigus moodustada arbitraažikohus nii, et määrab sinna ainuarbiteri.
1.8.Arbitraažikohtu moodustamise asjaolusid tõendavaid dokumente, sh arbitraažikohtu nõukogu
1.detsembri 2016 otsust ei ole kostjale esitatud.
1.9.Arbitraažikohus rahuldas 16. märtsi 2017 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 19 760 USA dollarit ja arbitraažimenetlusega seotud kulud 4559 eurot 20 senti.
1.10.Kostja leidis, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, kuna kostja ei saanud osaleda vahekohtu moodustamisel. Nõukogu määras ainuarbiteri kostja õigel ajal esitatud seisukohta arvestamata, millega rikkus reglemendi § 4 lgd 1 ja 2. Ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 721 lg 1 eeldab, et vaidluse lahendab kolm vahekohtunikku. Otsus on vastuolus heade kommetega, kuna pooli ei koheldud vahekohtumenetluses võrdsetena.
2.Hageja vaidles avaldusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. juuni 2017. a määrusega arbitraažikohtu 16. märtsi 2017. a otsuse ja saatis asja tagasi vahekohtusse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine jäi vahekohtu otsustada. TsMS § 712 lg 1 järgi kohaldatakse Eestis toimuvale vahekohtumenetlusele TsMS 14. osas sätestatut, kui seaduse või välislepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS viidatud osas paikneb § 721 lg 1, mille kohaselt lepivad pooled kokku vahekohtunike arvu (esimene lause), aga kokkuleppe puudumise korral lahendavad vaidluse kolm vahekohtunikku (teine lause).
2(6)
2-17-5977 Ringkonnakohtu hinnangul on TsMS § 721 lg 1 imperatiivne säte, mida ei saa järgimata jätta TsMS § 716 lg 1 kaudu ka juhul, kui alaliselt tegutseva vahekohtu reglement (praegusel juhul reglemendi § 4 lg 2 teine lause) annab teataval juhul nõukogule volitused määrata ise arbitraažikohtu koosseis. Lisaks takistab TsMS § 716 rakendamist olukord, et Eestis puudub riiklik süsteem, mille alusel saaks kontrollida, milline vahekohus on alaliselt tegutsev ja milline mitte (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 32114215, p 15, samuti sellele viitav 29. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 321317, p 11). Pooled ei ole eellepingus ega hiljem kokku leppinud vahekohtunike arvus. Arbitraažikohtu nõukogu pidanuks hiljemalt kostja 2. novembri 2016 avalduse saamisel moodustama vahekohtu kooskõlas TsMS § 721 lg 1 teise lausega, s.t määrama kolm vahekohtunikku. Vaidlustatud otsuse tegi aga ainuarbiter. Seega tegi vaidlustatud otsuse vahekohus, mis moodustati TsMS § 721 lg 1 rikkumisega. TsMS § 751 lg 1 p 5 sätestab, et kohus tühistab Eestis tehtud vahekohtu otsuse poole avalduse alusel, kui pool tõendab, et vahekohtu moodustamine või vahekohtumenetlus ei vastanud samas osas sätestatule või lubatud pooltevahelisele kokkuleppele ja võib eeldada, et see on oluliselt mõjutanud vahekohtu otsust. Vahekohtu moodustamine võis praegusel juhul oluliselt mõjutada vahekohtu otsust. Vahekohtunike arv on oluline näitaja vahekohtu sisulise töö iseloomustamisel ja kostjal võis arbitraažikohtu käitumisest tekkida ka arusaam, et vahekohus ei ole erapooletu. Reglemendi § 30 lg 2 järgi on vahekohtu otsus tehtud, kui selle poolt hääletab arbiteride enamus. Kolmest kohtunikust kaks võinuks põhimõtteliselt mitte nõustuda vaidlustatud otsuse üksi teinud ainuarbiteriga ja see oleks mõjutanud asja lahendamist. Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada. TsMS § 751 lg 4 näeb ette, et kohus võib poole avalduse alusel tühistada vahekohtu otsuse ja saata asja tagasi vahekohtusse, kui see on mõistlik. Vahekohtu otsus tühistatakse menetlusliku rikkumise tõttu, mis ei takista uue vahekohtu moodustamist ja asja uuesti läbivaatamist. Reglemendi § 4 lg 7 näeb ette vaidluse lahendanud arbitraažikohtu kohustuse asi uuesti läbi vaadata. Neil kaalutlustel on mõistlik saata asi lahendada vahekohtule. Esmalt tuleb moodustada vahekohus vastavalt poolte kokkuleppele või avaldustele, aga järgides ka TsMS § 721 lgt 1, seejärel hagi sisuliselt lahendada. Kuna vahekohtu otsus tühistatakse menetlusliku rikkumise tõttu ja asi saadetakse tagasi vahekohtusse, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks ega võimalikuks vastata kostja muudele väidetele selle kohta, et otsus on vastuolus heade kommetega, sh üllatuslik, seda tehes ei ole hinnatud kostja vastuväiteid ja valesti on kohaldatud materiaalõigust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4.Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada. Hageja palus mõista kostjalt välja apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud 1747 eurot 40 senti ja seadusjärgse viivise sellelt summalt. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et kostja ei esitanud oma vastuväiteid vahekohtu moodustamise kohta varem kui alles ringkonnakohtule. Kostja osales vahekohtu istungil ja esitas enne istungit ka oma kirjalikud seisukohad. Ringkonnakohus on ebaõigesti arvestamata jätnud TsMS § 714. TsMS § 721 lg 1 ei ole imperatiivne säte. Ringkonnakohus on tõlgendanud TsMS § 716 sisutühjaks – kui puudub süsteem kontrollimaks, kas vahekohus tegutseb alaliselt või mitte, siis justkui ei saakski Eestis olla ühtegi alaliselt tegutsevat vahekohut. Kui TsMS ja reglemendi vastuolu korral prevaleerib TsMS, muutub poolte vahekohtu valik mõttetuks – alalise vahekohtu valikuga on 3(6)
2-17-5977 pooled mh valinud vastava kohtu menetluslikud reeglid. Reglemendis ei ole TsMS § 721 lg 1 teise lausega samasugust sätet. Seisukoht, et vahekohtu moodustamine võis oluliselt mõjutada vahekohtu otsust, on oletuslik ja põhistamata.
5.Kostja leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud. Vahekohus moodustati reglemendi nõudeid rikkudes. Ringkonnakohus kohaldas TsMS § 721 õigesti. Vahekohus on esitanud otsuses üllatavaid väiteid, mida pooled ei ole esitanud. Kostja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema kassatsiooniastme menetluskulud 600 eurot koos käibemaksuga.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Kolleegium leiab olevat eksliku ringkonnakohtu järelduse, et asjas tulnuks kohaldada TsMS § 721 lg 1 teist lauset, ning märgib selle kohta järgmist.
7.1.TsMS § 9 lg 2 kohaselt võib tsiviilasja anda poolte kokkuleppel lahendada vahekohtule, kui seadusest ei tulene teisiti. Võimalus lahendada eraõigussuhtest tulenev vaidlus vahekohtus on poolte autonoomia põhimõtte üks väljendustest. Ainult seaduses ette nähtud üksikutel juhtudel (vt eelkõige TsMS § 718) ei või vaidlust lahendada vahekohtus.
7.2.Poolte autonoomia põhimõte iseloomustab üldjuhul ka vahekohtu menetluse korraldust. Nii võivad pooled TsMS § 732 lg 2 esimese lause kohaselt vahekohtu menetluskorras ise kokku leppida, arvestades § 732 lgs 1 sätestatud poolte võrdse kohtlemise ja seisukoha avaldamise võimaldamise põhimõtet. TsMS § 732 lg 2 teise lause kohaselt ei või pooled kõrvale kalduda vahekohtumenetluse jaoks TsMS 14. osas kohustuslikult sätestatust.
7.2.1.TsMS § 732 lg 2 esimese lause kohaselt võivad pooled menetluskorras kokku leppida ka selliselt, et viitavad mõne vahekohtu reglemendile. Sel juhul muutub vahekohtu reglemendis vahekohtumenetluse menetluskorra kohta sätestatu TsMS § 732 lg 2 eesmärgipärase tõlgendamise kohaselt poolte kokkuleppe osaks.
7.2.2.Ka rahvusvaheliselt on tunnustatud põhimõte (vt nt ÜRO Rahvusvahelise Kaubandusõiguse Komisjoni (UNCITRAL) vahekohtumenetluse mudelseadus: Model Law on International Commercial Arbitration, art 2 e), mille kohaselt, kui pooled viitavad vahekohtu kokkuleppes mõne vahekohtu reglemendile, siis muutuvad viidatud reglemendisätted poolte kokkuleppe osaks ning neist tuleb vahekohtumenetluses lähtuda. Neist kokkulepitud reeglitest ei saa lähtuda vaid juhul, mil seaduses vahekohtumenetluse kohta sätestatu on imperatiivne ja pooled ei saa seda kokkuleppega muuta.
7.3.Poolte autonoomia põhimõttest johtuvalt toimub poolte kokkuleppel ka vahekohtu moodustamine. Nii võivad pooled TsMS § 721 lg 1 esimese lause kohaselt kokku leppida vahekohtunike arvus ja nt TsMS § 724 lg 1 kohaselt ka vahekohtunike nimetamise korras. Viidatud kokkuleppeid on võimalik sõlmida erineval moel, nii eraldi kokkuleppena, milles on selgelt märgitud, et vaidluse lahendab nt üks vahekohtunik või kolm vahekohtunikku, kui ka viiteliselt mõne vahekohtu reglemendile, vt viimase kohta määruse p 7.4. 4(6)
2-17-5977
7.4.Praeguses tsiviilasjas on pooltel õiguslik vaidlus mh selle üle, kas vahekohtu moodustamisel tuli lähtuda TsMS § 721 lg 1 teisest lausest või võis nõukogu lähtuda arbitraažikohtu reglemendi § 4 lgs 2 sätestatust. TsMS § 721 lg 1 teise lause kohaselt lahendavad vaidluse kolm vahekohtunikku, kui pooled ei ole sõlminud kokkulepet vahekohtunike arvu kohta. Reglemendi § 4 lg 2 kohaselt on nõukogul õigus mh määrata kogu vahekohtu koosseis (st nii arv kui ka kohtunik(ud) nimeliselt), kui pooled ei ole seda ise määranud reglemendi § 4 lg 1 kohaselt; ettepaneku moodustada vahekohus ühel § 4 lgs 1 sätestatud viisidest teeb pooltele nõukogu. Pooled ei vaidle selle üle, et sõlmitud on vahekohtu kokkulepe, mille kohaselt lahendatakse vaidlus arbitraažikohtus vastavalt arbitraažikohtu reglemendile.
7.4.1.Kolleegium märgib esmalt, et vahekohtunike arvus kokkuleppimine ei tähenda vahekohtu menetluskorras kokkuleppimist TsMS § 732 lg 2 tähenduses, vaid tegu on vahekohtumenetlusele eelneva, vahekohtu moodustamise küsimusega. TsMS § 721 asub peatükis, mis reguleerib vahekohtu moodustamist, TsMS § 732 asub peatükis, mis reguleerib vahekohtumenetlust. Vahekohtumenetlus ei saa toimuda enne vahekohtunikke nimetamata. Seega ei saa vähemalt otseselt, ilma analoogiale tuginemata kohaldada TsMS § 732 lgs 2 sätestatut, mis lubab pooltel viidata menetluskorra kokkuleppimiseks mõne vahekohtu reglemendile.
7.4.2.Kolleegiumi arvates on aga võimalik lähtuda TsMS § 716 lgst 1, mille kohaselt, kui pooled on kokku leppinud vahekohtumenetluse alaliselt tegutsevas vahekohtus, eeldatakse, et poolte kokkulepe hõlmab ka vahekohtu reglemendis või muus vahekohtumenetluse kohta käivas dokumendis ettenähtud menetlusreegleid. Nimetatud menetlusreeglid hõlmavad kolleegiumi hinnangul mh ka reglemendis sätestatud reegleid selle kohta, kuidas moodustada konkreetset vaidlust lahendav vahekohus. Sellised sätted erinevate vahekohtute reglementides on rahvusvahelise praktika kohaselt tavalised.
7.4.3.Seega, kui pooled on kokku leppinud vahekohtu kokkuleppes selliselt, et vaidlus tuleb lahendada arbitraažikohtus, määratakse vahekohtunike arv muu kokkuleppe puudumisel kindlaks arbitraažikohtu reglemendis sätestatu kohaselt. Selline kokkulepe on käsitatav vahekohtunike arvu määramise kokkuleppena TsMS § 721 lg 1 esimese lause tähenduses.
7.4.4.Kolleegium märgib ka seda, et TsMS § 721 lg 1 teine lause ei ole imperatiivne säte, nagu leidis ringkonnakohus. Samas ei ole TsMS § 721 lg 1 teine lause käsitatav ka dispositiivse sättena. Imperatiivne säte on selline, millest pooled ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda, dispositiivne selline, millest pooled saavad kõrvale kalduda. Vahekohtunike arvus on pooltel TsMS § 721 lg 1 esimese lause kohaselt võimalik kokku leppida ning seda ei keela ka teine lause, mh võivad pooled kokku leppida ka selles, et vaidluse lahendab nt üks või viis vahekohtunikku. TsMS § 721 lg 1 teine lause sätestab tagajärje üksnes sel juhul, kui pooled ei ole mingit kokkulepet (ka viiteliselt reglemendile) vahekohtunike arvu kohta sõlminud.
7.5.Seega on pooled eeltoodut arvestades ja erinevalt ringkonnakohtu leitust viitega arbitraažikohtu reglemendile sõlminud eelduslikult kokkuleppe ka selles, kuidas tuleb leida vahekohtunike arv reglemendi kohaselt. Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et lähtuda tulnuks TsMS § 721 lg 1 teisest lausest. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada. Kolleegium märgib, et õige ei ole hageja määruskaebuse väide, et kostja ei ole enne apellatsioonimenetlust esitanud vastuväiteid vahekohtu moodustamise kohta. Selliseid vastuväiteid on kostja esitanud nt 10. jaanuari 2017. a vastuses hagile (tl 17 pöördel). 5(6)
2-17-5977
8.Kostja on arbitraažikohtu otsuse tühistamise avalduses ning ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse vastuses leidnud, et vahekohus moodustati ka reglemendi reegleid rikkudes. Kostja on mh leidnud, et ta ei saanud osaleda vahekohtu moodustamisel ning et nõukogu määras ainuarbiteri kostja õigel ajal esitatud seisukohta arvestamata, millega rikkus reglemendi § 4 lgd 1 ja 2. Täpsemalt on kostja tuginenud sellele, et hageja seisukoht menetluse alustamise taotluses (nõusolek, et kohtukoosseisu moodustab üks arbiter) ei vasta reglemendi § 4 lg 1 nõuetele, kuna sellest ei nähtu, kas arbiteri valivad pooled või nõustus hageja sellega, et arbiteri nimetab nõukogu. Nõukogu tegi kostjale üksnes ettepaneku esitada arvamus vahekohtu moodustamise, mitte konkreetsete arbiteride kohta. Seega ei saanud kostja esitada isegi oma arbiteri kandidaati. Uue otsuse tegemisel ei küsinud nõukogu hageja seisukohta kostja ettepaneku kohta moodustada vahekohus kolmeliikmelisena. Samuti on kostja leidnud, et vaidlust lahendanud arbitraažikohus tõlgendas eellepingut viisil, mille kohta ei olnud hageja esitanud ühtegi väidet, ja ka arbitraažikohus ei juhtinud sellisele tõlgendamisvõimalusele enne tähelepanu, mistõttu ei saanud kostja esitada enda seisukohta. Ringkonnakohus ei ole arbitraažikohtu otsust TsMS § 721 lg 1 teise lause rikkumise tõttu tühistades nende väidete kohta seisukohta võtnud ning seetõttu ei pea ka kolleegium võimalikuks neile väidetele vastata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul neid väiteid analüüsida.
9.TsMS § 756 lg 6 viimase lause kohaselt jäetakse avalikustatavast Riigikohtu lahendist välja vaidluse olemusele viitavad asjaolud, mis võivad muuta avalikuks vahekohtu menetluse sisu.
10.Kui ringkonnakohus otsustab asja uue läbivaatamise järel arbitraažikohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks menetlemiseks arbitraažikohtusse, otsustab menetluskulude kandmise vahekohus, muul juhul ringkonnakohus. TsMS § 749 lg 1 kohaselt otsustab vahekohus otsuses, millistes osades peavad pooled kandma vahekohtumenetluse ja pooltele vahekohtus käimisest tekkinud vajalikud kulud, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtusse pöördumisest tingitud kulud tuleb lugeda pooltele vahekohtus käimisest tekkinud kulude hulka viidatud sätte tähenduses (vt ka Riigikohtu
29.märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 321317, p 19).
11.Hageja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kaebuselt tasutud kautsjon. Villu Kõve
6(6)
Jaak Luik
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.