Kohtulahend

2-05-718

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Margo Klaar, liikmed Ülle Jänes, Reet Allikvere

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.09.2007, Tallinn

Tsiviilasja number

2-05-718

Tsiviilasi

OÜ Epistel hagi Tallinna linna vastu vara eest hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13.11.2006 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Epistel apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja OÜ Epistel (registrikood xxxxxxxx; Luise 18 Tallinn) ja tema esindaja Sven Soeson; Kostja Tallinna linn Kesklinna Valitsuse kaudu (Nunne 18 Tallinn) ja tema esindaja Valmond Mikli Tühistada Harju Maakohtu 13.11.2006 otsus.

RESOLUTSIOON

Hagi rahuldada osaliselt. Välja mõista Tallinna linnalt OÜ Epistel kasuks 46 460 krooni. Kohtukulude jaotus

Kummagi poole kohtukulud jätta poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud Tallinna linn ja OÜ Libertas sõlmisid 13.11.2000 ja 23.11.2000 mitteeluruumide rendilepingud nr 02-2000117 ja nr 02-2000120, mille alusel OÜ Libertas võttis viieks aastaks rendile aadressil Pikk 39 hoones asuvad keldrikorruse ruumid nr 1-12, I korruse ruumid nr 19-28, 21 A, III korruse ruumid nr 57-70. 21.10.2002 kohtuotsusega kuulutati välja OÜ Libertas pankrot. Tallinna Kesklinna vanema asetäitja ja OÜ Libertas pankrotihaldur sõlmisid 11.11.2002 kokkuleppe, mille alusel sai pankrotihaldur kasutada Pikk 39 ruume pankrotivara hoidmiseks. OÜ Libertas pankrotivaraks oli

pubi „Hell Hunt“ mööbel, sisseseade ja inventar. Tallinna Kesklinna Valitsuse töötajad teisaldasid 24.03.2004 pankrotivara Pikk 39 ruumidest. 24.10.2003 väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus enampakkumisteade, mille kohaselt OÜ Libertas (pankrotis) pankrotihaldur müüs avalikul kirjalikul enampakkumisel alghinda määramata pankrotivarana pubi „Hell Hunt” mööbli, sisseseade ja inventari koos kõigi õiguste, kohustuste ja nõuetega, mis on tekkinud seoses pubi „Hell Hunt” endise asukoha Tallinn Pikk 39 ruumide kasutamise, parendamise, ümberehitamise ja OÜ Libertas pankrotivara kinnipidamisega kolmandate isikute poolt. Mööbel, sisseseade ja inventar ei ole OÜ Libertas valduses. Hageja tunnistati enampakkumise võitjaks ja OÜ Libertas pankrotihaldur sõlmis hagejaga 09.01.2004 pankrotivara ostu-müügi- ja nõudeõiguse loovutamise lepingu. 24.03.2004 andis OÜ Hunt Kriimsilm kostjale üleandmise-vastuvõtmise aktiga üle Pikk 39 ruumides asuva vara. Hageja nõue ja põhjendused Kostja ja OÜ Libertas pankrotihaldur sõlmisid hoiulepingu, mille järgi kohustus kostja hoidma OÜ Libertas vara. Vara teisaldamisega rikkus Tallinna Kesklinna Valitsus 11.11.2002 kokkulepet ja tegi OÜ Libertas haldurile võimatuks pankrotivara kättesaamise. Nimetatud tegevuse tulemusel kaotas OÜ Libertas pankrotivarale valduse. 20.03.2003 sõlmisid Tallinna linn ja OÜ Hunt Kriimsilm üürilepingu aadressil Pikk 39 asuva hoone mitteeluruumide kasutamiseks. 28.04.2003 teatas OÜ Hunt Kriimsilm Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakonda, et leidis hoone esimeselt korruselt ja keldrikorruselt erinevaid asju. 06.05.2003 pöördus OÜ Libertas haldur OÜ Hunt Kriimsilm poole kirjaga, milles palus mitte takistada pankrotivara üleandmist OÜ-le Libertas. 15.08.2003 akti järgi sedastasid kohalolijad, et aadressil Pikk 39 asuvale OÜ Libertas pankrotivarale puudub ligipääs. Seadusliku valdaja OÜ Hunt Kriimsilm esindaja keeldus kohale tulemast. Lepingu p-de 1 ja 2 kohaselt müüdi hagejale OÜ Libertas pankrotivara ja loovutati pankrotivara väljanõudeõigus ning muud nõudeõigused. Vara koosseis on võimalik kindlaks teha halduri poolt 20.01.2003 Tallinna Linnakohtule esitatud pankrotivara nimekirja alusel, mis koostati juhatuse liikme Kairi-Kaia Truusa poolt. Aadressil Pikk 39 hoiustatud pankrotivara oli kasutuskõlblik, sisseseade töökorras. OÜ Flore Keemia esitas vara välistamise taotluse nõudepesumasina pesuaine dosaatori kohta, mis talle tagastati. Teised isikud ei ole OÜ Libertas pankrotimenetluses vara välistamise taotlusi esitanud. Seega ei saa kolmandatel isikutel olla õigusi OÜ Libertas pankrotivara suhtes. Võlgnik ajutisele haldurile 21.11.2000 OÜ Lehekiri ja OÜ Libertas vahel sõlmitud lepingut ei esitanud, samuti ei esitanud võlgnik raamatupidamisdokumentatsiooni. Ajutine haldur sai tugineda oma arvamuses üksnes võlgniku väitele, et võlgnikul on OÜ-ga Lehekiri sisuliselt rendisuhe ja võlgnevus on ca 1 000 000 krooni. Pankrotivara realiseerimisväärtuseks üksikelementidena on 319 215 krooni. Vara soetamisväärtus on suurem. Tallinna Linnavalitsus kaotas valduse Pikk 39 hoones asuvatele asjadele (pankrotivarale), kuid hoiustajat sellest ei teavitanud. 24.10.2002 aktist tulenevalt leppisid OÜ Libertas ja Tallinna Kesklinna Valitsus kokku, et mitteeluruumide rendilepingust tulenevad nõuded kuuluvad rahuldamisele pankrotimenetluse käigus. Parendusi tuleb käsitleda alates pankroti väljakuulutamisest pankrotivarana, millega teeb tehinguid pankrotihaldur. Isik, kelle valduses on pankrotivara, ei tohi teha sellega tehinguid alates pankrotiteate ilmumisest ajalehes. Pankrotivara nimekirja kohaselt teostati renditud ruumidele parendusi (ruumid rekonstrueeriti) summas 1 036 299,83 krooni. Kostja tegevuse tulemusel kaotas hageja valduse varale ja sai kahju. Asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. OÜ-le Libertas tekitati

2(12)

kahju töötava söögi- ja joogikoha mööbli, sisseseade ja inventari kaotamise näol. OÜ-l Libertas oleks olnud võimalus realiseerida pankrotivara tervikuna. OÜ Libertas pankrotivaral, kui esimesel pubil Eestis, oli väärtus tervikuna. Pubi sisustus oli unikaalne tervikvarana, üksikute elementide väärtus on minimaalne. Hageja palus kostjalt välja mõista kaotsiläinud vara väärtuse eest hüvitise 319 215 krooni ja kohtukulud. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt. Tallinna Kesklinna Valitsus nõustus hagejale üle andma kostja valduses olevad pankrotivara hulka kuuluvad esemed, mille kuuluvuse suhtes vaidlust ei ole. Kostja hüvitise nõuet ei tunnistanud. Ajutise halduri aruandest nähtus, et võlgnikul vara puudus. Seega ei ole tõendina aktsepteeritav 01.11.2002 vara nimekiri, kuna 04.11.2002 antud võlgniku vande kohaselt puudus OÜ-l Libertas vara. 03.03.2003 teatas AS Vanalinna Kinnisvarahooldus, et OÜ Libertas kasutuses olevad ruumid on lõhutud. 04.03.2003 täiendaval ülevaatusel avastati seal tegutsemas töömehed ning selgus, et tegutsetakse pankrotihalduri korraldusel ning teisaldatakse pankrotivara. Kuna pankrotihalduri korraldusel põhjustati kolmandate isikute poolt oluline kahju, edastas Tallinna Kesklinna valitsus 07.03.2003 Tallinna Politseiprefektuurile taotluse kriminaalmenetluse algatamiseks pankrotihalduri vastu. Tekitatud kahju oli 350 000 krooni. 12.03.2003 algatati kriminaalmenetlus. 17.03.2003 edastas Tallinna Kesklinna Valitsus pankrotihaldurile kirja, milles teavitas, et kostja nõustub pankrotivara välja andma siis, kui pankrotihaldur esitab täieliku pankrotivara nimekirja. 21.04.2003 edastas pankrotihaldur kummalise pankrotivara nimekirja. Mais 2003 koostas ehituskonsultant Pikk 39 hoone taastamise hinnangu, mille kohaselt kulus taastamistöödeks üle 300 000 krooni. Tallinna Kesklinna Valitsus pidas OÜ Libertas pankrotihalduriga kirjavahetust ning palus pankrotivara teisaldada Pikk 39 ruumidest, kuid kuna OÜ Hunt Kriimsilm ja OÜ Libertas varade nimekirjade vahel oli olulisi lahknevusi, ei andnud läbirääkimised tulemust. VÕS § 359 ei ole kohaldatav. Mitteeluruumi rendilepingute p 11.3 kohaselt ei hüvita rendileandja rentnikule tema poolt tehtud kulutusi hoone ja ruumide remondiks. Mitteeluruumi rendilepingute p 4.2 kohaselt lähevad rendileandja loata tehtud parendused, mida pole võimalik rendile antud vara kahjustamata eraldada, pärast lepingu lõppemist või lõpetamisel tasuta üle Tallinna linna omandisse. Seega kokkuleppe kohaselt ei ole kasutajal õigust nõuda kasutusse andjalt parenduste eest tehtud kulutuste hüvitamist. OÜ Libertas pankrotihalduri korraldusel põhjustati kolmandate isikute poolt kahju 307 510 krooni Tallinna Kesklinna Valitsusele. Tallinna Kesklinna Valitsus sai vara ümberpaigutamisega seotud kulude näol kahju summas 4584,30 krooni, kokku 312 094,30 krooni. Tallinna Kesklinna valitsus avaldas soovi tasaarvestada hageja nõude Tallinna Kesklinna Valitsusele tekitatud kahjuga. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis OÜ-lt Epistel välja kohtukulu 10 620 krooni Tallinna linna kasuks. Puudub vaidlus, et OÜ Libertas pankrotivara asus pankrotihalduri ja kostja vahelise kokkuleppe alusel Pikk 39 ruumides kuni 03.03.2003. Hageja omandas OÜ Libertas pankrotivara ja nõudeõiguse enampakkumisel. Pooled vaidlevad vara koosseisu, selle kuuluvuse ja väärtuse üle, samuti selle üle, kelle tegevuse tulemusena kahju tekkis.

3(12)

Esmalt tuleb teha kindaks hagejale kuuluva vara koosseis, selle väärtus omandamise hetkel ja kahju suurus. Kostja väide, et OÜ-l Libertas puudus pankrotivara, sest ajutise halduri aruande kohaselt seda ei olnud, ei ole õige. Ajutise pankrotihalduri ülesanne pankrotimenetluses on anda esialgne hinnang isiku majandusolukorrale vastavalt PankrS § 22 lg-le 2. Tunnistaja Rein Kallaste ütlustega ja OÜ Libertas pankrotimenetluses esitatud ettekandega on tõendatud, et ajutise halduri aruanne ei olnud täielik ja aruande koostamisel puudus ajutisel halduril täielik informatsioon OÜ Liberats tegevuse kohta, sh raamatupidamisdokumentatsioon. Tunnistajate ütluste, OÜ Libertas ja AS Lehekiri vahel sõlmitud lepingu ning halduri ettekandega on tõendatud, et OÜ-l Libertas oli pankrotimenetluse ajal vara, milleks oli baari sisustus ja muud baaritarvikud. Tunnistaja Kairi-Kaia Truusa ütluste kohaselt oli baaris kasutusel baari enda vara, eelkõige mööbel, samuti tarnijatelt renditud vara sh õllekraanid, kohvimasin. Halduri ettekandes esitatud vara nimekiri kattub osaliselt OÜ Hunt Kriimsilm koostatud leiuteatega. Pooled ei vaidle, et Rein Kallaste ja kostja sõlmisid kokkulepe, mille alusel hoiti Pikk 39 ruumides OÜ Libertas pankrotivara. OÜ Hunt Kriimsilm leidis vara Pikk 39 ruumidest. Rendilepingu lõpetamise aktist nähtub, et ruumid lukustati ja pitseeriti. Vara ruumidest ei teisaldatud. Ruumide kasutamise kokkuleppest nähtub, et haldurile tagati juurdepääs Pikk 39 ruumidele. Kõige usaldusväärsemaks tõendiks on halduri esitatud vara nimekiri, sest see koostati ajal, mil halduril oli juurdepääs varale ning enne vara teisaldamist kostja poolt. Lepingule lisatud nimekiri sisaldab samu esemeid. Tuleb järeldada, et OÜ Libertas omandis oli halduri ettekande lisas toodud nimekirjas olevad esemed ja hageja omandas lepingu alusel lepingu lisas nimetatud esemed. Pooled ei vaidle, et vara on vähemalt osaliselt kostja valduses säilinud. Kostja ja OÜ Hunt Kriimsilm koostatud üleandmise-vastuvõtmise akti järgi sai kostja enda valdusesse vara, mis kattub osaliselt halduri ettekandes esitatud vara nimekirjaga. Nimekirjades on erinevusi nii esemete nimetuste kui arvu suhtes. Kostja väitis, et akti alusel temale üle antud esemed on säilinud ja ta on nõus need hagejale üle andma. Hageja seda väidet ümber ei lükanud, leides üksnes, et esemete väärtus on vähenenud. Tunnistaja R. Kallaste ütlustega on tõendatud, et osa halduri ettekandele lisatud nimekirjas olevast varast, nt baari boksid ja baariletid, lammutati, mitte ei võetud kostja valdusesse. Hageja esitas hagiavalduses kõikide esemete väärtused. Halduri ettekandele lisatud nimekirjas ega lepingule lisatud nimekirjas esemete väärtust ei märgitud. TsÜS § 65 järgi on eseme väärtuseks kohalik keskmine müügihind. Hageja omandas vara pankrotivara müümisel enampakkumise käigus. Tehingu väärtust võib käsitleda esemete kogumi väärtusena TsÜS § 65 mõttes. Hageja tehingu väärtust ei avaldanud. Tunnistaja R. Kallaste ütluste kohaselt oli tehingu väärtus mõõdetav kümnete, mitte sadade tuhandete kroonidega. Hageja vara väärtust ei tõendanud. Kahju suuruse kindlakstegemiseks tuleb välja selgitada, kui palju vara väärtus kostja tegevuse tulemusena vähenes. Kahju suuruse ja vara väärtuse vähenemise tõendamine on hageja tõendamiskoormis. Kuna hageja ei tõendanud vara väärtust selle omandamise hetkel ega käesoleval hetkel, ei ole võimalik kahju suurust kindaks teha. Kostja tegevuse õigusvastasuse hindamisel tuleb välja selgitada, kas kostja kohustus pankrotivara hoidma ning millised olid kostja kohustused kostja ja pankrotihalduri vahelise kokkuleppe alusel; kas kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi või oli tema tegevus õigusvastane. Esmalt tuleb anda kokkuleppele õiguslik kvalifikatsioon. Hageja leidis, et OÜ Libertas pankrotihalduri ja kostja vahel oli 11.11.2002 sõlmitud hoiuleping pankrotivara hoidmiseks. Kohus ei nõustud hageja poolt kokkuleppele antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Kokkuleppe esemeks on

4(12)

Pikk 39 asuvate ruumide kasutamine, mitte seal asuva vara hoid. Seega on tegemist üürilepinguga, mille tähtaeg määrati ära ruumide kasutamiseks sõlmitava uue üürilepingu sõlmimisega. Tähtaja möödudes kohustus pankrotihaldur ruumid vabastama. Seega ei olnud kostjal lepingust tulenevat kohustust hoida hageja või OÜ Libertas vara hoiulepingu mõistes. Vaidlust ei ole, et üürileping on lõppenud. Kostja ja pankrotihalduri vahelisest kirjavahetusest nähtub, et kostja palus korduvalt vara Pikk 39 ruumidest teisaldada selleks, et kostja saaks ruumid OÜ-ga Hunt Kriimsilm sõlmitud lepingu alusel viimasele üle anda. Kokkuleppes ei sätestatud, mida kostja võis teha juhul, kui üürnik jättis täitmata ruumide vabastamise nõude. Ka VÕS § 334 ei sätesta olukorda, kus üürileandjal on valdus ruumide üle, kuid üürnik ei ole ruume oma asjadest vabastanud. Kohus leidis, et kostja tegevus, mille käigus ruumides olev vara võeti kostja valdusesse pärast seda, kui pankrotihaldur seda üüritud ruumidest ära ei viinud, ei ole õigusvastane ka VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi, sest kostja käitumist saab tõlgendada kui VÕS § 1045 lg 2 p 4 sätestatud omaabi. Kostja käitumine ei olnud lepingu rikkumine ega ka õigusvastane, seega puudub põhjuslik seos kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel. Vaidlust ei ole, et vara on vähemalt osaliselt säilinud. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja nõue hüvitada vara täies ulatuses. VÕS § 132 lg 1 järgi on isikul õigus nõuda asja hävimisest või kaotsiminekust tulenevat kahjuhüvitist, kahjuhüvitise määramisel tuleb arvestada, et vara väärtus oli oluliselt vähenenud võrreldes samaväärse uue asjaga. Hageja omandas aastaid kasutusel olnud baari sisustuse, mille väärtus ei ole võrreldav uue sisustusega. Hageja väide, et varal on väärtus vaid tervikvarana, on paljasõnaline. Baari sisustus ei ole niivõrd originaalne või unikaalne esemete kogum, mida ei saaks üksikesemetena kasutada. Hagejal on õigus nõuda hüvitist vaid säilimata vara osas ja säilinud vara kahjustumise eest, kuid kuna hageja ei tõendanud vara väärtust selle omandamisel ega nüüd, samuti vara vähenemist ajal, mil see oli kostja valduses, ei ole hageja nõue põhjendatud. Kostja teavitas korduvalt pankrotihaldurit ja hagejat võimalusest vara kostja valdusest ära viia, kuid hageja ega pankrotihaldur seda ei teinud. Kostja käitumist tuleb käsitleda võlausaldaja vastuvõtuviivitusena VÕS § 119 lg 1 tähenduses. Kohus ei saanud kostja nõuet pankrotihalduri vastu tasaarvestada hagejaga. Tasaarvestada saaks vaid hageja ja kostja vahelisi üheliigilisi nõudeid. Kostja leidis, et kahju tekitas pankrotihaldur Rein Kallaste, seega ei ole kostja nõue suunatud hageja, vaid kolmanda isiku vastu ja seda ei saa käesolevas menetluse tasaarvestada. OÜ Libertas ja kostja vahel sõlmitud rendilepingute p 4.1 järgi tuli parenduste teostamine eelnevalt lepingupoolte vahel kokku leppida. Hageja ei tõendanud, et OÜ Libertas tegi parendusi hageja näidatud suuruses, samuti, et kostja nõustus lepingu eritingimustena tehtud parendustega. Seega ei tõendanud hageja parenduste hüvitamise eelduseks oleva kostja nõusoleku olemasolu ja ka selles osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused OÜ Epistel palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 307 115 krooni. Maakohus kohaldas vääralt protsessiõigusnormi ja materiaalõigusnormi ning hindas valesti tõendeid. Maakohus ei arvestanud ringkonnakohtu 25.11.2005 otsuse seisukohtadega. Kohus ei põhjendanud, miks ta arvas, et vara on säilinud. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud OÜ Epistel poolt 31.05.2005 korraldusega nr 1/1 moodustatud komisjoni kirjalikku aruannet seoses Tallinna linna poolt omastatud Hella Hundi pubi mööbliga. Komisjoni järelduste kohaselt ei vasta vara nimekirjale, vara ei ole komplektne ega töökorras (v.a toolid teadmata koguses). Vara, mida Angela Treial väidetavalt kogus Hella Hundi pubist, teisaldamist ei soovitud. Keldris olev vara ei vastanud

5(12)

komisjonile esitatud Kairi-Kaia Truusa koostatud vara nimekirjale, OÜ Lehekiri ja OÜ Libertas vahel 21.11.2000 sõlmitud lepingule lisatud vara nimekirjale ja OÜ Libertas pankrotihalduri Rein Kallaste koostatud vara nimekirjale. Asjad on saanud füüsiliselt vigastada. Komisjon soovitas võtta vastu nimekirjale ainsana vastava vara – toolid, kuid pärast täiendavat ülevaatamist, kuna eeldatavalt sai vara teisaldamise käigus kannatada. Komisjoni järeldustest tulenes, et vara ei ole säilinud ja kohus järeldas ebaõigesti, et hageja ei lükanud ümber väidet, et kostjale akti alusel üle antud esemed on säilinud ja ta on need nõus hagejale üle andma. Hageja ei saanud kostja lõhutud sisustust vastu võtta. Kohtu seisukoht, et tunnistaja R. Kallaste ütlustega leidis tõendamist, et osa halduri ettekandele lisatud nimekirjas olevast varast, nt baariboksid ja baariletid, lammutati, mitte ei võetud kostja valdusesse, on ekslik. Baariboksid ja baariletid demonteeriti teisaldamise eesmärgil, kuna tervikesemetena ei mahtunud need ustest välja. 03.03.2003 kaotas OÜ Libertas valduse kogu pankrotivarale, sh demonteeritud baariboksidele ja baarilettidele. Kohus leidis ebaõigesti, et halduri ettekandele lisatud nimekirjas ega lepingule lisatud nimekirjas ei märgitud esemete väärtust. OÜ Lehekiri ja OÜ Libertas vahel sõlmitud lepingus märgiti vara soetamismaksumuseks 2 467 158,40 krooni. Samuti esitas hageja pankrotihaldur R. Kallaste 26.12.2003 hinnangu, mis esitati enampakkumisel osalejatele, kuna halduril puudus valdus varale. Maakohus jättis nimetatud tõendid põhjendamatult hindamata. Maakohus eksis, asudes tuvastama õigussuhet. Ringkonnakohus tuvastas 25.11.2005 otsuses, et vara võeti hoiule, seega on tegemist hoiusuhtega. Maakohus leidis, et hageja ei avaldanud tehingu väärtust. Nõude omandamise hind ei näita vara tegelikku väärtust. Väär on kohtu seisukoht, et vara väärtuse vähenemine on hageja tõendamiskoormis. Kohus pidi välja selgitama, kas hagejal on õigustatud huvi osa vara vastuvõtmiseks. Tõendamiskoormis, tõendamaks, milline osa varast on säilinud, lasub kostjal. Ringkonnakohus, leides, et vara väärtuse tõendamiskoormis lasub hagejal, pidas silmas nimekirjas oleva pankrotivara maksumust. Vara väärtuse vähenemine on kostja tõendamiskoormis. Hageja esitas pankrotihalduri arvamuse, kuid kohus ei andnud sellele hinnangut. Ekslik on maakohtu järeldus, et 11.11.2002 leping on üürileping ning kostjal ei olnud kohustust vara hoida hoiulepingu mõttes. Kokkuleppe sõlmimise eesmärgiks oli mitte ruumide üürimine, vaid võimaldada haldurile ruumide kasutamine ja vara hoid, kuna pankrotivara teisaldamine võttis aega. Kohus ei arvestanud, et 20.03.2003 sõlmiti üürileping OÜ Hunt Kriimsilm ja Tallinna linna vahel, kuid juba 03.03.2003 võeti pankrotivara teisaldamiseks ettevalmistusi tegevatelt inimestest ära võtmed. Kohtu järeldus, et kostja täitis kokkulepet, mis pidi lõppema uue üürilepingu sõlmimisega, on vale – alles 17 päeva hiljem sõlmiti uus leping. Seega lõpetati hagejaga sõlmitud leping õigusvastaselt. Isegi kui eeldada, et tegemist oli üürisuhtega, lõpetas kostja üürisuhte ennetähtaegselt. VÕS § 307 lg 1 kohaselt, kui üürnik soovib ruumides leiduvaid asju ära viia, võib üürileandja asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Käesolevas asjas hageja nõuet ei esitanud ja pankrotivara kinnipidamine oli õigusvastane. Kuna kostjal ei ole vara säilinud tervikvarana ja kasutuskõlblikuna, soovis hageja sisustuse väärtust rahas. TsMS § 376 lg 7 kohaselt võib hageja nõuda esialgses nõudes nimetatud eseme asemel eset asendavat hüvitist rahas.

6(12)

Kohtu järeldus, et kostja palus korduvalt pankrotivara teisaldada, ei tulene faktilistest asjaoludest. 09.01.2003 kirjaga palus OÜ Libertas väljastada Pikk 39 maja võtmed. Tallinna Kesklinna Valitsus vastas 26.02.2003 kirjaga, et võtmete dublikaati pole tehniliselt võimalik valmistada. Paluti ette valmistada OÜ Libertas pankrotivara ümberkolimine. 03.03.2003 võtsid Tallinna Kesklinna Valitsuse töötajad etteteatamata Pikk 39 pankrotivara teisaldamist korraldanud inimestelt ära Pikk 39 hoone võtmed. Sellega rikkus Tallinna Kesklinna Valitsus 11.11.2002 kokkulepet ja tegi OÜ Libertas haldurile võimatuks pankrotivara kättesaamise. Nimetatud tegevuse tulemusel kaotas OÜ Libertas pankrotivarale valduse. 20.03.2003 sõlmisid Tallinna linn ja OÜ Hunt Kriimsilm üürilepingu Pikk 39 hoone mitteeluruumide kasutamiseks. 28.04.2003 teatas OÜ Hunt Kriimsilm Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakonda, et OÜ Hunt Kriimsilm sõlmis Tallinna linnaga üürilepingu Pikk 39 mitteeluruumide kasutamiseks ja leidis hoone esimeselt korruselt ja keldrikorruselt erinevaid asju; OÜ Hunt Kriimsilm teatas, et kuna talle ei ole teada vara kaotaja või omanik, teatab OÜ Hunt Kriimsilm politseile leiust ja kaalub võimalust leitud asjad avalikul enampakkumisel võõrandada. Ärakirjad saatis OÜ Hunt Kriimsilm OÜ-le Libertas ja Tallinna Kesklinna Valitsusele. 06.05.2003 pöördus OÜ Libertas haldur OÜ Hunt Kriimsilm poole kirjaga, milles palus mitte takistada pankrotivara üleandmist OÜ-le Libertas. Kirjas meenutas haldur leiuteate allkirjastanud OÜ Hunt Kriimsilm juhatuse liikmetele Marek Reinaasale ja Tõnis Tammele, et pärast OÜ Libertas pankroti väljakuulutamist oli haldur korduvalt telefoniühenduses vandeadvokaat T. Tammega, kes tutvustas ennast grupi isikute esindajana, kes tunnevad huvi Pikk 39 ruumide rentimise ja ruumides asuva OÜ Libertas pankrotivara ostmise vastu. 13.02.2003 kohtus OÜ Libertas haldur T. Tamme ja M. Reinaasaga. Eelnevalt faksis haldur pankrotivara nimekirja. Haldur informeeris nimetatud isikuid võlausaldajate üldkoosoleku 28.01.2003 otsusest müüa OÜ Libertas pankrotivara enampakkumisel tervikvarana alghinnaga 600 000 krooni. T. Tamme tegi ettepaneku, et Hunt Kriimsilm ostab OÜ Libertas pankrotivara 50 000-60 000 krooni eest. Selline pakkumine OÜ Libertas võlausaldajaid ei rahuldanud. 16.05.2003 vastuses OÜ Hunt Kriimsilm avaldusele leiu kohta märkis Tallinna Politseiprefektuur, et OÜ Libertas pankrotivara ei saa käsitleda leiuna, AÕS § 40 kohaselt võib sel viisil saadud valdust käsitleda omavolina. Vaatamata politsei seisukohale OÜ Libertas pankrotivara haldurile üle ei antud. OÜ Libertas pöördus korduvalt Tallinna Kesklinna Valitsuse, Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Linnavolikogu poole. Tallinna Kesklinna Valitsus teatas OÜ-le Libertas korduvalt erinevaid tähtaegu, millal Tallinna Kesklinna Valitsus annab pankrotivara välja, kuid pankrotivara ei väljastatud. 15.08.2003 akti järgi sedastasid kohalolijad, et aadressil Pikk 39 asuvale OÜ Libertas pankrotivarale puudub ligipääs. Seadusliku valdaja OÜ Hunt Kriimsilm esindaja keeldus kohale tulemast. 24.10.2003 väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus enampakkumisteade, mille kohaselt OÜ Libertas (pankrotis) pankrotihaldur müüs avalikul kirjalikul enampakkumisel alghinda määramata pankrotivarana pubi „Hell Hunt” mööbli, sisseseade ja inventari koos kõigi õiguste, kohustuste ja nõuetega, mis on tekkinud seoses pubi „Hell Hunt” endise asukoha Tallinn Pikk 39 ruumide kasutamise, parendamise, ümberehitamise ja OÜ Libertas (pankrotis) pankrotivara kinnipidamisega kolmandate isikute poolt. Teate kohaselt ei ole mööbel, sisseseade ja inventar OÜ Libertas (pankrotis) valduses. Enampakkumisel osalejatele andis pankrotihaldur Rein Kallaste 27.12.2003 hinnangu, kuna pankrotihalduril puudus valdus varale. Asjakohatu on kohtu järeldus, et kokkuleppes ei sätestatud, mida kostja võis teha juhul, kui üürnik jättis täitmata ruumide vabastamise nõude. Hagejal oli ruumide kasutamiseks kokkulepe kostjaga, mida kostja rikkus. Kostja ei nõudnud üürnikult ruumide vabastamist enne 11.11.2002 kokkuleppes toodud tähtaja lõppemist. Paljasõnaline on kohtu järeldus, et kostja tegevus, mille käigus ruumides olev vara võeti kostja valdusesse pärast seda, kui pankrotihaldur seda üüritud ruumidest ära ei viinud, ei ole õigusvastane

7(12)

VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Kostja käitumist saab tõlgendada kui VÕS § 1045 lg 2 p 4 sätestatud omavoli. Kohus ei toonud välja tegelikku kaitstavat õigushüve. Kuna OÜ-l Libertas oli kehtiv kokkulepe ruumide kasutamiseks, oli hoopis OÜ-l Libertas õigus kasutada omaabi, kasutades jõudu otsese valduse kaitseks ja AÕS § 41 lg 3 kohaselt võtta kinnisasi oma võimu alla tagasi. Väär on kohtu järeldus, et kuna kostja käitumine ei olnud lepingu rikkumine ega õigusvastane, ei ole põhjuslikku seost kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel. Kostja katkestas hageja valduse kehtiva kokkuleppe jooksul. Kostja andis üle hagejale kuuluva ja kostja hoiul oleva vara OÜ-le Hunt Kriimsilm, andmata eelnevalt hagejale võimalust pankrotivara teisaldada. Kostja rikkus lepingut, katkestades hageja valduse, mis on õigusvastane käitumine. Kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos - kui kostja ei oleks hageja valdust katkestanud, oleks hageja saanud kätte pankrotivaraks oleva pubi „Hell Hunt“ sisustuse tervikvarana ning kahju ei oleks tekkinud. Põhjendatud ei ole maakohtu järeldus, et hageja väide, et varal on väärtus vaid tervikvarana, on paljasõnaline. Pubi sisustus koosneb komplektis olevatest, sisekujundaja poolt kokku sobitatud esemetest. Pubi „Hell Hunt“ eriliseks väärtuseks oli asjaolu, et pubi oli esimene omataoline Eestis ja kunagi Eesti poliitikute tavaliseks kohtumispaigaks. Hagejal oli huvi omandada kogu pubi sisustus selleks, et sisustada terviklik söögikoht kunagise pubi Hell Hunt mööbliga, hagejal puudus huvi üksikute säilinud esemete suhtes. Maakohus tõi välja, et kostja soovis mööblit üle anda. Kostja võis iseenesest soovida sisustust üle anda, kuid kuna Pikk 39 otsene valdus oli eelnevalt üle antud hagejaga kooskõlastamata OÜ-le Hunt Kriimsilm, ei õnnestunud mööblit teisaldada, kuna OÜ Hunt Kriimsilm esindajad ei tulnud mitmeid kordi kohale ja ei avanud uksi. Selle kohta koostati 15.08.2003 akt. OÜ Libertas vara oli hoiulepingu alusel Tallinna Kesklinna Valitsuse valduses Pikk 39 hoones. Asja materjalidest nähtuvalt palus OÜ Libertas korduvalt hoiuleantud vara tagastada, kuid seda ei tehtud. Hoidja pidi hoiuleandjale viivitamata teatama VÕS § 895 lg 1 kohaselt valduse kaotusest. Hageja esitas hagiavalduse alusena vara nimekirja. Kogu vara realiseerimisväärtuseks oli 307 115 krooni. Vara soetamisväärtus oli märksa suurem. Kostja vara hinnale vastu ei vaielnud, ebaõige on väide, et vara hind on tõendamata. Hageja ei nõustunud maakohtu järeldusega, et hageja ei tõendanud, et kostja nõustus parendustega, samuti, et parendused tehti hageja näidatud suuruses. OÜ Lehekiri ja OÜ Libertas vahel sõlmitud ostu-müügilepingule lisatud kaupade nimekirjast nähtub, et üle anti mh ruumide rekonstrueerimine kui tervik. Hageja tõendas piisavalt parenduste tegemist ja omandamist. Hageja ei nõustunud kohtu õigusliku käsitlusega parenduste osas. VÕS § 359 lg 1 kohaselt, kui rendilepingu lõppemisel ilmneb, et rendilepingu eseme väärtus on rendileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu kestvalt oluliselt suurenenud, võib rentnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist; lg 2 kohaselt võib rentnik nõuda päraldiste väärtuse suurenemise hüvitamist, mis saavutati tema töö või kulutustega. Rendilepingu p 4.2 kohaselt lähevad rendileandja loata tehtud parendused, mida pole võimalik rendile antud vara kahjustamata eraldada lepingu lõppemisel või lõpetamisel, tasuta üle Tallinna linna omandisse. 24.10.2002 aktist tulenevalt leppisid OÜ Libertas ja Tallinna Kesklinna Valitsus kokku, et mitteeluruumide rendilepingust tulenevad nõuded kuuluvad rahuldamisele pankrotimenetluse käigus. Parenduste väljamõistmisel kostjalt ei kuulu kohaldamisele mitteeluruumi rendilepingu p 4. Parendusi tuleb käsitleda alates pankroti väljakuulutamisest pankrotivarana, millega teeb tehinguid pankrotihaldur. Pankrotivara nimekirja kohaselt teostati renditud ruumidele parendusi (ruumid rekonstrueeriti)

8(12)

summas 1 036 299,83 krooni. Parenduste osas välistamise taotlust rendileandja pankrotihaldurile ei esitatud, seega muutusid parendused pankrotivaraks ja OÜ Libertas (pankrotis) kaotas valduse pankrotivarale kostja ebaseaduslike õigustoimingute tulemusel. Kostja tegi pankrotivaraga mitmeid tehinguid, sh võimaldas järgmisel ruumide üürnikul käsitleda seda leiuna. Kostja tegevuse tulemusel kaotas hageja valduse varale ja sai kahju. Asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kostja käitumine on põhjuslikus seoses OÜ-le Libertas tekkinud kahjuga - kostja takistas OÜ Libertas juurdepääsu pankrotivarale; ei andnud OÜ-le Libertas pankrotivara kätte; andis ruumid, kus OÜ Libertas pankrotivara paiknes, üürile OÜ-le Hunt Kriimsilm, rikkudes sellega 11.11.2002 lepingut ja vara hoiu sätteid. Viidatud asjaolud on põhjuslikus seoses OÜ Libertas vara kaotsimineku ja OÜ Libertas valduse kaotamisega pankrotivarale. Vastus apellatsioonkaebusele Tallinna linn ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsusega hagi osaliselt rahuldada. Asja lahendamiseks pidi maakohus esmalt kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte. Varasemad üürilepingud OÜ Libertas ja kostja vahel Tallinnas Pikk t 39 asuvate ruumide kasutamiseks sõlmiti 13.11.2000 ja 23.11.2000 ning need lõpetati 24.10.2002. 11.11.2002 sõlmiti OÜ Libertas ja kostja vahel dokument pealkirjaga „Kokkulepe ruumide kasutamiseks“ (lk 28), mille p 1.1 järgi anti kostja poolt OÜ-le Libertas ajutiseks kasutamiseks pankrotivara hoidmisel Tallinnas Pikk t 39 paiknevad ruumid suurusega 392 m2. Punkt 1.2 järgi kehtis kokkulepe kuni kolmanda isikuga uue äriruumi üürilepingu sõlmimiseni ja p-d 2.1 ja 2.2. sätestasid ruumide kasutamise eest tasumise korra. VÕS § 271 järgi kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et OÜ Libertas ja kostja vahel oli üürisuhe. Ebaõige on kaebaja väide, et 11.11.2002 sõlmitud kokkuleppega on kostja võtnud endale kohustuse hageja vara hoidmiseks. Kostja on andnud kokkuleppega ruumid OÜ Libertas pankrotihalduri kasutusse, kellel oli õigus kasutada üüritud ruume pankrotivara hoidmiseks. Lepingust ei tulene kostja kohustust vara hoidmiseks. Vara, mille väärtuse hüvitamist hageja nõuab, paiknes hageja väidete kohaselt üüritud ruumides. Maakohus on eeltoodu õigesti tuvastanud. Ebaõige on kaebaja väide, et ringkonnakohtu 25.11.2005 otsusega on tuvastatud, et poolte vahel oli hoiuleping. Sellist järeldust ringkonnakohtu otsusest ei tulene. OÜ Libertas pankrotihalduri Rein Kallaste 06.03.2003 kirja (lk 31) kohaselt on Tallinna Kesklinna Valitsus talle 26.02.2003 kirjaga teatanud, et Pikk t 39 ruumidele on leitud üürnik, kellega sõlmitakse leping. VÕS § 309 lg 1 järgi lõpeb üürileping tähtaja möödumisel. Kuna tähtaeg oli kokku lepitud kokkuleppe p-s 1.2 tingimuse saabumisel ja tingimus oli saabunud, siis üürileping lõppes. Kaebaja on apellatsioonkaebuses esitanud väite kostja poolt üürilepingu õigusvastase lõpetamise kohta. Kolleegium jätab väite tähelepanuta, kuna üürilepingu lõpetamise seaduslikkus ei ole käesolevas asjas vaidluse esemeks ja kaebaja ei ole ka uue asjaolu esitamist oma kaebuses põhistanud (TsMS § 652 lg 4). VÕS § 334 lg 1 järgi tuleb üüritud asi tagastada seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Eeltoodu tähendab kolleegiumi arvates ka seda, et üürnik on kohustatud lepingu lõppemisel üüritud ruumidest ära viima talle kuuluvad asjad. Vaidlust ei ole selles, et 03.03.2003 soovis pankrotihaldur vara Pikk t 39 ruumidest ära viia, kuid kostja töötaja

9(12)

takistas tal seda tegemast, väites, et kolimisel on kahjustatud üüritud ruume. OÜ Libertas pankrotivara hulka kuuluvad asja jäid Pikk t 39 ruumidesse, mis 20.03.2003 uue üürilepingu sõlmimisel anti OÜ Hunt Kriimsilm kasutusse. Asjad viidi 24.03.2004 kostja poolt Tallinnas Aia t 20 asuvatesse ruumidesse. Toimiku materjalide kohaselt on OÜ Libertas pankrotihaldur pöördunud 2003 aastal mitmel korral kostja ja ruume üüriva OÜ Hunt Kriimsilm poole nõudega asjade väljaandmiseks (lk 32, 34, 36, 37). Kirjaga 17.03.2003 (lk 88) on kostja tunnistanud, et tegemist on OÜ Libertas pankrotivaraga, kuid nõustunud seda välja andma ainult juhul, kui talle esitatakse pankrotivara täielik nimekiri. Samas on kostja 20.03.2003 andnud ruumid koos sinna jäänud OÜ Libertas pankrotivaraga üürile OÜ-le Hunt Kriimsilm. Vastavalt kostja kirjale 06.08.2003 (lk 40) on kostja nõustunud asju välja andma, kuid 15.08.2003 koostatud akti (lk 42) kohaselt ei olnud võimalik asju kätte saada, kuna kohale ei ilmunud Pikk t 39 ruumide valdaja OÜ Hunt Kriimsilm esindaja. Kolleegium leiab, et kostjal ei olnud õigust takistada OÜ-d Libertas ära viimast üüritud ruumidest oma asju. Andes ruumid üürile uuele üürnikule koos seal olnud varaga, jäi vara säilimise eest vastutavaks kostja kui üürileandja. Kostja on küll väitnud, et OÜ Libertas pankrotihaldur lõhkus üüritud ruume ja tekitas sellega kostjale varalise kahju, kuid kostja ei ole kunagi väitnud, et ta oleks soovinud kasutada VÕS § 305 lg-s 1 ja 307 lg-s 1 sätestatud pandiõigust. Seega oli kostja kohustatud üürilepingu lõppemisel võimaldama OÜ-l Libertas kätte saada üüritud ruumides paiknevad ja talle kuuluvad asjad. Kuna kostja takistas OÜ-l Libertas täitmast oma VÕS § 334 lg-s 1 sätestatud kohustust vabastada üüritud asi, siis ei olnud OÜ Libertas oma kohustuse täitmisel viivituses. Maakohtu sellekohane järeldus ei olnud õige. Hageja ei nõua AÕS § 80 lg 1 ja 2 alusel kostja valdusest OÜ-le Libertas kuulunud asju oma valdusesse, vaid väidab, et 09.01.2004 lepinguga OÜ-lt Libertas omandatud vara ei ole kostja süül säilinud või on muutunud kasutuskõlbmatuks, mistõttu nõuab hageja temale tekkinud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks on hagejale kahju tekkimine, see tähendab, et tuleb tuvastada, millised varem OÜ-le Libertas kuulunud asjad, mille suhtes on hageja omandanud väljanõudeõiguse, olid /on/ kostja valduses, kas need on säilinud ja juhul kui need ei ole säilinud, siis milline oli nende väärtus. OÜ Libertas pankrotihalduri Rein Kallaste ütluste (lk 270) kohaselt ei andnud võlgnik talle vara nimekirja ja raamatupidamine oli algeline. Vaatamata OÜ Libertas raamatupidamise puudumisele on maakohus õigesti tuvastanud, et OÜ-le Libertas kuulus pankroti väljakuulutamisel pubi „Hell Hunt“ mööbel ja inventar. Hageja on esitanud kohtule OÜ Libertas ja OÜ Lehekiri vahel 21.11.2000 sõlmitud asjade müügilepingu (lk 54-56). Lepingu lisas on fikseeritud müüdud asjad. OÜ Libertas juhatuse liige Kairi-Kaia Truusa on koostanud pankrotivara nimekirja (lk 51-53). Samuti on nimekirja koostanud pankrotihaldur Rein Kallaste, kes tunnistajana selgitas, et ta oli Pikk t 39 asuva vara koosseisust teadlik. OÜ Hunt Kriimsilm on 28.03.2003 esitanud Kesklinna Politseijaoskonnale avalduse (lk 10) Pikk t 39 üüritud ruumides asuva leitud vara suhtes. Kolleegium leiab, et eeltoodud tõenditest on maakohus teinud õige järelduse, et OÜ-le Libertas kuulusid pubis „Hell Hunt“ asunud asjad. Kostja on hagile vastuväitena väitnud, et vara võis kuuluda mitte OÜ-le Libertas, vaid kolmandatele isikutele. Kuna OÜ Libertas pankrot oli välja kuulutatud, siis oli isikutel, kelle vara võis olla OÜ Libertas valduses, õigus esitada vara välistamiseks avaldus. Pankrotihalduri kinnituse kohaselt on vara välistamise avalduse esitanud ainult OÜ Flore Keemia (lk 60) pesuaine dosaatorile, mis ei sisaldu esitatud pankrotivara nimekirjas. Kolleegium arvates tuleb OÜ-le Libertas kuulunud ja Pikk t 39 jäänud asjade koosseisu kindlakstegemisel lähtuda OÜ Hunt Kriimsilm poolt Kesklinna Politseijaoskonnale esitatud avalduses fikseeritud asjade nimekirjast, kuna need asjad asusid 20.03.2003 Pikk t 39 asuvates ruumides. OÜ Lehekiri ja OÜ Libertas vahel sõlmitud müügilepingu lisas olev vara kattub hageja poolt nõutud varaga osaliselt ning arvestades, et leping sõlmiti novembris 2000, võisid osa ostetud asjadest olla 2002. a lõpuks võõrandatud või hävinud. Samuti ei kattu OÜ-lt Lehekiri ostetud vara

10(12)

täielikult pubis olnud vara koosseisuga. Ostetud vara hulgas ei ole näiteks lauanõusid ja muud taolist toitlustusasutuste tegutsemiseks vajalikku väikeinventari. Kolleegiumi arvates ei ole õige lähtuda ka pankrotihalduri ja juhatuse liikme Kairi-Kaia Truusa koostatud vara nimekirjadest, kuna pankrotivara nimekirjad on tehtud eeltoodud isikute mälu järgi ajal, kui vara ei olnud enam OÜ Libertas valduses. Eeltoodu tõttu tuleb usaldusväärseks lugeda OÜ Hunt Kriimsilm poolt 28.03.2003 tehtud avalduses sisalduv vara nimekiri. Üldjoontes samas koosseisus on OÜ Hunt Kriimsilm andnud asjad üle 24.03.2004 (lk 82-83) Tallinna linnale. Erinevad on toolide arv, mis leiu kohta tehtud avalduses oli 53, kuid kostjale anti üle 73 tooli, ja baaripukkide arv, mis oli kostjale üleandmisel 12. OÜ Hunt Kriimsilm avaldust ja hagiavalduses toodud asjade nimekirja võrreldes leiab kolleegium, et tõendatud on alljärgnevate OÜ Libertas (pankrotis) kuulunud asjade, mis on võõrandatud hagejale, jäämine kostja valdusse: televiisor, kõrge baaripukk 12 tk, puidust riidenagi 3 tk, toolid 73 tk., klaasseintega puidust riiul (baaririiul) 7 tk, taldrikud 28 tk, alustaldrikud 60 tk, supikausid 21 tk, lauad 3 tk, lauajalad 19 tk, lauaplaadid 23 tk, lauajala alused 21 tk, õlleklaasid 30 tk, kohvialustassid 45 tk, kohvitassid 5 tk, kohvikruusid 29 tk, joogiklaasid 41 tk, klaaskausid 40 tk, õllekraan 2 tk, arvuti ekraan ja klaviatuur 4 tk, kassaaparaat, erinevad reklaammaterjalid (sildid jne), tekstiilkattega diivani- ja istmepadjad 71 tk (hageja loetelus on toodud diivanid), õllejahutusseade ja kraan, helivõimendi, CD mängija, arvuti ja monitor, printer, pliit Zanussi, lauaventilaator, külmkapp 6 tk, nõudepesumasin, fritüür, praeahi, röster, kohviaparaat, kartulikoorija ja piljardilaud. Hageja ja OÜ Libertas vahel 09.01.2004 sõlmitud pankrotivara ostu-müügilepingu ja nõudeõiguse loovutamise lepingu lisas nr 1 (lk 45-49) on loetletud, millised Pikk t 39 asunud asjad võõrandati. Hageja nimetatud asjade hulgas olid toodud ka sellised asjad, mis on hoone olulised osad (näiteks keerdtrepp, kamin, vitraažaknad, seinte tahveldus ja muu taoline), mis olid üüritud ruumide osaks ja mis on käsitatavad parendustena ning mille saatus on määratud 13.11.2000 ja 23.11.2000 sõlmitud rendilepingute p-des 4. Hageja rendilepingutele tuginedes nõuet esitanud ega põhistanud ei ole. Apellandi väide, et pärast pankroti väljakuulutamist muutusid parendused pankrotivaraks, millega sai tehinguid teha ainult pankrotihaldur, on meelevaldne. Pankroti väljakuulutamine ei muuda parenduste õiguslikku olemust. Kostja ning OÜ Libertas vahel 24.10.2002 sõlmitud kokkulepe puudutab ainult rendilepingutest tulenevaid rahalisi nõudeid, mitte aga parendusi. Hageja on väitnud, et asjad on hävinud või rikutud, mistõttu ei ole võimalik neid tagastada. Oma väidete tõendamiseks on hageja esitanud kohtule hageja poolt moodustatud komisjoni 31.05.2005 tehtud aruande ja fotod Aia t 20 asuvatest asjadest (lk 154-174). Kostja on nõustunud, et fotod kajastavad tegelikku olukorda (lk 180), kuid väitnud, et asjad on korras, kuid kaetud ainult tolmuga. Kolleegium leiab, et arvestades fotodel nähtuvat asjade hoidmise viisi ja asjade välimust, on tõepärane, et asjad ei ole säilinud või on nad olulisel määral rikutud, mis välistab nende kasutamise sihtotstarbeliselt. Ainukesena on fotodelt tuvastav, et säilinud on toolid, mida on võimalik hagejale tagastada. Hageja ise on algselt samuti soostunud toolide tagastamisega, kuid hiljem keeldunud toole vastu võtmast, ilma et ta oleks seda põhjendanud. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellele sarnase õiguse rikkumisega. Kuna OÜ Libertas omandit oli rikutud, siis oli kostja tegutsemine õigusvastane. VÕS § 1050 lg 1 järgi kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Seega kahju tekitaja süüd eeldatakse. Kostja ei ole tõendanud, et ta pole kahju tekkimises süüdi. Kuna eelnevalt on tuvastatud, et kostja on võtnud OÜ Libertas asjad ilma õigusliku aluseta oma valdusesse ja keeldunud neid pikema aja vältel välja andmast ning ladustanud need viisil, mis ei taganud asjade säilimist, on kostja käitunud süüliselt. Kuna kostja ei ole järginud käibes vajalikku hoolt, siis on ta tegutsenud VÕS § 104 lg-st 3 tulenevalt hooletult. Kostja tegevuse ja saabunud kahju vahel on põhjuslik seos.

11(12)

Juhul, kui kostja ei oleks takistanud OÜ-l Libertas asju üüritud ruumidest ära viimast või hoidnud neid viisil, mis oleks taganud asjade säilimise, ei oleks kahju tekkinud. VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Asjade väärtused on hageja toonud hagiavalduses. Kostja on väitnud, et asjade väärtus on tõendamata, kuid oma vastuväiteid ei ole ta konkretiseerinud ega esile toonud, milline võiks olla hageja asjade väärtus tema arvates. Kostja ei ole väitnud, et hageja esitatud asjade väärtus oleks ebamõistlikult suur. Kolleegium leiab, et kahju suuruse kindlakstegemisel on võimalik lähtuda hageja poolt hagis välja toodud asjade väärtusest, mis ei ole kolleegiumi arvates suurem tavapärasest. Hageja poolt väljatoodud väärtuse alusel on hagejale asjade hävimisega tekkinud kahju alljärgnev: televiisor 2 000 kr, kõrge baaripukk 12 tk kokku 1 200 krooni, puidust riidenagi 3 tk 300 krooni, klaasseintega puidust riiul (baaririiul) 7 tk 10 000 krooni, taldrikud 28 tk 280 krooni, alustaldrikud 60 tk 600 krooni, supikausid 21 tk 210 krooni, lauad 26 tk 2 600 krooni (3 lauda ja 23 lauaplaati ja muud detailid), õlleklaasid 30 tk 300 krooni, kohvialustassid 45 tk 450 krooni, kohvitassid 5 tk 50 krooni, kohvikruusid 29 tk 290 krooni, joogiklaasid 41 tk 410 krooni, klaaskausid 40 tk 400 krooni, õllekraan 2 tk 600 krooni, arvuti ekraan ja klaviatuur 4 tk 800 krooni, kassaaparaat 4 000 krooni, erinevad reklaammaterjalid (sildid jne) 750 krooni, tekstiilkattega diivani- ja istmepadjad 71 tk 900 krooni (hageja loetelus on toodud diivanid), õllejahutusseade ja kraan 400 krooni, helivõimendi 500 krooni, CD mängija 400 krooni, arvuti ja monitor 1 200 krooni, printer (paljundusaparaat) 1 000 krooni, pliit Zanussi 300 krooni, lauaventilaator 70 krooni, külmkapp 6 tk 1 100 krooni, nõudepesumasin 2 000 krooni, fritüür 400 krooni, praeahi 2 000 krooni, röster 50 krooni, kohviaparaat 400 krooni, kartulikoorija 500 krooni ja piljardilaud 10 000 krooni. Kokku 46 460 krooni. Eeltoodud osas tuleb kahju kostjalt hageja kasuks välja mõista. Apellant on väitnud, et pubi „Hell Hunt“ sisseseade oli unikaalne, kuna oli tegemist esimese väga populaarse pubiga Eestis. Apellant ei ole oma väidet konkretiseerinud ja seostanud seda tema poolt nõutud asjade väärtusega. Maakohus on andnud hageja sellekohasele väitele õige hinnangu. Kostja vastuväite, mille kohaselt oli Tallinna linnal õigus tasaarvestada hageja nõue tema vastu Tallinna linna nõudega OÜ Libertas pankrotihalduri Rein Kallaste vastu kahju hüvitamiseks, mis oli tekkinud seoses Pikk t 39 ruumide lõhkumisega, ei andnud alust jätta hagi rahuldamata. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal on õigus oma nõue esitada mitte hageja, vaid kahju tekitanud isiku vastu. Kohtukulude jaotamisel tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt käesolevas asjas menetluskulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel lähtuda enne 01.01.2006 kehtinud seadusest. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt võib hagi osalisel rahuldamisel kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kolleegium leiab, et kummagi poole kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar

12(12)