Kohtulahend

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ja avaldusi, taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS A.A ja OÜ B.B 21.06.1999 kapitalirendi lepingu nr 992376L, millest tulenevalt kohustus hageja omandama veoauto XX ja külmikpoolhaagise YY ja andma selle lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse. Kostja aga kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja rikkus süstemaatiliselt lepingust tulenevaid kohustusi ja jättis tasumata nelja kuu graafikujärgsed maksed perioodil 30.10.2000 kuni 30.01.2001, mille kohta hageja oli esitanud arved. Hageja ütles lepingu võlgnevuse tõttu ennetähtaegselt üles. Kostja andis renditud vara valduse 13.01.2001 hagejale üle. Pärast lepingu ülesütlemist asus hageja vara võõrandama. Hageja andis vara müügiks OÜ-le C.C. Veoauto ja poolhaagis müüdi 145 000 krooni eest (ilma käibemaksuta), mis tasuti hagejale 27.06.2001. Kuna hageja ütles lepingu üles kostja kohustuste süülise täitmata jätmise tõttu, peab kostja hüvitama hagejale lepingu rikkumisega tekitatud kahju. Kapitalirendi lepingu p 13.4 kohaselt on liisinguandjal õigus nõuda kulude hüvitamist, mida ta kannab seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega rentniku süülise käitumise tõttu. Kahju tekkis sellest, et renditud vara võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud kulutusi, mida hageja oli teinud vara omandamiseks. Kahjum vara realiseerimisest koosneb hageja nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Lepingust tulenev hageja nõue kostja vastu oli 297 281,54 krooni, mis koosneb vara jääkmaksumusest 232 048,10 krooni, debitoorsest võlgnevusest 62 233,44 krooni ning vara tagastamisega seotud kuludest 3 000 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 145 000 krooni, millest tulenevalt hageja poolt kantud reaalne kahjum vara realiseerimisest on 152 281,54 krooni. Tuginedes poolte vahel 21.06.1999 sõlmitud kapitalirendi lepingu punktidele 2.4, 13.1.2 ja 13.4 ning TsK § 173 lg-le 1, §-le 174, § 222 lg-tele 1 ja 2, palus AS A.A mõista OÜ-lt B.B välja 152 281,54 krooni. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt ja võttis omaks kahe kuu kapitalirendi makse võlgnevuse summas 31 116,74 krooni (2* 15 558,37 krooni). Ülejäänud osas vaidles kostja hagile vastu. Kostja väitel on ta tasunud kõik arved, välja arvatud 18.10.2000 ja 20.11.2000 esitatud, ja andis renditud sõidukid 13.01.2001 hagejale üle, kuid 30.01.2001 esitas hageja ikkagi arve muuhulgas aja eest, kui kostja veoautot koos poolhaagisega ei kasutanud. Kostja soovis sõidukid hagejale tagasi anda juba 2000. a. oktoobris, kuid hageja ei öelnud, kuidas ja kuhu renditud vara tagastada. Kostja andis renditud vara üle jääkmaksumuses ning hageja ei ole välja toonud põhjust, miks ta pidi vara jääkmaksumusest tunduvalt odavamalt müüma. Lepingust ei tulene, et rentnik peaks hüvitama kulutusi, mis on liisinguandjal tekkinud pärast kapitalirendi lepingu lõppemist. Hageja esitatud vara hindamisaktid ei ole korrektselt koostatud, kuna nendel puuduvad hinnangu põhjendused ja blanketil nõutud hinnakomisjoni liikmete allkirjad.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis 27.06.2006 otsusega OÜ-lt B.B AS A.A kasuks välja 152 281,54 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 21.06.1999 sõlmisid nad kapitalirendilepingu ja nimetatud lepingus kokkulepitud kohustuste täitmiseks sõlmis hageja omakorda samal kuupäeval OÜ-ga D.D veoki ja poolhaagise ostmiseks müügilepingu. Kostja sai veoki ja haagise oma kasutusse liisingulepingu alusel ning pidi hagejale tasuma maksegraafikus kokkulepitud liisingumakseid. Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja täitis kõik oma liisingulepingust tulenevad kohustused hageja ees lepingu lõpetamise ajaks või on tal osa maksegraafikus kokkulepitud liisingumakseid tasumata. Kostja väide, nagu oleks tema lepingu hagejale üles öelnud, kuna sai aru, et ei suuda liisingumakseid tasuda, jäi paljasõnaliseks. Kostja pangakonto väljavõte 2000. aasta kohta ja hageja 07.09.2005 teatis on omavahel kooskõlas ja kinnitavad, et veoki ja poolhaagise tagastamise ajaks 13.01.2001, mis ongi pooltevahelise kapitalirendilepingu lõpetamise ajaks, olid kostjal tasumata liisingumaksed 4 kuu eest (2000. a. oktoober kuni 2001. a. jaanuar), mis teeb kokku 62 233,43 krooni (4 * 15 558,38 krooni). Hageja esindaja seletas kohtuistungil, et 2000. a. oktoobrikuus teostatud liisingumakse luges hageja sama aasta varasema kuu võlgnevuse katteks, sest 2000. a. veebruaris kostja maksegraafikus kokkulepitud kohustust ei täitnud. Seega on hageja nõue tasumata liisingumaksete väljamõistmiseks kostjalt põhjendatud. Materiaalõiguslikuks aluseks kostjalt 62 233,43 krooni väljamõistmisel on kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 ja § 174, mille kohaselt tuli kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks ning ühepoolne keeldumine kohustiste täitmisest ei olnud lubatud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et veoki ja poolhaagise jääkväärtuseks oli lepingu lõpetamise ajaks 232 048,10 krooni ning et hageja võõrandas need kokku 145 000 krooni eest OÜ-le C.C. Selle asjaolu tõendamiseks on hageja esitanud ka dokumentaalsed tõendid – hageja konto väljavõtted, mis kinnitavad nimetatud summades raha laekumist hagejale Maakohtu hinnangul ei olnud hagejal kohustust pakkuda sõidukit ja järelhaagist müügiks jääkväärtusega 232 048,10 krooni. Hageja kui vara omanik oli õigustatud ise otsustama hinna üle, mille eest talle kuuluvat vara võõrandada, ning kostja kui liisinguvõtja, kellega liisinguleping oli temapoolsete kohustuste täitmata jätmise tõttu lõpetatud, ei saanud hagejale teha ettekirjutusi, millise hinnaga võib liisinguandja talle kuuluvat vara müüa. Ostu-müügilepingus lepivad hinna kokku vara ostja ja müüja ning kolmandatel isikutel puudub õigus teha lepingupooltele vara hinna suhtes ettekirjutusi või ettepanekuid. Kui kostja oleks oma kapitalirendilepingust tulenevaid kohustusi hageja ees jätkuvalt täitnud, ei oleks hagejal vaja olnud vaidlusalust vara müüa. Pealegi oli kostja veokit ja poolhaagist alates 21.06.1999 kuni 13.01.2001 ekspluateerinud ning kasutatud sõidukite hinnad võivad pooleteist aasta jooksul olulisel määral muutuda. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hageja kandis kostja poolt kapitalirendilepingu rikkumise tagajärjel kahju, mis koosneb 87 048,10 kroonist, mis on vara jääkmaksumuse ja tegeliku müügihinna vahe (232 048,10 krooni − 145 000 krooni), ning 3 000 kroonist, mis on sõiduki ja poolhaagise realiseerimisega kantud hageja kulu, mida tõendab OÜ C.C teatis veoki ja poolhaagise müügiteenuse maksumusest. Kahju hüvitamiseks tuleb kostjalt hageja kasuks TsK § 222 lg 1 alusel välja mõista kokku 90 048,10 krooni.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused

Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 27.06.2006 otsuse osaliselt ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hageja nõue 49 675,14 krooni ulatuses. Kostja tunnistab 2000. a. kolme kuu eest liisingumaksete võlga 46 675,14 krooni ning sõiduki ja poolhaagise realiseerimise kulu 3 000 krooni hüvitamise kohustust. Ülejäänud osas vaidleb hageja kaevatavale kohtuotsusele vastu ja palub jätta kohtukulud vastaspoole kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei võlgne kostja hagejale liisingutasu 2001. a. jaanuarikuu eest, sest kostja tagastas veoki ja poolhaagise 13.01.2001 ning sellest ajast lõppes poolte lepinguline suhe. Kostja ei ole samuti nõus sellega, et hageja kandis kapitalirendilepingu rikkumise tagajärjel 87 048,10 krooni kahju. Kapitalirendilepingu p 13.1.3 ütleb, et kui vara väärtus väheneb rentniku tahtliku tegevuse või tegevusetuse tulemusena oluliselt, kuid mitte vähem kui 30 % ulatuses antud hetkel rentniku poolt väljaostmata vara maksumusest, siis vastavalt lepingu p-le 13.4 on liisinguandjal õigus nõuda rentnikult lepingu rikkumise eest trahvi 5 000 krooni ning kõigi kulude hüvitamist, mida ta kannab seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega. Veoki ja poolhaagise jääkväärtus oli lepingu lõpetamisel 232 048,10 krooni ning hageja võõrandas need 145 000 krooni eest OÜ-le C.C. Kostja on nõus tasuma realiseerimise kulud; trahvi hageja nõudnud ei ole. Vastus apellatsioonkaebusele Vastuseks apellatsioonkaebusele loobub hageja osaliselt 2001. a. jaanuarikuu rendimakse nõudmisest kostjalt 8 816,37 krooni ulatuses, kuna kostja kasutas renditud vara 01.01.2001 kuni 13.01.2001. Hageja palub kostja debitoorseks võlgnevuseks 2001. a. jaanuarikuu eest arvestada 6 741,96 krooni. Ülejäänud osas vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Hageja jääb seisukohale, et kostjal tuleb hüvitada lepingu rikkumisest tulenev kahju, s. o lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel liisinguandjale tekkinud kulutused. Kahju on renditud vara lepingulise jääkväärtuse ja vara võõrandamisest saadud summa vahe. Kahju hüvitamise kohustus tuleneb kostjale lepingu p-dest 13.1.5 ja 13. 4. Samale seisukohale on asunud Riigikohus oma 19.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06. Leppetrahvi hageja kostjalt ei ole nõudnud ega nõua, kuigi tal selleks õigus oleks. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, ära kuulanud apellandi ja vastustaja esindaja, ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub osalisele tühistamisele rendimakse võla nõudes tõendite ebaõige hindamise tõttu. Ülejäänud nõuetes tuleb otsus jätta muutmata. Maakohus tuvastas alljärgnevad asjas tähtsust omavad asjaolud: 1.Pooltevaheline õigussuhe tuleneb 21.06.1999 sõlmitud kapitalirendilepingust, mille esemeks oli veoauto XX ja külmikpoolhaagis YY. Veoauto ja poolhaagise ostis hageja kostja jaoks OÜ-lt D.D.

Poolte vahel tekkis vaidlus veoauto ja poolhaagise kasutuslepingust tulenevate maksete võla suuruse ja kahju olemasolu üle. Hageja esitas maakohtusse hagi, mis koosnes mitmest nõudest. Nimelt nelja kuu osas rendimaksete võla nõudest 62 233,44 krooni, kahju hüvitamise nõudest 87 048,10 krooni, mis tekkis veoauto ja poolhaagise jääkmaksumuse ja võõrandamisel saadud summa vahest, ja vara võõrandamisel tehtud kulutuste nõudest 3000 krooni. Maakohus rahuldas hagi TsK § 173 lg 1, § 174 ja § 222 lg 1 alusel täies ulatuses. Apellant nõustub otsusega kolme kuu rendimaksete võla osas summas 46 675,14 krooni ning vara võõrandamiseks tehtud kulutuste osas 3000 krooni, kuid kahju hüvitamise nõuet ei tunnista. Alljärgnevalt kolleegium analüüsib maakohtu otsust apellandi poolt vaidlustatud ulatuses, tulenevalt TsMS § 651 lg- st 1. Apellant ei vaidlustanud otsust vara võõrandamiseks tehtud kulutuste osas 3000 krooni, mistõttu kolleegium otsust antud nõude osas ei kontrolli. Kolleegium nõustub apellandiga, et kohus on ekslikult välja mõistnud rendimakse võla nelja kuu eest. Samas on apellant asunud ekslikule seisukohale, et võlgnevus on üksnes kolme kuu osas. Toimikus olevast 07.09.2005 teatisest ilmneb, et kostja võlgnevus maksete osas tekkis 1.oktoobrist 2000/ t.lk. 56/, ning see asjaolu ei olnud vaidlusobjektiks. Vastustaja loobub osaliselt jaanuari 2001.a. rendimakse nõudest 8 816,37 krooni osas ning palub välja mõista nimetatud kuu eest rendimakse seisuga 13.01.2001 6 741,96 krooni. Kolleegium nõustub vastustajaga, et jaanuari 2001.a. osas on hageja õigustatud nõudma rendimakset vara tagastamise seisuga, milleks on 13.01.2001, ning rendimakse võlgnevuseks nimetatud kuus on 6741, 96 krooni. Seega rendimaksete võlgnevus seisuga 13.01.2001 moodustab kolme kuu ja 13 päeva osas 53 417,07 krooni, so. arvestusest 3x 15 558,37 krooni + 6741, 96 krooni. Kuivõrd pooltevaheline leping lõppes ja võlgnevus tekkis enne võlaõigusseaduse jõustumist, siis on kohus õigesti hagi rahuldamisel kohaldanud tsiviilkoodeksi sätteid ning hagi rahuldanud TsK § 173 lg 1 ja § 174 alusel. Arvestades eeltoodud põhjendusi, kuulub otsus rendivõla nõudes osalisele tühistamisele ning hagi kuulub rahuldamisele summas 53417,07 krooni. Pooled on erinevatel seisukohtadel kahju hüvitamise nõude osas ning tõlgendavad erinevalt 21.06.1999 sõlmitud kapitalirendilepingu tingimusi. Apellandi väidetel on hageja õigustatud nõudma lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel üksnes leppetrahvi ning vara realiseerimise kulusid, vastavalt kapitalirendilepingu punktile 13.1.3 ja

eelduste olemasolu korral. Selline apellandi lepingu tõlgendamine on vastuolus kehtinud TsK § 222 lg-ga 1, mille kohaselt, kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju. TsK § 222 lg 2 kohaselt kahjude all mõistetakse kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Kahju hüvitamise nõude puhul tuli hagejal tõendada kahju olemasolu, põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kahju tekitanu teo vahel, kahjutekitanu teo õigusvastasust ja tema süüd. Kolleegium asub seisukohale, et kahju nõude esitamiseks oli õiguslik alus olemas ning hageja tõendas kahju hüvitamise eelduste olemasolu. Hageja tõendas asjaolu, et kostja jättis täitmata lepingust tuleneva maksekohustuse, mis tingis temaga lepingu ennetähtaegse lõpetamise. Kostja käitumise tagajärjel oli hageja sunnitud vara võõrandama ning selle tulemusena kandis ta varalist kahju. Vaidlus puudub selle üle, et veoauto ja poolhaagise jääkmaksumus vara tagastamisel oli 232 048,10 krooni ning tagastatud vara võõrandati 145 000 krooni eest. Seega tekkis hagejal kahju, kuivõrd müügist saadu ei katnud kulutusi, mida hageja tegi vara soetamiseks. Antud kahju ei oleks tekkinud, kui kostja oleks rendilepingut nõuetekohaselt täitnud. Toimikust olevast liisingulepingu nr 992376 P maksegraafikust ilmneb, et vara soetusmaksumuseks oli 300 570,59 krooni, kuid faktiliselt pidi kostja tasuma 434 704,07 krooni, sealjuures intresse 66 822,70 krooni. Kahju hüvitamise nõude puhul on hageja arvestanud üksnes tasumata osamakseid ning ei ole hagihinda arvanud saamata jäänud intresse. Seega on hageja nõue kahju 87 048,10 krooni hüvitamise osas põhjendatud ning kohus on antud osas hagi põhjendatult rahuldanud. Tulenevalt TsMS § 230 lg- st 1 on poole kohustuseks tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Apellandi väide selle kohta, et vara müüdi liiga odavalt, on paljasõnaline Ühtegi tõendit ei ole kostja oma eeltoodud vastuväite tõendamiseks esitanud ei maakohtule ega ka ringkonnakohtule. Samuti ei anna alust otsuse tühistamiseks apellandi väide hindamisaktide ebakorrektse vormistamise osas. Asjaolu, et hindamisaktid ei ole korrektselt täidetud, ei anna alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks. Oluline on, et vara müüdi nimelt 145 000 krooni eest ning puuduvad tõendid, et seda oli võimalik müüa kallima hinnaga. Arvestades rendimakse võla suuruse vähendamist jaanuari 2001.a. osas summas 8 816,37 krooni, kuulub otsus osaliselt tühistamisele ning hagi kuulub rahuldamisele üldsummas 143 465,17 krooni. Kohtukulude jaotamine. Kohtukulude jaotamisel tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse paragrahvist 3, mille kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kolleegium leiab, et esimese astme kohtu otsust kohtukulude jaotamise osas tuleb muuta, kuivõrd hagi kuulub osalisele rahuldamisele. Kostjalt on välja mõistetud hageja kasuks riigilõiv 9000 krooni, mis on arvestatud summalt 152 281,54 krooni. Hagi kuulub

rahuldamisele summas 143 465,17 krooni, mis moodustab hagihinnast 94,2%. Seega tuleb riigilõiv välja mõista osaliselt, arvestades proportsionaalsuse põhimõtet, summas 8478 krooni, so 94,2% 9000 kroonist. Asja läbivaatamise kulu on jäetud põhjendatult kostja kanda. Kohus jättis õigusabikulu kostja enda kanda, mis on põhjendatud ka hagi osalise rahuldamise korral, tulenevalt TsMS § 60 lgst 1. Apellatsioonikaebus kuulub osalisele rahuldamisele summas 8 816,37 krooni, mis moodustab 5,8 % vaidlustatud summalt. Apellant maksis apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 5750 krooni. Seega tuleb riigilõiv välja mõista osaliselt, arvestades proportsionaalsuse põhimõtet, summas 333,50krooni, so. 5,8% 5750 kroonist. Apellant taotleb õigusabikulu väljamõistmist summas 3500 krooni. Kuivõrd apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis tuleb apellandi õigusabikulu jätta tema enda kanda.

Kai Kullerkupp

Mare Merimaa

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.