Kohtulahend

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

rõivastele, 500 krooni lasteaiakuludeks, 700 krooni ravimitele, 600 krooni kultuuriüritustele, 700 krooni spordile, 960 krooni Audentese eelkooli tasule. Hageja taotleb kostjalt elatise väljamõistmist 3205 krooni kuus alates 28. augustist 2005. a., s. o. üks aasta enne hagi esitamist. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja nõustus, et ei ole last ülal pidanud alates 2000.a., sest suhted endise abikaasaga olid halvad, hageja ei nõudnud elatist ja lapsel oli juba teine isa. Hageja poolt näidatud poja ülalpidamiskulud on ülepaisutatud, paljasõnalised ja tõendamata. Kostja ei nõustu lapse õppimaasumisega erakooli, sest vanemate võimalused ei kata selliseid kulutusi. Laps võiks tegelda odavama spordialaga kui tennis. Lapse riietele ei ole mõistlik kulutada 1000 krooni kuus, 500 kroonist piisab. Isa ei saa võimaldada lapsele kultuuriürituste külastamist kuus 600 krooni eest ja ka 700 krooni kuus ravimitele ei ole põhjendatud. Kostja ülalpidamisel on tema 17-aastased kaksikud tütred S ja A. Oma võimaluste juures nõustus kostja maksma lapsele elatist seaduses sätestatud minimaalsuuruses, s. o. 1800 krooni suuruses summas. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

Kulutused lapsele on ülepaisutatud ja ei ole tõendatud. Apellandi arvestuste kohaselt piisaks lapsele igakuiseks ülalpidamiskuluks 3750 kroonist, kuna näiteks kulutused lapse riietele ja ka tasulisele eelkoolile ei ole apellandiga kooskõlastatud ja arvestatud ei ole vanemate võimalustega. Jaotatult vanemate vahel teeb see 1875 krooni vanema kohta. Maakohus määras elatiseks 1500 krooni ja alates 17. aprillist 2007. a. 2800 krooni, samas ei sisalda otsus põhjendust, mis alusel saavad lapsele tehtavad kulutused selles ulatuses päevapealt tõusta. Ka maakohtus tõendatud kulud lapsele ei ületanud 3600 krooni kuus. Apellandi tütarde täisealiseks saamise korral ei ole nad majanduslikult kindlustatud ja neid tuleb majanduslikult abistada ka edaspidi. Maakohus on arvestanud apellandi kulutusi brutopalgast. Apellandi igakuine netosissetulek on 13.000 krooni ja igakuised kulutused moodustavad 11.786 krooni. Seega ei võimalda apellandi majanduslik seisund maksta lapsele elatist 2800 krooni. Siia tuleb lisaks arvata ka elatis, mis apellandilt on välja mõistetud tagasiulatuvalt. Alust on arvata, et hageja tegelikud tulud ei vasta maakohtule esitatud dokumentidele. Alates 2007. a. aprillist on perearstide palgamäära tõstetud 25% võrra, vastustaja oma palgatõendit ei esitanud. Ebaselge on, kuipalju makstakse vastustajale riiklikku lapsetoetust. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et alates 2000. a. ei ole apellant poolte ühisele lapsele ülalpidamist andnud. Otsust ei ole vaidlustatud osas, millega apellandilt on elatis välja mõistetud kuni 17. aprillini 2007. a., seega ei kontrolli kolleegium vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikele 1 lahendi õigsust selles osas. Apellant on otsuse vaidlustanud temalt alates 17. aprillist 2007. a. väljamõistetud elatise suuruse osas, väites, et lapse vajadused on ülepaisutatud ning et väljamõistetud suuruses ei suuda ta oma majanduslikust seisundist tulenevalt elatist maksta. Kolleegium leiab, et kaebuse väited ei ole põhjendatud. Perekonnaseaduse (PkS) 61 lg. 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Sätte mõtte kohaselt peab mõlema vanema poolt lapsele antav ülalpidamine kokku katma lapse vajadused, kusjuures lapsele vajalike kulutuste suuruse määramisel ja kulutuste vanemate vahel jaotamisel arvestatakse ka vanemate varalist seisundit. Apellatsioonkaebus on lapsele vajalike kulutuste suurust puudutavas osas vastuoluline. Kaebuse kohaselt peab apellant lapsele igakuuliselt vajalike kulutuste suuruseks 3750 krooni, millest kummalegi vanematest langeb 1875 krooni. Apellant ei ole aga arvestanud, et tema poolt makstavalt elatiselt tuleb vastustajal maksta tulumaksu ning selleks, et vastustaja saaks poolte ühisele lapsele kulutada apellandi makstavast elatisest 1875 krooni, peab apellandilt väljamõistetava elatise suuruseks 2007. a. tulumaksumäära arvestades olema 2404 krooni. Apellant on nõustunud maksma aga üksnes 1800 krooni, millest faktiliselt oleks võimalik lapsele kulutada 1404 krooni, mis on oluliselt vähem kui apellandi enda arvestuste kohaselt temale langev osa. Kolleegium ei nõustu ka apellatsioonkaebuses esitatud arvestusega lapsele vajalike kulutuste suuruse kohta. Vastuses hagiavaldusele ei vaidlustanud apellant, et igakuuliselt kulub lapse toidule 1000 krooni ja apellatsioonkaebus ei sisalda põhjendust, miks apellant enam selle summaga ei nõustu, seega tuleb see summa lugeda lapsele vajalikuks kulutuseks. Apellatsioonkaebuses on apellant pidanud põhjendatuks kulutada keskmiselt igas kuus lapse riietele 900 krooni, kommunaalteenustele 400 krooni, lasteaiale 500 krooni, mänguasjadele ja kultuurilisele meelelahutusele 300 krooni, muusikakoolile 50 krooni ja transpordile 500 krooni ning kolleegium leiab, et nende kululiikide osas tulebki nimetatud summadest lähtuda.

Ravimikulutusi on apellant lugenud põhjendatuks 400 krooni ulatuses kuus, seda summat täpsemalt põhjendamata. Samas ei vaielnud apellant apellatsioonikohtu istungil vastu asjaolule, et laps prille vajab ja kannab, et nägemise korrigeerimiseks vajab ta silmaplaastreid (40 tk. x 8 krooni) ning et vajalik on ka logopeedi abi. Kolleegium leiab, et nende kulutuste katteks on põhjendatud arvestada 600 krooni kuus. Nõustuda tuleb apellandiga, et kuna lapse tasulisse eelkooli panekuks ei olnud vanematel kokkulepet ja põhistatud ei ole, et selleks oleks olnud mingi erivajadus, siis ei saa sellele tehtavaid kulutusi arvestada lapsele vajalike kulutuste hulka. Samas ei saa apellandiga nõustuda osas, mis puudutab kulutusi spordile. Kuna apellant on pidanud tennist liiga kalliks spordialaks, siis ei ole ta kulutusi spordile üldse arvestanud. Kolleegium leiab, et lapsel on igakülgseks arenguks vajalik tegelda spordiga. Et apellant ei ole põhistanud seda, nagu oleks poolte ühisel lapsel võimalik tegelda talle sobiva spordialaga tasuta, siis on vanemate varalist seisundit arvestades mõistlik lugeda selles osas vajalikuks kulutuseks 150 krooni kuus. Nii moodustavad lapsele vajalikud kulutused 4400 krooni kuus. Poolte sissetulekud on samas suurusjärgus ja kumbki ei ole taotlenud, et lapsele vajalikud kulutused jaotataks nende vahel ebavõrdselt. Seega on kummagi vanema osa lapsele vajalikes kulutustes 2200 krooni. Arvestades asjaolu, et tulumaksu elatiselt maksab selle saaja, peab apellandilt väljamõistetava elatise suuruseks olema vähemalt 2800 krooni selleks, et vastustaja saaks reaalselt kulutada elatisest lapse ülalpidamiseks 2200 krooni. Maakohus ei ole otsuse põhjenduses küll kululiikide lõikes lapsele vajalike kulutuste suurust ega väljamõistetava elatise suuruse kujunemist kajastanud, kuid maakohtu poolt kostjalt väljamõistetud elatis on vastavuses lapsele vajalike kulutuste ja poolte varalise seisundiga. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu ei sisaldaks maakohtu otsus põhjendust selle kohta, miks mõistis kohus alates 17. aprillist 2007. a. kostjalt välja elatise suuremas summas kui enne seda. Nii on vaidlustatud otsuse põhjenduses märgitud, et kuni osundatud kuupäevani on kostjal kohustus lisaks poolte ühisele pojale pidada ülal ka oma kaksikuid tütreid ning selle kohustusega on kohus arvestanud. Seega on kohus kuni nimetatud kuupäevani mõistnud kostjalt poolte ühise lapse ülalpidamiseks välja elatise väiksemas ulatuses kui pooles suuruses lapse vajadusest. Apellant ei ole tuginenud väitele, nagu jätkuks tema tütarde ülalpidamise kohustus ka nende täisealiseks saamisel. Ka maakohus on lähtunud sellest, et kuna kostja tütred ei õpi, siis kostja seadusest tulenev ülalpidamiskohustus nende suhtes täisealiseks saamisega lõpeb. Apellandi soovi oma tütreid ka täisealistena toetada ei saa arvestada poolte ühise poja suhtes seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel. Mis apellandi enda kulutusi puudutab, siis on ta väljamõistetud elatise ebaõigesti maha arvanud netosissetulekust. Apellandi sissetulekud võimaldavad maksta lapsele elatist maakohtu poolt väljamõistetud ulatuses. Kui apellandi majanduslik olukord ei võimalda tal teha kõiki seniseid kulutusi oma vajaduste rahuldamiseks, siis tuleb tal neid korrigeerida, et lisaks oma vajaduste rahuldamisele tagada ka lapse vajaduste rahuldamine. Maakohtus ei ole apellant taotlenud, et kohus määraks otsuses kindlaks täitmise korra. Vastavalt TsMS § 445 lõikele 1 võib kohus selle kindlaks määrata üksnes poole taotlusel. Mingeid asjaolusid, mis võimaldaksid niisugust apellandi poolt esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud taotlust arvestada, ei ole esitatud. Kooskõlas TsMS § 162 lõikega 1 jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud apellandi kanda.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.