Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Tsiviilasi nr 2-07-11990 kohaselt olema tasutud vähemalt 3 päeva enne kehtiva poliisi lõppemist, nimetatud summa tasumiseks esitas hageja koos viimatinimetatud poliisiga arve nr 14493357 (tl 25), mille tasumise tähtajaks oli 26.04.2006.a. Kostja nimetatud arvet ei tasunud ning hageja saatis kostjale 29.05.2006.a teatise võla tasumiseks (tl 26). Arve on senini tasumata. Liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 18 lg 5 sätestab hageja õiguse nõuda kindlustusmakse tasumisega viivitamisel viivist 0,1% päevas ning hageja nõuab eeltoodu ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 6 alusel lisaks põhivõlale ka viivise väljamõistmist kostjalt summas 541.90 krooni – kokku on hageja nõue seega 1816.90 krooni. Kostja vastuväited, hageja seisukohad vastuväidete osas Kostja H.K. oma kirjalikus vastuses (tl 33-34) ja maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväites (tl 14) hageja nõudeid ei tunnista. Kostja väitel oli poolte vahel allkirjastatud leping sõlmitud 30.10.2003.a ning ta kahtleb, et see pikenes ilma meeldetuletuseta. Hageja kinnitab tuginedes LKS § 14 lg 1 sätetele, et tegemist oli tähtajatu lepinguga. Kostja väitel ei ole ta saanud viimast kindlustuspoliisi ega hageja teatist võlgnevuse kohta. Temale jääb arusaamatuks, miks ei helistatud kindlustuslepingus nimetatud telefonil või edastatud teatist sõiduki uuele registreeritud aadressile. Hageja väitel on teatis saadetud kostja lepingujärgsele aadressile ning kuna ka varasemalt saadeti nimetatud aadressil poliise ja nende eest ka tasuti, ei olnud hagejal alust kahelda, et kostja neid dokumente kätte ei saa. Kõnesolev kindlustuslepinguga hõlmatud sõiduk kanti liiklusregistrist maha 02.06.2006.a ning kostja eeldas, et hageja on sellest teadlik. Hageja käitumine on omakasupüüdlik, eriti viivise nõude osas, mis kasvas aasta jooksul ilma kostja kohta midagi uurimata. Hageja on nende vastuväidete osas seisukohal, et on püüdnud teatise esitamisega lahendada asja ilma viiviseid nõudmata, andes täiendava tähtaja kostjale kindlustusmakse tasumiseks. Kostja väited sõiduki mahakandmise kohta ei ole hageja hinnangul olulised, sest tema maksekohustus tekkis 27.04.2006.a, ent sõiduk kanti maha hiljem. LKS § 18 lg 2 lubab lepingut muuta maksevabaks poolte vahel kokkulepitud päevast, ent tagasiulatuvalt seda teha ei saa. Lisaks viitab hageja LKS § 20 lõikele 1, mille kohaselt võib kumbki lepingupool lepingu üles öelda, kui sõiduk on registrist kustutatud. Kostja ei pöördunud sõiduki mahakandmise järgselt hageja poole ettepanekuga lepingu maksevabaks muutmiseks ega öelnud lepingut üles. Viidatud seadusesätete kohaselt ei lõpe liikluskindlustuse tavaleping automaatselt sõiduki registrist kustutamisega. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas saab kehtida tavapostiga saadetud kindlustuspoliis ilma temapoolse kinnituseta. Lisaks viitab kostja LKS § 18 lõikele 1, mille kohaselt lõpeb kindlustusleping, kui kindlustusmakset ei ole lepingut rikkudes tasutud kolm kuud järjest, kuid mitte enne kehtiva poliisi lõppemist. Hageja leiab, et poliis on kehtiv ka kostjapoolse kinnituseta, kui see on väljastatud ning kui selle kehtivuse ajal tekitaks kindlustusvõtja liikluskahju, oleks hagejal olnud nii kahju hüvitamise kohustus kui kostjal selle eest tasumise kohustus. LKS § 18 lg 1 järgi lõpeb kindlustusleping LKS §-s 22 sätestatud korras (kindlustusandja saaks lepingu üles öelda), kuid igal juhul mitte enne kehtiva poliisi lõppemist. Kohaldatavad õigusaktid, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Nagu nähtub poolte vahel 28.10.2003.a sõlmitud lepingust (tl 39), oli tegemist liikluskindlustuse tavalepinguga, selle tingimused tulenesid LKS-st (lepingu p 1) ning hageja

2 (3)

Tsiviilasi nr 2-07-11990 pidi ilma eelneva teatamiseta väljastama kostjale kindlustuspoliisi 15 päeva enne eelneva poliisi kehtivuse lõppemist (lepingu p 2). Selguse huvides märgib kohus, et alljärgnevalt viidatakse lepingu sõlmimise ajal kehtinud LKS sätetele, sest need kohalduvad lepingule kogu selle kehtivuse ajal. LKS § 14 lg 1 kohaselt on kõik liikluskindlustuse tavalepingud tähtajatud ja seega ei nõustu kohus kostja väitega, et posti teel saadetud kindlustuspoliis ei saa kehtida ilma temapoolse kinnituseta. Ilmselt ajab kostja segi kindlustuslepingu ja kindlustuspoliisi mõisted – poliis ei saa LKS § 15 lg 3 kohaselt ollagi antud pikemaks perioodiks kui 12 kuud, mis aga ei tähenda seaduse mõttes seda, et leping ise ei kehti. Seega leping mitte ei pikenenud igakordselt poliisi väljastamisega, vaid poliis tõendas kindlustuskaitse olemasolu. Poliisi puudumine ei oleks toonud kaasa lepingu automaatset lõppemist, poliisi mitteväljastamiseks oleks võinud alus olla vaid LKS § 18 lg 2 ja 3 kohaselt kindlustusmakse võlgnevuse korral, kusjuures LKS § 18 lg 2 kohaselt oleks kindlustusmaksete tasumise kohustus olnud ka ilma poliisita. Kindlustuslepingu lõppemist reguleerib LKS § 20 ja § 22 ning kohus nõustub hagejaga, et vastavalt LKS § 22 lõikele 1 saaks hageja kindlustuslepingu küll kindlustusmakse mittetasumise tõttu lõpetada, ent kindlasti mitte enne poliisi kehtivuse lõppemist. See oli antud juhul aga alles 29.04.2007.a. Loomulikult oli kostjal alati õigus VÕS § 468 kui üldnormi alusel leping üles öelda, kuid seda võimalust ta ei kasutanud vaatamata sõiduki kustutamisele registrist. Hagejal puudus õigus omal algatusel sõiduki registrist kustutamise tõttu leping lõpetada LKS § 20 lg 2 p 1 alusel, sest selleks pidanuks temale kostja poolt vastav dokument esitatama. Seega ei oma antud juhul tähtsust see, kas hageja teadis või pidi teadma sõiduki registrist kustutamisest või mitte. Kuna pooled olid kokku leppinud (lepingu p 2.2.), et kindlustusmakse tasutakse ühe maksena järgneva aasta ehk poliisi kehtivuse aja eest ette ning puudub vaidlus selles, et nii oli see kolme esimese poliisi puhul (poliiside loetelu tl 40) ka edukalt toiminud, siis oli kostjal kindlustusmakse tasumise kohustus summas 1275 krooni 26. aprilliks 2006.a vastavalt temale saadetud arvele. See kohustus oli temal vastavalt lepingule sõltumata sellest, kas ta sai poliisi ja arve kätte või mitte. Kohus nõustub hagejaga selles, et kui kolmel korral ei olnud hagejale lepingujärgsel aadressil saadetud arve tasumisega probleeme, ei pidanud hageja kostjat taga otsima, nähes kindlustusmakse mittelaekumist. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks hagejale oma elukoha andmete muutumisest teatanud ning hageja lähtus dokumentide saatmisel õigesti lepingu p 2.1. sätetest. Pealegi oli poliis kehtivusega 30.04.2006 – 29.04.2007.a juba koos arvega saadetud ja seega väljastatud, seega kostja sõidukile kindlustuskaitse pakutud, ning hageja seda poliisi kostjalt tagasi ei nõudnud (LKS-st ei tulenegi selget võimalust selliseks tagasinõudmiseks). Kuna juba ülalpool on kohus leidnud, et enne 29.04.2007.a ei saanudki lepingut lõpetada, on põhjendatud nii hageja põhivõla kui viivise nõue ja hagi tuleb rahuldada. Viivise nõudmise õigus (0,1% maksest iga selle tasumisega viivitamise päeva eest) tuleneb LKS § 18 lõikest 5. Mis puutub kostja vastuväidetesse omakasupüüdlikkuse osas, siis märgib kohus, et hageja tegi kostjale 29.05.2006.a teatisega ettepaneku kindlustusmakse tasumiseks ilma viivist nõudmata, kuid kostja sellele ei reageerinud. Asjaolu eest, et kostja ei saanud enam dokumente oma lepingujärgselt aadressilt kätte, saab vastutada ainult kostja ise. Kuna kohus hagi rahuldab, siis tuleb menetluskulud tuleb vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 jätta hageja kanda.

Toomas Talviste Kohtunik

3 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.