Kohtulahend

29.03.1993 sõlmisid Esttexpank (17.11.1994 ühines Eesti Sotsiaalpangaga, 30.03.1995 Eesti Sotsiaalpank loovutas nõude AS-le Põhja-Eesti Pank, milline ühines 04.09.1997 AS-ga Eesti Ühispank) ja Nadežda Ananjeva laenulepingu nr 1a summas 26 000 kr, intressiga 7 % aastas, tagastamise tähtajaga 31.03.1996. 06.04.1994 sõlmisid Eesti Tööstuse Arengu Pank (Esttexpank) ja Nadežda Ananjeva laenulepingu nr 101 summas 40 000 kr intressiga 8 % aastas, tagastamise tähtajaga 06.04.1996. 05.04.1994 sõlmis Eesti Tööstuse Arengu Pank ja Arkadi Tjurenkov käenduslepingu, mille kohaselt kostja vastutas panga ja N. Ananjeva vahel sõlmitud laenulepingu summas 40 000 kr täitmise eest. Pooled ei vaidle selle üle, et tehingute sõlmimise ajal Nadežda Ananjeva ja Arkadi Tjurenkov olid abielus. Nadežda Ananjeva suri xx.xx.xxxx. Tema pärandi võttis inventuuriga vastu kostja Arkadi Tjurenkov. Pärandvara inventuur on tehtud 03.04.2003. Nadežda Ananjeva pärandvara kohta kostjale 15.05.2003 välja antud pärimistunnistuse (t lk 51) kohaselt on pärandvaraks: 1⁄2 mõttelist osa kinnistust x Harjumaal; väärtus inventuuri kohaselt 350 000 kr; 1⁄2 mõttelist osa korteriomandist x Tallinnas; väärtus inventuuri kohaselt 350 000 kr ; 1⁄2 mõttelist osa sõidukist Volkswagen Passat; väärtus inventuuri kohaselt 60 000 kr; 1⁄2 mõttelist osa rahalisest kohustusest AS Krediidipank ees suuruses 220 000 kr; 1⁄2 mõttelist osa rahalisest kohustusest Kinnisvara Finantseerimise AS ees suuruses 213 435,97 kr; 1⁄2 mõttelist osa rahalisest kohustusest TBB Liisingu AS ees suuruses 346 521 kr. AS SEB Eesti Ühispank esitas 09.12.2004 Harju Maakohtule (enne kohtute tööpiirkondade ühendamist 01.01.2006 Tallinna Linnakohus) hagi Nadežda Ananjeva ja Arkadi Tjurenkovi vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 65 000 kr ja Nadežda Ananjevalt 35 000 kr. Tallinna Linnakohus keeldus 15.12.2004 määrusega Nadežda Ananjeva vastu esitatud hagi menetlusse võtmisest, kuivõrd Nadežda Ananjeva oli surnud. 31.12.2004 esitas AS SEB Eesti Ühispank muudetud haginõude, mille kohaselt palus kostjalt Arkadi Tjurenkovilt enda kasuks välja mõista 29.03.1993 ja 06.04.1994 Nadežda Ananjevaga sõlmitud laenulepingutest tuleneva võlgnevuse kokku summas 100 000 kr (vastavalt 35 000 kr ja 65 000 kr kummagi laenulepingu järgi). Hageja tugines nõudes TsK §-dele 173 ja 174, § 206 lg-le 1, § 207 lg-le 1 ja § 272 lg-le 1. Hagiavalduse kohaselt oli 22.11.2004 seisuga 29.03.1993 sõlmitud laenulepingu järgi tagastamata laenu põhiosa 24 000 kr, millele lisandusid intressid perioodi 01.04.1996 kuni 31.05.2004 eest summas 13 440 kr. Kostja Arkadi Tjurenkov vastutab hageja arvates võla tasumise eest oma varaga PkS § 20 lg 2 alusel. Nimetatud laen oli võetud korteri ostmiseks. PkS § 20 lg 2 kohaselt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Alternatiivselt on kostja võla tasumise eest vastutav ka pärijana, vastavalt PäS § 130 lg-tele 1 ja 3 ja §-le 134. 2(8)

06.04.1994 Eesti Tööstuse Arengu Panga ja Nadežda Ananjeva vahel sõlmitud laenulepingu nr 101 alusel väljaantud laen summas 40 000 kr on tagastamata. 22.11.2004 seisuga oli võlgnevus selle lepingu järgi 40 000 kr, millele lisandusid intressid perioodi 07.04.1996 kuni 06.04.2004 summas 25 600 kr. Hageja leidis, et kostja Arkadi Tjurenkov vastutab 06.04.1994 laenulepingust tuleneva võla tasumise eest käendajana TsK § 206 lg 1 ja § 207 lg 1 alusel. 05.04.1994 Eesti Tööstuse Arengu Panga ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingu p 4 kohaselt olid pooled kokku leppinud, et käendusleping kehtib kuni laenu ja laenuprotsentide täieliku tagastamiseni. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et laenulepingu nr 101, mille alusel N. Ananjeva sai laenu 40 000 kr, tagastamise tähtaeg oli 06.04.1996. Tol ajal kehtinud TsK § 211 p 2 järgi kostja käendajana ei vastuta, sest nõue on aegunud. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 2 ei luba aegumistähtaega poolte kokkuleppel muuta. Laenust summas 26 000 kr kostja ei olnud teadlik. Korterit ega muud ühisvara sel ajal ei soetatud. Kostja väitel ta ei tea, millise eesmärgiga N. Ananjeva laenu võttis. Laenu ei võetud perekonna huvides, seega viide PkS § 20 lg-le 2 ei ole asjakohane. Teatised laenu tagastamise kohta on saadetud aadressil, kus kostja ega N. Ananjeva ei elanud juba 1998. aastast. Tuginedes asjaolule, et intressi esimese laenulepingu järgi on arvestatud kuni 16.01.1998 ja teise laenulepingu järgi 16.01.1996, väitis kostja, et laen on hoopiski kustutatud. N. Ananjeva suri xx.xx.xxxx. Enne pärandi vastuvõtmist viidi läbi inventuur. Inventuuri läbiviimise momendil 03.04.2003 tehti kindlaks pärandvara ja pärandaja rahaliste kohustuste väärtus. Kostja päris vara kokku 380 000 kr vääruses ja kohustusi kokku summas 389 978,48 kr. Seega pärandaja kohustused ületasid pärandvara väärtuse. Tuginedes PärS § 130 lg-le 3, asus kostja seisukohale, et ta ei ole kohustatud tasuma pärandaja võlgasid oma vara arvelt. Pärandvara oli väiksem kui pärandaja kohustused. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi 11.05.2006 otsusega osaliselt ja mõistis kostja Arkadi Tjurenkovilt hageja AS SEB Eesti Ühispank kasuks välja 65 000 krooni. Ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata. Kohtukulud jättis Harju Maakohus poolte endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt kuuluvad vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 2 asjas kohaldamisele laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud TsK vastavad sätted. TsK § 272 lg-te 1 ja 2 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa tagastama. Laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Asjaolu, et Nadežda Ananjeva ja KP Esttexpank vahel oli lepinguline võlasuhe, on tõendamist leidnud laenulepinguga nr 1a, milline oli sõlmitud 29.03.1993 summas 26 000 kr, laenu tagastamise tähtajaga 31.03.1996. Lepingu p 2 kohaselt sai laenaja 3(8)

laenu korteri ostmiseks, p 3.1 kohaselt laenaja kohustus laenu kasutama sihtotstarbeliselt. PkS § 20 lg 1 kohaselt oma varalise kohustuse eest vastutab abikaasa oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Sama paragrahvi lõike 2 järgi perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Maakohus leidis, et laenu summas 26 000 kr võtmine kogu perekonna huvides ei ole asja kohtuliku arutamise käigus piisavat tõendamist leidnud ja järelikult kostja hageja ees N. Ananjeva poolt võetud kohustuse eest PkS § 20 lg 2 alusel ei vastuta. Laenu faktilist võtmist perekonna huvides oleks tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 pidanud tõendama hageja. Ainuüksi laenulepingu p-s 2 sätestatud laenu sihtotstarve seda ei tõenda. Seega 29.03.1993 laenulepingu nr 1a alusel tekkinud kohustus oli N. Ananjeva isiklik kohustus PkS § 20 lg 1 mõttes. PärS § 130 lg 1 sätestab, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. PärS § 130 lg 3 järgi, kui pärandvarast ei piisa pärandaja kõigi võlgade tasumiseks ning ei ole tehtud pärandvara inventuuri ega pärandvara eraldatud, on pärija kohustatud tasuma pärandaja võlad ka oma vara arvelt. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja võttis N. Ananjeva pärijana viimase pärandvara vastu 03.04.2003 tehtud inventuuriga, millest nähtuvalt pärandvarast ei piisanud pärandaja kõigi võlgade tasumiseks, leidis kohus, et kostja ei ole kohustatud oma lahusvara arvelt tasuma pärandaja 29.03.1993 sõlmitud laenulepingust nr 1a tulenevat kohustust, mis hageja nõude kohaselt moodustab 35 000 kr. N. Ananjeva ja Eesti Tööstuse Arengu Panga vahel 06.04.1994 sõlmitud laenulepingust nr 101 ning kostja ja Tööstuse Arengu Panga vahel 05.04.1994 sõlmitud käenduslepingust tulenevat nõuet kostja vastu kogusummas 65 000 krooni (sealhulgas põhivõlg 38 000 krooni) pidas maakohus põhjendatuks ja otsustas selle rahuldada. 06.04.1994 sõlmitud laenulepingust nr 101 nähtuvalt oli N. Ananjeva ja Eesti Tööstuse Arengu Panga vahel võlasuhe, mille järgi N. Ananjeva pidi tagastama hageja õiguseelnejale 40 000 kr laenu tähtajaga 06.04.1996. Osundatud laen on tagatud kostja käendusega, millist asjaolu tõendab 05.04.1994 sõlmitud käendusleping. Käenduslepingu p 4 kohaselt käendusleping kehtib kuni laenu ja laenuprotsentide täieliku tagastamiseni. 13.12.1996 sularaha sissemakse maksekorraldusega on tõendatud, et N. Ananjeva on saadud laenust 2 000 kr tasunud. Ülejäänud põhivõla ja intresside tasumine asja kohtuliku menetluse käigus tõendamist leidnud ei ole. TsK § 173 lg 1 sätestab, et kohustised tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. TsK § 174 keelab kohustise ühepoolse täitmata jätmise. TsK § 206 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepingu järgi teise kreeditori ees vastutama selle eest, et see teine isik täidab kohustise kas täielikult või osaliselt; TsK § 207 lg-st 1 tuleneb, et kohustise mittetäitmise korral vastutavad võlgnik ja käendaja kreeditori ees kui solidaarsed võlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Käendaja on käenduslepingu p-s 4 kokku leppinud, et käendus kehtib kuni kõigi panga nõuete rahuldamiseni, seega on pooled käenduslepingu p-ga 4 välistanud TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimaluse, et käendus lõpeb juhul, kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Selline 4(8)

lepinguline kokkulepe ei olnud TsK §-ga 211 keelatud. Eelnevat arvestades on ainetu kostja seisukoht hageja nõude aegumisest TsK § 211 p 2 järgi. Asja kohtuliku arutamise käigus on tõendamist leidnud, et vaatamata meeldetuletustele ei ole N. Ananjeva osundatud laenulepingust tulenevat kohustust kogu ulatuses täitnud, seega ei ole hageja nõudeid rahuldatud. Kõik meeldetuletused (06.12.1996, 04.08.1997, 16.09.1997, 28.01.2004) on saadetud aadressil x. Kostja vastuväide, et ta ei elanud sellel aadressil 1998. a., on ainetu, sest käendaja kohustus käenduslepingu p 3 kohaselt teatama pangale uue elukoha aadressi. TsK § 188 lg 1 järgi on solidaarse kohustuse korral kreeditoril õigus nõuda täitmist nii kõikidelt võlgnikelt ühiselt kui ka igaühelt neist eraldi võlga täies ulatuses kui ka osaliselt. Seega on hageja õigustatud nõudma kohustise täitmist 06.04.1994 laenulepingu järgi kostjalt kui käendajalt kogu ulatuses. Kostja vastuväide, et kuna kõnealuste laenulepingute alusel on intresside arvestamine lõpetatud, on võetud laenukohustus järelikult täidetud, on paljasõnaline ja kohus jättis selle vastuväite tähelepanuta. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 11.05.2006 otsuse osas, millega hagi rahuldati ja mõisteti temalt hageja kasuks välja 65 000 kr, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Apellant palub menetluskulud vastustajalt välja mõista. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas esimese astme kohus hagi rahuldamisel ebaõigesti käendust reguleerivaid tsiviilkoodeksi sätteid. TsK § 211 p 2 määrab täpselt käenduse lõppemise aja ja sätestab, et käendus lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Laenulepingu nr 101 täitmise tähtpäevast 06.04.1996 tulenevalt lõppes käendaja vastutus 06.07.1996. Pärast seda tähtpäeva käendaja vastu esitatud hagi on aegunud. Viide käenduslepingu p-le 4 on ekslik, sest vastavalt enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-le 2 ei või aegumistähtaega muuta poolte kokkuleppel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käenduslepingu p 4 on vastuolus ka TsK § 211 p-ga 1, sest seostab käenduslepingu lõppemise võla tasumisega ainult käendaja poolt, mitte tagatud kohustise üldise täitmisega. Kuna käendaja vastutab käenduslepingu olemusest (TsK § 206 lg 1) tulenevalt teise isiku ehk põhivõlgniku kohustuse täitmise eest, siis saabub käendaja vastutus juhul, kui põhivõlgnik oma kohustust ei täida. Hageja õiguseelneja ning kostja vahel 05.04.1994 sõlmitud käendusleping ei ole kooskõlas tsiviilkoodeksis käenduslepingu kohta sätestatuga, kuna selles on kokku lepitud, et käendusega tagatud kohustise peab täitma käendaja (kostja) ainuisikuliselt. Apellandi arvates on laenuintresside nõudmine 8 aasta eest vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega, kuna hageja ei teavitanud kostjat, et laenusaaja N. Ananjeva ei täida oma kohustusi. Kostja töö oli seotud pikaajaliste merereisidega ja tema palk kanti N. Ananjeva arvele, mistõttu kostja arvas, et põhivõlgnik on võla tasunud. Intressivõlg tekkis hageja hooletuse tõttu võla sissenõudmisel. Esimese astme kohus jättis ebaõigesti arvestamata VÕS §-d 7 ja 8 ning TsÜS § 138 lg 2.

5(8)

Apellandi arvates ei vastuta ta 06.04.1994 laenulepingu nr 101 alusel abikaasale N. Ananjevale antud laenu summas 40 000 kr tasumise eest Pks § 20 lg 2 järgi põhjusel, et N. Ananjeva võttis selle laenu mitte perekonna huvides, vaid oma täisealisele pojale A. Ananjevile üleandmise eesmärgiga. Samuti ei ole kostja kui N. Ananjeva pärija PärS § 130 lg-st 2 tulenevalt kohustatud kustutama pärandaja võlgu oma vara arvelt. Puuduvad õiguslikud alused kostja vastutuseks N. Ananjeva võla eest, mistõttu kohus rahuldas hagi ebaõigesti. Apellant märgib, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme (TsMS § 442 lg 8) seoses tema väite tähelepanuta jätmisega, et 25 000 kr laenuintressi arvutamise alus on tõendamata. 16.01.1998 seisuga oli vaidlusaluse laenulepingu alusel arvestatud intressi 3 502,70 kr ning pärast seda kuupäeva intressi ei arvestatud. Kohus arvutas ebaõigesti rahuldatava nõude suuruse. Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja kostjalt 06.04.1994 laenulepingu järgi 40 000 kr põhivõlga ja 25 000 kr intressi. Kohus leidis otsuse põhjendavas osas, et nõue tuleb rahuldada 38 000 kr põhivõla ja intresside osas, mistõttu kostjalt väljamõistetud summa oleks pidanud moodustama 63 000 kr, mitte 65 000 kr, see tähendab, hagi oleks põhjendatuse korral tulnud rahuldada väiksemas ulatuses. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse kostja vaidlustatud osas, s. o kostjalt 65 000 kr hageja kasuks väljamõistmise osas, muutmata. Vastuapellatsioonkaebus Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse kostja apellatsioonkaebusele, milles palub tühistada Harju Maakohtu 11.05.2006 otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja kohtukulud poolte endi kanda, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Arkadi Tjurenkovilt AS SEB Eesti Ühispank kasuks välja lisaks esimese astme kohtu poolt väljamõistetule veel 35 000 kr võlga ning 7 500 krooni kohtukulu (6 000 kr hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv ja 1 500 kr apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv). Samuti palub AS SEB Eesti Ühispank muuta Harju Maakohtu 11.05.2006 otsuse põhjendavat osa selliselt, et lugeda 06.04.1994 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmine kostjalt põhjendatuks ka pärimisseaduse §-de 130 ja 134 järgi kui pärija kohustus tasuda võlg pärandvara arvel ning lugeda 06.04.1994 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse põhiosa suuruseks 40 000 krooni. 13.12.1996 sularaha sissemakse korraldusega N. Ananjeva tasutud 2 000 kr lugeda 29.03.1993 sõlmitud laenulepingust tuleneva laenusumma tasumiseks. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus hagi osalisel rahuldamata jätmisel ebaõigesti kohaldanud pärimisseaduse sätteid. Kohus leidis, et tulenevalt PärS § 130 lg-test 1 ja 3 ei ole kostja kohustatud oma vara arvelt täitma 29.03.1993 sõlmitud laenulepingust nr 1a tulenevat kohustust summas 35 000 kr. Hageja taotleski pärandaja võla väljamõistmist pärijalt just pärandvara arvelt. Inventuur pärandi vastuvõtmisel ei vabasta pärandaja kohustuste täitmisest pärandvara arvelt, milles tuleb juhinduda PärS §-s 134 sätestatud kohustuste täitmise järjekorrast, eelkõige Päs § 134 lg-st 3, mille kohaselt pärandvara piisamatuse korral täidetakse pärandaja 6(8)

kohustused võrdeliselt nõuete suurusega. AS SEB Eesti Ühispank ei ole N. Ananjeva pärandvarast midagi saanud. Jättes võtmata seisukoha pärandvara arvel pärandaja kohustuste täitmise suhtes, rikkus Harju Maakohus TsMS § 442. Apellandi arvates on tema nõue PärS §-dest 130 ja 134 tulenevalt mõlema laenulepingu osas põhjendatud. Kohus on ekslikult leidnud, et 13.12.1996 on laenusaaja tagastanud 06.04.1994 sõlmitud laenulepingust tulenevat laenu. Hageja esitas tõendid selle kohta, et 13.12.1996 maksekorraldusega tasus N. Ananjeva 2 000 kr põhivõlga 29.03.1993 sõlmitud laenulepingu nr 1a alusel. Maksekorraldusel on viide arvele nr 014/26/49074. Sama arvenumbri viitega on intressi tasumise maksekorraldus summas 3 159,70 kr. Vastavalt laenulepingu tingimustele (intress 7 % aastas laenusummalt 26 000 kr) ja intressi arvestuse väljavõttele maksti sellise arvenumbri viitega just 29.03.1993 sõlmitud laenulepingu alusel arvestatud makseid (intressisumma perioodi 17.03.1995 kuni 09.12.1996 eest oli 3 159,70 kr). Seega on kohus 06.04.1994 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse 65 000 kr õigesti välja mõistnud, kuid eksinud otsuse põhjendavas osas põhivõla suuruse määramisel, kui on leidnud, et põhivõla suuruseks oli 38 000 kr. Selles osas tuleb muuta kaevatava otsuse põhjendavat osa vastavalt vastuapellatsioonkaebuse taotlusele. Vastus vastuapellatsioonkaebusele Kostja palub jätta AS SEB Eesti Ühispank vastuapellatsioonkaebus TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. Vastuapellatsioonkaebus on esitatud TsMS § 635 lg-s 3 sätestatud apellatsioonitähtaja möödalaskmisega. Vastustaja sai apellatsioonkaebuse kätte 10.07.2006, kuid esitas vastuapellatsioonkaebuse 26.07.2006, s. o hiljem kui 14 päeva pärast apellatsioonkaebuse kättetoimetamist. Seega esines TsMS § 637 lg 1 p-s 2 sätestatud alus vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et see on ka sisuliselt põhjendamatu, kuna ei ole võimalik aru saada, missuguste materiaal- ja menetlusõiguse normide rikkumist vastuapellatsioonkaebuse esitaja Harju Maakohtule ette heidab. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja rahuldada tuleb vastuapellatsioonkaebus. Kolleegium märgib, et mõlemad kaebused on esitatud tähtaegselt. Hagi rahuldatud osas jätab kolleegium otsuse põhjendustes välja maakohtu seisukoha, mille kohaselt tagastas N. Ananjeva laenulepingu nr. 101 järgi saadud laenust 13.12.1996 maksekorraldusega 2000 kr., ning et hageja nõuab 29.03.1993 sõlmitud laenulepingu põhiosana 26 000 kr. Hageja seda ei ole väitnud, vastupidi, kinnitas, et 2000 kr. osas kustutas N. Ananjeva 26 000 kr. suuruse laenu põhiosast 2000 kr. ja hagiavalduses märkis ta selles laenu tasumata põhivõlaks 24 000 kr. Ka kostja ei väitnud vastupidist. Hagi rahuldamine 06.04.1994 laenulepingust tuleneva põhivõla ja intresside, kokku 65 000 kr. ulatuses rajaneb kostjaga sõlmitud käenduslepingule. Kolleegium nõustub

7(8)

selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, sealhulgas käenduslepingu kehtivuse osas, ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Intressi arvestus vastab laenulepingus kokkulepitud intressimäärale. Intress on tasu võõra raha kasutamise eest, mistõttu intressi nõudmine ei ole vastuolus heas usus käitumise nõudega. Kostja vastutus käenduslepingu alusel ei sõltu sellest, mis eesmärgil N. Ananjeva laenu võttis; käendaja vastutus tuleneb käenduslepingust. Seetõttu on asjakohatu vastuapellandi taotlus märkida antud nõude rahuldamise aluseks ka PärS §-id 130 ja

Tiit Kollom

Ülle Jänes

Ulvi Loonurm

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.