Kohtulahend

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Avalduse asjaolud Tallinna Linnakohtule saabus 11. novembril 2005.a Norra Kuningriigi Justiitsministeeriumi kaudu R.R taotlus tema xx. jaanuaril xxxx.a sündinud alaealise lapse R. R tagastamise kohta lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise Haagi rahvusvahelise konventsiooni alusel. Avalduse asjaolude kohaselt sündis abikaasadel T. L.R ja R.Rl Norra Kuningriigis xx. jaanuaril xxxx.a poeg R. Vanemad elasid ühise perena koos lapsega avaldaja elukohas kuni 01.05.2005, mil ema tuli koos lapsega Eestisse, tagasi Norrasse pidid T. L. R ja R. R sõitma

elukoht; artikkel 13, mille kohaselt ei ole artikliga 12 vastuolus taotluse saanud riigi kohtu kohustus nõuda lapse tagastamist, kui sellele vastu vaidlev isik tõendab muuhulgas, et lapse tagasitoomine võib talle põhjustada psüühilisi kannatusi või muul viisil asetada lapse ebakindlasse olukorda; artikkel 20, mille kohaselt võib tagastamisest keelduda, kui taotluse saanud riik järgib inimõiguste ja põhivabaduste neid printsiipe, mille kohaselt ei saa last tagastada. Vanemate vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et asja läbivaatamise ajal on neil poja suhtes ühine hooldusõigus/eestkoste. Asjaosaliste seletustega luges linnakohus tõendatuks, et Eestisse tuli T. L.R koos pojaga 01.05.2005, sõit oli planeeritud ja läbi räägitud R.Rga. Seejärel on poolte vahel tekkinud arusaamatused ning puudub soov abielusuhete jätkamiseks ja T. L.R otsustas Eestisse jääda. R.R kinnitas kohtuistungil, et on korduvalt last Eestis külastanud ning otsustanud abielu lahutada, kuid soovib, et laps oleks Norras. Lähtudes eelpool tsiteeritud Konventsiooni sätetest ja kogu Konventsiooni läbivast ning preambulas kirja pandud üldtunnustatud põhimõttest, et kõigis lapse hooldamisega seotud asjades on kõige tähtsam järgida lapse huve, sealhulgas kaitsta tema elu emotsionaalset külge ja mitte lubada asetada teda olukorda, mis võib talle põhjustada psüühilisi kannatusi, jõudis kohus asja sisulise arutamise tulemusena veendumusele, et R huvides ei ole tema tagasisaatmine isa juurde ilma emata. Kohtu selline otsus tähendaks lapse eraldamist emast, kuna R.R kohtuistungil antud seletuse kohaselt on ta esitanud nõude abielu lahutamiseks, ta ei näe kooselu võimalust, sest asuvad T. L.R erinevates riikides, ning avaldaja sooviks on saada tagasi laps. R.R on aga vaid kaheaastane, sündinud xx.xx.xxxx, ning teda on vahetult hooldanud kogu senise elu ema. Ainult isaga, seega ilma emata elamise kogemus tal puudub, isa seletuse kohaselt on ta üksi koos Robertiga olnud üksnes ühe päeva. On üldiselt teadaolev, mida kinnitas ka eestkosteasutuse esindaja, et sellises vanuses lapse arengu jaoks on esmatähtis pidev suhtlemine just nimelt emaga. Seega lapse eraldamine emast ja lapsele harjumuspärasest keskkonnast tekitab talle vaieldamatult psüühilisi kannatusi, mis aga ei oleks lapse huvides tema suhtes õige. Eelkõige sellest lähtuvalt, et vältida lapse psüühilisi kannatusi, millised tuleneksid tema eraldamisest emast, ei pidanud kohus võimalikuks teda isa juurde tagasi saata. ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt vajab laps oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt. Vastavalt inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 25 punktile 2 annavad emadus ja väikelapseiga õiguse erilisele hooldusele ja abile. Samas on selge, et ka isal on õigus ja kohustus oma last näha ja tema eest hoolitseda, kuid kuna vanemad elavad eraldi, peavad nad kokku leppima isa ja lapse suhtlemiskorra. Suutmatusel teha seda kokkuleppel, lahendab asja kohus ühe vanema avalduse alusel. Nimetatud vaidluse lahendamisel omavad tähtsust vanemate isikuomadused, elamistingimused ja võimalused last kasvatada ning igakülgselt arendada, millised vastavalt Konventsioonile käesoleva avalduse lahendamisel tähtsust omada ei saa. Seega ei oma tähtsust asjas esitatud kirjalikud tõendid elamistingimuste, varandusliku olukorra ja lapsevanemate isikuomaduste kohta. Kohtuistungil avaldatu kohaselt on R.R lapsega kohtunud, ema õpetab lapsele norra keelt, et tagada isa ja lapse vaheline suhtlemine. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Avaldaja R.R palub tühistada Tallinna Linnakohtu 27. detsembri 2005.a otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada R.R avaldus lapse R.R tagastamiseks Norra Kuningriiki. Samuti palub apellant mõista T. L. R välja enda ja Norra Kuningriigi kohtukulud esimese ja teise

astme kohtus, lisades viivise otsuse teatavakstegemisest kuni makse sooritamiseni. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus vääralt hinnanud tõendeid ja ebaõigesti kohaldanud lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise Haagi rahvusvahelist konventsiooni 1980. aasta 25. oktoobrist (edaspidi: Konventsioon või Haagi konventsioon). Kaevatavast otsusest ei nähtu, milliste tuvastatud asjaolude, tõendite, järelduste ja seaduste alusel kohus jõudis sisulise otsustuseni. Linnakohus ei ole viidanud konkreetsele Haagi konventsiooni sättele, millele tuginedes ta apellandi avalduse rahuldamata jättis; samuti ei selgu kohtuotsusest, missugused Konventsiooni kohaldamiseks vajalikud asjaolud on kohus lugenud tõendatuks. Seega ei vasta kaevatav kohtuotsus TsMS § 227, § 228 ja § 231 lg 4 nõuetele, s. t ei ole seaduslik ega põhjendatud. Apellandi hinnangul on Haagi konventsiooni kohaldamiseks vajalik välja selgitada, kas konkreetsel juhtumil on tegemist lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmisega artikli 3 tähenduses ning kui on, kas esinevad asjaolud, mis võimaldavad sellele vaatamata lapse tagastamisest keelduda (artiklid 12, 13 ja 20). Otsuses tuvastatud faktilised asjaolud oleksid eeldanud R.R tagastamist Norra Kuningriiki Haagi konventsiooni artikli 12 alusel, sest nendest asjaoludest nähtuvalt on lapse Eestis kinnihoidmine õigusvastane, s. o takistab vanemate ühise hooldusõiguse teostamist. Lapse tagastamise taotluse lahendamisel tuleb lähtuda Haagi konventsiooni eesmärgist (artikkel 1), milleks on õigusvastaselt äraviidud lapse viivitamatu tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki, kus vaidlus lapse hooldusõiguse üle leiab lõpliku lahenduse. Haagi konventsiooni tõlgendamisel on olemas ulatuslik rahvusvaheline kohtupraktika ja õigusteooria, mida samuti tuleb asja lahendamisel arvesse võtta. Kuivõrd Tallinna Linnakohus on kohaldanud lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise Haagi rahvusvahelist konventsiooni, on ta sellega kaudselt möönnud, et R. R õigusvastane äraviimine Norrast Eestisse on aset leidnud. Apellant nõustub selle tuvastusega. Otsuse põhjendustest nähtuvalt pidas kohus vajalikuks lapse tagastamisest keelduda Konventsiooni artikli 13 (1) (b) alusel, motiveerides, et lapse tagasisaatmine Norrasse ilma emata põhjustaks lapsele psüühilisi kannatusi. (Teine kaevatavas otsuses viidatud Konventsiooni säte, artikkel 20 on lapse Norrasse tagastamisest keeldumise alusena välistatud, sest see käsitleb tagasisaatmist riikidesse, kus esineb tõsiseid inimõiguste rikkumisi, on sõda, näljahäda vms). Kohus ei käsitle otsuses üldse Konventsiooni artiklit 13 (1) (a), kuigi isa nõusolekut lapse äraviimiseks oleks olnud õiguslikult märksa lihtsam põhjendada. Seda käsitleb apellant kohtu tuvastusena, et R.R nõustumine lapse äraviimisega ei ole tõendatud. Linnakohus on Konventsiooni artiklit 13 (1) (b) ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud. Rahvusvahelises kohtupraktikas nõuab selle Konventsiooni erandsätte kohaldamine lapse tagastamist vaidlustavalt isikult väga range tõendamiskohustuse täitmist. Apellant viitab siinkohal teosele International Movement of Children, Lowe, Everall QC & Nicholls, Family Law (2004), pp 326-327 ning kolmele kohtulahendile: Supreme Court of Canada, 20.10.1994; Thomson v. Thomson [1994] 3 SCR 551, 6 RFL (4th) 290; Court of Appeal (Inglismaa) 10.06.1987; Re A. (Alaealine) (Äraviimine) [1988] 1 FLR 365, [1988] Fam Law 54; High Court (Inglismaa) 24.02.1993; Re L. (Lapse äraviimine) (Psüühiline kannatus) [1993] Fam Law 514. Põhjuseks, et erandsätteid tõlgendatakse kitsalt, on see, et vastasel korral kaotaks Konventsioon oma tõhususe laste äraviimise vastu võitlemise vahendina. Konventsioon

tugineb põhimõttel, et parim viis laste õigusvastase äraviimise vastu rahvusvaheliselt võidelda on eitada äraviijate juriidilist tunnustamist. See tähendab, et Konventsiooni osalisriigid tunnustavad, et nad on osa ühtsest õigussüsteemist, ja tunnistavad päritoluriigi kohtu pädevust lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamisel. Konventsiooni mõtteks on välistada olukord, kus lapse õigusvastaselt äraviinud või kinnihoidev vanem saab õigusliku eelise olukorrast, et asja lahendatakse tema viibimiskoha kohtus. Haagi konventsiooni artikli 13 (1) (b) kohaldamiseks tuleb kohtul tuvastada selgete ja ülekaalukate tõendite põhjal, et lapse tagastamine toob talle kaasa psüühilisi kannatusi. Eelnimetatud kohtupraktikast tulenevalt on selleks vajalikud psühholoogide või teiste asja tundvate isikute põhjalikud aruanded. Kuid isegi juhtudel, kui asjatundjad selgelt vastustavad lapse tagasisaatmist, on kohtud otsustanud, et erandsätet ei rakendata (vrd ülalviidatud Inglismaa High Courti 24.02.1993 otsus). Käesolevas kohtuasjas on kohus tuginenud vaid Tallinna eestkosteasutuse üldsõnalistele seisukohtadele ning lugenud üldiselt teadaolevaks, et lapse eraldamine emast põhjustab talle psüühilisi kannatusi. Vastustajalt ei ole nõutud tõendamiskohustuse täitmist. Samuti peab kohus Konventsiooni artikli 13 viimase lause kohaselt arvestama artikli 13 kohaldamisel lapse sotsiaalset tausta käsitlevat infot, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus või muu pädev asutus. Norra lastekaitseasutuse või muude pädevate asutuste arvamust ei ole asjas üldse küsitud. Apellant selgitab, et lapse Norra Kuningriiki tagastamiseks kohustamine ei tähenda tema eraldamist emast, kuna kohtupraktika kohaselt peab ema vastutustundliku vanemana järgnema lapsele Norrasse. Kohtul puudub alus kohustada ema Norrasse sõitma, kuid kui ema loobub lapsega koos lapse hariliku viibimiskoha riiki Norrasse tulemast, siis on tema see, kes põhjustab lapsele psüühilise trauma. Apellant teatab kohtule, et on valmis välja kolima oma majast, et T.L.R saaks seal koos lapse R.R elada, kuni Norras jõutakse kohtuotsuseni vanemate kohustuste, lapse elukoha ja lapsega suhtlemise korra osas. Samuti lubab apellant tagada ülalpidamise lapsele ja vastustajale Norras elamise ajal ning on hankinud lapsele lasteaiakoha Norras, mille kohta palub Tallinna Ringkonnakohtul vastu võtta tõendi. Isegi kui kohus peaks leidma, et Norrasse tagastamise korral eraldatakse laps emast, siis ei ole tõsist riski, et lapsele põhjustatakse psüühilisi kannatusi, kuna laps kolib tagasi harjumuspärasesse keskkonda isa juurde, kellega ta on kogu elu koos elanud. Puuduvad tõendid selle kohta, et apellant oleks Robertile halvem eestkostja kui vastustaja ning sugude võrdsuse printsiibist (inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 2) lähtuvalt ei saa seda ka eeldada. Haagi konventsiooni vastuvõtmisele eelnenud läbirääkimistel jõudsid osalisriigid kompromissile „range“ ja „leebe“ konventsiooni vahel, mis ühest küljest võtab arvesse iga üksiku lapse heaolu ning teisest küljest tagab Konventsiooni tõhusa rakendamise ja võitluse lapse õigusvastase äraviimise vastu, mis on parim laste heaolule üldiselt. Nende riikide, sealhulgas Põhjamaade kohtupraktika, kes soovisid suuremat tähelepanu lapse heaolule üksikjuhtudel, näitab, et ka nemad on lojaalsed kokkulepitud kompromissile, mis tähendab tagastamiskohustuse erandite väga kitsast tõlgendamist. Otsus lapse päritoluriiki tagastamise kohta on ajutine, mitte lõplik lahendus lapse jaoks. Järgnevas kohtumenetluses lapse elukoha määramiseks võetakse enesestmõistetavalt arvesse, et lapse heaolul on otsustav tähendus. Vastused apellatsioonkaebusele Huvitatud isik T. L.R vaidleb vandeadvokaat Viktor Brügeli poolt R. R nimel esitatud apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Apellant on nõustunud lapse kinnihoidmisega Haagi konventsiooni artikli 13 (1) (a) tähenduses. Ühtlasi palub vastustaja vastu võtta tõendina Norra Kuningriigi Follo

Maakohtu 09.01.2006 otsuse, mille kohaselt lükati tagasi R.R hagi lapse elukoha ja eestkoste määramiseks, kuna lapse R.R alaline elukoht on Eestis ja asi ei kuulu Norra kohtu alluvusse. Teise tõendina taotleb vastustaja kohtult lasteaia "Pääsupesa" tõendi vastuvõtmist. Vastustaja leiab, et advokaat Morten Engesbaki esitatud apellatsioonkaebus oleks tulnud jätta TsMS § 637 lg 1 p 4 alusel menetlusse võtmata, kuna apellandi nimel kaebuse esitanud isik ei ole põhistanud esindusõiguse olemasolu. Seaduse järgi ei ole apellandil õigust esitada kaht erinevat apellatsioonkaebust. Vastustaja möönab apellatsioonkaebuse väite õigsust, et asjas ei ole küsitud Norra Kuningriigi lastekaitseasutuse või muu pädeva asutuse arvamust. TsMS § 5 lõikest 3 tulenevalt jätab vastustaja nimetatud asutuste arvamuse küsimise vajaduse kohtu otsustada. Eestkosteasutus Põhja-Tallinna Valitsus teatab, et on nõus Tallinna Linnakohtu otsusega ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kõnealuse kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaevatava otsuse lõppjäreldus on õige. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Küll peab ringkonnakohus vajalikuks otsuse põhjendusi täpsustada. Menetlusosalised vaidlevad 1980.a 25.oktoobri Haagi rahvusvahelise konventsiooni (edaspidi Haagi konventsioon) kohaldamise üle ehk täpsemalt, kas menetlusosaliste ühine laps R.R tuleb Haagi konventsiooni alusel tagastada Norra Kuningriiki või mitte. Tulenevalt Haagi konventsiooni artiklist 12 (1) peab lapse asukohajärgne asjaomane asutus (käesoleval juhul kohus) nõudma viivitamatult lapse tagasisaatmist, kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on konventsiooni artikli 3 järgi õigusvastane ja lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest kuni avalduse esitamiseni on möödunud alla aasta. Sellisest kohustusest võib lapse asukohajärgne asjaomane asutus kõrvale kalduda üksnes juhul, kui lapse tagastamisele vastu vaidlev isik suudab tõendada artiklis 13 (1) a märgitud asjaolusid või kui esinevad artiklis 13 (1) b või artiklis 20 sätestatud asjaolud. Seega peab kohus Haagi konventsiooni alusel esitatud lapse tagastamise avalduse menetlemisel esmalt välja selgitama, kas konkreetse juhtumi puhul on tegemist lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmisega artikli 3 tähenduses ning kui on, siis kas esinevad asjaolud, mis võimaldavad sellele vaatamata lapse tagastamisest keelduda (artiklid 12, 13 ja 20). Kolleegium nõustub apellandiga selles, et linnakohus ei ole viidanud konkreetsele Haagi konventsiooni sättele, millele tuginedes ta apellandi avalduse rahuldamata jättis; samuti ei selgu kohtuotsusest, missugused konventsiooni kohaldamiseks vajalikud asjaolud on kohus lugenud tõendatuks. Kuid samas on linnakohus otsuse tegemisel ülaltoodud konventsiooni artiklitest juhindunud ja tuvastatud asjaolude põhjal jätnud õigesti taotluse tulenevalt konventsiooni artiklist 13 rahuldamata. Haagi konventsiooni artikli 3 kohaselt on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane, kui a) see on vastuolus füüsilisele isikule või muule isikule või asutusele vahetult enne lapse

äraviimist või kinnihoidmist tema hariliku viibimiskoha riigi seaduse alusel antud hooldamisõigusega; ja b) äraviimise või kinnihoidmise ajal hooldamisõigust teostati või oleks teostatud, kui last ei oleks ära viidud või kinni hoitud. Vaidlust ei ole selles, et avaldaja ja T. L. R elasid koos ühise lapsega Norras ja Norra Kuningriik on Haagi konventsiooni mõttes lapse hariliku viibimiskoha riigiks ning et avaldaja oli andnud nõusoleku T. L. R ja R.R Eestisse sõitmiseks. Ka apellatsioonikohtu istungil ei vaidlusta apellant asjaolu, et ta oli andnud nõusoleku lapse Eestisse toomiseks. Et lapse sõit koos emaga Eestisse 1. mail 2005.a toimus avaldaja teadmisel ja nõusolekul, siis ei ole käesoleval juhul tegemist lapse õigusvastase äraviimisega konventsiooni artikkel 3 (1) a mõttes. Vaidlust ei ole ka selles, et mõlemal vanemal on lapse hooldamisõigus. Linnakohus tuvastas, et T. L. R pidi koos lapsega Norrasse tagasi sõitma 20.mail 2005.a, kuid otsustas jääda Eestisse, kus ta koos lapsega asja arutamise ajal ka elab. T. L. R ei soovi Norrasse tagasi sõita abielusuhete purunemise tõttu. Kolleegium nõustub apellandi väidetega, et vastustaja otsus jätta nende ühine laps Eestisse, rikub tema hooldusõigust lapse suhtes ja kohtu tuvastatud asjaolud vastavad Haagi konventsiooni artiklis 3 sätestatud lapse õigusvastase kinnipidamise eeldustele. Kolleegium on aga seisukohal, et ringkonnakohtu istungil esitatud tõenditega leidis tõendamist asjaolu, et avaldaja on nõustunud lapse jäämisega Eestisse, mis välistab avalduse rahuldamise. Apellant on kohtuistungil kinnitanud, et ta on korduvalt last Eestis külastanud ja talle ei ole selleks takistusi tehtud. Samas on ta otsustanud abielu lahutada, kuid soovib, et laps oleks Norras. Tunnistaja S. B apellatsioonikohtu istungil antud ütluste kohaselt avaldas apellant talle 19. juunil 2005.a lennujaamas, et ta nõustus lapse Eestisse jäämisega ja et ta hakkab T ja R Eestis külastamas käima. Tunnistaja M. M. L ütluste kohaselt „...käis apellant Tallinnas 17.-19. juunil 2005.a ja ka juuli alguses. Apellant tõi lapse mänguasju ja talveriideid ning T isiklikke asju ja riideid, apellant käis Eestis veel juuli lõpus ning tõi veel asju. 2005 aastal tõi R asju seetõttu, et ta ei soovinud T ja last Norrasse tagasi...“. Kolleegiumil puudub alus kahelda tunnistajate S. B ja M.M. L ütluste usaldusväärsuses, et apellant oli 2005.aastal nõustunud lapse Eestisse jäämisega. Vastasel juhul jääb arusaamatuks apellandi käitumine, miks ta toob suvel Eestisse lapsele talveriideid. Tunnistaja J. R. S ringkonnakohtu istungil antud ütlused sellest, et avaldaja oli peale seda, kui ta sai teada, et ema jääb lapsega Eestisse, masenduses ja kurb, ei tõenda kolleegiumi arvates asjaolu, et R.R ei ole nõustunud R. R Eestisse jäämisega.

Kuna menetlusosalised ei vaidle mitte lapse elukoha, vaid lapse tagastamise üle Haagi 1980.a konventsiooni alusel, siis ei tule selles menetluses käsitleda küsimusi sellest, kumba vanemat tuleks lapse kasvatamisel eelistada või kas lapsele tema vanemast eraldamise tõttu tekkida võivaid kahjulikke tagajärgi saab vältida sel viisil, et laps tuleb tagasi koos vanemaga, kellest eraldamine võiks kujutada tõsist ohtu lapse heaolule konventsiooni artikli 13 mõttes. Otsus lapse päritoluriiki tagastamata jätmise kohta on ajutine, mitte lõplik lahendus lapse jaoks. Küsimus lapse elukoha määramiseks tuleb lahendada hagimenetluse korras.

Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 1 kohaselt on selle seaduse ülesandeks sätestada lapse rahvusvaheliselt tunnustatud õigused, vabadused ja kohustused ning nende kaitse Eesti Vabariigis. Seega on Eesti Vabariigis tagatud laste huvid ka õiguslikult, lähtudes rahvusvahelisest õigusest. Kuna tõendamist leidis asjaolu, et R. R jäi Eestisse isa nõusolekul, on kohtul lapse tagastamise küsimuse otsustamisel õigus jätta laps tagastamata konventsiooni artiklis 13 (1) a sätestatud alusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 8 jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Huvitatud isik T. L. R on apellatsioonimenetluses taotlenud menetluskulude hüvitamist summas 22.069.84 (õigusabi eest 18.880.00 + tunnistaja S. B lennukipileti maksumus 1.855.00 + kirjaliku tõlke eest 1.106.84 + teksti toimetamise eest 269.04) krooni. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tuleb apellandil huvitatud isiku kohtukulud hüvitada. Apellatsioonimenetluses avaldaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole.

Gaida Kivinurm

Mare Merimaa

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.