Tsiviilasi nr 2-05-16786
Eesti Vabariigi nimel
Tsiviilasja number
2-05-16786
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. detsember 2007.a, Tallinn
Tsiviilasi
Jaan Truutsi, Arvo Piirsalu ja Asta-Mari Oruväli hagi Helgi Rekkaro vastu kinnistutele juurdepääsu määramiseks ja kinnistusraamatusse kitsenduse seadmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 01. juuni 2007.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Helgi Rekkaro apellatsioonkaebus, apellatsioonkaebus
Jaan
Truutsi
Kohtuistungi toimumise aeg
5. detsember 2007
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant Helgi Rekkaro (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), lepinguline esindaja Tarmo Merivälja; Apellant Jaan Truuts (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x.); Vastustaja Merle Piirsalu (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x); Vastustaja Asta-Mari elukoht x);
Oruväli
(IK
xxxxxxxxxxx,
Vastustajate lepinguline esindaja Maie Klemmer
1.Jätta Pärnu Maakohtu 01. juuni 2007.a otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. 2.Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta apellantide kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kassatsioonkaebuse
Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Hagist nähtub, et hageja Jaan Truutsile kuulub Rapla maakonnas Raikküla vallas x külas asuv x kinnistu, hageja Arvo Piirsalule kuulub Rapla maakonnas Raikküla vallas x külas asuv x kinnistu ja hageja Asta-Mari Oruväli omab Rapla maakonnas Raikküla vallas x külas elamu, mille juurde kuuluva maa erastamine ei ole veel lõpule viidud ja kinnistu on seepärast moodustamata. Hagejate maaüksusi läbivat teed pidi avaliku teeni jõudmiseks tuleb läbida kostja Helgi Rekkaro x kinnistut. Kõnealune tee on ajalooliselt väljakujunenud tee ja ainus sõiduautoga läbitav juurdepääsu tee hagejate elamuteni, mida on kasutatud käesoleva ajani. Kostja on pikema aja kestel teinud aga takistusi oma kinnistut läbiva teeosa kasutamiseks. Samas on hagejad aidanud teed korras hoida ja korraldanud talvel lumekoristust, nad on nõus seda tegema ka edaspidi. 11.juunil 2005.a saatis kostja hagejatele teate kavatsusest tee 09.septembri õhtuks täielikult sulgeda, 07.septembril lasi kostja tee läbi kaevata ja 09.septembri 2005.a. õhtul sulges raudtoruga. Läbipääsu taastas kostja pärast hagi tagamise määruse tegemist kohtu poolt. Kostjaga kokkuleppele ei ole hagejad aga jõudnud. Uue tee rajamiseks riigi maanteele läbi Jaan Truutsi kinnistu või valla teele läbi kostja kinnistu hagejatel materiaalsed võimalused puuduvad. AÕS § 156 lg 1 kohaselt on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldiseisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Hagejad Jaan Truuts ja Arvo Piirsalu paluvad kohtul määrata nende kinnistutele ja AstaMari Oruväli oma majavaldusele tähtajatu juurdepääs läbi kostja kinnistul oleva tee nii jalgsi kui ka sõidukitega ja seada oma kinnistu igakordse omaniku kasuks kinnistusraamatusse märkus kostja kinnistu koormamiseks. Tee kasutamise tasuks paluvad hagejad määrata 150 krooni aastas, samuti on nad nõus kandma võrdsetes osades tee korrashoiuks vajalikud kulud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. AÕS § 156 lg 1 on alust kohaldada vaid siis, kui kinnisasja omanikul puudub oma kinnisasjale muu juurdepääs ja võimalus tee rajamiseks. Antud juhul on teine juurdepääs aga olemas ja alus AÕS § 156 lg 1 kohaldamiseks puudub. Hagejate kohustus on see tee ise kohandada. Hageja Jaan Truutsi kinnistule on katkenud tee tema enda tahtel. AÕS § 156 lg 3 kohaselt ei ole kinnisasja omanikul niisugusel juhul õigust juurdepääsu nõuda. Kostja kinnistut läbiva tee kasutamine hagejate poolt segab kostjat, kuna ta peab loomi, keda tuleb mööda teed ajada, teel peab iga päev liikuma traktor. 07.septembril 2005.a. ei tahtnud ta teed mitte läbi kaevata, vaid hakata tee tasapinda oma kinnistu piires madalamaks võtma, sest tee pind on kõrgem tema hoovi tasapinnast ja seepärast voolab vesi teelt hoovi ja hoov muutub poriseks. Kostja asus praegusesse majja elama 1978.a., kruusa vedas teele kostja abikaasa. Arvo Piirsalu asus Kupja majja elama pärast seda ja ehitas tee omavoliliselt kostja majast edasi, vedades traktoriga kruusa peale, kostja maja juures sai tee ülemäära kõrge. Jaan Truuts ja AstaMari Oruväli asusid oma majadesse elama aastatel 1987.-1988.a.. Alates 2003.a. hakati kostja peale esitama kaebusi ja tal ei lubatud enam ajada loomi mööda oma erateed. Keskkonnainspektor tegi ettepaneku tee sulgeda. Ettepaneku vana tee korrastada tegi ka Raikküla valla keskkonna-ja heakorra komisjon 2004.a. Praegu sõidavad autod vaidlusalusel teel kostja majast mööda kuskil 15 korda päevas. Loomade ajamiseks tuleb 2(7)
teele paelad ette panna, mis tihti maha sõidetakse. Hagejad ei ole teed korras hoida aidanud, eelmisel talvel oli tee ühel korral lumest puhastatud. Kostja ei ole hagejatele teinud kunagi takistusi tee kasutamiseks, ükski hageja ei ole kostjalt seda ka küsimas käinud ega püüdnud ühtegi kokkulepet saavutada. Kostja leiab, et antud juhul on rikutud tema Põhiseaduse § 32 ette nähtud õigus omandi puutumatusele. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused 01. juuni 2007 otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi. Hagejatel on küllaldane alus nõuda juurdepääsu oma kinnistutele (A.-M.Oruvälil elamu juurde kuuluvale maale) üle kostja kinnistu vastavalt AÕS § 156 lg 1 ja sellekohase märkuse kandmist kostja kinnisasja kohta kinnistusregistriossa vastavalt AÕS §§ 63 lg 1 p 4 ja 141 lg 3. Asjaolu, et Asta-Mari Oruväli maja juurde kuuluv maa on kinnistusraamatusse kandmata, ei takista juurdepääsu õiguse määramist ka tema kasuks (TsÜS § 4). Raikküla Vallavalitsuse teatised 23.septembrist 2005.a. ja 29.novembrist 2005.a. ja väljavõte valla teeregistrist kinnitavad, et vaidlusalune tee on ainus hagejate maatükkidele, tee on eraomandis ja ilma avaliku kasutuseta. Paikvaatluse käigus selgus, et Loe teelt Jaan Truutsi ja Arvo Piirsalu kinnistute vahelise piiritähise juurest kulgevad üle põllumaa Jaan Truutsi kõrvalhoone juurde sõidukirataste poolt jäetud ebakorrapärased ja ebaühtlase sügavusega jäljed, teelt allasõidu koht põllul olevate jälgede juurde puudub. Hageja Jaan Truutsi elamu asendiplaanilt nähtub ainsa juurdepääsuna vaidlusalune tee. Maaparandussüsteemi teostusjooniselt nähtub, et Jaan Truutsi elamu ja Loe tee vahelisele maatükile ei ole teid ette nähtud. Valla maakorraldaja poolt antud ütlustest nähtub, et peale vaidlusaluse tee muud teed hagejate maatükkidele ei ole. Eramaad vald planeerida ei saa, vallal on vaid üldplaneering. Jaan Truutsi kinnistul on tee samas staatuses nagu kostja kinnistulgi. Uuritud tõendid kinnitavad küllaldaselt, et hagejatel puudub oma kinnisasjadele vajalik juurdepääs riigi maanteelt või valla teelt ja ainsaks juurdepääsuks on kogu aeg olnud vaidlusalune tee. Tõenditele ei lisa sisuliselt midagi 31.01. 2006.a. ja 18.05.2007.a kohtuistungitel üle kuulatud tunnistajad, vajalikke faktilisi andmeid tunnistajate ütlused ei sisalda. Mõned tunnistajatest on kunagi Loe teelt otse üle põllu sõitnud, kuid see ei tähenda, et seal oleks olnud ka tee. Asjasse ei puutu kostja väide, et 1936.a. kaardile ei ole seda teed kantud ja et teed ehitas 1978.a. tema abikaasa. Paikvaatluse käigus tuvastatud ja tunnistajate ütlustes nimetatud sõidukijäljed maantee äärest üle põllumaa Jaan Truutsi hoonete juurde ei ole tee Teeseaduse § 2 lg 1 mõttes, seega puudub selles kohas igasugune tee, mille korrastamist kohus hagejatelt nõuda saaks. Põhjendamatud on kostja viited AÕS § 156 lõikele 3, et Jaan Truuts on läbipääsu ise sulgenud. Nii hagejad kui ka kostja olid maareformi õigustatud subjektid. Enne maareformi olemas olnud Kuivajõe-Kupja tee on maareformi käigus jäänud kostja ning hagejate Jaan Truutsi ja Arvo Piirsalu kinnistute oluliseks osaks. Panna hagejatele kohustus ehitada kas Jaan Truutsi kinnistult Loe teele või üle kostja kinnistu valla teele endi tarbeks uus tee, oleks kostja ja hagejate kui maareformi õigustatud subjektide ebavõrdne kohtlemine, mis ei ole Põhiseaduse § 12 mõtte kohaselt lubatud. Hagejate võimalikud kulutused üle Jaan Truutsi kinnistu 314 m pikkuse tee rajamisel oleksid hagejate poolt esitatud hinnapakkumiste järgi 117 780 krooni või 262 3111.64 krooni. Kostja poolt esitatud hinnapakkumiste ja maa mõõtmise tulemuste järgi oleks tee pikkus 263 m, laius 3,5 m ja hinnad 63 360.28 krooni, 66 457.60 krooni, 57 230 krooni ja 39 931.20 krooni. Kostja poolt esitatud kahes esimeses hinnapakkumises ei ole loetletud konkreetseid töid, kahes viimases on märkimata mullatööd. Seepärast peab kohus õigeks lähtuda hagejate poolt esitatud andmetest ja leiab, et hagejate kulutused tee rajamiseks oleksid vähemalt 262 311.64 krooni, sest see 3(7)
hinnapakkumine on tehtud 16.aprillli 2007.a. seisuga, võimalike tööde tegemise ajaks võib hind olla kõrgem. Kostja kinnistu kaudu oleks tee pikkus ligikaudu 500 m ja seega oleksid ka kulud vastavalt kõrgemad. Hagejad Asta-Mari Oruväli ja Arvo Piirsalu on pensionärid ja nende sissetulek ei võimalda tee ehituse kulu kanda. Tee ehitus hageja Jaan Truutsi kinnistu kaudu tähendaks omakorda tema kinnistu koormamist Arvo Piirsalu kinnistu ja Asta-Mari Oruväli jaoks. Kohtul ei ole alust kahelda, et kostjal oleks loomapidamisega parem tegelda, kui ei peaks arvestama naabritega. Ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et hagejad on takistanud kostjal majandustegevust arendamast ja uusi plaane realiseerimast. Kinnisasja omanikuna on kostja vaatamata aga oma tegevusalale kohustatud taluma ka naabreid ja nendega arvestama. Majandustegevust alustades olid kõik tingimused kostjale teada. Kostja soov ehitada oma kinnistule just niisugune laut, mis välistaks tee kasutamise hagejate poolt, ei ole enda kui kinnistu omaniku õiguste heauskne kasutamine ega kooskõlas TsÜS § 138 lg 1 ette nähtud heas usus toimimise põhimõttega. Kostja poolt nimetatud põhjused tee sulgemiseks ei saa kuidagi olla aga olulisemad kui hagejate vajadus juurdepääsuks oma kodudele mööda ajalooliselt välja kujunenud teed. Põhjendatud ei ole kostja väited, et piimatoodang on neljal viimasel aastal langenud ja majandustulemused halvenenud tema kinnistut läbivast liiklusest. Kohus leiab, et kostja poolt esitatud arvestused tekkinud kahjude ja saamata jäänud tulude kohta , mis on nendel aastatel 697 782 krooni, ei anna alust asuda seisukohale, et kostja kinnistu on hagejate huvides ülemäära koormatud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hagejad oleksid teinud takistusi kostja kinnistu piiresse jääva teeosa remontimiseks ja miks on vajalik tee remontimiseks see hagejate jaoks üldse sulgeda. Tähtsust ei oma asja lahendamisel kostja poolt väidetud hagejate kaebused tema peale vallavalitsusse ja keskkonnainspektsiooni. Ebaõige on kostja väide, et hagejad ei ole probleemi lahendamiseks tema poole pöördunud. Kohtule on esitatud Jaan Truutsi 16.juuni 2005.a. vastus kostja 11.juuni 2005.a. teatele tee sulgemise kohta. Hageja vastusest nähtub, et ta soovis AÕS § 156 kohast kokkulepet. Hagejad on leidnud, et õiglane tasu kostja kinnistut läbiva teelõigu kasutamise eest on igaühelt 150 krooni aastas. Kostja ei ole tasu suuruse osas seisukohta avaldanud, mistõttu kohtul ei ole alust määrata tasu teistsuguses summas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne 01.jaanuari 2006.a. alustatud menetlustes kohtukulude jagamisele seni kehtinud TsMS-i sätteid. Viimase § 60 lg 3 kohaselt pidi pool enne kohtuvaidlusi esitama kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid, vastasel korral kaotas ta õiguse kohtukulude hüvitamiseks. Pooled ei ole kohtukulude nimekirju esitanud ja seega puudub kohtul alus ka hagejate kulude väljamõistmiseks kostjalt. Kostja Helgi Rekkaro apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 01.06.2007 otsuse ja jätta kohtukulud vastustajate kanda. Apellant leiab, et kohtuotsuses antud hinnangud on täielikult ühepoolsed ja seejuures rikutud oluliselt protsessiõiguse norme ning materiaalõiguse normide kohaldamist tõendite hindamisel ning kohus ületas diskretsiooni piire. Ebaõigesti on hinnatud apellandi poolt I 4(7)
astme kohtule esitatud selgitusi, tunnistajate ütlusi ja asitõendeid. Kohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud materiaalõiguslikke norme, mis on kirjas AÕS § 156 lg 1. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Hageja Jaan Truutsi apellatsioonkaebus Kohtuotsusega on I astme kohus asja teistkordsel läbivaatamisel jätnud välja mõistmata hageja kohtukulud. Kohus on põhjendanud seda kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmisega. 07.02.2006.a kohtuotsusega mõisteti kostjalt Jaan Truutsi kasuks kohtukulusid 4484 krooni. Asja teistkordsel läbivaatamisel samadel asjaoludel kulude väljamõistmiseks uuesti kuludokumente ei esitatud, kuna need olid varem esitatud ja kohtutoimikus. Jaan Truuts palub vastavalt esitatud kuludokumentidele kostjalt välja mõista kohtukulud 8614 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele Helgi Rekkaro vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuste väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. AÕS § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppe puudumisel kohtu poolt. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnistule nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Seega juurdepääsu nõude rahuldamise eeldus on avalikult teelt vajaliku juurdepääsu puudumine hagejate kinnisasjadele. Maakohus tuvastas õigesti, tuginedes Raikküla Vallavalitsuse teatistele (I kd tl 44,45), et hagejatel J Truutsil ja A.Piirsalul puudub oma kinnisasjadele ja A.-M.Oruväljal oma majavaldusele vajalik juurdepääs riigi maanteelt või valla teelt ja ainsaks juurdepääsuks on kogu aeg olnud vaidlusalune Kuivajõe-Kupja tee. Seega on hagejatel õigus nõuda juurdepääsu oma kinnistutele (A.-M.Oruväljal oma majavaldusele TsÜS § 4 tulenevalt) üle kostja kinnistu. Et peale vaidlusaluse tee hagejate maatükkidel teisi teid ei ole, nähtub ka tunnistaja A.Rahuoja ütlustest (I kd tl 92). Et hageja J.Truutsi elamu ja Loe tee vahelisele maatükile ei ole teid ette nähtud, kinnitab maaparandussüsteemi teostusjoonis (I kd tl 240-242). Tulenevalt J.Truutsi elamu asendiplaanist järeldas kohus õigesti, et ainsa juurdepääsuna hageja kinnistule tuleb käsitleda vaidlusalust teed.
5(7)
AÕS § 156 lg 1 alusel esitatud juurdepääsu nõude lahendamiseks tuleb esitatud asjaolude alusel arvestada ka seda, kas hagejal on võimalik saada juurdepääs oma kinnisasjale mujalt kui kostja maatüki kaudu. Kolleegium ei nõustu kostja väidetega selles, et paikvaatluse protokollis märgitu ei iseloomusta tegelikku olukorda ja on võltsitud. Kohus on paikvaatlusega tuvastanud, et J.Truutsi kõrvalhoone juurde kulgevad Loe teelt üle põllumaa sõidukirataste poolt jäetud ebakorrapärased ja ebaühtlase sügavusega jäljed, samas puudub teelt allasõidu koht põllul olevate jälgede juurde (I kd tl 79-80). Protokollis kajastatut illustreerivad juurde lisatud fotod. Kolleegium nõustub kohtu järeldusega, et sõidukijälgi, mis kulgevad maantee äärest üle põllumaa J. Truutsi hoonete juurde, ei saa käsitleda teena Teeseaduse § 2 lg 1 mõttes ja tee puudumisel ei ole kohtul alust selle korrastamist ka J.Truutsilt nõuda. Tulenevalt eeltoodust on alusetu ja tõendamata kostja väide, et J.Truuts on juurdepääsu Loe teele ise 20 aastat tagasi puuriidaga sulgenud, mistõttu puudub AÕS §-st 156 lg 3 tulenev õigus juurdepääsu nõuda. Juurdepääsuõiguse andmise nõude näol on tegemist kohtule esitatud taotlusega lahendada poolte huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Naabrite vaheliste suhete määratlemisel tuleb kohtul eelkõige kaaluda poolte õigustatud huvisid ning arvestada väljakujunenud tavadega. Hagejad ja kostja on maareformi õigustatud subjektid, vaidlusalune tee jäi maareformi käigus hagejate J.Truutsi ja A. Piirsalu kinnistute oluliseks osaks. Kohustada hagejaid ehitama endale uus tee, oleks maareformi õigustatud subjektide ebavõrdne kohtlemine, mis ei ole Põhiseaduse § 12 mõtte kohaselt lubatud. Kohus on poolte esitatud erinevaid hinnapakkumisi võimaliku uue tee ehitamiseks üle J.Truutsi kinnistu hinnanud ja leidnud õigesti, et 16.aprilli 2007.a seisuga oleksid hagejate kulutused 314 m pikkuse tee rajamisel vähemalt 262 311.64 krooni. Võimaliku variandina uue tee ehitamiseks kostja kinnistu kaudu oleksid aga kulud vastavalt suuremad, sest siis oleks rajatava tee pikkuseks ligikaudu 500 meetrit. Et hagejate sissetulekud ei võimalda rajada oma kinnisasjade kaudu vajalikku juurdepääsuteed avalikult kasutatavale teele, on alus AÕS § 156 lg 1 kohaldamiseks olemas. Kolleegium on seisukohal, et hagejate huvi takistusteta senini nende kasutuses olnud teed mööda oma koju pääsemiseks kaalub antud juhul üles kostja huvi oma kinnistul asuva tee võimalikuks sulgemiseks seoses majandustegevusega. Kostja soov ehitada oma kinnistule just niisugune laut, mis välistaks hagejatel tee kasutamise, ei ole kinnistu omaniku õiguste heauskne kasutamine ega kooskõlas TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud heas usus toimimisega. Kinnisasja omanikuna on kostja vaatamata oma tegevusalale kohustatud naabreid taluma ja nendega arvestama. Kostja väide, et tema kinnistut läbiva liikluse tõttu on piimatoodang langenud ja majandustulemused halvenenud, on jäänud tõendamata ka apellatsioonikohtu istungil. Kohus leidis õigesti, et kostja ei ole tõendanud vajadust tee remontimiseks see hagejate jaoks sulgeda. AÕS § 156 lg 1 kohaselt kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Antud juhul on juurdepääsutee olemas, kuid omanik takistab selle kasutamist. Hagejad on nõus proportsionaalselt kostjaga kandma juurdepääsutee
6(7)
korrashoidmisega kaasnevad kulutused. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hagejad oleksid teinud takistusi kostja kinnistu piiresse jääva teeosa remontimiseks. Kui juurdepääsuõigusega koormataval kinnisasjal on juba sobiv eratee, siis on kinnisasja omanik valdavalt kohustatud taluma tee kasutamist kinnisasja omaniku poolt, kellel ühendustee puudub. Antud juhul peaks hagejate juurdepääsuõigus rajanema väljakujunenud taval, mis on samuti tsiviilõiguse allikas (TsÜS § 2). Et kostja ei olnud tema kinnistut läbiva teelõigu kasutamise eest makstava õiglase tasu osas oma seisukohta avaldanud, puudus kohtul alus tasu määramiseks teistsuguses summas. Kolleegium leiab, et Jaan Truutsi apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29.septembri 2006.a otsusega Pärnu Maakohtu 07.02.2006.a otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Otsuse p 16 kohaselt jaotatakse kohtukulud asja uuel lahendamisel. Pärnu Maakohtu 01.juuni 2007.a otsusega jättis kohus kantud menetluskulud poolte endi kanda (I kd tl 305-3013). Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et apellant oleks esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente. Hagejate esindaja palus hagi rahuldada, kostja esindaja palus jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hagejate kanda. Hageja osales istungil koos esindajaga, enne kohtuvaidlusi hageja midagi lisada ei soovinud, hageja esindaja lahkus kohtuistungilt 5 minutit enne kohtuistungi lõppu (I kd tl 292-299). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne 01.jaanuari 2006.a alustatud menetlustes kohtukulude jagamisele seni kehtinud TsMS-i sätteid. TsMS § 60 lg 3 sätestas, et kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Seega leidis kohus põhjendatult, et alus hageja kulude väljamõistmiseks kostjalt puudus. Etteheide kohtule, et kohus võinuks juhtida poolte tähelepanu kohtukulude nõude kinnitamisele ja kuludokumentide olemasolule, ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud. Kuna apellatsioonkaebuste väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Menetluskulude jaotusest Maakohus jättis kantud menetluskulud poolte endi kanda. Et ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta apellantide kanda.
Gaida Kivinurm
Mare Merimaa
Urmas Reinola
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.