R.K hagi Ü.K vastu elatise vähendamiseks ja võlgnevuse tasumisest vabastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.10.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ü.K apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
17. mai 2007. a, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja R. K, esindaja Tõnu Kõrda; kostja Ü. K, esindaja adv Gennadi Kull
RESOLUTSIOON
Tühistada Harju Maakohtu 19.10.2006 otsus osaliselt. Lugeda R.Klt Ü.K kasuks poja K ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suuruseks 3127 (kolm tuhat ükssada kakskümmend seitse) krooni kuus alates 13.10.2005 kuni poja täisealiseks saamiseni xx.xx.xxxx. Otsuse põhjenduste osas arvestada käesolevas otsuses toodud põhjendusi. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.
Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja ja kostja abielu lahutati Tallinna Linnakohtu 13.12.2001 tagaseljaotsusega. Sama otsusega mõisteti hagejalt välja elatis poja ülalpidamiseks 8127 krooni. Hagiavalduse kohaselt sai hageja otsusest teada 2005.a juuni alguses kohtutäiturilt, kes oli kostja avalduse põhjal alustanud täiteasja. Hageja on poja K ülalpidamiseks ajavahemikul 07.12.2000 – 31.05.2005 maksnud kostja erinevatele pangakontodele kokku 230 092, 91 krooni, s.o igakuiselt keskmiselt 4260 krooni. Sellekohase arvestuse on kostja ise esitanud kohtutäiturile. Neile kulutustele on täiendavalt lisandunud hinnalised kingitused, taskuraha, hageja on tasunud lasteaiamakseid ja poja eluasemeks oleva korteri kommunaalmakseid. Hageja väitel on ta kandnud poja ülalpidamiskulutusi piisavas ulatuses.
2.Hageja palus 13.10.2005 esitatud hagiavalduses vähendada Tallinna Linnakohtu 13.12.2001 tagaseljaotsusega väljamõistetud elatist 5000 krooni võrra, s.o 3127 kroonini kuus ning vabastada ta võlgnevuse 211 211 krooni tasumisest. Väljamõistetud elatis on põhjendamatult suur, ei arvesta lapse vajadusi ega hageja võimalusi. Lapse ema ei ole lapse vajadusi sellises ulatuses põhjendanud. Hageja on käesoleval ajal töötu, kuid on nõus maksma lapse ülalpidamiseks 3127 krooni kuus. Kui kostja kannab lapse ülalpidamiskulutustest sama suure osa, siis peaks sellest lapse vajadusteks piisama. Ebamõistlikult suurest igakuisest elatisest tuleneb võlgnevus, mille tasumist hageja sissetulekud ei võimalda. Hageja sai tagaseljaotsusest teada alles kolme ja poole aasta möödudes. Kui kostja oleks õigeaegselt teavitanud hagejat elatise nõudest, ei oleks võlgnevust tekkinud või oleks see oluliselt väiksem. Hageja on kogu võlgnevuse tekkimise aja kestel kandnud kostja pangaarvele summasid, millest piisas lapse ülalpidamiseks, mistõttu ei saanud sisulist võlgnevust tekkida. Kostja vastuväited
3.22.12.2005 esitatud kirjalikus vastuses oli kostja nõus igakuise elatise ümbervaatamisega, kuid ei nõustunud võlgnevuse kustutamisega. Kostja vaidles vastu hageja väidetele tema sissetulekute vähenemise kohta. 13.02.2006 esitatud täiendavas vastuses vaidles kostja hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud oma majandusliku olukorra halvenemist või lapse vajaduste vähenemist. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
4.Maakohus rahuldas hagi ja vähendas tagaseljaotsusega väljamõistetud elatise suurust 3100 kroonini ning vabastas hageja elatise maksmisel tekkinud võlgnevuse tasumisest. Tuginedes perekonnaseaduse (PKS) §-dele 60 ja 61 leidis kohus, et hagi elatise vähendamiseks on põhjendatud ning rahuldas selle. Samuti pidas kohus põhjendatuks hageja nõuet vabastada ta tagaseljaotsusega väljamõistetud elatise võlgnevuse tasumisest.
5.Tallinna Linnakohtu 13.12.2001 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-3-33-8318-00 on R.Klt välja mõistetud elatis poja K ülalpidamiseks 8 127, 15 krooni kuus. Tsiviilasja materjalist nähtuvalt ei õnnestunud R.Kle hagimaterjale edastada ja kostja kutsuti kohtuistungile kuulutusega Ametlikes Teadaannetes. Nimetatud otsusega ei tuvastatud lapse vajadust ega vanemate varalist seisundit. Hagi on rahuldatud hageja poolt nõutud suuruses. Seega ei ole kohtul võimalik võrrelda lapse vajaduse või vanemate varalise olukorra muutumist viimase viie aasta jooksul. Et otsustada, kas tagaseljaotsusega väljamõistetud elatise suurust tuleb vastavalt hageja taotlusele vähendada, on vaja tuvastada lapse vajadus ja kummagi vanema varaline seisund. Kostja on väitnud, et lapse vajadused ei ole muutunud ajast kui elatis välja mõisteti ning moodustavad 8000 krooni kuus. Vaatamata kohtu korduvatele ettepanekutele kostja lapse vajaduste kohta tõendeid ja selgitusi esitanud ei ole. Kohus leidis, et 8-aastase lapse kuu vajadustena kostja poolt nimetatud summa 8000 krooni on ilmselt ülepaisutatud. Vaidlust ei ole asjaolus, et ajavahemikul 07.12.2000 - 31.05.2005 maksis hageja lapse ülalpidamiseks kuus keskmiselt 4260 krooni. Eelistungil kostja väitis, et oli nõus summaga, mida hageja maksis. Tallinna Linnakohtu poolt elatise väljamõistmise ajal 2001.a. Ü.K ei töötanud. Käesoleval ajal kostja töötab raamatupidajana, kuid tõendit töötasu suuruse kohta ei esitanud. Hageja väitel on ta töötanud pikka aega laevadel ja teeninud juhuslikest töösuhetest: tema sissetulek on sõltunud olukorrast merel ja merekaubanduses, käesoleval ajal ei ole ta leidnud sobivat tööd ja on jäänud töötuks. Hageja esitas Tööturuameti Tallinna ja Harjumaa osakonna otsuse, millest nähtub, et R.K on töötuna arvele võetud alates 27.09.2006. Samuti esitas ta individuaalse tööotsimiskava nr.0120010636603, millest nähtub, et R. K on samast ajast alates töötu ilma toetuseta. Samas väidab hageja, et on nõus maksma lapse ülalpidamiseks 3100 krooni kuus. Arvestades eeltoodut ja poolte varalist
seisundit leidis kohus, et lapse vajadused saavad rahuldatud, kui hageja kannab nendest igakuiselt 3100 krooni, millele lisandub kostjapoolne osa lapse ülalpidamiskohustusest.
6.Tallinna Linnakohtu 13.12.2001 tagaseljaotsusega mõisteti hagejalt poja ülalpidamiseks välja elatis 8127 krooni, millest lähtuvalt on tekkinud võlgnevus. Arvestades hageja poolt lapse ülalpidamiseks tegelikult makstud summasid on tal tekkinud kostja ees seisuga 31.05.2005 elatise võlgnevus 211 211 krooni. Kohus pidas tõeseks hageja väidet selle kohta, et 8127 kroonise elatise väljamõistmisest sai ta teada alles 2005.a kohtutäiturilt. Tallinna Linnakohtu tsiviilasja nr. 2-3-33-8318-00 materjalidega on tõendatud, et hagiavaldus ja selle lisad, samuti kohtukutsed, olid edastatud Ü.Kle, samuti vanemale pojale edasiandmiseks R.Kle. Kohtuotsus kuulutati Ametlikes Teadaannetes. Vaidlust ei ole poolte vahel asjaolus, et R.K viibis pidevalt merel. Eelistungil väitis Ü.K, et kohtudokumendid tulid tema aadressil. R.Kle mõeldud dokumendid seisid kodus kapi peal, ta ei tea, millal R.K need kätte sai. Kostja väitel sai R.K lahutusest ja elatise väljamõistmisest teada 2002.a. Oma väiteid kostja ei tõendanud.
7.PKS § 71 kohaselt võib kohus elatist maksva isiku nõudel vabastada ta täielikult või osaliselt kohtu poolt väljamõistetud elatise võlgnevuse tasumisest, kui võlgnevus tekkis selle isiku haiguse tõttu või muudel kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud asjaoludel ja tema varaline seisund ei võimalda tekkinud võlgnevust tasuda. Hageja on kogu väidetava võlgnevuse perioodi jooksul kandnud kostja erinevatele pangaarvetele raha lapse ülalpidamiseks. Kohtutäiturile 02.06.2005 esitatud arvestuses on Ü.K väitnud, et peale selle on isa kulutused lapsele olnud küllalt suured: jalgratas 4000 krooni, rulluisud 1600 krooni, taskuraha sadades kroonides. Eeltoodu tõendab, et R.K on suhtunud oma lapse ülalpidamisse kohusetundega ega ole hoidunud kõrvale elatise maksmisest. Kuna R.K elatise väljamõistmise menetluses ei osalenud ega saanud esitada vastuväiteid, on väljamõistetud elatise suurus ebamõistlik ega vasta lapse vajadustele ning vanemate varalisele seisundile. Väljamõistetud elatist pidas ebamõistlikult suureks ja lapse vajadustele mittevastavaks ka kostja, kes eelistungil väitis, et ei läinud täituri juurde, sest tegelikult oli väljamõistetud elatise summa küllaltki suur ja ta oli nõus R.K makstud summadega. Apellatsioonkaebuse põhjendused
8.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu 19.10.2006 otsus tühistada. Kohtul puudus seaduslik õigus vaidlusalune hagiavaldus rahuldada. Kohus, rahuldades hageja hagiavalduse, tegutses sisuliselt ringkonnakohtu õigustes. TsMS § 420 lg 1 kohaselt ei saa kostja tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebust esitada, kuid võib esitada kaja. Hageja ei ole kohtule kaja esitanud. TsMS § 456 sätestab, et kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Sama §-i lg 3 sätestab, et tagaseljaotsus jõustub, kui selle peale ei esitata kaja ega apellatsioonkaebust või kui kaja jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või kui jõustub ringkonnakohtu lahend apellatsioonkaebuse kohta. TsMS § 457 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti.
9.Kohus on rikkunud menetlusõiguse normi sellega, et ületas hagi piire. Hageja nõue oli vähendada R.K poolt poja K ülalpidamiseks makstava elatise suurust 3127 kroonini kuus, kuid kohus vähendas makstavat elatist 3100 kroonini. Samuti märgib maakohus kohtuotsuses, et hageja taotles elatusraha vähendamist alates hagiavalduse esitamisest, kuid hagiavaldusest sellist nõuet ei leia.
10.Kohus on vääralt tuvastanud aja, millal R.K sai teada Tallinna Linnakohtu tagaseljaotsusest.
Hageja sai kohtuotsusest teada hiljemalt augustis 2003, s.o ajal, mil ta hakkas tegelema kinnisvara soetamisega. Kinnisvara on soetatud kui hageja lahusvara. Kinnisvaral lasub hüpoteek summas 462 000 krooni. Hüpoteeki ei oleks lastud hagejal seada ilma kostja kirjaliku nõusolekuta, kui ei oleks leidnud tõendamist asjaolu, et hageja on kostjast lahutatud.
11.TsMS § 436 lg 3 sätestab, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Hageja esitas kohtule Maksu ja Tolliameti (20.03.2006 nr 9-7/3387-1) tõendi, millest nähtub, et aastatel 2001-2004 ja 2006. a ei ole R.K maksustatavat tulu saanud. Samas esitas hageja kohtule juba istungi toimumise ajal töötuna arvelevõtmise tõendi (27.09.2006). Kohus tegi eelnimetatud tõendite alusel järelduse, et hageja varaline seisund ei võimalda maksta elatist enam kui 3100 krooni kuus. Kostja leiab, et selline kohtu järeldus ei vasta tegelikele asjaoludele. Kostjal on kahtlus, et hageja varjab oma sissetulekuid sest tema väljaminekud ületavad sissetulekuid. Kohus ei püüdnudki nimetatud kahtlust välja selgitada, ei tõendite alusel ega kohustanud vastustajat isiklikult kohtusse ilmuma, et selgitada sissetulekute suurust. Vastus apellatsioonkaebusele
12.Hageja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
13.Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et kaevatav kohtuotsus tuleb osaliselt tühistada, seda nii väljamõistetud elatise suuruse, muudetud suuruses elatise maksmise algusaja ning hagi rahuldamist käsitlevate põhjenduste osas. Apellatsioonkaebus tuleb viidatud osas rahuldada.
14.Tallinna Linnakohtu 13.12.2001 tagaseljaotsusega lahutati poolte abielu ning mõisteti R.Klt välja elatis lapsele 8127 krooni. Hageja pöördus 13.10.2005 hagiavaldusega kohtusse, paludes vähendada väljamõistetud elatist 5000 krooni võrra, s.o 3127 kroonini ja vabastada ta elatise võlgnevuse tasumisest. Hageja tugines asjaolule, et tema varaline seisund on muutunud ning tagaseljaotsusega väljamõistetud elatis ületab oluliselt lapse vajaduse. PKS § 61 lg 3 kohaselt võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel muuta huvitatud isiku nõudel elatise suurust. Sellest tulenevalt ei olnud kohtul alust hinnata 13.12.2001 otsusega väljamõistetud elatise suuruse vastavust lapse tegelikule vajadusele, vaid seda, kas lapse vajadus on muutunud (vähenenud) ning kas on muutunud vanemate varaline seisund. Sellekohased apellatsioonkaebuse väited on õiged. Lapse vajaduse vähenemisele ei ole hageja ka tuginenud. Seega võis elatise vähendamine tuleneda vaid vanemate varalise seisundi muutumisest. Maakohus on selles osas leidnud, et mõlema vanema varaline seisund on eelmisest kohtuotsusest möödunud aja jooksul muutnud. Ringkonnakohus on selle järeldusega nõus. Hageja esitas kohtule tõendi, et ta on töötu ega oma seetõttu pidevat sissetulekut. Kostja väide, et see ei vasta tõele, on paljasõnaline ega ole kaetud ühegi konkreetse tõendiga. Apellandi esitatud Tööturuameti Tallinna ja Harjumaa osakonna 05.04.2007 tõend hageja töötu staatuse lõpetamise kohta (hageja oli registreeritud töötuna ajavahemikus 27.09.2006-23.11.2006 ja 29.11.2006-03.01.2007) on ümber lükatud vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud sama asutuse 07.05.2007 tõendiga (töötuna arvelevõtmise otsus). Kolleegium nõustub apellandiga, et nimetatud asjaolud viitavad seostele elatise maksmise üle peetava vaidluse ja hageja huvi vahel registreerida end töötuna, kuid samas ei võimalda need asjaolud teha järeldust, et hageja töine sissetulek ei ole vähenenud. Isiku varalised kohustused tõendavad küll kaudselt selle isiku varalisi võimalusi, kuid sellele vaatamata ei ole apellandi vastavate väidete põhjal võimalik järeldada, et hageja
omab jätkuvalt sissetulekut, mis võimaldab tal maksta varasema otsusega väljamõistetud elatist. Hagiavalduse kohaselt on hageja sissetulek tagaseljaotsusest möödunud aja jooksul vähenenud 20 000 kroonilt 10 000 kroonile, kostja seevastu väitis, et hageja sissetulek 2001.a otsuse tegemise ajal oli ligi 40 000 krooni (kostja täiendav vastus – tl 44-45). Kohtu käsutuses ei ole tõendeid selle kohta, et hageja keskmine sissetulek ületaks käesoleva kohtuvaidluse ajal tema poolt hagiavalduses väidetud 10 000 krooni kuus. Sellest nähtuvalt on hageja varaline seisund oluliselt muutunud. Kuna hageja oli nõus tasuma elatist lapsele summas, mis sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud eksperthinnangu kohaselt on piisav 9-aastase lapse ülalpidamiseks, ei vaja tema varaline seisund täiendavat analüüsimist.
15.Kuigi kolleegium nõustub maakohtuga, et elatise suurust tuli vähendada, ei olnud kohtul alust ületada hagi piire: hageja soovis vähendada elatist 3127 kroonini. Nõude rahuldamise korral tuli nimetatud summa elatisena välja mõista. Sellest summast väiksemat summat ei olnud kohtul võimlik elatiseks määrata. Apellatsioonkaebuse vastav väide on õige. Õige on ka see, et kohtul ei olnud alust vähendada elatist alates 2005.a, nagu on otsuse resolutsioonis märgitud. Kuigi hagiavalduses ei ole eraldi märgitud, millisest ajast alates soovib hageja elatist vähendada, sai kohus seda hagi rahuldamise korral teha alates hagiavalduse esitamisest. Perekonnaseaduse rakendussätetest tulenevalt muudab kohus elatise suurust vastava nõude põhjendatuse korral nõude esitamisest alates (PKS § 136 lg 2). Selles osas tuleb kohtuotsust muuta ning kajastada otsuses elatise vähendamise täpne aeg.
16.Elatise võlgnevuse tasumisest vabastamise osas on maakohtu lõppjäreldus õige, kuid vastavaid põhjendusi tuleb muuta. Maakohus luges mõjuvaks põhjuseks asjaolu (väljamõistetud elatise ebamõistlik suurus, mis ei vastanud lapse vajadusele ja vanemate varalisele seisundile, ning et R.K menetluses ei osalenud ega saanud vastuväiteid esitada), mida PKS § 71 mõtte kohaselt ei saaks selleks pidada. Apellandi sellekohane viide on õige. Kohtul ei olnud alust hinnata 2001.a otsuse sisu ega selle vastavust PKS § 61 lg-st 2 tulenevatele põhimõtetele. PKS § 71 kohaselt võib kohus elatist maksva isiku nõudel vabastada ta täielikult või osaliselt kohtu poolt väljamõistetud elatise võlgnevuse tasumisest, kui võlgnevus tekkis selle isiku haiguse tõttu või muudel kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud asjaoludel ja tema varaline seisund ei võimalda tekkinud võlgnevust tasuda. Vaidlust ei olnud poolte vahel selles, et R.K tasus elatist detsembrist 2001 kuni 31.05.2005 keskmiselt cá 4200 krooni kuus ning et Ü.K pöördus otsuse täitmiseks kohtutäituri poole 2005.a. Antud juhul on võlgnevus kujunenud aastate jooksul eelkõige seetõttu, et Ü.K nõustus R.K tasutud summadega (s.o tema osalemise ulatusega lapse ülalpidamiskulude katmisel) ega pidanud vajalikuks nõuda kohtuotsuse täitmist täies ulatuses. Nimetatud asjaoluga on võlgnevuse tekkimist seostanud ka hageja. Kostja on põhjendanud otsuse täitmise nõudega viivitamist sellega, et lootis pooltevaheliste suhete paranemisele. Kostja esindaja poolt 12.10.2006 istungil avaldatu kohaselt ei pöördunud kostja kohtutäituri poole varem, sest lootis, et hageja tuleb pere juurde tagasi (tl 90). Sellest nähtuvalt on kostja ise oma käitumisega aidanud kaasa elatise võlgnevuse tekkimisele, mistõttu võib tunnistada võlgnevuse tekkimise asjaolud mõjuvaiks. Arvestades seejuures hageja varalist seisundit oli põhjendatud tema vabastamine tekkinud võla tasumisest. Maakohus märkis õigesti, et elatise võlgnevus tekkis väljamõistetud elatise osast, mis ületas lapse tegeliku vajaduse (mida kinnitas Ü.K vaikiv käitumine ligi 3,5 aasta jooksul). Seega ei kahjusta võlgnevuse tasumisest vabastamine lapse huve. Seetõttu ei oma sisulist tähtsust ka asjaolu, millal sai R.K tagaseljaotsusest teada (kas apellandi viidatud asjal, s.o 2003.a, või kohtuotsuses märgitud ajal).
17.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse
puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt võib kohus jätta hagi osalise rahuldamise korral kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 8 jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ning muudab esimese astme kohtu otsust, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda.
Ü.Jänes
G.Kivinurm
M.Reino
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.