Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-15-07 Tartu, 23. märts 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa Eduard Kotenjovi hagi AS-i Sampo Pank vastu tehingu tühisuse tunnustamiseks ja 661 525 krooni 20 sendi saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-11 Eduard Kotenjovi kassatsioonkaebus Hageja Eduard Kotenjov, esindaja vandeadvokaat Veli Kraavi Kostja AS Sampo Pank (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ilmar Straus 26. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2006. a otsus õigusabikulude jaotuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega mõista Eduard Kotenjovilt AS-i Sampo Pank kasuks välja õigusabikulude katteks esimeses ja teises kohtuastmes kokku 33 076 (kolmkümmend kolm tuhat seitsekümmend kuus) krooni.
2.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Advokaadibüroole Kraavi & Partnerid OÜ 4. detsembril 2006. a Eduard Kotenjovi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 6615 (kuus tuhat kuussada viisteist) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eduard Kotenjov esitas 6. juunil 2003. a Narva Linnakohtule hagi AS-i Sampo Pank vastu, milles palus tuvastada kostja poolt hageja nimel arvelduskonto nr 334218600803 avamise tehingu tühisus, samuti 25. veebruaril 1997. a sõlmitud väärtpaberitehingute finantseerimise lepingu tühisus ning mõista kostjalt välja 661 525 krooni 20 senti. Hagiavalduse kohaselt avas aktsiaselts Eesti Forekspank (kostja õiguseellane) 21. veebruaril 1997. a hageja avalduse alusel tema nimele arvelduskonto nr 421860 (hiljem muudetud nr-ks 334218600007). 25. veebruaril 1997. a avas kostja õiguseellane hagejale tema avalduse alusel Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumis (edaspidi EVK) väärtpaberikonto nr 73867 (hiljem muudetud nrks 99000738671). Väärtpaberikontoga seotud arvelduskontoks märkis hageja oma avalduses konto nr 421860.
25.veebruaril 1997. a sõlmisid hageja ja kostja tütarettevõtja AS FOREKSI VÄÄRTPABERID (edaspidi haldaja) investeerimisvarade haldamise lepingu (edaspidi halduse leping). Selle lepingu p 2.1 kohaselt volitas hageja haldajat tegema tema nimel ja arvel iseseisvalt tehinguid EVK-s registreeritud ja/või Tallinna Väärtpaberibörsil kaubeldavate väärtpaberitega. Lepingu p 3.4 järgi oli haldajal hageja volitus käsutada hageja nimel ja arvel väärtpaberitehingute tegemiseks piiranguteta
tema väärtpaberikontot ja arvelduskontot ning arvestada hageja arvelduskontolt maha ja kanda saajale üle sooritatud väärtpaberitehingute maksumus. Lepingu p-s 3.5 volitas hageja haldajat võõrandama hageja väärtpaberikontol olevaid väärtpabereid võlasumma katteks juhul, kui hageja arvelduskontol pole piisavalt vahendeid halduse lepingu alusel haldajale tasutavate summade mahaarvestamiseks. Lepingu p-des 6.1 ja 6.2 kinnitas hageja, et ta on teadlik väärtpaberitesse investeerimisega kaasnevatest riskidest ning võtab enda kanda mh kahju, mis on hagejal tekkinud halduse lepingu täitmise tõttu.
25.veebruaril 1997. a sõlmisid hageja ja kostja õiguseellane väärtpaberitehingute finantseerimise lepingu (edaspidi arvelduskrediidileping). Lepingu p 2.1 kohaselt annab pank hagejale arvelduskrediiti summas, mis ei ületa 50% panga halduses oleval hageja väärtpaberikontol olevate väärtpaberite koguväärtusest panga aktsepteeritavates hindades. Lepingu p 3.1 järgi tagas hageja arvelduskrediidi tagastamise kõigi oma väärtpaberikontol olevate väärtpaberitega. Lepingu p-s 4.1 volitas hageja panka käsutama omal äranägemisel hageja väärtpaberikontol olevaid väärtpabereid juhul, kui hageja kasutatud arvelduskrediidi summa ületab arvelduskrediidilepingu järgse krediidi limiiti, sh juhul, kui väärtpaberikontol olevate väärtpaberite turuväärtus langeb. Vastavalt kostja raamatupidamise sise-eeskirjadele peeti hageja arvelduskonto suhtes arvelduskrediidilepingu kehtivuse perioodil 25. veebruarist 1997 16. novembrini 1998 alakontot nr 421860-080 (hiljem muudetud nr-ks 334218600803). Haldaja ostis hageja arvelduskontole ja arvelduskonto alakontole laekunud raha eest hagejale väärtpabereid ja need laekusid hageja väärtpaberikontole. Kõik väärtpaberid osteti ja müüdi turuhinnaga. 24. septembril 1998. a teatas kostja hagejale, et talle väärtpaberite ostmiseks eraldatud krediidilimiit ületas väärtpaberiportfelli väärtust ning hagejal tekkis kostja ees võlgnevus, mis pole väärtpaberitega tagatud. Hageja ei likvideerinud võlgnevust talle antud täiendavaks tähtajaks, s.o 16. oktoobriks 1998. a. Kostja realiseeris 16. novembril 1998. a arvelduskrediidilepingu järgse võlgnevuse kustutamiseks kõik hageja väärtpaberid. Kuivõrd hageja kasutatud arvelduskrediidi summa ületas 126 589 krooni võrra hageja väärtpaberite realiseerimisest saadud vahendeid, kandis kostja hageja võlgnevuse oma kuludesse. Hageja märkis väärtpaberikonto avamise avalduses sellega seotud arvelduskontoks konto nr 421860 (nr 334218600007). Eesti väärtpaberite keskregistri andmetel on aga hageja nimel avatud väärtpaberikonto, mis on seotud arvelduskontoga nr 421860-080 (nr 334218600803). Hageja ei ole taotlenud selle arvelduskonto Eesti väärtpaberite keskregistrisse sissekandmist väärtpaberikontoga seotud kontoks. Väärtpaberitega tehtud tehingute aluseks olevate tehingukorralduste järgi märgiti hageja väärtpaberikontoga seotud arvelduskontoks konto nr 1000421860080. Alates 25. veebruarist 1997 kuni 16. novembrini 1998 hoiti arvelduskontol nr 421860-080 (nr 334218600803) hageja raha. Pooled ei ole sõlminud kirjalikku lepingut selle konto avamiseks ja kasutamiseks. Pole ka kokkulepet hageja arvelduskonto jagamise kohta alakontodeks. Kõnealused kontod olid iseseisvad ja teineteisest sõltumatud. Konto nr 421860-080 (nr 334218600803) avamise tehing on krediidiasutuste seaduse (KAS) § 48 lg-s 1 sätestatud kirjaliku vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Seetõttu ei olnud
hagejale siduvad ka kostja konverteerimiskorralduste alusel hageja kontolt nr 421860 (nr 334218600007) alakontole nr 421860-080 (nr 334218600803) tehtud ülekanded kogusummas 661 525 krooni 20 senti (7. juuli 1997. a 20 000 USA dollari (278 560 krooni) ülekanne +
8.septembri 1997. a 20 000 USA dollari (286 900 krooni) ülekanne + 30. oktoobri 1997. a 7000 USA dollari (96 065 krooni 20 senti) ülekanne) ja haldaja korralduste alusel kontol nr 421860-080 (nr 334218600803) deebet- ja kreeditkannete tegemine. Samuti peab hageja tühiseks 25. veebruari 1997. a arvelduskrediidilepingut, mis ei vasta panganduse headele kommetele. Lepingu järgi on pangal ühepoolselt õigus otsustada antava krediidi ülemmäära üle. Ka on leping vastuolus KAS § 48 lg-ga 5. Väärtpaberitehingute tegemiseks ei ole hageja esindajana tegutsev haldaja esitanud kostjale nõuetekohaselt vormistatud tehingukorraldusi. Kostja väljastatud dokumentides puudub hageja allkiri ja nõutavad rekvisiidid. Samuti ei ole esitatud dokumentides määratud väärtuspäeva ning tehingukorralduse andmise kellaaega. Alates
1.veebruarist 1998. a keelati pankadel vastu võtta maksekorraldusi, millele märgitud kontonumbrid ei vastanud standardile. Seega ei tohtinud kostja sellest kuupäevast alates vastu võtta dokumente, kus oli märgitud arvelduskonto nr-ks 1000421860080. Konverteerimiskorraldustel märgiti arvelduskonto nr-ks 421860-080 (nr 334218600803), samas puuduvad neil maksja arvelduskonto nr ja saaja nimi.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt oli hagejal õigus käsutada alakontot nr 421860-080 (nr 334218600803) kooskõlas halduse lepingu p-ga 5.3. Kontonumbri laiend 080 näitab, et tegemist on konto alakontoga arvelduskrediidi kasutamiseks ja selle arvel väärtpaberitehingute tegemiseks. Alakonto avamise eesmärgiks oli eristada kliendi enda poolt kontole kantud rahalisi vahendeid panga antud krediidist. Alakonto avamine pidi ühtlasi tagama, et hagejale antud krediiti kasutatakse sihtotstarbeliselt ainult tehingute tegemiseks väärtpaberitega, mitte aga muuks otstarbeks. Kõik alakontod on arvelduskonto lahutamatud osad ja moodustavad kokku arvelduskonto. Kontole alakonto avamine pole vastuolus ühegi õigusaktiga. Hageja andis haldajale õiguse kasutada vabalt kontot nr 421860 (nr 334218600007) (seega ka mis tahes alakontot) väärtpaberite ostmiseks hageja nimel ja arvel. Hageja kontonumbreid muudeti Eesti Pangaliidu kehtestatud uue kontonumbrite standardi tõttu. Hageja viitab ka kontole nr 1000421860080. See number on kasutusel pangasiseses raamatupidamises, kus kontole nr 421860 lisati liide "1000", eristamaks Narva kontoris avatud kontot teistes linnades avatud kontodest.
7.juulil 1997. a tegi hageja korralduse konverteerida 20 000 USA dollarit Eesti kroonideks ja kanda see tema arvelduskonto alakontole nr 421860-080. Kostja kandis 278 560 krooni hageja näidatud alakontole. 8. septembril 1997. a tegi hageja korralduse konverteerida 20 000 USA dollarit Eesti kroonideks. Kostja konverteeris USA dollarid 286 900 krooniks. Kuna alakonto nr 421860-080 (nr 334218600803) saldo oli miinuses 178 456 krooni 18 sendiga, siis kanti 286 900 krooni alakontole, mille tulemusel kustutati hageja võlgnevus kostja ees. Konverteerimiskorraldusele on märgitud arvelduskontoks konto nr 421860-080. 30. oktoobril 1997. a tegi hageja konto suhtes allkirjaõiguslik isik Eduard Samoljotov korralduse konverteerida 7000 USA dollarit ja kanda see
alakontole nr 421860-080. Kostja kandis 96 065 krooni 20 senti hageja näidatud alakontole. Hagejale ei saanud kahju tekkida üksnes seetõttu, et haldajale tasuti väärtpaberite eest alakontolt nr 421860-080 (nr 334218600803), mitte aga otse kontolt nr 421860 (nr 334218600007).
3.Harju Maakohus rahuldas 10. aprilli 2006. a otsusega hagi ja tuvastas kostja poolt hageja nimel arvelduskonto alakonto nr 334218600803 avamise tehingu tühisuse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 661 525 krooni 20 senti. Maakohus tuvastas, et pooled ei ole sõlminud lepingut arvelduskonto alakonto nr 334218600803 avamiseks, sest hageja ei ole esitanud kostjale avaldust selle konto avamiseks. Kostja ei tõendanud, millisel alusel oli ta õigustatud hageja nimel alakontot avama. KAS § 48 lg 1 (20. jaanuarist 1995. a
9.juulini 1998. a kehtinud sõnastuses) kohaselt reguleeritakse krediidiasutuse suhteid klientidega kirjalike lepingutega. Ka AS-i Eesti Forekspank "Kontode üldtingimuste" (edaspidi kostja üldtingimused) p 2.1.1 järgi avab pank konto kliendi avalduse alusel. Nõustuda ei saa kostjaga selles, et alakonto on arvelduskonto osa. Sellist tingimust 25. veebruari 1997. a lepingus väärtpaberikonto avamiseks (kontoleping) ei ole. Konto avamisel oli kostja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 58 lg 1 ja tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 järgi kohustatud lähtuma kontolepingust ja arvelduskrediidilepingust. Need lepingud ei sätestanud kostjale õigust avada kontot kliendi korralduseta. Seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tühist tehingut ei muutnud tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi kehtivaks ka tehingu heakskiitmine. Konto nr 334218600803 avamise tehingu tühisuse tõttu ei olnud hagejale siduvad konverteerimiskorralduste alusel kontolt nr 334218600007 kontole nr 334218600803 rahasumma 661 525 krooni 20 sendi ülekandmine ja haldaja korralduste alusel kontol nr 334218600803 deebetja kreeditkannete tegemine. TsÜS § 66 lg 4 kohaselt ei pidanud tühist tehingut täitma. Tulenevalt Tallinna Börsi reglemendist "Nõuded börsi liikmetele" (edaspidi börsi reglement) kohustus kostja sõlmima hagejaga lepingu väärtpaberitehingute tegemiseks korralduste vastuvõtmiseks ning edastamiseks lihtkirjalikus vormis. Kostja kandis konverteerimisest saadud hageja raha 661 525 krooni 20 senti ning väärtpaberite müügist saadud raha oma raamatupidamise kontole, mille käsutusõigust hagejal polnud. Kirjaliku kontolepingu (TsK § 394 järgi käsunduslepingu) sõlmimata jätmisel ei tekkinud panga ja kliendi vahel seoses alakonto avamisega õigussuhet. Hagiavalduses märgitud kahju poleks tekkinud, kui väärtpaberite müügist saadud raha oleks laekunud hageja arveldusarvele nr 334218600007. Kostja tekitas hagejale kahju, sest hagejal ei olnud võimalik väärtpaberitehingutest saadud raha käsutada. Kostjalt tuleb välja mõista 661 525 krooni 20 senti, mille hageja kaotas, sest tal ei olnud selle raha käsutusõigust. Tõendamata on kostja väide, et konto nr 334218600803 on arvelduskonto nr 334218600007 lahutamatu osa. Kontolepingu kohaselt kasutas kontot nr 334218600007 hageja ja tema volitatud esindaja E. Samoljotov. Kontolepingus ja arvelduskrediidilepingus ei ole kokkulepet hageja arvelduskonto jagamise kohta erinevate numbritega alakontodeks. Ka halduse leping ei näinud ette hageja nimel alakonto avamist. Arvelduskrediidilepingu p 5.3 järgi oli klient kohustatud kandma kogu väärtpaberite ostu-müügitehingutest laekuva raha oma arvelduskontole ja väärtpaberikonto
avamise avalduses märgiti väärtpaberikontoga seotud arvelduskontoks konto nr 421860 (nr 334218600007). Eksperdi arvamust ei saa käsitada tõendina, sest seisukoht, et konto nr 334218600803 oli oma olemuselt seotud väärtpaberikontoga, on väär. Vastava kande tegemisega EVK-sse rikkus kostja hageja käsundit, EVK reeglite kogu p 3.4.10 ja börsi reglemendi p 9.3.9 nõudeid. Kui kostja tahe oli arvelduskrediidilepingu sõlmimisel kanda väärtpaberite tehingutest saadud hageja raha kontole nr 334218600803 ning ta jättis lepingu sõlmimisel oma tahte tahtlikult avaldamata, ei arvestata enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 61 lg 4 järgi kostja tahtlikult avaldamata jäetud tahet. Tunnistaja A. Titov kinnitas, et ilma haldaja nõusolekuta ei olnud kliendil konto nr 334218600803 kasutamise ja käsutamise õigust. Arvelduskrediidileping ei vasta panganduse headele kommetele, mille järgi peavad lepingu tingimustest selguma mõlema poole õigused ja kohustused. Seega on leping enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 66 lg 1 järgi tühine. Arvelduskrediidilepingu järgi on pangal ühepoolne õigus otsustada antava krediidi ülemmäära. Ka on leping vastuolus KAS § 48 lg-ga 5 (20. jaanuarist 1995. a
9.juulini 1998. a kehtinud sõnastuses), mille kohaselt oli krediidiasutustel keelatud sõlmida kliendiga lepinguid, mis annavad krediidiasutustele õiguse ühepoolselt muuta lepingu tingimusi. Väärtpaberitehingute tegemiseks ei ole hageja esindajana tegutsev haldaja esitanud kostjale nõuetekohaselt vormistatud tehingukorraldusi. Kohtule esitatud kostja väljastatud dokumentides puudub kliendi, s.o hageja allkiri, mis on vastuolus börsi reglemendi p-ga 9.3.1, lisa 2 p-ga 1 ja alapga 1.4 ja kostja üldtingimuste (s.o kontolepingu) p-dega 4.1.1 ja 4.1.3. Kostja väljastatud dokumentides puuduvad makse algataja maksejuhise number, rahaühik, kuupäev, millal makse algataja krediidiasutus on kohustatud täitma maksejuhist, ja makse otstarbe sõnaline selgitus, mis on vastuolus Eesti Panga presidendi 26. juuni 1996. a määrusega nr 20 kinnitatud maksete arveldustähtaegade eeskirjaga (edaspidi maksete arveldustähtaegade eeskiri). Seega ei olnud hageja tahe laenu saamiseks ja/või väärtpaberite tehingute tegemiseks selgelt väljendatud. Kohtule esitatud kostja väljastatud dokumentides ei ole väärtuspäeva määratud ega kellaaega registreeritud, mis on vastuolus börsi reglemendi p-ga 9.3.1 ja EVK reeglite kogu p-ga 6.2.1. Seega ei ole 7. juuli 1997. a, 8. septembri 1997. a ja 30. oktoobri 1997. a konverteerimiskorraldused kliendi tehingukorraldused ega väärtpaberite tehingukorraldused. Maksete arveldustähtaegade eeskirjade ning kostja üldtingimuste p 4.1.1 ja 4.1.3 järgi oli kostjal keelatud täita korraldusi, mis ei vastanud nõuetele. Nõuetekohaste kirjalike korralduste puudumisel oli kostjal keelatud teha hageja rahaga toiminguid kontol nr 334218600803. Eesti Pangaliidu poolt kontonumbri uue standardi kehtestamise tõttu keelati pankadel alates
1.veebruarist 1998. a vastu võtta maksekorraldusi, millele märgitud kontonumbrid ei vastanud standardile. Kohtule esitatud kostja väljastatud dokumentides märgiti arvelduskonto, mille kaudu pidid rahalised arveldused toimuma, numbriks 1000421860080. Hageja võttis omaks, et nr 1000421860080 standardile ei vastanud ning seda kasutati üksnes pangasiseselt.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. novembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulude katteks esimeses ja teises kohtuastmes kokku 79 945 krooni. Ringkonnakohus nõustus kostja väitega, et maakohtu otsus on vastuoluline ega vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1 nõuetele. Maakohus aktsepteeris hageja poolt omavahendite ja talle antud krediidi arvel väärtpaberite ostu ja müüki, kuid ei aktsepteerinud väärtpaberite müügist saadud raha laekumist alakontole. Kostja leidis õigesti, et hagejale ei saanud kahju tekkida seetõttu, et hagejale osteti väärtpabereid raha eest, mida hoiustati põhikontol või alakontol. Kahju ei saanud tekkida ka seetõttu, et hageja enda poolt põhikontole kantud raha kanti alakontole, kust see kanti edasi hagejale ostetud väärtpaberite eest tasumiseks. Ei vaielda selle üle, et hageja enda poolt arvelduskontole nr 33421860007 ja alakontole nr 334218600803 kantud raha eest osteti hagejale väärtpabereid, mis laekusid hageja väärtpaberikontole. Samuti ei vaielda selle üle, et hagejale oleks väärtpabereid ostetud üle turuhinna või hageja väärtpabereid oleks müüdud alla turuhinna. Samuti ei ole hageja väitnud, et väärtpaberid oleksid jäänud tema väärtpaberikontole laekumata või et kostjal ei oleks olnud õigust võõrandada hageja kontol olevad väärtpaberid arvelduskrediidilepingu järgse võlgnevuse kustutamiseks kooskõlas sama lepingu p-ga 6.4. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, kui ei põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega ja ei arvesta kostja esitatud tõenditega. Kostja esitas tõendid selle kohta, et hageja alakontole laekunud raha eest osteti talle väärtpabereid. Kostja väitis õigesti, et maakohtu osutatud väidetavate rikkumiste ja hageja kahju vahel ei ole põhjuslikku seost. Hagejale ei tekkinud kahju, vaid hageja väärtpaberikontol olnud väärtpaberite väärtus langes 1997. a septembris turu üldisest langusest tingituna ja tekkis olukord, kus hagejale väärtpaberite ostmiseks eraldatud arvelduskrediit ületas tema väärtpaberite väärtuse ning hagejal tekkis kostja ees väärtpaberitega tagamata võlgnevus. Kostja juhtis sellele 24. septembri 1998. a kirjaga hageja tähelepanu. Kuna hageja ei likvideerinud kostja ees tekkinud võlgnevust kostja määratud tähtajaks, s.o 16. oktoobriks 1998. a, kasutas kostja arvelduskrediidilepingu p-dest 6.2 ja 6.4 tulenevat õigust ja realiseeris 24. novembril 1998. a hageja väärtpaberikontol olnud väärtpaberid hageja võlgnevuse kustutamiseks. Halduse lepingu p 6 kohaselt kinnitas hageja lepingu sõlmimisel, et ta on teadlik väärtpaberitesse investeerimisega kaasnevatest riskidest ning võtab need täielikult enda kanda. Maakohtu käsitus alakontost on ekslik, sest hageja arvelduskonto koos erinevate alakontodega moodustab panga raamatupidamise sise-eeskirjade järgi ühtse terviku. Alakonto on seotud kliendi põhikontoga ega ole käsitatav iseseisva kontona. Kostja pidas hageja arvelduskonto alakontol arvestust hageja poolt väärtpaberitehinguteks kasutatud arvelduskrediidi üle. Hageja oli halduse lepingu p 3.4 järgi andnud haldajale volituse arvelduskonto (sh alakontode) ja väärtpaberikonto piiranguteta käsutamiseks. Seetõttu oli hageja arvelduskonto suhtes peetud alakontol hageja väärtpaberikontoga seotud arvelduste üle arvestuse pidamine vajalik, et eristada hageja enda hoiustatud rahalisi vahendeid ja kostja eraldatud krediidiliini. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei
arvestanud kohtu määratud ekspertiisi tulemusi. Ekspert kinnitas eeltoodud seisukohta. Selle seisukoha õigsust kinnitab ka kontoplaan. Maakohus leidis ekslikult, et arvelduskrediidileping on vastuolus KAS § 48 lg-ga 5, TsÜS § 66 lgga 1 ja panganduse heade kommetega, kuivõrd see võimaldas kostjal ühepoolselt muuta lepingu tingimusi. Arvelduskrediidilepingu p 2.1 järgi võimaldas kostja hagejale arvelduskrediiti summas, mis ei ületa 50% hageja väärtpaberikontol olevate väärtpaberite koguväärtusest. Seega oli võimaldatava krediidi ülempiir kindlaksmääratav sõltuvalt laenu tagatiseks olnud väärtpaberite väärtusest kogu lepingu kehtivuse perioodi jooksul. Tegemist ei olnud kostja poolt tema suva kohaselt muudetava lepingutingimusega, vaid tingimusega, mis muutus väärtpaberite turuhinnaga seonduvalt. Arvelduskrediidilepingu p 5.1 alusel oli hagejal võimalik arvelduskrediiti kasutada üksnes väärtpaberite omandamiseks ja üksnes haldaja vahendusel. Asjaolu, et hagejale antav krediit oli piiratud 50%-ga hageja väärtpaberikontol olevate väärtpaberite koguväärtusest, ei tähenda, et kostja sai muuta ühepoolselt arvelduskrediidilepingu tingimusi või et krediiditingimused oleks olnud määramata. Maakohus rikkus TsMS § 232 lg-t 1, kui ei hinnanud halduse lepingu sisu ja eesmärki. Maakohus leidis vääralt, et hagejal ei olnud võimalik käsutada alakontot nr 334218600803, mistõttu ei olnud see arvelduskonto osa. Halduse lepingu p 5.3 sätestab, et hagejal on õigus teha korraldusi oma arvelduskonto, sh selle lahutamatuteks osadeks olevate alakontode käsutamiseks tingimusel, et oleks tagatud haldaja poolt juba sõlmitud väärtpaberitehingute täitmine. Konto piirangud olid tingitud halduse lepingu p-st 5.3, mitte aga sellest, et raha kanti kõnealusele alakontole. Tõendamata on hageja väide, et ta ei saanud käsutada alakontol olnud raha seetõttu, et hageja ei esitanud ajavahemikul 25. veebruar 1997 kuni 16. november 1998 haldajale või kostjale tahteavaldusi halduse lepingu või arvelduskrediidilepingu ühepoolseks lõpetamiseks ja/või väärtpaberiportfelli võõrandamiseks. Maakohus kohaldas asjas vääralt maksete arveldustähtaegade eeskirja ja kostja üldtingimusi, sest need reguleerivad isikutevahelist arveldamist sularahas või kontorahas Eesti kroonides või välisvaluutas maksekorralduste edastamisel ja täitmisel. EVK reeglite kogu ja börsi reglement 1997�1998 tehingukorraldustele kirjalikku vorminõuet ette ei näinud ning klientidelt ja volitatud esindajatelt võeti väärtpaberitehingute korraldusi vastu nii kirjalikult, e-kirja, faksi kui ka telefoni teel. Kõnealustel aastatel osutas kostja investeerimisteenust oma tütarettevõtjast haldaja kaudu, kellel oli väärtpaberivahenduse tegevuslitsents. Kuivõrd haldaja ei olnud börsi liige, edastas ta oma klientide nimel ja arvel tehtud tehingukorraldused Tallinna Väärtpaberibörsil kaubeldavate väärtpaberite ostuks-müügiks kostjale kui börsi liikmele nii e-kirja, faksi kui ka telefoni teel. Vaidlust ei ole selles, et halduse leping vastab börsi reglemendi lisades 2 ja 3 sätestatud nõuetele. Halduse lepingu p 3.2 kohaselt tehakse börsil kaubeldavate väärtpaberite ostu-müügitehingud vastavalt börsi reglemendis sätestatud korrale.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule
uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus jättis kohaldamata KAS § 48 lg 1 ja TsÜS § 61 lg 4 ja leidis vääralt, et hagejale alakonto nr 334218600803 avamise tehing ei ole tühine. Põhjendamatu ja vastuoluline on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja arvelduskonto koosnes erinevatest alakontodest, mis moodustasid panga raamatupidamise sise-eeskirjade kohaselt ühtse terviku, ning alakonto puhul ei olnud lihtkirjaliku vormi nõuded kohustuslikud. Sellise järelduse tegemisel ei analüüsinud ringkonnakohus kostja kontoplaani ega põhjendanud, miks ta ei arvesta tunnistaja A. Titovi ütlusi ning EVK vastust. Ringkonnakohus ei analüüsinud hageja väiteid 7. juuli 1997. a, 8. septembri 1997. a ja 30. oktoobri 1997. a konverteerimiskorralduste kohta. Ringkonnakohus käsitles vääralt alakonto nr 334218600803 käsutamise eeldusi ja aluseid. Ringkonnakohus leidis vääralt, et arvelduskrediidileping ei ole vastuolus panganduse heade kommetega. Ringkonnakohus ei arvestanud selle järelduse tegemisel poolte õiguste ja kohustuste ning lepingu sõlmimise ajendite ja eesmärkidega. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kuigi arvelduskrediidilepingu alusel võimaldatav krediidi ülempiir oli muutuv, ei järeldu sellest, et krediiditingimusi kindlaks ei määratud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja on tarbija, kellele osutatud teenus pidi tehingu tegemise ajal kehtinud tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4 p 1 järgi vastama vähemalt kohustuslikele nõuetele (sh nõudele, et kokku peab olema lepitud lepinguobjekti maksumuses). Ringkonnakohus leidis vääralt, et asjas ei tule kohaldada maksete arveldustähtaegade eeskirja, sularahata arvelduste eeskirja ega kostja üldtingimusi. Viidatud eeskirjad kehtestati KAS § 45 lg 1 alusel ning olid kohaldatavad koos EVK reeglite kogu sätetega. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et EVK reeglite kogu ja börsi reglement ei näinud ette nõudeid tehingukorralduse vormi suhtes ning neil aastatel sellekohased nõuded puudusid. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvesta 1997. a ja 1998. a kostja kasutuses olnud väärtpaberi börsitehingu taotluse vormi, mis nägi ette nõuded väärtpaberitehingu taotluse esitamisele. Kohustusliku kirjaliku vormi nõue investeerimisteenuse osutamiseks sõlmitavale lepingule tuleneb ka KAS § 48 lg-st 1 ja TKS § 5 lgst 1. Ringkonnakohus leidis vääralt, et hagejale ei tekkinud kahju. Hageja põhjendas, et kostja rikkus käsundit, kuna sidus hageja väärtpaberikonto oma raamatupidamise alakontoga. Sellega rikkus kostja börsi reglemendi sätteid. Ringkonnakohus ei märkinud tõendeid, millele tema järeldus põhineb, ega analüüsinud põhjuslikku seost kostja käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Kui kostja ei oleks hageja väärtpaberikontot õigustamatult, s.o vastava tehingukorralduseta debiteerinud ja krediteerinud, ei oleks hageja vara vähenenud. Tehes hageja nimel ja arvel väärtpaberitehinguid, milleks teda ei olnud volitatud, võttis kostja endale sellega kaasneva kahju hüvitamise riski. Ringkonnakohus jagas asjas vääralt menetluskulud. Hagejalt on välja mõistetud kostja õigusabikulu 79 945 krooni, mis on vastuolus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 61 lg-ga 1.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu õigusabikulu väljamõistmise osas ja selles osas saab Riigikohus teha uue otsuse.
9.Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus mõistis vastuolus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 61 lg-ga 1 hagejalt kostjale esimese ja teise kohtuastme õigusabikulude katteks välja 79 945 krooni. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne 1. jaanuari 2006. a alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Õigusabi eest tasumine sätestati enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS §-s
61.Poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistis kohus TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana asjast osavõtnud advokaadi abi eest hinnaga hagis kuni viis protsenti hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast. Ringkonnakohtu otsusega jäeti hageja nõue kostja vastu 661 525 krooni 20 sendi saamiseks rahuldamata. Hagi hind on 661 525 krooni 20 senti ning seega saab hagejalt õigusabikulude eest TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel kostja kasuks välja mõista mitte rohkem kui viis protsenti hagi rahuldamata osast, s.t 33 076 krooni.
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse teised väited ei anna alust muus osas ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus on piisavalt põhjendatud ja kolleegium järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Vastavalt TsMS § 689 lg-le 5 ei pea selles osas Riigikohus oma otsust põhjendama. Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.