Kohtulahend

otsuse

resolutsioonis

parandada

ilmne

ebatäpsus ja lugeda väljamõistetavaks summaks 278 800

krooni. Salva

Kindlustuse

AS-i

apellatsioonkaebus

jätta

rahuldamata. Citygraaf OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtukulude jaotus

Välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt Citygraaf OÜ kasuks 532 krooni (viissada kolmkümmend kaks krooni).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest

Hageja nõue ja põhjendused 25.06.2004 vahemikus kell 11.00-16.00 varastati X Tallinnas AS-ile Hansa Liising Eesti kuuluv sõiduauto BMW 530I A registreerimismärgiga xxx xxx. Sõiduauto oli hageja kasutuses vastavalt AS-iga Hansa Liising Eesti 15.06.2004 sõlmitud liisingulepingule nr 0080735L. 15.06.2004 sõlmisid hageja ja kostja sõiduauto kindlustamiseks kindlustuslepingu kindlustusperioodiga 16.06.2004-15.06.2005, kindlustuspoliis nr S30401965CJ1. Kindlustuslepingu lahutamatuteks osadeks on Salva Kindlustuse AS sõidukikindlustuse üldtingimused ning Salva Kindlustuse AS Kindlustuse üldtingimused. Soodustatud isik on kindlustuslepingu kohaselt sõiduauto omanik AS Hansa Liising Eesti. Sõiduauto varguse avastamise järgselt märkas sõidukit kasutanud Raivo Nei, et tema jope taskust, mis oli X asuvate kontoriruumide tagumises toas, on kadunud sõiduauto võtmed. 28.06.2004 teatas hageja kostjale kindlustusjuhtumist. 13.09.2004 kirjaga teatas kostja hagejale, et kahju hüvitamine ei ole võimalik, kuna kindlustusjuhtumit ei ole saabunud. Keeldumise alusena viitas kostja üldtingimuste p-le 5.5.4, mille kohaselt loetakse sõiduki varguse või omavolilise kasutamisega tekitatud kahjujuhtum kindlustusjuhtumiks vaid juhul, kui sõiduk oli kahjujuhtumi saabumisel lukustatud, aknad ja pakiruum suletud, sõidukile oli paigaldatud ja sisse lülitatud töökorras alarmsignalisatsioon ja immobilisaator, eeldusel, et kõik mehaanilised ja elektroonilised võtmed, k.a alarmsignalisatsiooni ja immobilisaatori distantsvõtmed, on seadusliku valdaja valduses. Kuivõrd sõiduki võtmed väljusid kasutaja valdusest, ei saa vargusjuhtumit lugeda kahjujuhtumiks, kindlustusjuhtum ei ole saabunud ja kindlustusandjal ei tekkinud kindlustushüvitise tasumise kohustust. 15.06.2004 kindlustuslepingu kohaselt on kindlustusriskiks mh vargus. Üldtingimuste p 5.5.1 järgi loetakse varguseks tingimuste tähenduses sõiduki äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Seega saab kindlustusjuhtumi toimumiseks lugeda sõiduauto vargust, mille toimumisel ehk kindlustusjuhtumi saabumisel, tuleb üldjuhul kindlustushüvitis välja maksta. VÕS § 423 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 koostoimes kohaldades vabaneb kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud VÕS § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. VÕS § 452 lg 2 p 2 tähenduses saab kindlustusjuhtumi toimumisele mõjuda eelkõige kindlustusvõtja käitumine enne kindlustusjuhtumi toimumist, k.a, kas kindlustusvõtja rikkus mõnda kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Seega ei mõjuta VÕS § 452 lg 2 p 2 tähenduses võtmete vargus või kaotsiminek kindlustusjuhtumi toimumist. Hageja täitis oma kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ega ole 2(9)

hoidnud sõiduauto võtmeid selliselt, mis võimaldaksid nende vargust. Ei ole tuvastatud, et sõiduauto varastati võtmeid kasutades. Sõidukikindlustuse üldtingimused on VÕS § 35 tähenduses tüüptingimused, VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Sõiduautode vargus, kasutades selleks eelnevalt varastatud võtmeid, on levinud. On tavapärane ja mõistlik, et kindlustuslepingu sõlmija eeldab, et tal on taolise juhtumi korral kindlustuskaitse. Hageja ei osanud arvata, et tüüptingimustes võib sisalduda säte, mille kohaselt puudub kindlustuskaitse olukorras, kus sõiduauto võtmed võidakse varastada. Üldtingimuste p-de 5.5.4 ja 5.5.9 kontekstis on mõistetamatu, miks pandi kindlustusvõtjale p-s 23.8 kohustus mitte hoida võtmeid kohas või viisil, mis võimaldavad nende vargust, kui olenemata nimetatud sätte järgimisest kindlustushüvitist ei maksta. Kindlustusjuhtum toimus ja kostjal tekkis kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmise kohustus. Kindlustuslepingu kohaselt on kindlustussumma 328 000 krooni ja varguse puhul omavastutus 15 % kahjust. Sõiduki rahaliseks väärtuseks on kindlustussumma, millest tuleb lahutada omavastutus 15%. Kindlustushüvitise suurus on seega 278 800 krooni. Kostja keeldus alusetult kindlustushüvitise maksmisest ja hageja on õigustatud nõudma alates 14.09.2004 VÕS § 113 lg 1 alusel viivist. Hageja palus kostjalt kindlustuslepingu järgi soodustatud isiku AS-i Hansa Liising Eesti kasuks välja mõista kindlustushüvitise 278 800 krooni ja viivised 18 059,27 krooni ning kohtukulud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Üldtingimuste p-s 5 ja selle alapunktides määratleti kindlustusjuhtum VÕS § 423 lg 1 mõttes ja kindlustatavad riskid VÕS § 423 lg 2 mõttes. Nimetatud tingimused sätestavad, et kahjud, mis tekivad seoses sõiduki võtmete väljumisega seaduslikust valdusest, ei ole kindlustusjuhtumid. Sõiduki võtme seaduslikust valdusest väljumise asjaolud ei oma tähtsust. Kindlustusvõtja ei kindlustanud end riski vastu, kui sõiduk varastatakse selliselt, et sõiduki kasutamist võimaldav võti väljub sõiduki seadusliku valdaja käest ning sellega pannakse toime sõiduki vargus. Juhtumi asjaoludest tuleneb, et sõiduk varastati eelnevalt varastatud võtmeid kasutades. Teistsugused varguse toimumise asjaolud ei ole kinnitust leidnud. Üldtingimuste p-de 5.5.1, 5.5.4 ja 5.5.9 koostoimes tõlgendades nähtub, et varguse riskiks sõidukikindlustuse lepingus on sõiduki äravõtmine selliselt, et selleks ei kasutata sõiduki juurde kuuluvaid süütevõtmeid ja immobilisaatori pulte. Kuivõrd sellist kindlustusjuhtumit ei toimunud, ei kuulu kindlustushüvitis väljamaksmisele. Juhtumi asjaoludest nähtub, et sõiduki BMW 530I A registrimärgiga xxx xxx käivitamiseks kasutati eelnevalt varastatud originaalvõtmeid. Seega on ilmne, et kahjujuhtumi toimumise hetkel ei olnud kõik võtmed omaniku ega seadusliku valdaja valduses. Hageja väitest, et ta ei osanud arvata, et tüüptingimustes võib sisalduda säte, mille kohaselt tal puudub kindlustuskaitse olukorras, kus sõiduauto võtmed võidakse varastada, võib järeldada, et sõiduki kasutaja ei ole lepingu tingimustega piisavalt põhjalikult tutvunud. Kui kindlustusvõtja ei ole lepingu poolena olnud tähelepanelik lepingu tingimustega tutvumisel ei tähenda, et faktilist asjaolu või olukorda reguleeriv tüüptingimus jääb kohaldamata. Vaidlusalused tüüptingimused on üheselt mõistetavad ja arusaadavad ning kuuluvad kohaldamisele.

3(9)

Sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 23.8 on sätestatud kohustus mitte hoida võtmeid kohas või viisil, mis võimaldavad nende vargust. Sätte eesmärgiks on teavitada isikuid, et sõiduki võtmeid tuleb hoida hoolikalt ja heaperemehelikult. Nimetatud säte ei muuda sõidukikindlustuse üldtingimuste p-des 5.5.1, 5.5.4 ja 5.5.9 sätestatud riski ja kindlustusjuhtumi määratlust. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis Salva Kindlustuse AS-ilt välja kindlustushüvitise 278 800 krooni (otsuse resolutsioonis ekslikult märgitud 278 000 krooni) ning viivise 18 059,27 krooni AS-i Hansa Liising Eesti kasuks. Kohus mõistis õigusabikulud 14 802 krooni välja Salva Kindlustuse AS-ilt Citygraaf OÜ kasuks. Vaidlust ei ole, et 25.06.2004 ajavahemikul kella 11.00-16.00 varastati Tallinnas X AS-ile Hansa Liising kuuluv sõiduauto BMW 5301A registrinumbriga xxx xxx. Seda kinnitab Põhja Politseiprefektuuri 12.09.2005 määrus kriminaalasja menetluse lõpetamise kohta, millest nähtuvalt oli tegemist auto vargusega. Eeluurimise käigus selgitati välja, et auto varastati originaalvõtmetega, mis hõivati Raivo Nei töökoha kabinetist. Kuriteo toimepannud isikuid ei olnud võimalik tuvastada, mistõttu on kriminaalasja menetlus lõpetatud (tl 42). 15.06.2004 sõlmisid hageja ja kostja Salva Kindlustuse AS sõiduauto kindlustamiseks kindlustuslepingu kindlustusperioodiga 16.06.2004-15.06.2005, kindlustuspoliis nr S304011965 CJI (tl 10-20). Kindlustuspoliisi p 6 kohaselt oli kindlustatud riskiks ka vargus. Kostja ei tõendanud, et hageja rikkus kindlustuslepingut. Kostja tugineb üldtingimuste p-le 23.8, mille kohaselt ei tohtinud sõiduki võtmeid hoida sellises kohas või viisil, mis võimaldavad nende vargust (tl 13). Põhja Politseiprefektuuri 12.09.2005 kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtub, et auto võtmed hõivati Raivo Nei töökoha kabinetist (tl 42). Üldtingimuste p-s 5.5.4 leppisid pooled kokku, et sõiduki varguse või omavolilise kasutamisega tekitatud kahjujuhtum loetakse kindlustusjuhtumiks vaid juhul, kui sõiduk on kahjujuhtumi saabumisel lukustatud, aknad ja pakiruum suletud ja et kõik võtmed on omaniku või seadusliku valdaja valduses (tl 12). Õige on hageja väide, et kostja ei tõendanud, et hageja oleks rikkunud kindlustuslepingut. 15.06.2004 Citygraaf OÜ ja AS Hansa Liising vahel sõlmitud liisingulepingust ja selle vastuvõtmise aktist nähtuvalt on soodustatud isikuks AS Hansa Liising Eesti (tl 28-34). Kindlustusjuhtum on toimunud, sest auto valdaja ei võinud ette näha, et temalt auto võtmed varastatakse ning auto oli varguse puhuks kindlustatud AS-is Salva Kindlustus. Hageja tõendas oma nõuet liisingulepingu maksegraafikuga (tl 26-27) ja teiste esitatud tõenditega. Hinnates tõendeid kogumis, kuulub hagi täies ulatuses rahuldamisele hagiavalduses esitatud seaduslikel alustel. Kohus ei pidanud otstarbekaks kohaldada TsMS § 367 ja mõista kostjalt välja veel mitte sissenõutavaks muutunud viivist kuni põhinõude täitmiseni. Salva Kindlustuse AS-i apellatsioonkaebuse põhjendused Salva Kindlustuse AS palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Kohus rikkus TsMS § 436 ja § 42 lg-t 8. Kohus ei käsitlenud ega analüüsinud ühtegi kostja vastuväidet. Kindlustusjuhtumit ei ole saabunud ning kindlustusrisk ei ole realiseerunud, mistõttu ei

4(9)

ole kindlustusandjal kindlustushüvitise maksmise kohustust. Kohus asus ekslikult seisukohale, et vaidlus on selles, kas sõiduki võtmeid hoiti selliselt, mis võimaldas nende vargust või mitte, seega kas kindlustusvõtja täitis kindlustuslepingust nõuetekohaselt või mitte. Maakohus käsitles asjaolusid, mille üle vaidlus puudus. Maakohus rikkus materiaalõiguse norme. Kohus viitas otsuses VÕS § 422 lg-le 1, § 423 lg-le 2, § 452 lg 2 p-le 1, §-le 35, § 37 lg-le 3, § 39 lg-le 1, kuid ei viidanud, kuidas nimetatud normid reguleerivad vaidluse esemeks olevaid asjaolusid ning kuidas jõudis kohus norme tõlgendades järeldusele, et hagi tuleb rahuldada. Maakohtu otsus ei ole põhjendavas osas jälgitav, mistõttu ei ole võimalik viidata, millist konkreetset normi kohus rikkus. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses kõigile tema poolt maakohtu menetluses esitatud vastuväidetele. Vastus apellatsioonkaebusele Citygraaf OÜ ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Citygraaf OÜ apellatsioonkaebuse põhjendused Citygraaf OÜ palus otsuse tühistada põhjendavas osas ja osas, milles kohus jättis Salva Kindlustuse AS-ilt välja mõistmata TsMS § 367 alusel veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi apellatsioonkaebuses toodud põhjendustel ning mõista välja Salva Kindlustuse AS-ilt viivis alates 30.08.2006 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, jättes märkimata kohtu tuvastatud asjaolud ning nendest tehtud järeldused, tõendid, millele kohus tugines ning seadused, mida kohus kohaldas, mis on TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt maakohtu otsuse tühistamise alus olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest. Kohus leidis, et kindlustusjuhtum toimus, kuid ei tuvastanud järelduse tegemise aluseid, otsuses puuduvad viited järelduse aluseks olevatele materiaalõiguse normidele, kohus ei ole oma järeldust piisavalt põhjendanud ega võtnud seisukohta üldtingimuste p-des 5.5.4 ja 5.5.9 sätestatu kohta. Kui poolte tahteks oli kindlustusriski täpsustamine kahjujuhtumite osas, mis toimuvad sõiduki seadusliku valdaja valdusest väljunud võtmeid kasutades, oleks tulnud seda sõidukikindlustuse lepingus sätestada. Kindlustusriskiks VÕS § 423 lg 2 tähenduses on vargus iseenesest, mitte vargus teatud tingimustel. Asjaolus, et vargus toimus, vaidlust ei ole. Sõiduautode vargus eelnevalt varastatud võtmeid kasutades on levinud ning kindlustuslepingu sõlminud isik saab mõistlikult eeldada, et tal on taolise juhtumi korral kindlustuskaitse. Hageja ei osanud arvata, et tüüptingimustes võib sisalduda säte (p-d 5.5.4 ja 5.5.9), mille kohaselt puudub tal kindlustuskaitse olukorras, kus sõiduauto võtmed võidakse varastada. Riigikohus rõhutas lahendis nr 3-2-1-120-04, et kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustushüvitise maksmisest keeldumine võib teatud juhtudel olla hea usu põhimõtte vastane. Sel juhul võib kohus tõkestada kindlustusandjal selle õiguse kasutamise ja mõista vaatamata kindlustushüvitise lepingus sätestatud maksest keeldumise õigusele välja. Isegi, kui üldtingimuste p-de 5.5.4 ja 5.5.9 kohaselt ei saa lugeda kindlustusjuhtumiks kahjujuhtumit, mis on tingitud sõiduki võtmete vargusest või kaotsiminekust, on kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumine ja kindlustusjuhtumi toimunuks mitte lugemine VÕS § 6 kohaselt hea usu põhimõtte vastane, kuna taoline säte annaks kindlustusandjale õiguse lugeda kindlustusjuhtum mitte toimunuks ja keelduda hüvitise välja maksmisest sõltumata sellest, kas isik oli rikkumises süüdi ning ei arvesta kindlustusvõtjast olenevaid asjaolusid.

5(9)

Kohus ei võtnud seisukohta p-de 5.5.4 ja 5.5.9 kohaldatavuse osas. Kohus tuvastas üksnes, et hageja ei võinud ette näha võtmete vargust, mis ei anna alust järeldusele, et kindlustusjuhtum on toimunud. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-59-05, et VÕS § 423 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 koostoimes kohaldades vabaneb kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud VÕS § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Mainitust kõrvalekalduvatele kokkulepetele ei või kindlustusandja tugineda ja see on VÕS § 427 lg 1 tähenduses tühine. Sõiduki üldtingimuste p 5.5.4 tähendab, et kõik sõiduauto mehaanilised ja elektroonilised võtmed on ainult omaniku või seadusliku valdaja valduses ja võtmete vargusest või kaotsiminekust tingitud kahjujuhtumit ei loeta p 5.5.9 järgi kindlustusjuhtumiks. See tähendab sisuliselt, et kuigi on toimunud vargus, millise riski vastu sõiduauto on kindlustatud, ei ole tagatud kindlustuskaitse varguse vastu. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-59-05, et VÕS § 452 lg 2 p 2 tähenduses saab kindlustusjuhtumi toimumisele mõjuda eelkõige kindlustusvõtja käitumine enne kindlustusjuhtumi toimumist, k.a kas kindlustusvõtja on rikkunud mõnda kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Nimetatud tähenduses ei saa kindlustusjuhtumi toimumist mõjutada ainuüksi fakt, et sõiduauto võtmed ei ole omaniku või valdaja valduses. Kohus tuvastas õigesti, et kostja ei tõendanud, et hageja oleks rikkunud mõnda sõidukikindlustuste üldtingimustes toodud kohustust. Kostja sellele vastu ei vaielnud ning kinnitas, et ei tugine asjaolule, et hageja oleks kindlustuslepingut rikkunud. Otsuses puudub tuvastatud asjaoludele vastav järeldus. Kohus ei sisustanud tuvastatud asjaolusid kostjal tekkivate kohustustega. Kindlustulepingu tingimuste täitmisel kindlustusvõtja poolt on kindlustusandjal VÕS § 422 lg 1 järgi kindlustusjuhtumi toimumisel kohustus välja maksta kindlustushüvitis. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata TsMS § 367. Hageja palus TsMS § 367 alusel mõista kostjalt välja 30.08.2006 veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 ja § 94 sätestatud määras protsendina põhinõudelt aastas kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis põhjendamatult hageja nõude selles osas rahuldamata ega põhjendanud, miks ta ei pea TsMS § 367 kohaldamist otstarbekaks. Vastus apellatsioonkaebusele Salva Kindlustuse AS ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium leiab, et maakohtu otsus kindlustushüvitise väljamõistmise osas on lõppjäreldustes õige, kuid nõude rahuldamisel tuleb arvestada ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Õiged on apellatsioonkaebuste väited, et maakohtu otsus on puudulikult põhjendatud, jääb selgusetuks, millist materiaalõiguse normi kohaldatakse ja pole vastatud kostja vastuväidetele. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi viivise väljamõistmisel ja selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohtul on võimalik viivise väljamõistmise osas teha uus otsus. Vaidlust ei ole poolte vahel järgmistes asjaoludes:

6(9)

Poolte vahel oli 15.06.2004 sõlmitud sõiduauto BMW 530I A 2,9 registreerimismärgiga xxx xxx kindlustamiseks sõidukikindlustuse leping, mille sõlmimise tõendamiseks on kostja välja andnud sõidukikindlustuse poliisi nr S30401965CJ1. Sõiduk oli kindlustatud varguse riski vastu. Kindlustuslepingu lahutamatuteks osadeks olid kostja kindlustustingimused SÜ03 ja KÜ-03, kindlustusavaldus ja muud lisad. Soodustatud isik oli AS Hansa Liising Eesti. Kindlustatud sõiduk ärandati 25.06.2004 Tallinnast X juurest. Kuriteo toimepannud isikuid ei olnud võimalik tuvastada, mistõttu on kriminaalasja menetlus lõpetatud (tl 42). Sõiduauto varastati kasutades võtmeid, mis olid eelnevalt varastatud. Hageja teatas kostjale kindlustusjuhtumist 28.06.2004. 13.09.2004 kirjaga keeldus kostja kahju hüvitamisest tuginedes sõidukikindlustuse üldtingimuste p-le 5.5.4 ja VÕS § 423 lg-le 1. Tekkinud kahju oli 328 000 krooni, millest lahutati omavastutus 15% , seega hüvitise summa on 278 800 krooni.

Kindlustusandja vabaneb kohustusest hüvitada kindlustusvõtjale tekkinud kahju juhul, kui kahju tekkis riski toimel, mille vastu ei olnud kindlustatud (VÕS § 423 lg 2) või tekitas kindlustusvõtja kahju tahtlikult (VÕS § 452 lg 1) või on kindlustusvõtja rikkunud kokkulepitud kohustusi ja rikkumisel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele (VÕS § 452 lg 2). Pooled vaidlevad asjaolu üle kas tegemist oli VÕS § 423 lg-s 1 määratletud kindlustusjuhtumiga. Kostja tugines sõidukikindlustuse üldtingimuste p-dele 5.5.4 ja 5.5.9, mille kohaselt loeti vargus kindlustusjuhtumiks vaid juhul, kui kõik mehaanilised ja elektroonilised võtmed, kaasa arvatud alarmsignalisatsiooni ja immobilisaatori distantsvõtmed, on ainult omaniku või seadusliku valdaja valduses. Vaidlust ei ole selles, et sõidukindlustuse üldtingimused SÜ-03 on VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimused. Hageja leidis, et tegemist on tüüptingimustega, mida ei saa lugeda lepingu osaks. VÕS § 37 lg 3 sätestab, et lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Kolleegium leiab, et kostja sõidukikindlustuse üldtingimuste p-de 5.5.4 ja 5.5.9 sisu on selline, et kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata selliste tingimuse olemasolu. Tavapäraselt kindlustab kindlustusvõtja ennast sõiduki varguse riski vastu. Üheks viisiks, kuidas turvaseadmetega varustatud sõidukeid varastada, on varastada eelnevalt auto võtmed. Kolleegium leiab, et kindlustusvõtja ei pidanud autot varguse vastu kindlustades eeldama, et kindlustusandja välistab kindlustusriskina varguse juhul, kui sõiduki võtmed ei ole seadusliku valdaja valduses. Kusjuures sõiduki vargus võtmeid kasutades ei ole sõidukikindlustuse üldtingimuste järgi kindlustusjuhtum olenemata sellest, kas kindlustusvõtja oli rikkunud kindlustuslepingu tingimusi või mitte. Puntide 5.5.4 ja 5.5.9 sisu tuleb hinnata ka koosmõjus teiste sõidukikindlustuse üldtingimuste SÜ-03 punktidega. Punkti 23.8 järgi on kindlustusvõtja kohustatud hoidma sõiduki võtmeid kohas ja viisil, mis ei võimalda nende vargust, ja kohustuse rikkumisel on kindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest. Eeltoodud punkt viitab pigem kindlustusvõtja hoolsuskohustusele, mitte aga sellele, et eelnevates üldtingimuste punktides on sõiduki võtmete omaniku valdusest väljumise tõttu toimunud vargus välja arvatud kindlustusriskide hulgast. Kolleegiumi arvates on selliselt sõnastatud tüüptingimused mitmeti mõistetavad ja võivad olla kindlustusvõtjale arusaamatud ning kindlustusvõtja ei võinud eeldada selliste tingimuste olemasolu lepingus. Arvestades kindlustussuhte sisu ja poolte kohustusi ning samuti seda, et kindlustuslepingu osapoolte suhe põhineb usaldusel, on kolleegiumi arvates õige hageja poolt tuginemine VÕS §-le 6. Kolleegiumi arvates ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas kindlustusandja tegutsemine viisil, kus

7(9)

poliisis on kokku lepitud kindlustusriskiks vargus, kuid lepingu tüüptingimused kitsendavad kindlustusandjale soodsal viisil oluliselt riski. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et VÕS § 37 lg 3 järgi ei saa lugeda kindlustuslepingu osaks kostja sõidukikindlustuse üldtingimuste SÜ-03 p 5.5.4 osas, kus on sätestatud, et vargusega tekitatud kahjujuhtum loetakse kindlustusjuhtumiks ainult juhul, kui kõik mehaanilised ja elektroonilised, kaasa arvatud alarmsignalisatsiooni ja immobilisaatori distantsvõtmed, on ainult omaniku või seadusliku valdaja valduses, ja p 5.5.9, mille kohaselt ei loeta kahjujuhtumiks mistahes kahjujuhtumit, mis on tingitud sõiduki võtmete, immobilisaatoripultide või signalisatsioonipultide vargusest või kaotsiminekust. Eeltoodud järeldust ei muuda ka kostja vastuväide, mille kohaselt on hageja käitunud hooletult, jättes lepingutingimused läbi lugemata. Kuna tegemist oli tüüptingimustega, mida pooled ei rääkinud eelnevalt läbi, siis pärast lepingu sõlmimist tüüptingimustega tutvumine ei anna kindlustusvõtjale enam võimalust mõjutada juba sõlmitud lepingut. Seoses eeltooduga leiab kolleegium, et sõiduki BMW 5301 A registrinumbriga xxx xxx vargus 25.06.2004 oli kindlustusjuhtum VÕS § 423 lg 1 ja sõidukikindlustuse üldtingimuste p 5.5.1 järgi. Seoses kindlustusjuhtumi saabumisega on kostja kohustatud VÕS § 422 lg 1 ja § 450 lg 1 järgi hüvitama kindlustusjuhtumiga tekkinud kahju. Kindlustusandja lepingu täitmise kohustus muutub sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike toimingute lõpetamisega. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 29.3 sätestas, et kindlustusandja on kohustatud hüvitama kahju kahe kuu jooksul pärast seda, kui kahju tekitamise asjaolude põhjal on kindlaks tehtud, et tegu on kindlustusjuhtumiga ja kui kindlustusandja on kahju suuruse välja selgitanud ning kindlustusvõtja on täitnud kõik oma kohustused kindlustusandja ees. Hageja on oma kindlustuslepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja ei ole vastuses hagile ega ka teatises kahju hüvitamisest keeldumise kohta tuginenud VÕS § 452 lg-tes 1 ja 2 ning sõidukikindlustuse üldtingimuste p-des 23-25 sätestatud kindlustusvõtja rikkumistele, mis vabastavad kindlustusvõtja hüvitamise kohustusest. Kolleegium märgib, et auto võtmete ja signalisatsioonipultide kaotamine ja selle tõttu varguse toimumine võiks olla asjaoluks, mis annab aluse keelduda kindlustusandjal oma kohustuse välja maksta hüvitis täitmisest, kuid käeolevas asjas ei ole kostja hagejale ette heitnud, et ta oleks rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust ja hoidnud auto võtmeid ja signalisatsioonipulte hooletult. Kostja oma kohustust välja maksta hüvitis täitnud ei ole ja 13.09.2004 teatas hagejale keeldumisest. Poolte vahel ei ole vaidlust hüvitamisele kuuluva summa osas, milleks on 278 800 krooni (kindlustussumma 328 000 krooni – omavastutus 15% ). Selles osas kostja hagile vastuväiteid esitanud ei ole. Kindlustuspoliisi ja kindlustusavalduse kohaselt oli soodustatud isikuks AS Hansa Liising Eesti, kellele kuulus sõiduk. Kuna kostja ei ole hüvitist välja maksnud, siis on maakohus õigesti hüvitise välja mõistnud AS-le Hansa Liising Eesti. Hageja palus kostjalt välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 ja 94 sätestatud viivise hüvitise väljamaksmisega viivitamise eest. Maakohus rahuldas nõude osaliselt ja mõistis välja viivise 18 059,27 krooni seisuga 30.08.2006. TsMS § 367 kohaldamine ei olnud maakohtu arvates otstarbekas. Viivise väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada seoses materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamisega. VÕS § 113 ei kohaldata, kui pooled on lepingus kokku leppinud kohustuse rikkumisel suurema viivise maksmises, kui tuleneb seadusest. Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu lisaks olid kostja kindlustuse üldtingimused, mille p 15.7 kohaselt pidi kindlustusandja kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel maksma viivist 0,1 % päevas väljamaksmisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 10%

8(9)

väljamaksmisele kuuluvast summast. Kolleegium leiab, et viivis tuleb välja mõista lepingus kokkulepitust lähtudes. Hageja väidete kohaselt on kostja viivituses alates 14.09.2004. Kostja sellele vastuväiteid ei ole esitanud. Ühe viivitatud päeva eest on viivis 278,80 krooni. Kuna kostja on viivitanud hüvitise väljamaksega enam kui kaks aastat, mille eest viivis ületab kindlustuse üldtingimuste p-s 15.7 sätestatu, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 10% väljamaksmisele kuuluvast hüvitisest ehk 27 880 krooni. Viivise väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja viivise nõue rahuldada ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Maakohus on otsuse resolutsioonis ekslikult märkinud väljamõistetavaks summaks 278 000 krooni, mis ei vasta nõudele ega ka kohtuotsuse põhjendavale osale. Õige summa on 278 800 krooni. Kolleegium leiab, et tegemist on ilmse ebatäpsusega, mis tuleb TsMS § 447 lg 2 järgi maakohtu otsuses parandada. Kuna asja menetlus on alanud enne 01.01.2006, siis tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja jagamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldada kuni 31.12.2005 kehtinud seadust. TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 järgi tuleb apellantide poolt tasutud riigilõiv jätta nende endi kanda. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb lähtuda TsMS § 61 lg 1 p-st 1, mille kohaselt kuuluvad mõistlikud ja põhjendatud õigusabile tehtud kulutused väljamõistmisele isikule, kelle kasuks otsus tehti, kuid mitte enam kui 5% hagi rahuldatud osast. Koos viivisega on kostjalt välja mõistetud 306 680 krooni, millest 5% on 15 334 krooni. Maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 14 802 krooni. Järelikult tuleb kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja mõista 532 krooni apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude katteks. .

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.