Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (tl 1-3, 28-30).

Hagiavalduse kohaselt mõisteti Harju Maakohtu 14.01.2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-4434 Endel Pelska (kostja) süüdi kuriteos, mille tagajärjel suri vägivallakuriteo ohver XXX XXX. Sotsiaalkindlustusameti 09.05.2012. a. otsusega nr 348 hüvitati kuriteoohvri matuste korraldamisega seotud kulud ja 14.06.2012 a otsusega nr XXX ja nr XXX määrati XXX XXX ülalpeetavatele XXX XXXle ja XXX XXXle toitja kaotusest tulenev kahjuhüvitis. Tartu Maakohtu 22.10.2015. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-9725 mõisteti Endel Pelskalt Eesti Vabariigi kasuks välja kahjuhüvitis summas 3854,88 eurot (matusekulud + ajavahemikul 01.05.2012 – 28.02.2014 makstud hüvitis). Ohvriabi seaduse (OAS) § 15 kohaselt on kuriteoohvrile makstava hüvitise piirmäär 9590 eurot. Kuriteoohvri riikliku hüvitist makstakse kuni hüvise saaja vastab OAS § 9 lõikes 3 toodud nõuetele või kuni piirmäära täitumiseni. Ajavahemikul 01.03.2014. a kuni 30.07.2016. a, s.o XXX XXX surmani, on XXX XXX ülalpeetavale makstud toitja kaotusest tulenevat hüvitist kokku summas 5419,01 eurot. Hageja palub kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista OAS alusel makstud hüvitis summas 5419,01 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE (tl 15, 45). Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei vasta hüvitise saaja OAS § 9 ja PRKS § 20 lg 1 nõuetele, kuna XXX XXX sai XXX. a XX aastaseks. Toetus on talle määratud alates XXX. a. Nõuete kogusumma ületab piirmäära 536,79 euro ulatuses. Hüvitise lõppemise ja hagi esitamise vahe on poolteist aastat, mis ei ole mõistlik. Regressiõiguse teostamisega on viivitatud ebamõistlikult kaua.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus on seisukohal, et hagi tuleb aegumise tõttu jätta rahuldamata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja leiab, et nõue on esitatud hilinenult ning on sisuliselt esitanud aegumise vastuväite, kontrollib kohus esmalt aegumist. Hageja nõude aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, mille järgi peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kohus leiab, et käesolevas asjas kuulub kohaldamisele tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 153 lg 1, mille kohaselt surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kuriteo ohvri ülalpeetavate nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 järgi kahjuhüvitise saamiseks on läinud ohvriabi seaduse alusel üle hagejale ning samad reeglid (TsÜS § 153) kohalduvad ka hageja nõude aegumisele (vt Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14). VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 11).

VÕS § 136 lg 2 kohaselt hüvitatakse mh surma põhjustamise korral (VÕS § 129 lg 3) kahju üldjuhul perioodiliste rahaliste maksetena. OAS § 17 lg 1 järgi makstakse hüvitist ülalpidaja kaotusest tuleneva

kahju korral otsuse tegemisele järgnevast kuust perioodiliste maksetena. OAS § 31 lg 1 esimese lause järgi läheb pärast sama seaduse alusel hüvitise maksmist hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Asja materjalidest nähtuvalt on Tartu Maakohtu 22.10.2015. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-9725 mõistetud kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis summas 3854,88 eurot (matusekulud + ajavahemikul 01.05.2012 – 28.02.2014 makstud hüvitis XXX XXX ülalpeetavatele). TsMS §-s 369 on sätestatud võimalus nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega oli hagejal samas menetluses võimalik kostjalt nõuda ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist, mida hageja aga ei teinud. Põhja Pensioniameti 14.06.2012. a otsusega nr XXX (tl 21-22) on XXX XXXle määratud perioodiline hüvitis. Otsusest nähtuvalt on XXX XXX esitanud hüvitise taotluse 11.06.2012. a. Eeltoodust lähtudes, on kohus seisukohal, et hageja pidi kahjust teada saama hiljemalt juunis 2012. a, kui hüvitise saaja esitas pensioniametile hüvitise saamise taotluse ning hüvitis ka määrati. Sellest ajast hakkas aeguma hageja nõue kostja vastu ja see aegus TsÜS § 153 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumisel s.o juunis 2015. Hagi on esitatud 10.03.2017. a, seega on hageja nõue aegunud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) hagi Endel Pelska vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata.

MENETLUSKULUD

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lõike 1 esimese lause kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Asja materjalidest nähtuvalt kostjal menetluskulusid tekkinud ei ole, seega jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.