Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. juuni 2007, Tallinnas
Tsiviilasi
T. S hagi R. S vastu abielu lahutamiseks, lapse elukoha määramiseks, lapse ülalpidamiseks elatise välja mõistmiseks ja ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.01.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T. S ja R. S apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
15. mai 2007, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja T. S (IK xxxxxxxxxxx, elukoht XX x-xx Tallinnas), esindaja adv Maria Mägi Kostja R. S (IK xxxxxxxxxxx, elukoht XX x-xx Tallinnas), esindaja adv Kai Amos ja Helen Reinvart
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 12.01.2007 otsus R. Slt T. S kasuks enamsaadud ühisvara arvel väljamõistetud rahalise hüvitise suuruse, elatise suuruse ja R. Slt riigituludesse väljamõistetud riigilõivu suuruse osas ning teha tühistatud osas uus otsus.
2.Mõista R. Slt välja T. S kasuks enamsaadud ühisvara arvel rahaline hüvitis 95 593 (üheksakümmend viis tuhat viissada üheksakümmend kolm) krooni ja 43 senti.
3.Mõista R. Slt välja T. S kasuks elatis alates 22.01.2006 poolte 12.08.1993 sündinud tütre E. ülalpidamiseks 4500 (neli tuhat viissada) krooni kuus kuni tema täisealiseks saamiseni või elatise suuruse muutmiseni seaduses ettenähtud alustel.
4.Mõista R. Slt välja riigilõiv 2500 (kaks tuhat viissada) krooni riigituludesse.
5.Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata.
6.Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
7.Apellatsiooniastme kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. Asjaolud
1.T. S esitas 08.07.2004 R. S vastu hagi abielu lahutamiseks, lapse elukoha määramiseks ja elatise saamiseks lapse ülalpidamiseks. 14.06.2005 esitas hageja hagi täienduse ühisvara jagamiseks
2.Poolte abielu sõlmiti 05.08.1989 Tallinna Mustamäe Perekonnaseisuametis. Poolte abielust sündis 12.08.1993 tütar E..
3.Hageja soovis, et tütar jääks elama tema juurde ja kostjalt mõistetaks välja elatis 5000 krooni kuus.
4.Hageja soovis ka ühisvara jagamist, sealhulgas korteriomandi, asukohaga XX x-xx Tallinnas, väärtusega 1 270 000 krooni ja kinnistu, asukohaga Rae vallas Harjumaal, väärtusega 1 500 000 krooni, jagamist. Hageja leidis, et ühisvara jagamisel tuleb kõrvale kalduda osade võrdsuse põhimõttest, kuna korteriomandist on omandatud 68% hageja lahusvara arvelt ja kinnistust 8,5% samuti hageja lahusvara arvelt.
5.Kostja tunnistas hagi osaliselt, palus abielu lahutada ja jätta laps elama ema juurde. Kostja leidis, et põhjendatud elatise suuruseks on 3500 krooni ning see tuleb välja mõista alates kohtuotsuse jõustumisest, kuna ta on kogu kohtumenetluse aja võtnud osa lapse ülalpidamisest. Ka oli kostja nõus ühisvara jagamisega, jagamisele kuuluva ühisvara koosseisuga ning jagamise viisiga, kuid palus mitte kõrvale kalduda osade võrdsuse põhimõttest. Kostja vaidles vastu korteriomandi väärtusele ja kinnistu väärtusele. Maakohtu otsus
6.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt, lahutas T. S ja R. S abielu, jättis poolte alaealise tütre E. elukohaks peale lahutust ema elukoha.
7.Kohus mõistis välja elatise tütre E. ülalpidamiseks 3500 krooni kuus kuni tema täisealiseks saamiseni või elatisraha suuruse muutmiseni seaduses ettenähtud alustel.
8.Kohus jagas poolte ühisvara järgmiselt: T. S ainuomandisse jäid OÜ B osa; korteriomand asukohaga XX x-xx ja selles asuv kodune sisustus. R. S ainuomandisse jäid: CD-plaadid; OÜ B osa; kinnistu XX t xx X külas X vallas, laenukohustus AS Hansapank ees ja väljaostuõigus sõiduautole Mazda 6 Elegance. Kohus mõistis R. Slt välja T. S kasuks enamsaadud ühisvara arvel rahalise hüvitise 206 337, 43 krooni.
9.Esitatud dokumentaalsete tõenditega leidsid tõendamist järgmised lapse vajadused keskmiselt kuus: söök (sealhulgas toit koolis) 2500 krooni, ravimid (sealhulgas füsioteraapia) 500 krooni, näohooldus kosmeetikasalongis 300 krooni, juuksur 150 krooni, hügieenitarbed 200 krooni, kulutused vabale ajale (sealhulgas tantsutrenn) 900 krooni, kulud transpordile 200 krooni, kulutused eluasemele 600 krooni, kõnekaart 100 krooni, koolitarbed 100 krooni, jalanõud/riided 1000 krooni. Kohus võttis lapse vajaduste määramisel arvesse ka poolte poolt erinevatel istungitel antud sellekohased selgitused. Dokumentaalse tõendina lapse vajaduste kohta on hageja esitanud tõendi nr 351 perearstilt, millelt nähtub küll asjaolu, et tütar põeb sageli kõrvapõletikku, kuid ei nähtu, et sellega kaasneksid mingi erivajadused või mingi 2(9)
ravimi regulaarse võtmise või mingi ravitoimingu regulaarse tegemise vajadus, mis omakorda võiksid tuua kaasa keskmisest suuremad kulutused ravimitele. Tulevikus tekkivaid võimalikke kulutusi ei saa arvestada elatise suuruse määramisel. PKS § 61 lg 3 kohaselt võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Kohus leidis tõendite ja nende alusel tõendamist leidnud asjaoludest tulenevalt ning arvestades Eesti Vabariigis välja kujunenud mõistlikku keskmist elatusstandardit, aga ka lapse iga ja sugu (koolis õppiv 13-aastane tütarlaps) ja seoses sellega igakuiseid üldteadaolevaid kulutusi koolile, transpordile, vabale ajale, toidule, riietele jmt, et kostja poolt maksmisele kuuluva elatise mõistlikuks ja reaalselt suuruseks on igakuiselt 3500 krooni. Rohkem raha võivad vanemad lapse peale vastavate võimaluste olemasolul alati kulutada, kuid kohus lähtub elatusraha välja mõistmisel siiski vaid vajalikest kulutustest.
10.Kohus leidis, et elatis tuleb välja mõista alates 22.01.2006 (s.o 10 kuu ja 24 päeva eest enne kohtuistungi toimumise päeva; 12 x 3500 = 42 000 - 4162 = 37 838 : 3500 = 10 kuud 24 päeva).
11.Kohus nõustus hageja seisukohaga, et lapse ülalpidamises osalemiseks ei saa lugeda igakuiseid laenu-, liisingu-, korteri- jmt maksete tasumist. Tegemist oli poolte ühisvara hulka kuuluva varaga seotud kulutustega, millised kuidagi ei saanud aidata hagejal tol perioodil lapse igapäevast elu korraldada, talle süüa osta jne. Kohus asus seisukohale, et kuna ei leidnud tõendamist, et perioodil detsember 2004 kuni detsember 2005 oleks kostja last regulaarselt ja piisavalt ülal pidanud, on põhjendatud hageja nõue selle perioodi eest elatis tagant järele välja mõista, arvestades aga siiski tasutud 4162 krooni.
12.Samas kohus leidis, et perioodidel, kui pooled elasid koos lapsega ühises elukohas (hagi esitamisest kuni detsembrini 2004 ja jaanuarist 2006 kuni kohtuotsuseni), ei ole põhjendatud hageja nõue elatise tagantjärgi välja mõistmise kohta. Tõendatud on, et nimetatud perioodidel kostja osales lapse ülalpidamises. Ei ole võimalik tagantjärgi tuvastada, kelle ostetud toitu konkreetselt laps ühel või teisel päeval sõi ja kohtu arvates ei ole see ka vajalik ega mõistlik. Kohtu jaoks on tõendatud, et mõlemad vanemad pidasid last neil perioodidel ülal.
13.Kohus asus seisukohale, et vaidlusalusest korteriomandist asukohaga XX x-xx Tallinnas, moodustab abikaasade ühisvara 82,56% (4867, 90 27 918, 97-st = 17,44%), mis tuleb vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg-le 1 jagada poolte vahel võrdselt. Ülejäänud 17,44% näol on tegemist hageja lahusvaraga.
14.Tunnistaja Õ. E ütlustega on tõendatud, et ta kinkis perioodil 1988 lõpp kuni 1989 igakuiselt hagejale kui oma tütrele, kes oli tol ajal kodune seoses väikese lapse hooldamisega, 450 rubla ning et see kinge oli mõeldud kooperatiivkorteri ostmiseks. Ka kinnitas tunnistaja hageja selgitusi selle kohta, et nimelt selle raha, kokku 4867, 90 krooni, kasutas hageja kooperatiivkorteri eest esimese sissemaksu tasumiseks. Asjaolu, et esimeseks sissemaksuks raha saadi tõepoolest hageja emalt, kinnitas ka kostja. Samas ei esitanud kostja tõendeid oma väite tõendamiseks nagu oleks olnud tegemist laenuga ja ta maksis selle sularahas 1992 alguses ämmale tagasi. Tunnistaja eitas kostjalt nimetatud summa tagasi saamist. Seda ei kinnitanud ka hageja. Laenu tagasi maksmise tõendamiseks ei piisa väidetava raha saamise allika (sõiduauto müük) tõendamisest. Kostja ei esitanud tõendeid, millised oleksid lükanud ümber tunnistaja ütlused ja hageja kinnitused vaidlusaluse kinke kohta. Ka vastasid tõendamist leidnud kinkelepingute vorm (suuline) tol ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg-s 1 sätestatule (notariaalselt tõestatud pidi olema kinkeleping alates summast 500 rubla). Asjaolu, kas kostja oli teadlik, et esimene 3(9)
sissemakse oli tasutud hageja lahusvara arvelt, kohtu arvates asjas tähtsust ei oma ega muuda selle vara iseloomu ühisvara jagamise seisukohalt.
15.Jagatava osa hariliku väärtuse arvestamisel võttis kohus aluseks kohtu määramisel tehtud eksperthinnangu, mille kohaselt on selle eluruumi turuväärtuseks 1 270 000 krooni. Kuivõrd poolte vahel puudus vaidlus selle vara jagamise viisi üle (jätta hageja ainuomandisse), siis tuleb jagamise tulemusena jätta kogu eluruum hageja omandisse ja hagejal tuleb tasuda kostjale enamsaadu arvelt 82,56% : 2 = 41,28% 1 270 000.00-st = 524 256 krooni.
16.Kohus asus seisukohal, et kinnistust asukohaga Peetri külas Rae vallas, moodustab abikaasade ühisvara 100% ning see tuleb vastavalt PKS § 19 lg-le 1 jagada poolte vahel võrdselt.
17.Jagatava osa hariliku väärtuse arvestamisel võttis kohus aluseks kohtu määramisel tehtud eksperthinnangu, mille kohaselt on selle kinnistu turuväärtuseks 1 500 000 krooni. Kuivõrd poolte vahel puudus vaidlus selle vara jagamise viisi üle (jätta kostja ainuomandisse), siis tuleb jagamise tulemusena jätta kinnistu kostja omandisse ja kostjal tuleb tasuda hagejale enamsaadu arvelt 50% 1 500 000-st = 750 000 krooni.
18.Peale kogu ühisvara jagamist peab hageja kostjale tasuma rahalist hüvitist 20 000 + 524 256 + 73 478, 70 = 617 734, 70 krooni ja kostja hagejale 6 150 + 750 000 + 67 921, 43 = 824 071, 43 krooni. Tasaarvestuse tulemusena kuulub seega kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele enamsaadu arvelt 206 337, 43 krooni. R. S apellatsioonkaebus
19.Kostja esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja uue otsusega tunnistada poolte osad korteriomandi XX x-xx võrdseks ja sellest tulenevalt suurendada T. Slt R. Sle korteriomandi eest väljamõistetavat rahalist hüvitist 524 256 kroonilt 635 000 kroonini ning tunnistada jagatava kinnistu X külas X vallas harilikuks väärtuseks 585 000 krooni ja sellest tulenevalt vähendada R. Slt T. Sle kinnistu eest väljamõistetavat rahalist hüvitist 750 000 kroonilt 585 000 kroonini. Eelnevast tulenevalt mõista T. Slt välja R. S kasuks enamsaadud ühisvara arvel rahaline hüvitis suuruses 50 000 krooni ja apellatsioonmenetlusega kaasnenud kohtukulud.
20.Kostja on seisukohal, et korteriomandist moodustab abikaasade ühisvara 100%. Hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud suulise kinkelepingu sõlmimist oma emaga ja hageja poolt esitatud väite põhistamist ei saa lugeda usutavaks (TsMS § 235). Kohus on ebaõigesti hinnanud tunnistaja Õ. E ütlusi hagejale tehtud kinke kohta. Kohtul puudus alus kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest korteriomandi jagamisel.
21.Kostja arvates ei ole kohus andnud hinnangut hageja vastuolulistele avaldustele korteriomandi osas. Esmakordselt 14.06.2005 ühisvara jagamise nõuet esitades väitis hageja, et korter XX x-xx on soetatud kooperatiivkorterina, mille väärtus soetamisel oli 7167, 90 rubla ja esimese sissemakse tegemiseks andis tema ema Õ. E laenuna 5000 rubla. 25.10.2005 esitatud hagiavalduse täienduses selgitas hageja, et korter soetati kooperatiivkorterina 27.12.1989 ning korteri maksumus oli 7167, 90 krooni. Korteri maksumusest 4867, 90 rubla tasus hageja 27.12.1989 oma lahusvara arvel, millise summa oli saanud oma emalt suures osas juba enne abiellumist. Hageja rõhutas, et 4,5 kuud peale abiellumist tasus hageja korteri esimese sissemakse summas 4867, 90 rubla, millisest summast 1622 rubla oli hageja saanud emalt kingitusena abielu ajal. Ülejäänud 3245, 90 rubla oli aga hageja saanud mitmete erinevate emalt saadud kingitustena juba enne abiellumist. Hageja väitel 4(9)
kinkis tema ema korteri eest tasumiseks aasta jooksul igakuiselt 450 rubla. Väidetavalt 4,5 kuu jooksul kingituseks saadud rahasumma on 2025 rubla suuruses lähtuvalt hageja arvestuse alusena esitatud andmetest mitte 1622 rubla nagu väidab hageja.
22.Kostja poolt välja toodud asjaolule, et igakuine väidetav kinkesumma 450 rubla on hagiavalduses käsitsi parandatud, et sobitada summat TsK § 260 lg 1 raamesse, ei ole kohus tähelepanu pööranud. Samuti ei pööranud kohus tähelepanu hageja 15.12.2006.a kohtuistungil antud seletusele, et eelmisele esindajale ma ütlesin tõepoolest, et see oli laen, aga kui küsisin emalt, siis ta ütles, et see oli kinge. Hageja selline seisukoht on vastuolus väitega, et poolte tahe oli algusest peale suunatud kinkele. Kui hageja, kes 1989 aasta jooksul sai oma emalt väidetavalt iga kuu 450 rubla kingiks, pidas seda ka ise kuni 2005 sügiseni laenuks, siis polnud poolte tahe suunatud kinkele.
23.Vastuolulised on ka tunnistaja ütlused. Kostjale teadaolevalt ei olnud tunnistaja töötasu ettevõttes ”M” 1989 nii kõrge kui tunnistaja väidab ning arvestades tunnistaja perekonna majanduslikku olukorda sel ajal oli iga kuuliste kingituste tegemine hagejale 450 krooni ulatuses välistatud. Arusaamatuks jääb ka tunnistaja kinnitus, et hageja tõi 1989 kingitud raha tema kätte. Kohus ei pööranud küllaldast tähelepanu sellele, mis sellise kingitud raha tagastamise põhjus ja tunnistaja selgitus, et hageja oli harjunud, et tema eest tehti kõiki selliseid asju, ei ole tõsiselt võetav.
24.Kostja esitas vastuväite kinnitades, et 4867, 90 rubla näol ei olnud tegemist kinkega, vaid see oli laen hageja emalt summas 5000 rubla korteri eest esimese sissemakse tegemiseks, mille kostja maksis tunnistajale tagasi 1992 veebruaris pärast sõiduauto müügist saadud raha laekumist. Kahjuks ei võtnud kostja tunnistajalt raha saamise kohta allkirja.
25.Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja väitega, et kinnistu Peetri külas Rae vallas jagatava osa hariliku väärtuse arvestamisel tuleks arvesse võtta asjaolu, et kostja ainuomandisse jääva kinnistu võõrandamise korral, on kostja kohustatud tulumaksu seaduse (TuMS) § 15 lg 1 kohaselt tasuma tulumaksu 22% ulatuses, samas kui hageja ainuomandisse jäänud korteriomandi võõrandamise korral hagejal sellist kohustust tulenevalt TuMS § 15 lg 5 p 1 ei lasuks. Kostja kinnitas kohtule, et kuna tal kuskil elada ei ole ja laenukoormuse tõttu ei saa ta taotleda eluasemelaenu, siis peab ta elamispinna soetamiseks võõrandama hoonestamata kinnistu. Kinnistu võõrandamisel tuleb aga kostjal tasuda kinnistu müügihinnalt tulumaks. Ei ole õiglane ja PKS mõttega kooskõlas olukord, kus abikaasade ühisvara jagamisel nende osad tegelikkuses võrdseks ei osutu.
26.Seega jagatava kinnistu osa harilikuks väärtuseks on 585 000 krooni ning sellest tulenevalt väheneb ka kostjalt hagejale kinnistu eest väljamõistetav rahaline hüvitis 750 000 kroonilt 585 000 kroonini. Vastus apellatsioonkaebusele
27.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. T. S vastuapellatsioonkaebus
28.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada elatise suuruse ja algusaja osas ning uue otsusega mõista R. Slt T. S kasuks välja elatis alates hagi esitamisest 08.07.2004 netosummas 5000 krooni kuus kuni E. S täisealiseks saamiseni. Uue otsusega lahendada ka T. S ainuomandisse jäetud korteriomandi valduse üleandmise küsimus ja kohustada R. St andma korteriomandi valdus T. Sle üle kahe nädala jooksul peale otsuse jõustumist. 5(9)
29.Kohtuotsus on vastuolus lapse õiguste konventsiooni artikkel 3 p-s 1 sisalduvaga, mille kohaselt tuleb lastega seonduvas tegevuses riiklike või era sotsiaalhoolekande asutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt esikohale seada lapse huvid. Samuti ei ole kohtuotsus kooskõlas lapse õiguste konventsiooni artikkel 27 punktiga 2, mis sätestab vanema(te) või teiste lapse eest vastutavate isikute esmase kohustusena tagada vastavalt oma võimetele ja rahalistele võimalustele lapse arenguks vajalikud elutingimused.
30.Hageja esitas kohtule E. S ülalpidamiseks vajalike kulutuste kalkulatsiooni, mille kohaselt moodustavad E. S ülalpidamiseks vajalikud kulutused ühes kuus kokku 10 183 krooni. Kostja omapoolset nägemust E. S ülalpidamiseks vajalike kulutuste kohta ei esitanud ega märkinud, et hageja poolt väljatoodud kulutustest mõni kulutus oleks mittevajalik. Kostja pakkus välja, et kulutuste suurus võiks olla 7000 krooni kuus. Arvestades eeltooduga, mille kohaselt on vastustaja omaks võtnud asjaolu, et E. S igakuulised vajalikud kulutused moodustavad 7000 krooni, on kohtuotsus, mille kohaselt kohus on lugenud E. S vajalikeks igakuuliste kulutuste summaks 6550 krooni, ebaõige, vastuolus poolte tahtega ning eelkõige lapse huvidega.
31.Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja poolt esitatud väitega, et E. S igakuulised vaba aja kulutused, mis sisaldavad muuhulgas kino- ja teatripileteid, muid üritusi, raamatute ostmist, sünnipäevi ja ekskursioone, moodustavad 1200 krooni. Samuti on jäänud ebaõigesti vajalike kulutusena arvestamata kulutused transpordile (sõit maale, taksosõit) summas 125 krooni ja kulutused tennisele summas 1000 krooni. Hageja leiab, et eelnimetatud kulutusi ei saa käsitleda tulevikus tekkivate võimalike kulutustena kuivõrd vajadus nimetud kulutuste tegemiseks oli kohtuotsuse tegemise ajal juba tekkinud.
32.Kuna hageja andis poolte ühisvaraks olnud sõiduauto valduse kohtuvaidluse käigus üle kostjale, siis puudus hagejal juba kohtuvaidluse ajal võimalus lapse maale ja arsti juurde autoga viimiseks ning E. S pidi juba kohtuvaidluse ajal ning peab ka edaspidi kasutama maale vanaema juurde sõiduks bussitransporti ning samuti kasutama taksoteenust arsti juurde sõiduks.
33.Mõistlikkuse põhimõttega ilmselges vastuolus on kohtu käesolev tõlgendus, mille kohaselt loeb kohus lapse vajalikeks kulutusteks vaid need kulutused, mida reaalselt kohtuvaidluse ajal juba kantakse. Ilmselgelt ei ole aga võimalik olukorras, kus lapse ülalpidamiskulusid kannab üksnes üks vanematest, kellel sissetulek on väikene, kanda kõiki lapse vajalikke ja harjumuspäraseid kulutusi.
34.Hageja poolt esitatud kalkulatsiooni kohaselt kulub kuus keskmiselt üksnes riietele 958 krooni ja jalanõudele veel lisaks 425 krooni. Kohus ei ole põhjendanud, miks on lapse jalanõude ja riiete igakuulise kulu summat vähendanud ja seda olukorras, kus kostja ei ole eelnimetaud asjaolu isegi vaidlustanud. Vastupidi — kostja on kinnitanud, et tema ise on kolmekuulise perioodi jooksul teinud lapse riietele ja jalanõudele kulutusi summas 3600 krooni, mis teeb keskmiseks kulutuste summaks ühes kuus 1200 krooni.
35.Kohtul on õigus ja ka kohustus lähtuda elatise väljamõistmisel mõlema vanema varalisest seisundist ja kohustatud isiku parema varalise seisundi korral välja mõista elatis suuremas ulatuses, kui suudab lapse ülalpidamiseks vahendeid anda teine vanem. Kohus on jätnud arvestamata poolte sissetulekud: kostajal 33 000 krooni ja hagejal 7270 krooni kuus. Arvestades eeltooduga võimaldaks kostja varaline seisund ilmselgelt täita poolte ühise lapse ülalpidamiskohustust vähemalt võrdselt hagejaga. Hageja on seisukohal, et vastustajalt, kui apellandist olulisel määral paremat varalist seisundit omavalt vanemalt, tuleks mõista elatis välja pigem 6(9)
suuremas ulatuses kui apellandilt.
36.Kohus on jätnud arvestamata, et kostjalt väljamõistetud 3500 kroonilt kuulub esmalt mahaarvamisele tulumaks. Seega on elatise summa, mida hagejat saab reaalselt kasutada lapse ülalpidamiskulude katmiseks 2730 krooni. Kuna kohus luges lapse igakuuliste vajalike kulutuste summaks 6550 krooni, on hageja kanda reaalselt 3820 krooni ning kostja kanda vaid 2730 krooni.
37.Kohus on jätnud põhjendamatult välja mõistmata elatise alates elatisehagi esitamisest, mis on vastuolus PKS § 70 lg-ga 1. PKS § 70 lg-st 1 tuleneb, et kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest. Ka juhul, kui vanem täidab ülalpidamiskohustust, kuid mitte piisavalt, tuleb elatis välja mõista alates hagi esitamisest. Hageja möönab, et kostja on kohtuvaidluse ajal lapse ülalpidamiskohustust osaliselt (vähesel määral) täitnud. Kohus oleks pidanud mõistma elatise välja alates elatisehagi esitamisest 08.07.2004 arvestades elatise kogusummast maha kostja poolt kohtuvaidluse aial täidetud ülalpidamiskohustuse 27 666 krooni.
38.Kuivõrd kohus on jätnud korteriomandi hageja ainuomandisse, siis lähtudes AÕS § 68 lg 1 sätestatust, tekib hagejal peale kohtuotsuse jõustumist õigus korteriomandit üksi vallata. Kohus oleks pidanud otsusega lahendama samuti korteriomandi valduse kostjalt hagejale üleandmise küsimuse. Hagejal on arvestades kostja senist käitumist alust arvata, et kostja keeldub peale kohtuotsuse jõustumist valduse üleandmisest ning hageja on sunnitud korteriomandi valduse saamiseks veelkordselt pöörduma kohtusse, kuivõrd käesolev kohtuotsus ei ole täidetav valduse üleandmise osas. Kostja on kogu kohtuvaidluse ajal s.o pea 3 aasta vältel keeldunud põhimõtteliselt korterist välja kolimast ning endale teist elukohta otsimast, kuigi poolte läbisaamine on olnud pidevalt äärmisel halb ning kodune halb olukord äärmiselt koormav poolte ühisele lapsele. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
39.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud toimiku materjalidega, leidis, et kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada R. Slt T. S kasuks enamsaadud ühisvara arvel väljamõistetud rahalise hüvitise suuruse, elatise suuruse ja R. Slt riigituludesse väljamõistetud riigilõivu suuruse osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse. Ülejäänud osas on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud.
40.Kolleegium ei nõustu hageja kaebuse väitega, et kohtuotsus on vastuolus lapse õiguste konventsiooni artikli 3 p-ga 1 ja artikli 27 p-ga 2. Kohus on elatise suuruse määramisel arvestanud lapse huvide ja vajadustega ning väljamõistetud elatise suurus võimaldab tagada lapse arenguks vajalikud elutingimused. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et vajalikud kulutused lapsele on igakuuliselt 10 183 krooni. Kostja väidetel pole ühise kooselu ajal selliseid summasid lapse peale kunagi kulutatud. Hageja ei ole seda ümber lükanud, vaid väidab, et selliseid kulutusi on plaanis teha edaspidi, kui elatise suurus seda võimaldab. Kostja nõustus vajalike kulutuste suuruseks pidama 7000 krooni kuus. Suuremaid vajalikke kulutusi ei ole hageja ka tõendanud. Lapsest lahus elavalt vanemalt lapsega koos elava vanema kasuks lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise eesmärk (PKS § 61 lg-d 1 ja 2) on tagada viimasele piisavad rahalised vahendid, et lapse igapäevavajadused oleks võimalik rahuldada. Kostjalt ei saa nõuda igapäevavajadusi ületavate kulutuste tegemist, mille tegemisega lapsele maksta tuleva elatise arvel ei ole kostja nõustunud. See ei välista lapsest lahus elava vanema poolt lapsele soovi korral lisakulutuste tegemist, kui vanema varaline seisund seda võimaldab. 7(9)
41.Samuti nõustub kolleegium maakohtu poolt määratud elatise väljamõistmise algusajaga. PKS § 70 lg 1 kohaselt kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest. Käesoleval juhul tuvastas kohus, et ühes korteris elamise ajal, oli laps ka kostja ülalpidamisel ning seetõttu ei ole põhjendatud mõista selle aja eest veel täiendavalt elatist. Hageja on õigeks võtnud, et nad sõid koos ja kostja ostis samuti süüa, kostja tasus korteri ülalpidamiskulud ja autoliisingu, millega tagati lapsele eluase ja transport. Samuti võttis hageja kohtuistungil õigeks, et kostja tasus tütre füsioteraapia ravi ja tantsutundide eest (tl 174 pöördel). Isa ostis tütrele ka riideid ning tasus juuksuri ja kosmeetiku eest.
42.Asjaolu, et liites erinevad põhjendatud kulutused, sai kohus igakuuliseks kulutuste summaks 6550 krooni, ei ole vastuolus kostja poolt omaksvõetuga, sest tegemist on kostja puhul ümardatud summaga. Kohus lähtus elatise suuruse määramisel ikkagi kostja poolt omaksvõetud kulutuste summast 7000 krooni ja mõistis sellest välja poole lähtudes põhimõttest, et mõlemad vanemad on võrdselt kohustatud last ülal pidama. Käesoleval juhul on mõlemad vanemad võimelised seda ka tegema.
43.Õige on aga hageja väide, et kohus ei arvestanud asjaoluga, et kohtuotsuse alusel kostjalt väljamõistetud elatiselt tasub tulumaksu hageja ning seega ei ole võimalik kogu kostjalt väljamõistetud raha kulutada lapse ülalpidamiseks. Seetõttu tuleb hageja poolt tasumisele kuuluva tulumaksu võrra väljamõistetud elatist suurendada. Kostjalt maakohtu poolt väljamõistetud elatisest saab hageja kehtivat tulumaksumäära arvestades tegelikult tütre ülalpidamiseks kulutada 2730 krooni ja hageja kanda jääb seega 4270 krooni. Selleks, et ülalpidamiskulud jääksid võrdselt poolte kanda, peab kostjalt välja mõistetava elatise suurus olema 4487 krooni, mis ümardatult on 4500 krooni
44.Ühisvara jagamise osas ei nõustu tsiviilkolleegium maakohtu seisukohaga, et vaidlusalusest korteriomandist moodustab abikaasade ühisvara 82,56 % ja 17,44 % näol on tegemist hageja lahusvaraga. PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Vaidlust ei ole selles, et kooperatiivkorteri osak omandati abikaasade poolt abielu ajal kooperatiivi liikmeks astumise teel. Osakut ei ole hagejale kingitud. Seega on korteriomandi näol tegemist ühisvaraga
45.PKS § 19 lg 2 p 3 lubab abikaasade ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kolleegiumi arvates ei ole tõendamist leidnud ka asjaolu, et kooperatiivkorteri osaku omandamine toimus hageja lahusvara arvel. Kolleegium ei loe usaldusväärseks menetluse kestel hageja poolt esitatud uut versiooni ja seda kinnitavaid hageja ema ütlusi, nagu oleks pikema perioodi vältel hageja ja tema ema vahel igakuuliselt sõlmitud sularaha kinkimise lepingud eesmärgiga tekitada lahusvarana sularaha hulk, mille eest maksta kooperatiivkorteri esimene sissemakse. See versioon on vastuolus nii hageja enda esialgse seisukohaga kui ka kostja seletusega. Hageja esitas täiendava hagi ühisvara jagamiseks, milles märkis järgmist: „... Esimese sissemaksu tegemiseks andis T. S ema Õilme E laenuna 5000 rubla. Laen on tänaseni tagastamata“ (tl 56). Laenu võtmist kinnitas hageja esindaja ka kohtuistungil: „Nii korteri kui kinnistu soetamiseks oli võetud laenu hageja emalt. Laenulepinguid kirjalikult vormistatud ei ole. Saame tõendada raha laenamist tunnistaja ütlustega“(tl 61). Kostja võttis õigeks, et esimese sissemaksu raha laenati hageja emalt, kui märkis, et laen maksti tagasi automüügist saadud rahast. Seega on mõlemad pooled kinnitanud raha laenamist Õilme Elt, vastuolulised on poolte seletused vaid selles, kas laen maksti tagasi või mitte. Arvestades käesoleva vaidluse eset, ei ole sellel tähtsust. Kui ka laenu tagasi ei makstud, ei muuda see laenatud 8(9)
rahasummat kingituseks ainult ühele abikaasale. Kuna raha oli laenatud perekonnale eluaseme soetamiseks, oli see antud võrdselt mõlemale abikaasale.
46.Seega ei ole alust korteriomandi jagamisel kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest. Korteriomandi jätmisel hageja omandisse, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista rahaline kompensatsioon pooles korteriomandi väärtuses, see on 635 000 krooni. Sellest tulenevalt peale ühisvara jagamist peab hageja kostjale tasuma rahalist hüvitist 728 478 krooni ja kostja hagejale 824 071,43 krooni. Tasaarvestuse tulemusena kuulub seega kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele enamsaadu arvelt 95 593,43 krooni.
47.Põhjendatud ei ole kostja kaebus selles osas, et kinnistu hariliku väärtuse arvestamisel tulnuks arvesse võtta asjaolu, et kostja peab endale elamispinna soetamiseks kinnistu võõrandama ja tasuma kinnistu müügihinnalt 22% tulumaksu. Esiteks ei tule vara võõrandamisel tulumaksu tasuda mitte müügihinnalt, nagu arvutab kostja, vaid TuMS § 15 lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga üksnes kasu, mis on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Teiseks ei ole kostjal mingit kohustust oma vara võõrandada. Eluase on võimalik saada ka kinnistule elamu ehitamisega, milleks ju kinnistu ka soetati. Kostja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et tema materiaalsed võimalused ei võimalda tal laenu saada. Samuti on kostjal võimalik kinnistu vahetada elamispinna vastu sellelt maksustatavat kasu saamata.
48.Põhjendatud ei ole hageja kaebuse väited, et kohus oleks pidanud kohustama otsusega kostjat korteri vabastama ja andma selleks konkreetse tähtaja. Korteri kostja valdusest väljanõudmine on iseseisev nõue, mida hageja ei ole esimese astme kohtule esitanud. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kuna ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, ei saa ta lahendada uut nõuet, mida esimese astme kohtule ei esitatud ega menetletud.
49.Seoses väljamõistetud elatise suurendamisega, tuleb kostjalt riigituludesse välja mõista riigilõiv 2500 krooni. Kuna ringkonnakohus rahuldas mõlema poole apellatsioonkaebused osaliselt, jätab ta kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel kummagi poole apellatsiooniastme kohtukulud tema enda kanda.
Reet Allikvere
Gaida Kivinurm
Tiit Kollom
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.