2-03-452/16 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

3.2.ja 3.3. ja 3.4. „või auto hinna tasumise kohustuse üleminekul uus ostja“ osas. Hageja esitas kohtule kirjalikud seisukohad, mille kohaselt hageja ei nõustu kostja vastuses esitatud selgitustega 16. juuli 2002 lepingu punktide 3.2. ja 3.3. tõlgendamise ning ostuhinna tasumise kohustuse ülemineku osas. Hageja ei nõustu, et nimetatud lepingu p-de 3.2. ja 3.3. tõlgendamisega, et hageja andis kostjale nõusoleku lepingust tuleneva kohustuse üleandmiseks kolmandale isikule, mitte aga ei pannud kolmandale isikule sõiduki hinna tasumise kohustust. Hageja on seisukohal, et lepingu p-s 3.2. on ette nähtud kostja õigus anda üle sõiduki hinna tasumise kohustus ühele konkreetsele isikule ning võlgniku ja võlausaldaja kokkulepe sellise õiguse olemasolu kohta kolmanda isiku suhtes võib käsitleda kohustuse panemisena sellele kolmandale isikule ilma viimase osavõtuta. Sellest tulenevalt tuleb lugeda 16. juuli 2002 ostumüügi lepingu p-d 3.2.; 3.3. ja 3.4. tühiseks, kuna kolmandale isikule lepinguliste kohustuste panemine ilma tema kaastegevuseta on välistatud ja selline kokkulepe on vastuolus seadusega. Hageja leiab ka, et kostja esitatud müügileping 03. oktoobrist 2002, millega kostja võõrandas vaidlusaluse sõiduki kolmandale isikule, on tühine, kuna tegemist on näiliku tehinguga. Tehingu näilikuse põhjenduste osas ühineb hageja kolmanda isiku vastuses esitatud seisukohtadega. Hageja väitel ei ole 195 000 krooni sõiduki maksumuse tasumise kohustus kolmandale isikule üle läinud. Hageja tõendid Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud kohtule järgmised tõendid: 16. juuli 2002 ostumüügi lepingu koopia (t.l.-3, I kd); hageja pangakonto väljavõte (t.l.-5, I kd). Kostja vastus Kohtule 22. detsembril 2003 esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole ära näidanud tehingu tühistamise aluseid ning samuti ei ole hageja järginud tehingu tühistamise protseduuri. Kostja leiab, et hagiavaldusest ei selgu, kuidas saab kostja olla kohustatud 2(10)

pooleks ning millisest õigussuhtest tulenevalt on hageja nõue esitatud. Kostja nõustub, et algselt, enne kohustuse üleminekut, oli ta hageja nimetatud ostu-müügi lepingu kohustatud pooleks. Kostja selgitab, et sõiduki ostu-müügilepingu p-i 3.2. kohaselt jõudsid lepingu pooled kokkuleppele, et kostjal on õigus anda lepingus nimetatud sõiduki hinna tasumise kohustus üle ühele lepingus nimetatud ettevõttele ehk kolmandale isikule. Sellega oli hageja lepingu sõlmimisel andnud kostjale nõusoleku lepingust tuleneva kohustuse üleandmiseks. Kostja andis hageja nimetatud ostu-müügi lepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse üle lepingus viidatud kolmandale isikule, kusjuures kohustuse ülemineku kohta oli olemas hageja nõusolek. Kostja leiab, et peale kohustuse üleminekut ei saa ta olla kohustatud isikuks. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja tõendid Kostja on oma väidete tõendamiseks esitanud kohtule järgmised tõendid: 03. oktoobri 2002 ostumüügi leping (t.l.-42, I kd). Kolmanda isiku seisukohad Narva Linnakohtu 05. juuli 2005 kohtumäärusega kaasas kohus protsessi iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel .... Kohus leidis, et tsiviilasjas tuvastamisele kuuluvad asjaolud ja õigussuhted võivad mõjutada ... õigusi ja kohustusi ühe poole suhtes. Kolmas isik nõustub hageja seisukohtadega, et hageja ja kostja vahel 16. juunil 2002 sõlmitud sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“ ostu-müügi lepingu p-d 3.2.; 3.3. ja 3.4. on tühised. Kuna kolmas isik ei olnud nimetatud lepingus osaline, ei saanud kolmandale isikule tekkida kohustust tasuda kostja eest sõiduauto maksumust ning kostjal ei ole õigust nõuda kolmandalt isikult selle tegevuse sooritamist. Hageja ja kostja kokkulepe ei ole algusest peale toonud kaasa õiguslikke tagajärgi kolmandale isikule ning seega on nimetatud kokkulepe tühine. Kolmas isik on seisukohal, et kostja on võtnud endale kohustuse tasuda hagejale sõiduauto maksumus ning kostja peaks ka seda kohustust täitma. Kolmas isik teatas, et ei ole sõlminud hagejaga lepingut kostja kohustuse ülevõtmiseks. Kostja viidatud 03. oktoobri 2002 ostu-müügi lepingut kostja ja kolmanda isiku vahel ei saa lugeda kohustuse üleandmise lepinguks. Tegemist oli sõiduauto „Toyota Landcruiser“ ostu-müügi lepinguga. Nimetatud leping ei sisaldanud viidet hageja ja kostja vahel 16. juulil 2002 sõlmitud lepingule. Lepingute vahel puudub seos; 03. oktoobri 2002 ostu-müügi leping on iseseisev tehing ning sellele ei saa käesoleva vaidluse raames hinnangut anda. Kolmanda isiku väitel on 03. oktoobri 2002 ostu-müügi leping tühine. Leping sõlmiti osaühingu juhatuse liikme poolt, kelle volitused olid lõppenud 12. jaanuaril 2001, so enne lepingu sõlmimist ja seega on tehing tehtud esindusõiguseta isiku poolt. Kolmas isik leiab samuti, et 03. oktoobri 2002 ostu-müügi leping on tühine, kuna tegemist oli näiliku tehinguga. Kostja ja kolmanda isiku esindaja sõlmisid lepingu ilma sõiduki üleandmise kavatsuseta ... ning taotlesid sellega eesmärki, et teha tehing sõiduki tasuta üleandmiseks ..., vabastada kostja sõiduki maksumuse tasumise kohustusest ja panna see kohustus ... Kolmanda isiku tõendid Kolmas isik esitas kohtule järgmised tõendid: 03. oktoobri 2002 ostu-müügi leping; järelpärimine Riiklikusse Autoregistrisse ja vastused sellele; audiitori tõend; ... osaniku otsus 19. juunist 2002; 3(10)

Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli 16. juunil 2002 sõlmitud sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. ..., väljalaske aasta 1997, ostu-müügi leping. Lepingu kohaselt oli auto hinnaks 200 000 krooni. Ostuhinna tasumine pidi toimuma osade kaupa – 5000 krooni hiljemalt kuu aja jooksul alates lepingu sõlmimise päevast ja 195 000 krooni hiljemalt 01. juuliks 2003. Auto omand läks kostjale üle peale lepingu allkirjastamist. Hageja on lepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja tasus 5000 krooni vastavalt lepingule. Hagejale on tasumata 195 000 krooni. Hageja pangakonto väljavõttest (t.l.-5, I kd) selgub, et hagejale on 15. augustil 2002 laekunud 16. juuli 2002 ostu-müügi lepingu alusel 5000 krooni. Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse tõendist (t.l.144, 148, I kd) selgub, et kostja on alates 16. juulist 2002 sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. ... omanik. Selles osas vaidlus puudub. Nõue tunnistada tühiseks lepingu p-d 3.2. ja 3.3. ja 3.4. „või auto hinna tasumise kohustuse üleminekul uus ostja“ osas. Vastavalt lepingu p-le 3.2. oli kostjal õigus anda auto hinna tasumise kohustus 195 000 krooni ulatuses üle ..., ..., ... või ... vastavalt p-le 3.3. võis kostja nimetatud õigust kasutada ilma seda hagejaga kooskõlastamata. Lepingu p 3.4. kohaselt juhul kui ostja või auto hinna tasumise kohustuse üleminekul uus ostja viivitab summade tasumisega, kohustub ta maksma müüjale viivist suurusega 0,05 päevas tasumisega viivitatud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja väitel on lepingu p-d 3.2. ja 3.3. ja 3.4. „või auto hinna tasumise kohustuse üleminekul uus ostja“ osas tühised, kuna ükski lepingu p-s 3.3. nimetatud äriühing ei olnud lepingu pooleks ning seetõttu lepingust nende jaoks kohustusi ei tekkinud. Äriühingutele ei saanud lepinguga panna kohustust osta kostjalt lepingu esemeks olev sõiduauto ning maksta kostja eest hagejale 195 000 krooni ja viivist. Hageja on seisukohal, et lepingu p-d 3.2. ja 3.3. ja p 3.4. on tühised, kuna need on vastuolus seadusega. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole ära näidanud tehingu tühistamise aluseid ning samuti ei ole hageja järginud tehingu tühistamise protseduuri. Kolmanda isiku selgituste kohaselt ei olnud ta vaidlusaluses lepingus osaline. Poolte kokkulepe ei ole algusest peale toonud kaasa õiguslikke tagajärgi kolmandale isikule - ei tekitanud, muutnud ega lõpetanud kolmanda isiku õigusi ja kohustusi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kohus nõustub kostja väitega, et lepingu p-de 3.2.; 3.3. ja 3.4. tühistamise alused puuduvad. Kohus leiab, et lepingu nimetatud punktid ei ole vastuolus seaduse sätetega. 4(10)

Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1, võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ning VÕS § 3 p 1 kohaselt, võib võlasuhe tekkida lepingust. Lähtuvalt VÕS § 8 lg 1, leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma ning VÕS § 9 lg 1, leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt ei saa ühepoolne tahteavaldus olla lepingulise suhte loomiseks piisav. Lepinguline suhe vajab kahe või enama lepingupoole kokkulepet ning sellest tulenevalt on ka lepingulise kohustuse tekkimiseks vaja lepingupoolte tahteavaldust ja vastavasisulist kokkulepet. Tehing, millega lepingu pooled lepivad kokku kohustuse tekkimise kolmandale isikule, kes ei ole lepingupooleks ning ei ole ka kohustuse võtmiseks tahteavaldust teinud, on seadusega vastuolus. Hageja ja kostja on 16. juunil 2002 sõlmitud sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. ..., ostumüügi lepingu p 3.2.; 3.3. ja 3.4. tõlgendamisel jäänud erinevatele seisukohtadele. Hageja tõlgenduse kohaselt võimaldab lepingu p 3.2. panna ostuhinna tasumise kohustust kolmandale, lepingupooleks mitteolevale isikule. Kostja on seisukohal, et lepingu p 3.2. annab ostjale vaid õiguse anda lepingust tulenev kohustus üle p-s 3.2. loetletud kolmandatele isikutele so annab õiguse sõlmida lepingu p-s 3.2. loetletud isikutega lepinguid 16. juuni 2002 lepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse ülevõtmiseks. Vastavalt VÕS § 29 lg 8, lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja esitatud tõlgenduse puhul on lepingu p 3.2. seadusega vastuolus, kuna võimaldab panna lepingust tulenevaid kohustusi kolmandatele isikutele, kes ei ole lepingupooleks. Kohus leiab, et eelistada tuleb kostja tõlgendust, kuna see ei ole seadusega vastuolus. Kohus asub seisukohale, et poolte vahel 16. juunil 2002 sõlmitud sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. ..., ostu-müügi lepingu p 3.2.; 3.3. ja 3.4. tuleb tõlgendada järgmiselt: Lepingu p-s 3.2. on pooled jõudnud kokkuleppele, et ostjal on õigus anda ostuhinna tasumise kohustus üle lepingu p-des 3.2.1.; 3.2.2.; 3.2.3. ja 3.2.4. loetletud ettevõtetele. Sellise kokkuleppega on pooled eraldanud määratlemata arvu kolmandate isikute ringist konkreetsed isikud, kellele ostja võib üle anda lepingust tuleneva kohustuse ostuhinna tasumise osas. Juhul kui ostja soovib realiseerida oma õigust ning sõlmida ostuhinna tasumise kohustuse üleandmiseks leping kolmanda isikuga, võib ta kohustuse üleandmise lepingu sõlmida vaid lepingu p-des 3.2.1.; 3.2.2.; 3.2.3. ja 3.2.4. loetletud isikutega. Tegemist on õiguslikult neutraalse ja deklaratiivse kokkuleppega, mis ei too kaasa õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. Lähtuvalt VÕS § 175 lg 1 ja lg 2, kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Kuigi seaduses on kolmandate isikute ring isikuliselt määratlemata, ei välista see võlausaldaja ja võlgniku võimalikku kokkulepet, millega määratakse kindlaks isikud, kellele võlgnik võib vajadusel kohustuse üle anda. Selline kokkulepe peaks eelkõige kindlustama võlausaldaja õiguste 5(10)

kaitse, kuna kokkuleppega võimalike kolmandate isikute osas on võimalik välistada võlausaldajale tundmatud isikud ja sellega vältida kohustuse täitmisest kõrvalehoidumist. Kohus ei tuvastanud, et lepingu p-s 3.2. saavutatud kokkulepe oleks seadusega vastuolus. Lepingu p-s 3.3. on pooled jõudnud kokkuleppele, et ostja võib kasutada lepingu p-s 3.2. omistatud õigust (so õigust üle anda lepingust tulenev kohustus ostuhinna tasumise osas) ilma eelneva müüja poolse kooskõlastuseta. VÕS § 175 lg 2 ja lg 5 kohaselt, kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Kui võlausaldaja on kohustuse ülevõtmisega eelnevalt nõustunud, loetakse kohustus ülevõetuks kohustuse ülevõtmise lepingu sõlmimise ja sellest võlausaldajale teatamisega. Võlausaldaja ei või eelnevalt antud nõusolekut tagasi võtta, kui ta ei ole jätnud endale sellist õigust nõusolekut andes. Seadus ei keela sõlmida võlgniku ja võlausaldaja vahel eelnevat kokkulepet kohustuse üleandmisega nõustumise kohta. Seda isegi juhul kui isikut, kellele võlgnik soovib kohustuse üle anda, ei ole veel kindlaks määratud. Võlausaldaja õiguste kaitseks on sätestatud kohustuse ülevõtmise lepingu poolte teatamiskohustus, et tagada võlausaldajale võimalus sobimatu kohustuse ülevõtja korral eelnevalt antud nõusolek tagasi võtta. Kohus ei tuvastanud, et lepingu p-s 3.3. saavutatud kokkulepe oleks seadusega vastuolus. Lepingu p-s 3.4 on pooled jõudnud kokkuleppele, et juhul kui ostja või auto hinna tasumise kohustuse üleminekul uus ostja viivitab tasumisega, kohustub ta maksma müüjale viivist suurusega 0,05% tasumisega viivitatud summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Vastavalt VÕS § 177 lg 1, kohustuse ülevõtmisel lähevad uuele võlgnikule üle nõudega seotud kõrvalkohustused, kui need ei ole isiklikku laadi või ei ole muul põhjusel lahutamatult seotud senise võlgniku isikuga. Uuele võlgnikule läheb üle kohustus tasuda kokkulepitud intress ja leppetrahv ka siis, kui need muutusid sissenõutavaks pärast kohustuse ülevõtmist. Viivise tasumine kohustuse rikkumise korral ei ole isiklikku laadi kohustus ning samuti ei ole viivise tasumise kohustus lahutamatult seotud võlgniku isikuga. Lähtuvalt VÕS 113 lg 1, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, nõuda viivitusintressi (viivis) kuni käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud suuruseni. Kui lepinguga on ette nähtud suurema intressi maksmine, kui on sätestatud käesoleva seaduse §-s 94, võib nõuda ka sama suurt viivist. Kohustuse üleminekul astub senise võlgniku asemele uus võlgnik ning seega omandab uus võlgnik kõik lepingust tulenevad kohustused, ka intressi tasumise kohustus. Kohus ei tuvastanud, et lepingu p-s 3.4. saavutatud kokkulepe oleks seadusega vastuolus. Kohus jõuab järeldusele, et poolte vahel oli 16. juunil 2002 sõlmitud sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. ..., ostu-müügi lepingu p-d 3.2. ja 3.3. ning p 3.4. „või auto hinna tasumise kohustuse üleminekul uus ostja“ osas on seadusega kooskõlas ning puudub alus nimetatud lepingupunktide tühiseks tunnistamiseks. Kohus leiab, et hageja nõue tuleb selles osas jätta rahuldamata. Nõue kostjalt hageja kasuks 195 000 krooni välja mõistmiseks 6(10)

Hageja väitel sõlmisid hageja ja kostja 16. juunil 2002 sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. ..., väljalaske aasta 1997, ostu-müügi lepingu. Lepinguga müüs hageja nimetatud sõiduauto kostjale 200 000 krooni eest ning andis sõiduauto ka kostja omandisse. Lepingu punkti 3 kohaselt kohustus kostja tasuma ostusumma 200 000 krooni hageja pangakontole. Kostja kohustus tasuma 5000 krooni lepingu sõlmimisest ühe kuu jooksul ning 195 000 krooni mitte hiljem kui 01. juuliks 2003. Kostja maksis hagejale 5000 krooni, kuid täitmata on kohustus 195 000 krooni osas. Hageja leiab, et kostja on rikkunud ostu-müügi lepingust tulenevat kohustust. VÕS § 208 lg 1 kohaselt, asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vaidlust ei ole, et hageja on lepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja tasus omapoolse kohustuse täitmiseks 5000 krooni vastavalt lepingule. Hagejale on tasumata 195 000 krooni. Kuna kostja kohustus 195 000 krooni tasuma mitte hiljem kui 01. juuliks 2003, on kohustus muutunud sissenõutavaks. Lähtuvalt VÕS § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et kostja on jätnud 16. juuni 2002 ostu-müügi lepingust tulenevad kohustused 195 000 krooni osas täitmata ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt 195 000 krooni tasumist. Kostja nõustub, et algselt, enne kohustuse üleminekut, oli ta hageja nimetatud ostu-müügi lepingu kohustatud pooleks. Kostja väitel andis ta 16. juuni 2002 ostu-müügi lepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse üle lepingus viidatud kolmandale isikule, kusjuures kohustuse ülemineku kohta oli olemas hageja nõusolek. Kostja leiab, et peale kohustuse üleminekut ei saa ta olla kohustatud isikuks. Kolmas isik teatas, et ei ole sõlminud hagejaga lepingut kostja kohustuse ülevõtmiseks. Kostja viidatud 03. oktoobri 2002 ostu-müügi lepingut kostja ja kolmanda isiku vahel ei saa lugeda kohustuse üleandmise lepinguks. Tegemist oli sõiduauto „Toyota Landcruiser“ ostu-müügi lepinguga. Nimetatud leping ei sisaldanud viidet hageja ja kostja vahel 16. juulil 2002 sõlmitud lepingule. Lepingute vahel puudub seos; 03. oktoobri 2002 ostu-müügi leping on iseseisev tehing ning sellele ei saa käesoleva vaidluse raames hinnangut anda. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega ning leiab, et kostja ei ole 195 000 krooni tasumise kohustust kolmandale isikule üle andnud. VÕS § 175 lg 2 ja lg 5 kohaselt, kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Kui võlausaldaja on kohustuse ülevõtmisega eelnevalt nõustunud, loetakse kohustus ülevõetuks kohustuse ülevõtmise lepingu sõlmimise ja sellest võlausaldajale teatamisega. Võlausaldaja ei või eelnevalt antud nõusolekut tagasi võtta, kui ta ei ole jätnud endale sellist õigust nõusolekut andes. Esmalt tuleb seega tuvastada, kas kostja ja kolmanda isiku vahel oli sõlmitud kohustuse ülevõtmise leping. Kohus tuvastas, et kostja ja kolmanda isiku vahel oli 03. oktoobril 2002 sõlmitud müügileping, millega kostja kui müüja kohustus üle andma kolmandale isikule kui ostjale sõiduauto Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. .... Lepingu pooled leppisid kokku, et auto hinnaks on 195 000 krooni ning hinnale ei lisandu käibemaksu. Ostja kohustus tasuma auto ostuhinna 195 000 krooni hageja pangakontole hiljemalt 01. juuliks 2003 (t.l.-42, I kd). Muid lepinguid kohtule esitatud ei ole. 7(10)

Kostja on seisukohal, et 03. oktoobri 2002 müügilepingut tuleb tõlgendada kohustuse ülevõtmise lepinguna. Hageja ei nõustu kostja väitega ostuhinna tasumise kohustuse ülemineku kohta. Kolmas isik teatas, et ei ole sõlminud ei hageja ei kostjaga lepingut kostja kohustuse ülevõtmiseks. Lähtuvalt VÕS § 29 lg 1, lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Selgitamaks küsimust, kas kostja ja kolmanda isiku vahel 03. oktoobri 2002 sõlmitud lepingu puhul võis tegemist olla kohustuse üleandmise lepinguga, tuleb tõlgendada lepingu sisu. Esmalt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Kohus jõuab järeldusele, et poolte tegelikku tahet ei ole võimalik kindlaks teha. Lepingu pooled, Kostja ja kolmas isik, on esitanud kohtule erinevad selgitused lepingu mõistmise osas. Kostja väitel oli tegemist kohustuse üleandmise lepinguga. Kostja tahe oli suunatud sellele, et anda 16. juuni 2002 ostu-müügi lepingust tulenev ostuhinna tasumise kohustus üle kolmandale isikule. Kolmanda isiku seisukoht on, et tegemist oli sõiduauto Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. ... ostu-müügi lepinguga, millel puudus seos hageja ja kostja vahel 16. juulil 2002 sõlmitud lepinguga. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Vastavalt VÕS § 29 lg 5, lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Kuna poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingu tõlgendamisel võtta arvesse ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust, tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Lepingu olemuse tuvastamisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse eriosas lepinguliikide suhtes kehtivatest sätetest. Lepingu tekstist selgub, et lepingupooled on andnud lepingule nimetuse „Müügileping“. Lepingu pooleks olevat kostja isikut on üldistavalt nimetatud müüjaks ja kolmandat isikut ostjaks. Lepinguobjektiks on märgitud sõiduauto ehk vallasasi. Lepingu p-s 2. on kokku lepitud auto valduse ning omandi üleandmise tingimustes; p-s 3. sisaldub kokkulepe auto hinna kohta, mis moodustab 195 000 krooni. Samuti on p-s 3. kokku lepitud auto hinna tasumise tingimused ja tähtaeg ning viivise määr tasumisega viivitamise korral. Lepingu p 3. kohaselt võttis ostja endale kohustuse tasuda auto hinnaks nimetatud summa hageja pangakontole hiljemalt 01. juuliks 2003. Lepingule on alla kirjutanud ühelt poolt müüja ... ehk kostja ja teiselt poolt ostja ... ehk kolmas isik. VÕS § 208 lg 1 kohaselt, asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohus jõuab järeldusele, et nimetatud leping on olemuselt ostu-müügi leping. Lepingus sisalduvad kõik ostu-müügi lepingu kohta sätestatud olulised tingimused – asja kirjeldus, omandi ja valduse ülemineku kord, ostuhind ja ostuhinna tasumise tingimused. 8(10)

Lepingu eesmärk on tuletatav kohustuste iseloomust. Müüja kohustus üle andma tehniliselt korras sõiduauto ning ostja kohustus selle vastu võtma ning tasuma auto eest kokkulepitud hinna. Samuti kohustus ostja tasuma maksmisega viivitamise korral müüjale viivist kokkulepitud määras. Lepingu eesmärgiks oli seega sõiduauto võõrandamine. Lepingu eesmärgi tuvastamine kinnitab kohtu järeldust, et tegemist on ostu-müügi lepinguga, mis on võõrandamislepingu alaliik. Et tegemist oli lepinguga, millest tekkisid kohustused midagi teha (auto üle anda ja auto eest tasuda) võib järeldada, et tegemist on kohustuslepinguga. Vastavalt TsÜS § 6 lg 3, õigused ja kohustused antakse üle üleandmise tehinguga (käsutustehing). Iga õigus ja kohustus tuleb eraldi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti. Käsutuslepingust, milleks on ka kohustuse ülevõtmise leping, ei teki poolte vahel võlasuhteid, vaid lepingu sisuks on õiguste ja kohustuste üleandmine, mille alusel muutub käsutuslepingu aluseks olev võlasuhe. Kohus ei tuvastanud, et 03. oktoobri 2002 lepingus oleks viidatud üleantavale kohustusele või selle tekkimise aluseks olevale võlasuhtele. Seega võib järeldada, et lepingu pooled ei saanud seada lepingu eesmärgiks kohustuse üleandmist. Vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavast tähendusest lähtuvalt tuleb leping tõlgendada müügilepinguks. Sellele viitab lepingu pealkiri „Müügileping“ ning lepingupoolte üldistavad nimetused „Müüja“ ja „Ostja“. Nimetatud väljendid on igasuguses kutseja muus tegevuses üheselt mõistetavad, kuna sõnade „Müügileping“, „Müüja“ ja „Ostja“ puhul on tegemist inimeste igapäevases kasutuses olevate sõnade tavalise tähendusega. Lepingupoolte vahel välja kujunenud tavasid ja praktikat kohtul tuvastada ei õnnestunud. Kohus jõuab järeldusele, et kostja ja kolmanda isiku vahel 03. oktoobril 2002 sõlmitud lepingut tuleb tõlgendada ostu-müügi lepinguna. Kuigi pooled on lepinguga ette näinud ostja kohustuse tasuda ostuhind hageja pangakontole, ei ole seda võimalik tõlgendada kohustuse ülevõtmise lepinguna. VÕS § 80 lg 1 kohaselt, lepingus võib ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule (leping kolmanda isiku kasuks). Tegemist on lepinguga kolmanda isiku kasuks, mis ei ole iseseisev lepinguliik. Leping on sellisel juhul ikkagi müügileping, kusjuures lepingu spetsiifika tuleneb täitmise viisist – lepingulised kohustused tuleb täita kolmandale isikule. Kohus leiab, et kostja ei ole poolte vahel 16. juunil 2002 sõlmitud sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. ..., ostu-müügi lepingust tulenevat kohustust üle andnud. Kostja on jätnud täitmata poolte vahel 16. juunil 2002 sõlmitud sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. ..., ostu-müügi lepingust tulenevat kohustuse tasuda hagejale auto ostuhinnast tasumata jäänud 195 000 krooni. Ostuhinna tasumise viimane tähtaeg oli 01. juuli 2003. Seega on kohustus muutunud sissenõutavaks. Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt hageja kasuks 195 000 krooni välja mõistmiseks tuleb rahuldada täies ulatuses ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 195 000 krooni. Hageja väite osas, et kostja esitatud müügileping 03. oktoobrist 2002, millega kostja võõrandas vaidlusaluse sõiduki kolmandale isikule, on tühine, kuna tegemist on näiliku tehinguga, selgitab kohus, et võlaõiguslik müügileping, millest tekkinud võlasuhte osaliseks hageja ei ole, ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega -kohustusi. Võlaõiguslikust lepingust tekivad 9(10)