Kohtulahend

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

keskkonna nõuete ning tuletõrje ja tervisekaitse eeskirjade täitmise eest. Korralduse p. 1. 12 kohaselt tuleb ehitusprojekt enne ehitusloa taotlemist kooskõlastada Harjumaa Päästeteenistusega ja tehnovõrkude valdajatega. Seega ei nähtu lepingu sõlmimise ajal kehtinud projekteerimistingimustest, et projekti oleks pidanud kooskõlastama eraldi veel vallavalitsusega. Nimetatud nõuet ei tulene ka ehitusseadusest. ES § 23 lg. 2 sätestab ehitusloa saamise eeldusena, et tuleb esitada ehitusloa taotlus, esitada ehitusprojekt (mis on koostatud või kontrollitud §-s 47 nimetatud spetsialisti poolt) ning tasuda riigilõiv. Seega, hoolimata poolte vahel sõlmitud lepingu sõnastusest, ei olnud kostjal kohustust võtta vallavalitsuselt projektile eraldi kooskõlastust. Lepingust ei nähtu ka kostja kohustust esitada vallavalitsusele ehitusloa taotlus. Lisaks tuletõrje kooskõlastusele pidi kostja lepingu kohaselt võtma ka tervisekaitse kooskõlastuse. Vallavalitsuse 8. veebruari 2005. a. korraldusest nähtuvalt tuli ehitusprojekti lasta kontrollida ES §-is 47 nimetatud spetsialistil, kuid tervisekaitse kooskõlastuse vajadust polnud välja toodud. Kuna kontrollimine ja kooskõlastus on oma olemuselt erinevad tegevused, ei saa väita, et projektile oleks pidanud võtma tervisekaitse kooskõlastuse. Hageja ei ole väitnud, et kostja oleks pidanud laskma projekti kellelgi kontrollida. Lisaks poolte poolt kokkulepitule on vallavalitsuse tingimustes nõue kooskõlastada projekt tehnovõrkude valdajatega. Kuna pooled ei ole sellise kooskõlastuse võtmist omavahelises lepingus kokku leppinud, ei tekkinud kostjal ka vastavat kohustust. Ei saa väita, et hageja kinnistu tehnovõrgud kuuluvad Saue vallale ning järelikult on tegemist vallavalitsuse kooskõlastusega. Saue vallavalitsus on määranud 9. augustil 2005. a. ja 4. oktoobril 2005. a. hagejale kuuluvale kinnistule uued projekteerimistingimused. Nimetatud tingimustesse on kooskõlastuste osas lisandunud nõue kooskõlastada projekt piirinaabritega. Kuna pooled ei ole sellises tingimuses kokku leppinud ning neid projekteerimistingimusi töövõtulepingu sõlmimise ajal ei eksisteerinud, ei saanud kostjalt oodata ka projekti piirinaabritega kooskõlastamist. Seega on kostja täitnud oma lepingujärgsed kohustused – koostanud eelprojekti ning võtnud sinna kooskõlastused. Mõlemad pooled seletasid, et kostja andis hagejale nimekirja nendest toimingustest ja kooskõlastustest, mida hageja peab ise tegema – näiteks naabritelt nõusoleku saamine, puurkaevu seadustamine, liitumislepingute sõlmimine. Nimetatud nõuded tulenesid Saue vallavalitsuse 9. augusti 2005. a. korraldusest nr. 586 (kehtetuks tunnistatud järgneva korraldusega) ning 4. oktoobri 2005. a. korraldusest nr. 772. Kuna kostja ei ole poolte vahel sõlmitud lepinguga võtnud endale kohustusi nende toimingute tegemiseks, ei saanud hageja temalt seda ka nõuda. VÕS § 636 lg. 1 kohaselt peab töövõtja tööna valmistatud asja tellijale üle andma. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 3. ja 4. novembril 2005. a proovis kostja hagejale lepingut puudutavaid pabereid üle anda. Hageja ei võtnud neid vastu. Hageja on kohtus seletanud, et ta ei vaadanud, kas kostja soovis talle üle anda projekti ning ei tea, mis paberid need olid. Kuna kostja oli hagejale seletanud, et ta ei saa ise kõiki kooskõlastusi võtta, leidis hageja, et töö ei olnud valmis ning keeldus selle vastuvõtmisest. Hageja viitas VÕS § 645 lõikele 1, mille kohaselt tellija võib lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta tööd üle ei vaadanud ja selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kui töövõtja teadis või pidi teadma lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei teatanud sellest tellijale. Hageja leidis, et ei teostanud töö ülevaatamist, sest ta teadis töö puudustest. Kuna kostja ei pidanud kõiki vajalikke kooskõlastusi võtma ning oli hagejale selgitanud, millised toimingud peab hageja

ise tegema, ei saa väita, et töö ei vastanud lepingutingimustele. Hageja keeldus alusetult töö vastuvõtmisest. VÕS § 638 tulenevalt tuleb lugeda töö 4. novembril 2005. a. vastuvõetuks. Esialgses poolte vahel sõlmitud lepingus oli töö täitmise tähtajaks 30. mai 2005. a. Vaidlust ei ole, et selleks ajaks projekt ei valminud. Hageja selgitas, et andis kostjale suuliselt lepingu täitmiseks lisatähtaja 2005. a. novembrikuu. Kostja leidis, et pooled leppisid kokku uues lepingu täitmise tähtajas – 2005. a november – ning kostja lubas hilinemise eest projekteerida hagejale tasuta abihoone. Hageja tunnistaja J. J ütluste kohaselt leppisid pooled kokku, et töö peab valmima 2005. a augustiks. Tulenevalt VÕS § 13 lõikest 2 ei pea lepingut muutma samas vormis, kui see on poolte kokkuleppel sõlmitud, kui lepingust ei tulene teisiti. Seadus ei sätesta töövõtulepingute sõlmimisele kohustuslikku vormi, seega sõlmiti leping kirjalikult poolte kokkuleppel. Vaidlusalusest lepingust ei nähtu, et seda saaks muuta ainult kirjalikus vormis. Seega oli pooltel õigus lepingut muuta ka suuliselt. Hageja ei ole tõendanud, et kostjaga kokku lepitud tähtaeg oli täiendav tähtaeg VÕS § 114 mõttes. Pooled leppisid kokku, et töö täitmise tähtaeg on novembris 2005. a. Hageja kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et tegelikult ei teadnud ta ka ise kostjaga kokkulepet sõlmides, mis liiki tähtajas pooled kokku leppisid. Hageja ei suutnud ka tunnistaja ütlustega tõendada, et kostjale anti projekti tegemiseks just täiendav tähtaeg. Seega ei pidanud ka kostja aru saama, et pooled ei ole muutnud lepingus kokku lepitud töö valmimise tähtaega. Kostja täitis oma lepingujärgsed kohustused tähtaegselt. Hageja väitel taganes ta lepingust. Kostja väitis, et hageja ei ole taganemisavaldust esitanud. Tulenevalt VÕS § 188 lõikest 1 taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele poolele. Poolte kirjavahetusest nähtub mõlema poole valmisolek leping lõpetada kokkuleppel. Hageja ühestki esitatud kirjast ei nähtu, et hageja oleks teinud kostjale taganemisavalduse. Taganemisavalduseks ei saa pidada kohtumenetluses VÕS-i taganemist reguleerivatele paragrahvidele viitamist. Kuna hageja ei ole esitanud taganemisavaldust, ei saa hinnata ka selle põhjendatust. Samas ei mõjuta VÕS § 188 lg. 2 kohaselt lepingust taganemine enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Lisaks sellele on töövõtjal VÕS § 655 lg. 1 kohaselt õigus nõuda töövõtulepingu tellijapoolsel ülesütlemisel kokkulepitud tasu. Seega ei esine asjaolusid, mis välistaksid tellijal tasu maksmise kohustuse tekkimise. Tulenevalt VÕS § 635 lõikest 1 ning § 637 lõigetest 3 ja 4 on hagejal tekkinud kohustus kostjale töötasu maksta. Hageja nõue kostjale lepingu alusel tasutud 13.000 krooni väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja on taotlenud kostjalt lepingu p. 4 alusel viivise 14.400 krooni väljamõistmist alates 1. juunist kuni 1. detsembrini 2005. a. VÕS § 113 lg. 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi. Seega eeldab VÕS § 113 lg. 1, et tegemist oleks rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega. Kuna kostja on täitnud oma lepingujärgsed kohustused ning teinud seda tähtaegselt, ei ole hagejal ka seadusest tulenevat õigust kasutada kohustuse rikkumisega kaasnevaid õiguskaitsevahendeid. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu otsuse ning mõista vastustajalt välja lepingu alusel saadud 13.000 krooni ja viivis summas 14.400 krooni. Poolte vahel sõlmitud lepingu objektiks oli arhitektuurilise eelprojekti koostamine ning kooskõlastamine teatud instantsides. Seoses kooskõlastamisega vastustaja oma lepingulist kohustust ei täitnud. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, et kostja ei pidanudki kõiki vajalikke kooskõlastusi võtma ning et ei saa väita, et töö ei vastanud lepingutingimustele. Vastavalt VÕS § 3 punktile 1 tekib võlasuhe lepingust. Pooltevahelise

lepingu objektina on märgitud „suvila ümberehitus elamuks“ ja töö määratlus. Märgitud töömahtu vastustaja täies ulatuses täitnud ei ole. Lepingu punktis 1 sätestatud eesmärki ei ole saavutatud. Seega ei ole vastustaja lepingut täitnud. Lepingu täitmise tähtaeg oli 30. mai 2005. a. Vastustaja tähtaegselt lepingut ei täitnud. Apellant andis vastavalt VÕS § 114 vastustajale lisatähtaja. Ka täiendavaks tähtajaks vastustaja lepingut ei täitnud. Lisatähtaja andmist hindas kohus kui varem kehtinud lepingutingimuse muutmist. Ekslik on kohtu seisukoht, nagu ei peaks VÕS § 13 lõike 2 kohaselt lepingut muutma samas vormis, kui see on poolte kokkuleppel sõlmitud. Ärimajanduse tavast ja TsÜS § 77 lõigetest 2 ja 3 lähtudes, kui pooled sõlmisid tehingu teatud vormis, siis võib tehingut muuta teises vormis ainult siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Lisatähtaja andmine ei muuda lepingu tingimusi võlgniku kasuks. Novembris 2005. a. leppisid pooled kokku lepingusuhte lõpetamises. Selle aluseks oli asjaolu, et vastustaja lepingut ei täitnud, millega seoses apellant teatas lepingust taganemisest. Seda fakti kinnitab poole kirjavahetus, mis on lisatud hagiavaldusele. Otsuse tegemisel maakohus ei ole arvestanud poolte seisukohtadega, on ületanud kohtumenetluse piire ning esitanud isikliku hinnangu asjaoludele, millega apellant ei nõustu. Kohus viitab otsuses ES § 23 lõikele 1 ja §-le 47 ning vallavalitsuse korraldusele, millele pooled viidanud ei ole. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellant ei ole viidanud, millised kooskõlastused projektile on vastustaja jätnud võtmata. Ehitusprojekt pidi olema koostatud ja/või kontrollitud ES §-is 47 nimetatud projekteerimise spetsialistide poolt, kes vastutavad projekti koostamisel arvestatavate keskkonna nõuete ning tuletõrje ja tervisekaitse eeskirjade eest. Kuna vastustajal ei olnudki projekteerimistingimustest tulenevalt vajadust rohkem kooskõlastusi võtta, saab väita, et kohustus koostada arhitektuuriline eelprojekt koos vajalike kooskõlatustega on täidetud. Apellant on õigeks võtnud, et ta keeldus tööd vastu võtmast. Kuna keeldumiseks õiguslikku alust ei olnud, tuleb lugeda vastustaja poolt tehtud töö vastuvõetuks. Apellant on ise väitnud, et pooled leppisid kokku töö täitmise tähtajaks novembri 2005. a. Seega ei saa rääkida sellest, et pooled leppisid kokku täiendavas tähtajas VÕS § 114 mõttes. Apellant ei ole lepingust taganenud, pooled soovisid lepingulist suhet kokkuleppel lõpetada ja pidasid selleks läbirääkimisi. Kuna vastustaja ei ole lepingut rikkunud, on alusetu ka viivisenõue. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud, kolleegium nõustub otsuse põhjendusega ega pea kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lõikega 6 vajalikuks seda üle korrata. Apellatsioonkaebuse väidetega ei saa nõustuda. Kaebuse käsitlus on vastuoluline: üheaegselt ei ole võimalik nõuda lepingu alusel makstud raha tagastamist seoses lepingust taganemisega ja lepingus kokkulepitud viivist lepingulise kohustuse täitmisega viivitamise eest, sest lepingust taganemine vabastab pooled lepinguliste kohustuste täitmisest (VÕS § 188 lg. 2), sealhulgas viivise maksmisest. Maakohus põhjendas oma otsuses üksikasjalikult, millised olid kostja lepingust tulenevad kohustused ja miks ta leiab, et kostja on oma lepingulised kohustused täitnud. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant märkinud, millised konkreetsed tööd jättis vastustaja tema arvates tegemata. Põhjendatud ei ole väide, nagu oleks maakohus oma otsuses leidnud, et arhitektuurse eelprojekti kooskõlastamine ei olnud vastustaja kohustuseks. Kohus on otsuses analüüsinud, milles lepingus nimetatud kooskõlastamise kohustus seisnes, ja

põhjendanud, millised kohustused ja miks ta loeb täidetuks. Kaebusest ei nähtu, millised lepingus nimetatud ja ehitusloa saamiseks vajalikud kooskõlastused on vastustaja jätnud väidetavalt võtmata. Maakohus ei eksinud VÕS § 13 lg. 2 kohaldamisel. Nimetatud normis sätestatakse eriregulatsioon lepingute muutmise või lõpetamise vormile võrreldes TsÜS § 77 lõikes 3 sätestatuga. Viimatinimetatud norm kuulub kohaldamisele siis, kui lepingule ei kohaldata VÕS-i sätteid. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta otsuse järeldusi töö täitmise tähtaja osas. Kaebuse põhjal ei saa järeldada, nagu oleks maakohus tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kaebusest ei nähtu, miks ei nõustu apellant maakohtu otsuse järeldusega, mille kohaselt töövõtulepingu lõpetasid pooled kokkuleppel. Kaebus on ka selles osas vastuoluline, sest leping ei saa üheaegselt lõppeda poolte kokkuleppel ja ühe lepingupoole lepingust taganemise tõttu. Ka selles osas maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu muutmiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Kolleegium ei tuvastanud ka ülejäänud osas menetlusõiguse normide rikkumist maakohtu poolt. Kaebuses esitatu põhjal ei ole mõistetav, milliseid otsuses sisalduvaid järeldusi apellant maakohtule TsMS § 436 lõikest 4 tulenevalt ette heidab ja võistlevuse põhimõtte rikkumiseks peab. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu ei võiks kohus kohaldada vaidluse lahendamisel neid seaduse sätteid, millele pooled ei ole osundanud. Kohus on seotud küll poolte poolt esiletoodud faktiliste asjaoludega (TsMS § 5 lg. 2), kuid mitte nendele asjaoludele poolte poolt antud õigusliku kvalifikatsiooniga (TsMS § 436 lg. 7).

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.