AK avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks Harju Maakohtu 02.11.2016 määrus
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik VB määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: AK (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik I: KB (isikukood XXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko Puudutatud isik II: VB (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Kadi Sitska Eestkosteasutus: Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) Eestkosteasutus: Valga linn (Valga Linnavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Harju Maakohtu 02.11.2016 määrus jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta VB kanda, välja arvatud KB ja VB riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. AK-l puuduvad ringkonnakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.
4.Mõista VB-lt välja riigilõiv summas 10 eurot riigituludesse. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest vastavalt määrusele lisatud makseinfolehele. Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.AK (avaldaja) esitas 15.11.2015 Harju Maakohtule avalduse VB (puudutatud isik II) vastu alaealise lapse KB (puudutatud isik I) suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning hooldusõiguse avaldajale üleandmiseks.
2.Avalduse kohaselt on lapse huvides, et emal on lapse ainuhooldusõigus. Isa ei ole lapse ülalpidamiseks elatist maksnud. Ema on lapsega käinud psühhiaatri juures ja vestluse käigus selgus, et tütrel on negatiivsed emotsioonid isa suhtes. Kõik need aastad, mis avaldaja on lapse isaga koos elanud, oli laps rahutu, eriti öösiti. Peale lapse isa juurest kolimist on lapse vaimne seisund paranenud, laps on rahunenud, magab igal öösel rahulikult. Lapse isaga kooselu jooksul laps nägi, kui puudutatud isik II kasutas avaldaja suhtes vägivalda. Avaldaja oli seisukohal, et kuna lapse isa on mitmekordselt kriminaaltegudes karistatud ja tema taust on negatiivne, võib see lapse suhtes kahjulik olla. Avaldaja tuleb iseseisvalt toime lapse hooldusõiguse teostamisega. Avaldaja saab lapse kasvatamisega ise hakkama ja on hakkama saanud kõik need aastad pärast lapse sündi. Mitmekordsete ähvarduste pärast avaldaja kardab enda, oma lapse ja lähedaste elu pärast ja soovib, et puudutatud isik II tema perele ei läheneks. 05.01.2016 määrusega jättis Harju Maakohus menetlusse võtmata avalduse lähenemiskeelu seadmiseks.
3.Lapsele määratud esindaja toetas avalduse rahuldamist. Esindaja tegi kodukülastuse avaldaja ja lapse elukohta. Vestluses selgitas avaldaja, et lapse isaga algas kooselu 2010. aastal. Tema kriminaalse tausta kohta avaldaja ei teadnud, hiljem sai ta teada, et puudutatud isik II on alates 16. aasta vanuselt viibinud perioodiliselt vanglas. Avaldaja sõnul ei ole lapse isa lapse elus üldse osalenud, ei ole last kasvatanud ega materiaalselt toetanud. Ema ostis alati kõik lapsele vajalikud asjad ise. Kui laps oli 6 kuune, pandi isa järjekordselt 8 kuuks vangi. Esialgselt elasid avaldaja koos lapsega Valgas lapse isa vanemate juures. Laps nägi esimest korda oma isa, kui ta oli peaaegu kaheaastane. Lapse isa ei ole kunagi tööl käinud ega peret ülal pidanud. 2014.a lapse ema otsustas eraldi elada ning kolis lapsega Tallinnasse. Lapse ema töötab ning suudab ka iseseisvalt last ülal pidada ja kasvatada, ta on seda ka nende aastate jooksul kogu aeg teinud. Vesteldes lapsega selgus, et laps tegelikult
isegi ei mäleta oma isa. Ta teab, et temal on isa, kuid ta on näinud teda vaid üksikud korrad ning seetõttu ei ole tal isaga mingit emotsionaalselt sidet. Kodukülastusest oli täiesti selge, et lapse ja ema vahel on tugev emotsionaalne side. Ema hoolitseb nõuetekohaselt tütre eest ning püüab tagada lapse elus stabiilsust ja turvalisust. Lapse isa ei ole näidanud üles vastutustunnet oma alaealise lapse elu korraldamisel. On ebatõenäoline, et lapse isa elustiilis ka edaspidi midagi muutub. Vaatamata vanema seadusest tulenevale kohustusele last kasvatada ja tema eest hoolitseda, ei ole lapse isa vanema kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning seeläbi on vanem lapse õigusi ja huve oluliselt kahjustanud. Lapse isa ei osalenud lapse elus mitte põhjusel, et avaldaja oleks takistanud või keelanud seda, vaid põhjusel, et lapse isa eluviis ei võimaldanud seda. Hooldusõiguse teostamine tähendab, et vanem on kohustatud oma last kasvatama ning ülal pidama, kuid lapse isa oma kohustusi lapse suhtes täitnud ei ole. Seega võib järeldada, et lapse isa ei soovi hooldusõigust tütre suhtes teostada. Avaldaja on kasvatanud last üksinda, teostanud tema suhtes hooldusõigust üksinda, ilma lapse isa abita ja osaluseta. Sellises olukorras on põhjendatud hooldusõiguse üleandmine täielikult avaldajale, et tal oleks ainuisikuliselt võimalik lapse heaolu ja huve järgides lapse hooldusõigust teostada ning lapse huvides tegutseda.
4.Puudutatud isik II vaidles avaldusele vastu. Puudutatud isik II on oma lapsest kogu aeg hoolinud, ega ole talle kunagi liiga teinud või teda väärkohelnud. Tal on kahju, et suhted lapse emaga on halvad, kuid ta on alati soovinud lapse asjadega kursis olla ning teinud endast kõik oleneva, et ka vangistuses olles olla kursis lapse eluga. Puudutatud isik II viibib alates 06.04.2013 vangistuses. Selle aja jooksul on ta saanud lapsega kokku kaks korda ja temaga telefonis mõnel korral suhelnud. See, et laps praeguseks ei mäleta teda eriti, on ema põhjustatud, sest ema ei võimalda tal lapsega kohtuda ega telefonis vestelda. Samuti ei võta ema lapsele mõeldud pakke vastu ega avalda lapse arveldusarvet, et sinna saaks raha kanda. Puudutatud isikule II pole teada, millises lasteaias laps käib ning milline on tema tervislik seisund, sest ema ei ole neid andmeid avaldanud. Ajavahemikul 10.04.2013 kuni veebruar 2014 ei hoolitsenud ka lapse ema lapse eest, vaid laps oli isa vanemate hooldada. Ema viibis sel ajal Hollandis. Selle kahe aasta jooksul on laps pidanud elama koos juba nelja erineva ema meestuttavaga, mis ei ole lapse huvidega arvestav ega temale turvaline. Isale teadaolevalt on ema praegune töö seotud ka öövahetustega, kuid isale pole teada, kes hoolitseb sel ajal lapse eest. Puudutatud isikult II ei ole elatist välja mõistetud. Puudutatud isik II on vangistuses viibides asunud end arendama ning oma eluviise muutma. Ta on omandanud eesti keele A2 tasemel, osalenud sotsiaalprogrammides Eluviisitreening ja Õige hetk. Loeb palju psühholoogilist kirjandust ning lasi enda ka ristida. Vabanemise järgselt on tal olemas elu- ja töökoht Valgas, kuid kui ema jääb lapsega elama Tallinnasse, siis plaanib ka Tallinnasse kolida. Puudutatud isik II ei ole kuidagi oma lapse heaolu ohustanud ning asjaolu, et ta viibib vangistuses ei anna seaduse kohaselt põhjust temalt hooldusõiguse äravõtmiseks.
5.Eestkosteasutus Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) toetas avalduse rahuldamist. Eestkosteasutus Valga linn (Valga Linnavalitsuse kaudu) oli seisukohal, et kui väited lapse isa vägivaldsuse kohta leiavad tõendamist, on avaldus põhjendatud ning avaldus tuleb lapse huvides rahuldada. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 02.11.2016 määrusega avalduse ning lõpetas avaldaja ja puudutatud isiku II ühise hooldusõigus puudutatud isiku I suhtes ning andis lapse hooldusõiguse täielikult üle avaldajale. Riigi õigusabi tasu ja kulud jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda. Avalduse esitamisel kantud riigilõivu jättis maakohus avaldaja kanda.
7.Avaldaja ja puudutatud isiku II ühine laps puudutatud isik I sündis XX.XX.XXXX. Avalduse kohaselt elavad laps ja lapse ema käesoleval ajal XXX, kus on lapsele sisustatud kõikide parimate tingimustega elamine. Avaldaja on ainuisikuliselt hoolitsenud lapse eest ning kasvatanud last täielikult üksi. Puudutatud isik II ei ole peale poolte kooselu lõppemist lapse ülalpidamises mitte vähimalgi määral osalenud. Maakohus leidis, et käesolevas asjas on leidnud tuvastamist, et lapse isa on vangistuses alates 06.04.2013 ning tema vangistus lõpeb 31.12.2016. Vaidlust ei ole, et eelpool nimetatud perioodil on last kasvatanud avaldaja üksinda, hooldusõiguse teostamise osas vanemad omavahel mingeid kokkuleppeid sõlminud ei ole. PKS § 137 lg 1 kohaselt on kummalgi vanemal õigus kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust ühiselt teostada. Puudub vaidlus, et lapse vanemad elavad lahus ning elavad eraldi. Lapse ema ei soovi ühiselt hooldusõigust teostada. Lapse isa ei ole aga hooldusõiguse teostamisest üldse huvitatud. Seda kinnitab ka asjaolu, et lapse isa ei ole lapse ema üldse toetanud hooldusõiguse teostamisel. Lapse isa on enda vastuses kinnitanud, et ta ei ole lapse ülalpidamiseks ka elatist maksnud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-136-13 asunud seisukohale, et kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos, või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust iga kalendrikuu eest ette elatist makstes. Lapse isa poolt esiletoodu, et temalt ei ole elatist välja mõistetud, ei ole asjaoluks, mis vabastaks lapse isa ülalpidamiskohustuse täitmisest. Alaealist last peavad üleval eelkõige tema vanemad. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Eelnimetatut lapse isa täitnud ei ole.
8.Kohus leidis, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole vastuolus lapse huvidega. Ainuhooldusõiguse andmisega avaldajale üksnes fikseeritakse õiguslikult käesolevaks ajaks tekkinud faktiline olukord hooldusõiguse teostamisel. Lapse peamiseks huviks on elada turvalises keskkonnas, st omada püsivat ja stabiilset kodu. Selline kodu on lapsel olemas avaldaja juures. Kahtluse alla ei saa seada ka avaldaja vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, samuti seda, et laps on emaga hingeliselt tugevasti seotud. Toimiku materjalidest nähtuvalt lapse isa selliseid lapse kasvamiseks ja arenemiseks vajalikke tingimusi pakkuda ei suuda, lapse isa pole neid ka pakkunud. Samuti on lapse isal enda olukorras talle neid võimatu pakkuda. Lapse isa ei ole osalenud lapse kasvatamisel, ülalpidamisel ja tema eest hoolitsemisel ning ei ole näidanud üles huvi lapsega suhtlemiseks. Nimetatud asjaolusid ei ole kohtule esitatud seisukohas vaidlustanud ka lapse isa. Eeltoodust tulenevalt on otstarbekas ja lapse huvides lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja jätta hooldusõigus ühele vanemale. Ainuhoolduse andmine avaldajale vastab faktilisele olukorrale ja annab lapse emale nii palju juriidilisi õigusi ja kohustusi, kui ta neid faktiliselt juba teostab. Samuti vastab ainuhooldusõiguse andmine emale ka lapse huvidele sellega, et tagab lapse senise elukorralduse püsimajäämise ja säilitab lapsele turvatunde. Määruskaebus
9.17.11.2016 esitas puudutatud isik II Harju Maakohtu 02.11.2016 määruse peale määruskaebuse.
10.Määruskaebuse kohaselt on põhjendamatu kohtu seisukoht, et isa ei ole osalenud lapse kasvatamisel, ülalpidamisel, tema eest hoolitsemisel ja ei ole üles näidanud huvi temaga suhtlemiseks. Puudutatud isik II on oma kirjalikes arvamustes ja ka kohtuistungil
selgitanud, et tema püüdlused lapsega suhelda on lõppenud emapoolse vaenutegevusega, ülalpidamist on ta andnud siis, kui seda on olnud võimalik teha, kuid viibides vanglas on tema võimalused piiratud. Samuti on ta selgitanud, et vabaduses viibides tegeles ta lapsega ning hoolitses tema vajaduste eest. Hooldus- ja suhtlusõiguse äravõtmisel ei saa lähtuda sellest, millised suhted on puudutatud isikul II lapse emaga. Kohus pole välja toonud konkreetselt ühtegi asjaolu, mille põhjal kohus on leidnud, et puudutatud isik II on vanema hooldusõigust oma lapse suhtes kuritarvitanud või teda hooletusse jätnud. Puudutatud isik II on vangistuses viibides asunud end arendama ning oma eluviise muutma. Ta on omandanud eesti keele A2 tasemel, osalenud sotsiaalprogrammides Eluviisitreening ja Õige hetk, loeb palju psühholoogilist kirjandust ning lasi enda ka ristida. Vabanemise järgselt on tal olemas elu- ja töökoht Valgas, kuid kui ema jääb lapsega elama Tallinnasse, siis plaanib ka Tallinnasse kolida. Selleks on ta liitunud Step-programmiga ning selle raames toetatakse tema töö- ja elukoha otsinguid Tallinnas.
11.Puudutatud isik II ei ole kuidagi oma lapse heaolu ohustanud ning asjaolu, et ta viibib vangistuses ei anna seaduse kohaselt põhjust temalt hooldusõiguse äravõtmiseks. Ema on esitanud kohtule SA Tallinna Lastehaigla ambulatoorse epikriisi, millest nähtub, et ema on lapsega ühel korral 29.09.2014 pöördunud arsti poole, seoses öiste nutuga ärkamistega. Epikriisist ei nähtu, et põhjuseks on isapoolne käitumine või lapse hirm isa ees. Samuti ei nähtu, et ema oleks lapsega määratud ajal 27.10.2014 kordusvisiidile läinud, mis näitab, et kas probleem polnud tõsine või ei hooli ema tegelikult lapse probleemidest. Ka lapsele määratud esindaja ning eestkosteasutused pole välja toonud asjaolusid, miks ei saaks vanemad hooldusõigust ühiselt teostada või kuidas on puudutatud isik II oma hoolduskohustust rikkunud. Hooldusõiguse äravõtmine on äärmuslik meede ning kohus peab PKS §118 lg 2 ja PKS § 135 lg 2 tulenevalt kohaldama eelkõige perekonda toetavaid abinõusid. Kuna puudutatud isik II vabaneb vangistusest juba 31.12.2016, ei ole põhjendatud ka PKS § 140 alusel hooldusõiguse peatamine. Vastused määruskaebusele
12.Avaldaja, lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Eestkosteasutus Valga linn (Valga Vallavalitsuse kaudu) jäi oma senise seisukoha juurde. Edasine menetluse käik
13.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 02.11.2016 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning puudutatud isiku II määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
15.PKS § 137 lg 1 sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu
hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu 12.02.2016 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja selle avaldajale üleandmisel ületanud diskretsiooni piire ega rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud ning lähtunud lapse huvidest. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust tühistada. Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Kolleegiumi arvates on maakohus avalduse rahuldamisel lähtunud õigesti eelkõige lapse huvidest ning sellest, kes lapse hooldusõigust faktiliselt teostab. Ka Riigikohus on leidnud, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb seda muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse (RKTKo nr 3-2-1-45-11, p 21). Käesoleval ajal teostab lapse hooldusõigust avaldaja ning on seda alates lapse sünnist peamiselt ainuisikuliselt teostanud. Lapse isa on korduvalt viibinud vangistuses (viimati perioodil 06.04.2013-31.12.2016). Lapsele määratud esindaja selgituste kohaselt ei mäleta laps oma isa ning tal puudub isaga emotsionaalne seos (vt I kd lk 84). Puudutatud isiku II etteheited selle kohta, et avaldaja ei ole võimaldanud tal lapse suhtes hooldusõigust toestada on paljasõnalised ja tõendamata.
17.Avaldaja on kohtule esitatud avalduses välja toonud, et lapse isa on käitunud lapse ema suhtes vägivaldselt, teda ähvardanud ning avaldaja kardab teda. Lisaks on avaldaja ka 16.09.2016 seisukohas põhjendanud, et puudutatud isikuga II ei ole võimalik koostööd teha (II kd lk 45). Seega ei ole kohtu hinnangul alust eeldada, et vanemad jõuavad last puudutavates olulistes küsimustes tulevikus üksmeelele ja on võimelised ilma alaliste pinge ja konfliktideta ühiselt lapse suhtes hooldusõigust teostama. Ka sellest asjaolust tulenevalt on lapse suhtes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hooldusõiguse üleandmine emale on lapse huvides. Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et lapse suhtes ainuhooldusõiguse üleandmine emale, kes on seda siiani peamiselt ainuisikuliselt teostanud, ei oleks lapse huvides. Võttes arvesse ema pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja seda, et tegelikkuses on vanemate lahusoleku ajal kõik lapsega seotud otsustused teinud ema üksi ning isa ei ole lapse kasvatamises osalenud, on hooldusõiguse emale üleandmine põhjendatud.
18.Puudutatud isik II on määruskaebuses viidanud, et PKS § 135 lg 2 kohaselt võib kohus hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas ei ole maakohus otsustanud PKS § 135 mõttes vanemlike õiguste täieliku äravõtmise üle, vaid vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise üle (PKS § 137). Vanemate vahelise ühise hooldusõiguse võib kohus lõpetada ka ilma perekonda toetavate abinõude rakendamiseta, kui on täidetud PKS §-s 137 sätestatud eeldused ning see on lapse huvides.
19.Ülaltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus jätta muutmata. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud puudutatud isiku II kanda. Kuna puudutatud isikutele I ja II anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigile õigusabi tasu ja kulud, tuleb jätta puudutatud isikute I ja II riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda. Avaldajal puuduvad ringkonnakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.
20.Harju Maakohus rahuldas 09.09.2016 määrusega puudutatud isiku II taotluse menetlusabi saamiseks ning vabastas ta määruskaebuse esitamisel riigilõivu summas 50 eurot tasumisest. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 sätestab, et hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. RLS § 59 lg 7 tulenevalt avalduse esitamisel hagita perekonnaasjas ja piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramise asjas tasutakse riigilõivu 10 eurot. TsMS § 190 lg 5 sätestab, et kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Eeltoodu kohaldub ringkonnakohtu hinnangul ka määruskaebuse menetluses. Seega tuleb puudutatud isikult II välja mõista riigituludesse riigilõiv 10 eurot. TsMS § 179 lg 5 kohaselt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Eeltoodule tuginedes tuleb riigilõiv tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 sätestab, et menetluskulude maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.