lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-05-962/9

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 14.03.2007

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-05-962/9
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
14.03.2007
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2356
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 60Toimiku taastamineTsMS § 91 lg 1Kindlustuslepingust tuleneva hagi kohtualluvusTsMS § 230Tõendamise ja tõendite esitamise kohustusTsMS § 232Tõendite hindamineTsMS § 238Tõendi asjakohasus ja lubatavusTsMS § 367Viivisenõuded kõrvalnõudenaTsMS § 657 lg 1Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamiselTsMS § 95

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-05-962/1Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja08.06.2006

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasja number

2-05-962

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. märts 2007. a, Tallinn

Kohtukoosseis

Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo Klaar

Tsiviilasi

A AS hagi AS M vastu 31 672, 87 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.06.2006 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A AS-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

22. veebruar 2007. a, avalik kohtuistung

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja A AS, esindaja Aivar Korela, kostja AS M, esindaja Katrin Martinson

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 08.06.2006 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1.A AS esitas 24.03.2005 kohtusse hagi AS M vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlga 27 730 krooni ja viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 ja § 94 alusel 1036, 90 krooni. Hageja suurendas viivise nõuet 3942, 87 kroonini, paludes kostjalt välja mõista kokku 31 672, 87 krooni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27.09.2004 suulise kaubaveolepingu kaupade veoks Saksamaalt Eestisse. Kokkuleppe kohaselt pidi kostja hagejale osutatud teenuste eest maksma 27 730 krooni. Hageja täitis kostjaga sõlmitud veolepingu alltöövõtja K OÜ kaudu, esitades viimasele veotellimuslepingu, mille OÜ K ka täitis. Hageja tasus 18.11.2004 OÜ-le K arve veotellimuse teostamise eest summas 27 140 krooni. 07.10.2004 esitas hageja kostjale veoarve summale 27 730 krooni. Kostja esitatud arvet tasunud ei ole. Kostja vastuväited
Merinõudest, päästetöödest ja päästelepingust tuleneva hagi kohtualluvus
TsÜS § 75Tahteavalduse tõlgendamine
VÕS § 628 lg 2Käsundisaajale tasu maksmise ning kulude ja kahju hüvitamise kord
VÕS § 774 lg 1Kaubaveolepingu mõiste
VÕS § 94Intress võlasuhtes
VÕSRS § 14Seadusest tulenev intressimäär
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei võlgne hagejale ei põhivõlga ega viivist, kuna ta ei ole

hagejaga veolepingut sõlminud. Kostja väitel sõlmis ta 22.09.2004 kaubaveolepingu kauba vedamiseks Saksamaalt Eestisse OÜ-ga I ning viimane esitas 04.10.2004 teostatud veo eest kostjale arve, mille kostja ka tasus. Kostja väitel informeeris OÜ I kostjat lepingu täitmise käigus, et teostab vedu alltöövõtjaks oleva hageja kaudu, kellele paluti ka edastada andmed kauba asukoha kohta, mida kostja ka e-kirjaga tegi. Kostjale on ka teada, et hagejal oli omakorda sõlmitud alltöövõtuleping tegeliku kauba vedajaga OÜ-ga K, kuid kostja on seisukohal, et alltöövõtuleping I OÜ ja hageja vahel ei too endaga kaasa lepingulisi kohustusi AS-le M nagu hageja ekslikult leiab. Pealegi on hageja esitanud oma veolepingust tuleneva nõude ka I OÜ vastu. Maakohtu otsus ja selle põhjendused

4.Kohus jättis A AS hagi rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et vaidluse lahendamisel poolte vahel tuleb juhinduda rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonist

(CMR).

5.Pooled vaidlevad selle üle kas AS M tellis veo A AS-lt ning kas hagejal on selle lepingu alusel õigus nõuda kostjalt veotasu maksmist või tellis AS M veo OÜ-lt I, kes omakorda sõlmis alltöövõtulepingu hagejaga ja see omakorda OÜ-ga K. CMR konventsiooni art 4 kohaselt tõendatakse veolepingu olemasolu saatedokumendi koostamisega, kuid sama artikli teise lause kohaselt ei mõjuta saatedokumendi puudumine, ebaõigsus või kaotamine veolepingu olemasolu ega kehtivust, mille suhtes kohaldatakse konventsiooni sätteid. Hageja väidetel tõendab tema ja kostja vahel veolepingu sõlmimist AS M töötaja I. L e-kiri kostja töötajale U.V, kauba saatedokument, saldokinnitus 28.01.2005, hageja arve AS-le M, meeldetuletus arve tasumiseks ja kostja vastus sellele ning lisaks sellele ka hageja veotellimus-leping OÜ-ga K ning viimase poolt esitatud arve hagejale ja maksekorraldus mis tõendab selle maksmist. Lisaks sellele tõendab hagi hageja seadusliku esindaja vande all antud seletus ja tunnistajate ütlused. Kostja soovis oma vastuväiteid hagile tõendada AS M ja OÜ I vahel 22.09.2004 sõlmitud veotellimuse lepinguga, OÜ I poolt M AS-le esitatud arvega, hageja poolt kostjale saadetud saldokinnitusega 24.01.2005 ning kohtu abil OÜ I pankrotihaldurilt välja nõutud dokumentaalsete tõenditega: A AS arvega OÜ-le I rahvusvahelise veo eest Saksamaalt Kuressaarde 27.09.2004, rahvusvahelise kaubaveo saatelehtedega, ülevaatega OÜ I maksmata arvetest, mille kohaselt on viimasel tasumata ka arve A OÜ-le summas 27 730 krooni.
6.Kohtu käsutuses olev dokumentaalne tõend – OÜ I ja AS M vahel sõlmitud veotellimusleping – tõendab, et AS M tellis rahvusvahelise kaubaveo marsruudil Saksamaalt Eestisse 22.09.2004 OÜ-lt I. Nimetatud lepingu sõlmimist kinnitas ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja I. L, kes AS M esindajana lepingu allkirjastas. Seda, et nimetatud leping oli sõlmitud OÜ I ja AS M vahel, kinnitavad lisaks eeltoodule ka OÜ I poolt AS-le M esitatud arve 04.10.2004 ja maksekorraldus selle arve tasumise kohta 14.10.2004. Tulenevalt asjaolust, et kostja oli sõlminud 22.09.2004 veolepingu OÜ-ga I kauba veoks Saksamaalt Tallinna, puudus tal vajadus sõlmida 27.09.2004 veolepingut hagejaga sama kauba veoks samast kohast Saksamaalt Eestisse. Kohtuistungil uuritud tõendid ei kinnita hageja väidet tema ja kostja vahel veolepingu sõlmimisest. Nii ei tõenda veolepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel I. L poolt U. V saadetud e-kiri, kuna nimetatu e-kirjas teatab kostja töötaja vaid hageja töötajale kauba laadimise andmed, s.o. kus tuleb kaup Saksamaal peale võtta ja millal tuleb seda teha ning kuhu tuleb kaup viia. Nimetatud e-kirja ei saa käsitleda kui AS M poolt tehtud tahteavaldust lepingu sõlmimiseks A AS-ga, mis tooks endaga kaasa õiguslikud tagajärjed kostjale hageja ees, nagu hageja ekslikult märgib. Tunnistaja I. L ütluste kohaselt palus OÜ I, kellega oli sõlmitud veoleping, teatada AS-l M kauba laadimise koht otse

hagejale, mida I.L e-kirja saatmisega tegigi. Kauba saateleht ei tõenda lepingu sõlmimist poolte vahel. Saatelehe kohaselt on kauba saaja AS M ja kauba vedaja OÜ K. Ka arve esitamine hageja poolt kostjale, mis hageja seadusliku esindaja A. K vande all antud ütluste kohaselt esitati kõigepealt ekslikult OÜ-le L, siis OÜ-le I ja lõpuks AS-le M, ei tähenda veel, et poolte vahel oleks sõlmitud veoleping ja kostja peaks tasuma talle esitatud arve. Nimetatu kinnitab hoopis, et hageja ei teadnud isegi, kellega tal veoleping sõlmitud oli.

7.Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja U. V ütlused ei tõenda poolte vahel veolepingu sõlmimist ning need on ka vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja väidete kohaselt tellis I. L kõigepealt A AS-lt veo e-kirjaga ja teise e-kirjaga täpsustas, kus toimub kauba laadimine. Hageja on esitanud kohtule vaid laadimist täpsustava e-kirja, teist e-kirja esitatud ei ole. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja U. V ei mäletanud, kas ja kuidas lepiti kokku veotasu osas, kuid arvas, et ilmselt lepiti see kokku telefoni teel ja ta tegi sellekohase märke omale arvutisse. Kohtule esitatud saldokinnitused ei tõenda veolepingu sõlmimist poolte vahel. Pealegi esitas hageja kostjale 24.01.2005 saldokinnituse, mis kajastas kostja võlga vaid summas 7080 krooni. Kostja kinnitas selle saldo õigsust. 28.01.2005 on aga hageja esitanud kostjale uue saldokinnituse ning sinna on kantud ka käesoleva hagi aluseks olev väidetav võlg. Sellele võlale vaidles AS M vastu. Hageja poolt esitatud tõendid veotellimus-leping hageja ja OÜ K vahel ning OÜ K arve hagejale ja maksekorraldus, mis kinnitab selle arve maksmist, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tõenduslikku tähendust. Apellatsioonkaebuse põhjendused
8.Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada, mõistes kostjalt välja lisaks põhivõlale (veotasu võlgnevus VÕS § 774 lg 1 alusel 27 730 krooni või ekspedeerimisel kantud kulud VÕS § 628 lg 2 alusel 27 140 krooni) viivist 10.07.2006 seisuga 4270 krooni ning alates 10.07.2006 kuni põhinõude täitmiseni TsMS § 367 ja VÕS § 94, § 101 lg 1 p 1 ja § 113 lg 1 ning VÕSRS § 14 alusel 7% aastas, millele lisandub Euroopa Keskpanga refinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär. Harju Maakohus on kohtuotsuse tegemisel rikkunud kohaldamisele kuuluvat seadust ja tõendite hindamist puudutavaid materiaal- ja menetlusõigusnorme.
9.Kohus asus ebaõigele seisukohale, et vaidluse lahendamisel poolte vahel tuleb juhinduda eelkõige CMR konventsiooni sätetest. Kuivõrd CMR konventsioon kuulub artikli 1.1 kohaselt kohaldamisele veolepingu suhtes, mille sõlmimise üle on hageja ja kostja vahel vaidlus, siis tuleb poolte vahel lepingu sõlmimise või puudumise üle otsustamisel juhinduda esmajärjekorras TsÜS ja VÕS sätetest. Kuna CMR konventsioon ei reguleeri vaidlusalust küsimust (lepingu sõlmimine ja tasu maksmine), siis puudub selle kohaldamise vajadus ka pärast poolte vahel veolepingulise suhte olemasolu tõendamist. CMR konventsioon reguleerib eelkõige vedaja vastutust ja veodokumentide kasutamise korda, saatja vastutust vedajale tekitatud kahju hüvitamise eest ja vedajatevahelisi regressisuhteid. Nimetatud asjaolude suhtes puudub poolte vahel vaidlus.
10.Kohus leidis ebatäpselt, et vaidluse esemeks on muuhulgas küsimus, kas kostja tellis veo OÜ-lt I. Hageja on hagimenetluses korduvalt juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et kostja ja kolmanda isiku OÜ I vahel veolepingu sõlmimine ja veotasu maksmine OÜ-le I ei oma antud vaidluses tähtsust. Selle üle ei ole poolte vahel vaidlust. Vaidlus on selle üle, kas hageja sõlmis veolepingu OÜ-ga I või kostjaga. Hageja on hagimenetluses tõendanud, et tal puudus õigussuhe OÜ-ga I. Seega on vaidlusaluseks küsimuseks üksnes asjaolu tuvastamine, kas hageja ja kostja vahel oli veolepinguline suhe või mitte. Nimetatud küsimuse ebatäpne tuvastamine tingis mitteasjakohaste tõendite arvestamise (rikkudes TsMS § 238 lg-t 1).

Kohus ei hinnanud kostja poolt hagejale 27.09.2004 saadetud e-kirja kooskõlas TsÜS § 75 lg-ga 1. Hinnates e-kirja koos tunnistajate ütlustega, tuleb seda seaduse alusel pidada kostja oferdiks lepingu sõlmimise kohta isegi siis, kui I. L tahe ei olnud suunatud hagejaga lepingu sõlmimisele. Hageja aktsepteeris saadud oferti suuliselt, millega sõlmus hageja ja kostja vahel veosuhe. Kohus asus seisukohale, et CMR saateleht ei tõenda lepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel. Hageja vaidles sellele vastu. CMR saatedokument tõendab prima facie (kuni vastupidise tõendamiseni) lepingu tingimusi, s.h lepingu sõlmimist sellel märgitud vedaja ja saatja vahel (CMR art 4, 9.1). CMR konventsioon ei sätesta, kes peaks saatelehe vormistama, kuid CMR artikli 5.1 teise lause kohaselt antakse saatelehe üks eksemplar saatjale. Sellest tuleneb loogiliselt, et saatedokumendi vormistab üldjuhul vedaja. Kuivõrd saatedokumendi vormistas OÜ K, kes tegi seda hagejaga sõlmitud veolepingu alusel ja hagejal oli nimetatud veo suhtes toimunud vestlused ja e-kirjavahetus üksnes kostjaga, siis tõendab CMR saatedokument kaudselt hageja ja kostja vahelise veolepingu sõlmimist. Hoolimata sellest, et selles sisalduvad andmed ei kattu täpselt hageja ja kostja vahel sõlmitud lepinguga.

11.Kohus leidis, et hageja poolt ekslikult OÜ-le L ja OÜ-le I väljastatud veoarved ning alles seejärel kostjale saadetud arve tõendab, et hageja ei teadnud, kellega tal leping oli sõlmitud. Arvete eksliku väljastamise kohta on hageja seaduslik esindaja vande all seletanud, et raamatupidaja ei teadnud tõepoolest, kellega vedu oli sõlmitud ja väljastas arved ning pidas muud raamatupidamisarvestust ekslikult kuni tegeliku võlglase – kostja – selgumiseni. Raamatupidamistoimingute ekslik ja ebaõige teostamine ei saa kaasa tuua õiguslikke tagajärgi hageja ja kostja vahelises suhetes. Samuti ei oleks selline ühekülgne tõlgendamine kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1. Kohus leidis, et U.V ütlused ei tõenda poolte vahel lepingu sõlmimist ning on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Hageja leiab, et selline järeldus on tingitud taas tõendite ühekülgsest ja puudulikust hindamisest ning mitteasjakohaste tõendite arvestamisest. Tunnistajate ütluste arvestamisel tuleb hoolikalt kaaluda, mis asjaolude kohta teavad nad usaldusväärselt teavet anda. I. L on kinnitanud, et ta ei mäleta pisiasjadeni vestlust U. V. U. V kinnitab, et ta ei mäleta, kuidas tasu suhtes kokku lepiti, samas tuleb arvestada ka viimase ütlust: „Ma ei arva, et mäletan kahe aasta vanuseid asju erinevalt.“ Vastus apellatsioonkaebusele
12.Kostja peab maakohtu otsust seaduslikuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
13.Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks. Harju Maakohtu otsus on lõppjäreldustes õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
14.Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus on määratlenud hagi eseme ebatäpselt, sest pooled ei vaielnud selle üle, kas kostjal oli veolepinguline suhe kolmanda isikuga või mitte, vaid omavaheliste suhete, s.o veolepingu olemasolu, üle. Nimetatud ebatäpsus aga ei mõjuta kohtuotsuses sisalduvat lõppjäreldust, sest muude väidete hulgas oli kostja tuginenud ka sellele asjaolule ning kohus pidi kostja väitele ja vastavatele tõenditele hinnangu andma. Kohtul ei olnud alust jätta esitatud tõendeid tähelepanuta, sest kui kostja vaidles vastu veolepingu olemasolule, oli tal õigus esitada ka omapoolseid tõendeid. Kuigi kostja ja OÜ I vahel veolepingu sõlmimist kinnitavad dokumendid ei võimaldanud kohtul teha järeldust pooltevahelise veolepingu puudumise kohta (leping nimetatud isikuga ei tõenda hageja ja

kostja vahelise lepingu puudumist), ei muuda see kohtu lõppotsustust ebaõigeks. Nõustuda tuleb maakohtuga, et hagis väidetud veolepingu (ka kaebuses nimetatud ekpedeerimislepingu) sõlmimine vaidlusaluse veo teostamiseks ei ole tõendatud.

15.Maakohus ei kohaldanud seadust ebaõigesti. Kuigi CMR konventsioon reguleerib eelkõige suhteid, mida käesolev vaidlus ei puuduta, tuli veolepingu olemasolu tuvastamisel ja CMR saatelehele hinnangu andmisel seda arvestada. Tulenevalt CMR konventsiooni artiklist 5.1 vormistab saatedokumendi vedaja. Antud juhul on selle dokumendi vormistanud OÜ K, kes täitis vedajana hageja tellimust. Kuid see, et hageja tellis veo kostja ülesandel (veolepingu alusel), ei ole tõendatud. Kuigi isikute vahelisi veosuhteid tõendab eelkõige CMR saatedokument, siis selles sisalduvate andmete ebaselguse korral tuleb hinnata ka muid tõendeid. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited (sama sätestas ka kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 91 lg 1). Seega tuli hagejal tõendada, et veo tellimisel OÜ-lt K täitis ta kostja tellimust.
16.VÕS § 774 lg 1 kohaselt kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Seega on kaubaveoleping oma olemuselt tasuline töövõtulepingu sarnane (§ 774 lg 2) leping, mille oluliseks tunnuseks on kokkulepe tasu kohta. Kohtule esitatud 27.09.2004 e-kiri nimetatud tunnust ei sisalda. Seetõttu ei olnud kirja võimalik käsitada oferdina lepingu sõlmimiseks, mille kostja võttis täitmiseks, nagu väidab apellant. Ka tunnistajate ütluste põhjal sellist järeldust teha ei saa. Vedajate (ekspedeerijate) omavahelist suhtlust laadimiseks vajalike andmete edastamisel ei saa käsitada apellandi soovitud viisil.
17.Maakohus ei hinnanud tõendeid ühekülgselt ega tuginenud hagi rahuldamata jätmisel vaid hageja poolt OÜ-le L ja OÜ-le I väljastatud arvetele, jättes arvestamata hageja seadusliku esindaja vande all antud seletuse, mille kohaselt oli nende arvete puhul tegemist raamatupidamisliku eksitusega. (Kuigi tuleb nõustuda maakohtuga, et teatud ajani ei arvanud ka hageja ise, et täidab kostja tellimust.) Kohtul lasus kohustus hinnata kõiki tõendeid ning tuginedes tõendite kogumile kujundada oma järeldused. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (sama tulenes ka kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 95 lg-test 1 ja 2). Kohus on hinnanud tõendite hulgas ka kostja poolt hagejale 27.09.2004 saadetud e-kirja. Esitatud tõendite põhjal ei olnud võimalik järeldada hageja ja kostja vahel veolepingu sõlmimist. Maakohus ei jätnud tähelepanuta hageja esitatud tõendeid (hageja ja OÜ K vaheline veotellimus-leping ning vastav arve ja maksedokument), vaid leidis, et pooltevahelise veolepingu olemasolu need dokumendid ei tõenda.
18.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis jäävad apellandi poolt kantud menetluskulud kooskõlas kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-tega 1 ja 8 tema enda kanda.

Ü.Jänes

G.Kivinurm

M.Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.