Hageja F.K, esindaja adv Ljudmilla Tamar, kostja AS *, esindajad Eve Suursoo ja Tarvi Laansalu
RESOLUTSIOON
Tühistada Pärnu Maakohtu 31.05.2006 otsus osaliselt menetluskulude jaotamise osas. Jätta riigilõiv töötasu (lisatasu) nõudelt hagejalt riigituludesse välja mõistmata. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.
Asjaolud ning hageja nõue ja põhjendus
1.F.K töötas AS-s * autojuhina. Viibides töölähetuses välismaal määrati talle 15.10.2005 Šveitsis 1220 šveitsi frangi suurune trahv veosillakoormuse ületamise eest. F.K teatas sellest tööandjale ja samal päeval kanti trahvi maksmiseks vajalik summa töötaja pangakontole. 24.10.2005 käskkirjaga nr 1-2/26 karistas tööandja töötajat distsiplinaarkorras noomitusega ja otsustas pidada temalt kinni 2/3 trahvisummast, s.o 8234, 35 krooni. Sama kuupäeva kandva käskkirjaga nimetatud käskkiri tühistati. Seejärel teatati, et trahvi maksmiseks ülekantud summa võetakse arvesse kui aruandeliselt saadu ning tasaarvestatakse järgmiste töölähetuste päevarahadega. Sellest tulenevalt jäeti töölähetuse kulud hagejale hüvitamata. 17.11.2005 esitas F.K AS-le * avalduse töölepingu lõpetamiseks töölepingu seaduse (TLS) § 82 alusel tööandjapoolsete lepingutingimuste rikkumise tõttu. Tööandja sellega ei nõustunud.
2.F.K pöördus töövaidluskomisjoni ning palus tööandjalt välja mõista kahe töölähetuse (mis kestsid 10.10.2005-21.10.2005 ja 24.10.2005-09.11.2005) eest saamata päevarahad summas 5844, 54 krooni, saamata jäänud töötasu 21 972, 95 krooni (AS-s * kehtivate töötasustamise tingimuste kohaselt maksti lisatasu läbitud kilomeetrite pealt, nimetatud töölähetuste ajal sõitis F.K kokku 14 983 kilomeetrit) ning kahe kuupalga suurune hüvitus töölepingu lõpetamisel TLS § 82 alusel. Töövaidluskomisjon jättis 12.01.2006 otsusega töötaja avalduse rahuldamata.
3.F.K ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega osaliselt ning pöördus 15.02.2006 postitatud hagiga kohtusse. Hageja ei nõustunud päevaraha 5844, 65 krooni ja lisatasu 21 972, 95 krooni väljamõistmata jätmisega. Päevaraha osas on hageja oma nõuet täpsustanud ning soovis hagis saada 7417, 03 krooni. Ühtlasi esitas hageja nõude lõppearve kinnipidamise eest hüvituse saamiseks TLS § 119 lg 2 alusel summas 8500 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt ei olnud kostjal õiguslikku alust trahvisumma kinnipidamiseks. Seetõttu on ebaõige töövaidluskomisjoni järeldus, et autojuht oli trahvi saamises süüdi, mistõttu ei olnud selle kinnipidamine läbi töölähetuse aruandluse vastuolus palgaseaduse (PaS) §-st 36 tuleneva palgast kinnipidamise põhimõttega. Nimetatud paragrahvi lg 2 kohaselt on tööandjal õigus töötaja palgast kinni pidada tähtajaks tagastamata avansse. Antud juhul tegi kostja pangaülekande selge eesmärgiga trahv ise ära maksta (ka maksekorralduses on märgitud „avanss trahviks“. Nimetatud asjaoludel jäi hagejal saamata päevaraha 7417, 03 krooni, mis oleks tulnud lõpparve koosseisus välja maksta. Lisatasu tuli töölepingu p 4.2 kohaselt maksta kehtestatud määrustikuga ettenähtud korras (lisatasu PaS § 2 lg 4 mõttes). Määrustikuks loeti kostja 10.09.2004 käskkirja nr 1-2 „Autojuhtide lisatasust“, mille kohaselt alates 13.09.2004 maksti autojuhtidele lisatasu 1.- kuni 1.55 krooni/km eest. 13.09.2004 käskkirjast, millega eelmist käskkirja täpsustati, ei olnud hageja teadlik, millest järeldas, et see on tehtud tagantjärgi. Tegemist oli töölepingu olulise tingimusega, mida sai muuta vaid poolte kokkuleppel. Kuna lisatasu on töötasu osa, ei olnud kostjal õigus vähendada lisatasu päevaraha võrra. Septembrist 2004 kuni septembrini 2005 koostatud avansiaruanded ei tõenda, et hageja oli nõus lisatasu sarnase arvestamisega 2005. a oktoobris ja novembris. Sellest tulenevalt jäi hagejale välja maksmata 10.10.2005-21.10.2005 (11 päeva) ja 24.10.2005-09.11.2005 (16 päeva) lisatasu läbisõidetud kilomeetrite eest kokku 21 972, 95 krooni (vastavalt 10 299, 75 krooni ja 11 673, 20 krooni). Eeltoodust järelduvalt on hageja lõpparvet kinni peetud, mistõttu on tal õigus nõuda selle eest hüvitust.
4.07.04.2006 hagiavalduse täpsustuses (tl 41-43) palus hageja mõista kostjalt välja vastavalt lisatud arvestusele päevaraha 6697, 02 krooni ja lisatasu 13 666, 25 krooni ning hüvitust lõpparve kinnipidamise eest hagis märgitud suuruses. Hageja oli jätkuvalt seisukohal, et trahvisumma kinnipidamiseks ei olnud kostjal õiguslikku alust ning et lisatasu tuli maksta vastavalt ettevõttes kehtinud korrale, mis oli hageja töötingimuste osa, mida ei olnud kostjal õigus ühepoolselt muuta (päevaraha pidi lisanduma lisatasule, mitte olema osa lisatasust). Lisatasu kohta esitas hageja uue arvestuse 19.04.2006 (tl 45-46), mille kohaselt palus kostjalt välja mõista vastavat tasu 22 576, 70 krooni. Hüvituse nõude summalise suuruse jättis hageja lahtiseks, sest keskmine palk ei olnud täpselt teada. 15.05.2006 esitatud hagiavalduse täpsustuses (tl 81-83) soovis hageja saada kostjalt päevaraha 5697, 02 krooni, lisatasu 22 526, 70 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitust 10 659 krooni. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei nõustunud hageja hinnanguga pangaülekandele, mille kohaselt oli tööandja eesmärgiks trahv ise ära maksta. Kostja maksis hagejale avanssi, et ei tekiks suuremat kahju. Raha ülekandmisega välditi mitte ainult tööandja maine rikkumist,
vaid ka autojuhi kulude kasvu. Hageja esitatud kulutšekki kostja ei aktsepteerinud. Analoogsetel juhtudel on kostja sõlminud autojuhtidega kokkulepped tagasimakse ajatamiseks, millist lepet pakkus kostja ka hagejale, millega viimane ei nõustunud. Palga maksmise süsteemist oli hageja teadlik (13.09.2004 käskkirja ei koostatud tagantjärgi), sama süsteemi järgi on autojuhid saanud palka juba alates 2002. a. Pealegi ei halvendanud käskkiri töötajate olukorda. Hageja oli maksmise süsteemist teadlik. Antud juhul ei olnud tegemist töölepingus fikseeritud tingimuste muudatusega, vaid lisatasu juhendi muutmisega. Lisaks põhipalgale ja päevarahadele oli töötajal võimalik saada lisatasu, täites käskkirjas ettenähtud tingimusi. 13.09.2004 käskkiri ei halvendanud töötajate olukorda, samale põhimõttele oli üles ehitatud ka eelnevalt kehtinud lisatasusüsteemid. Ka ei ole kostja hageja lõpparvet kinni pidanud. Puhukusele jäämisel maksti hagejale välja kõik summad ning pärast puhkuse lõppemist 05.12.2005 ootas kostja hagejat tööle. Kuna hageja asus tööle teise ettevõtja juurde, siis lõpetas kostja järgmisel päeval hagejaga töölepingu. Maakohtu otsuse põhjendus
6.Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et kostja esitatud tõendid kinnitasid tema vastuväidet, et hageja oli teadlik lisatasu arvestamise süsteemist. Vaidlusalune käskkiri ei halvendanud töötaja olukorda ning rahaliselt on ta saanud tasu sama süsteemi järgi nii lisatasu kui päevaraha. Hageja ei tõendanud, et ta oleks saanud enne vaidlusalust perioodi lisaks päevarahale kilometraaži lisatasu täies ulatuses. PaS § 27 mõtte kohaselt ei kujuta töölähetuse päevaraha endast palka ning seetõttu ei ole seda õige fikseerida ka lisatasu reguleerivas käskkirjas. Päevaraha näol on tegemist hüvitisega, mille maksmist reguleerib lisaks palgaseadusele „Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord“. Kuna hagejale arvutati lisatasu vastava käskkirja järgi, puudub tema täiendava lisatasu nõudel alus. Kostja poolt hagejale trahvi tasumiseks ülekantud summat pidas kohus avansiliseks makseks. Tegemist ei olnud lähetuse tavaliste kulutustega (töötaja eeldatavad kulud, majanduskulud ettevõtte huvides jne), vaid kostjale määratud rahatrahvi tasumiseks mõeldud rahaliste vahenditega. Seetõttu ei olnud nimetatud summa kui tagastamata avansi osaline kinnipidamine vastuolus PaS § 36 lg-ga 2, mille kohaselt on tööandjal õigus töötaja nõusolekuta pidada kinni avansse. Kuna töölepingu lõpetamisel ei jätnud kostja hagejale lõpparvet maksmata, siis ei ole hagejal õigust saada ka sellekohast hüvitust. Apellatsioonkaebuse põhjendus
7.Hageja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ning hagi rahuldada. Maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme (palgaseadust) ning hinnanud ebaõigesti tõendeid, tehes nende põhjal väära järelduse, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Kohtuotsusest ei selgu, mis põhjusel jättis kohus päevaraha nõude rahuldamata. Sellega on kohus rikkunud menetlusnorme, mis nõuavad kohtuotsuse põhjendamist (TsMS § 436, § 442 lg 8). Kohus leidis, et töölähetuse päevaraha ei kujuta endast palka ning seepärast ei ole seda õige fikseerida lisatasu käskkirjas, tegi sellest aga ebaõige järelduse. Lisaks põhipalgale makstud lisatasust ei saanud maha arvata päevaraha, kuna päevaraha ja töötasu on erinevatel õiguslikel alustel makstavad tasud, siis hagejal ongi päevaraha saamata. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja oli teadlik lisatasu arvestamise süsteemist ja et seda tõendavad varasemad avansiaruanded ning et 13.09.2004 käskkiri ei halvendanud töötaja olukorda. PaS § 3 lg 2 järgi on töötaja palgatingimused ja nende muudatused kindlaks määratud töölepingus. Hagejaga 10.09.1997 sõlmitud töölepingu p-s 4.1 lepiti kokku põhipalga suuruses ja p-s 4.2 lisatasu maksmises kehtestatud määrustikuga ettenähtud korras. Määrustikuks loeti ilmselt tööandja käskkirju ja korraldusi töötasude kohta. Kohtule ei esitatud ühtegi enne 10.09.2004 käskkirja tehtud otsustust, et lisatasust tuleb maha arvata
päevaraha. Ka 10.09.2004 käskkiri seda ei reguleerinud. Sellest järelduvalt ei olnud väidetavat süsteemi kehtestatud ning kostja poolt faktiliselt tehtud arvutused ei tõenda sellise süsteemi olemasolu ja seda, et hageja oli nõus sellise arvestusega ka vaidlusealusel ajal, s.o oktoobris ja novembris 2005. Kohus ei arvestanud, et hageja lõplikuks seisukohaks ei olnud väide, et palgatingimusi muudeti halvendamise suunas, vaid õigusliku aluse puudumine kostja poolt kohaldatud palgatingimuste osas. Sellele hageja väitele ei ole kohus otsuses vastust andnud (TsMS § 442 lg 8). Kohtul ei olnud alust väita, et hageja oli 13.09.2004 käskkirjast teadlik ja seda põhjusel, et ta oli juba varem samal alusel töötasu saanud. Tööandja korralduse teatavakstegemist tuli kostjal tõendada.
8.Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga ka „trahviraha“ palgast kinnipidamise osas. Asja arutamise käigus tuvastati, et trahvi määramise ja maksmise kviitungid jäid pärast töölähetuse lõppu kostja raamatupidamisse, mistõttu on paljasõnaline kohtu väide, et tööandja ei ole neid kuludokumentidena arvestanud. Politseiprotokolli nurga peale on kostja märkinud „S5153“ ehk avansiaruande numbri. Pealegi, kui kostja kandis trahvisummale vastava rahasumma hagejale üle, võis sellest teha järelduse, et tegemist ei olnud järjekordse avansiga, vaid laenuga, mistõttu ei saanud seda summat PaS § 36 alusel ilma töötaja nõusolekuta kinni pidada. Apellant on seisukohal, et trahviraha võis olla ka TLS § 27 lg 2 p-s 3 sätestatud muu lähetusülesande täitmisega seotud kulu. Hageja sai telefoni teel ülesande võtta peale plaatmaterjali, mille vedamiseks ei olnud tema auto ette nähtud. Toimus ülelaadimine, mille avastas Šveitsi politsei. Vastavalt VÕS § 781 lg 1 p-le 4 peab saatja vedajale hüvitama kahju ja kulud, mis tekkisid veose mittenõuetekohasest laadimisest. Kui kostja arvas, et trahvi määramises on süüdi autojuht, oleks kostja pidanud esitama nõude tema vastu. Palgaseadus ei näe ette kinnipidamisi päevarahast. Kuna apellant on seisukohal, et tal jäi töölepingu lõpetamisel osa tasusid saamata, on tal ka õigus saada hüvitust lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 alusel.
9.Menetluskulude jaotamisel jättis kohus tähelepanuta, et päevarahade nõude pealt on hageja tasunud riigilõivu 550 krooni, kuid menetluse käigus on hageja oma nõuet vähendanud 5697, 02 kroonini, millelt on riigilõiv 450 krooni. Enamtasutud riigilõiv tuleb tagastada. Apellatsioonkaebuse vastus
10.Kostja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Vastustaja on seisukohal, et kohus ei rikkunud menetlusnorme. Lähetuse päevarahad ei olnud fikseeritud kostja käskkirjas (tunnistades samas käskkirja halba sõnastust). Käskkirja mõtteks oli see, et seadusega kehtestatud päevaraha ületavat summat loetakse lisatasuks. Seaduse ei keela nende mainimist ühes dokumendis. Töötajad on saanud kätte nii seadusega ettenähtud päevarahad kui lisatasud. On vale väita, et sellist süsteemi polnud kehtestatud või et hageja polnud sellega kursis. Apellant on taas väitnud, et ei ole trahvi saamises süüdi, kuigi selles osas ei olnud kohtus vaidlust. Hageja vaidles vastu kõnealuse summa kinnipidamisele. Vaidlus süülisuse üle toimus töövaidluskomisjonis, selles osas hageja väiteid ei esitanud ega kohtus seda ei arutatud. Kuna trahv oli määratud seetõttu, et hageja jättis oma töö tegemata, ei pidanud kostja võimalikuks seda oma kuluna aktsepteerida ning summat hagejale kompenseerida. Ringkonnakohtu seisukoht
11.Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et kaevatav kohtuotsus on lõppjäreldustes õige, mistõttu ei ole selle tühistamiseks alust, kuid otsust tuleb muuta menetluskulude jaotamise osas.
12.Maakohus ei rikkunud otsuse tegemisel menetlusõiguse norme. Kolleegium ei nõustu apellandi sellekohase väitega. Päevaraha nõude jättis kohus rahuldamata seetõttu, et pidas hageja pangakontole kantud summat avansiks, mida oli tööandjal õigus tasaarvestada (makstavast tasust maha arvata). Kohus tugines õigesti PaS § 36 lg-le 2, mille kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse, töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid ja töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Asja materjalist nähtuvalt kandis kostja hageja pangaarvele viimase palvel (telefonikõne põhjal) töölähetuse ajal 1220 šveitsi frangi suuruse trahvi tasumiseks vajaliku summa (hagejale kanti üle 13 300 krooni märkega „avanss 5153 trahviraha“). Asjaolu, et hageja põhjendas raha vajadust talle määratud trahviga, ei muuda makse olemust. Tööandajal oli õigus käsitada makset avansina, sest vajadus raha järele tekis töötajal välisriigis viibimise ajal ootamatult, kusjuures trahvi määramise asjaolud ei olnud raha ülekandmise ajal tööandjale teada. Neist asjaoludest tulenevalt oli kostjal tööandjana õigus ülekantud summa hiljem hagejale makstavast tasust osaliselt kinni pidada.
13.Apellant tugineb kaebuses ka asjaolule, et trahv määrati talle rikkumise eest, milles tema süü puudub. Ringkonnakohtul ei ole võimalik nimetatud asjaolu hinnata, sest esimese astme kohtus selle üle vaidlus puudus. Hagi aluseks olevaks asjaoluks oli väide, et trahvisumma kinnipidamiseks ei olnud kostjal õiguslikku alust. Hagiavalduses (tl 2) on hageja otsesõnu märkinud: „Käesoleva vaidluse juures on tähtis vaid see, et trahvisumma peeti hageja päevarahast kinni vastuolus seadusega...“, ning pannud töövaidluskomisjonile pahaks, et see: „...asus lahendama autojuhi süüd trahvi määramises, kuid sellist nõuet ei ole keegi komisjonile esitanud.“ TsMS § 652 lg-st 3 tulenevalt ei tuvasta ringkonnakohus üldjuhul esimese astme kohtu poolt tuvastamata asjaolusid. Pealegi ei olnud poolte vahel vaidlust, et trahv määrati veose ebaõige paigutamise (veosilla ülekaalu), mitte ülelaadimise eest, nagu väidab apellant (veose laadimise ja kinnitamise eeskirjade täitmise eest lasub vastutus ka autojuhil). Eelnimetatud sättest tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta; asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Neid asjaolusid käesoleval juhul ei esine. Kaebuses sisalduv viide VÕS § 781 lg 1 p-le 4 ei ole asjakohane, sest nimetatud säte reguleerib saatja ja vedaja vahelisi suhteid.
14.Kolleegium ei nõustu apellandi hinnanguga lisatasu maksmisele. Hageja töölepingu p 4.2 kohaselt makstakse töötajale lisatasu kehtestatud määrustikuga ettenähtud korras. Viidet konkreetsele dokumendile tööleping ei sisalda. Kuna pooltevaheline palgakokkulepe ei viita lisatasu maksmise osas konkreetsele dokumendile, ei ole nimetatud dokument (käskkiri) käsitatav töölepingu lahutamatu lisana, mille ühepoolset muutmist seadus ei võimalda. Kaebuses sisalduvad sellekohased väited ei ole õiged. 13.09.2004 käskkirja puhul ei rikkunud kostja PaS § 4 lg-st 1 tulenevat nõuet, mille kohaselt on õigus töölepingus kokkulepitud palgatingimusi muuta vaid poolte kokkuleppel. Õige on see, et lisatasu maksmist reguleerivaid dokumente oleks tööandjal tulnud töötajale allkirja vastu tutvustada, kuid selle tegemata jätmine ei ole antud juhul hinnatava apellandi soovitud viisil. Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et lisatasu maksti samade põhimõtete alusel alates 2002. aastast. Et maakohus rõhutas otsuses ka asjaolu, et hageja palgatingimused 13.09.2004 käskkirja tulemusel ei halvenenud, kuigi hageja sellele ei tuginenud, ei ole menetlusnormi oluline rikkumine, mis võiks mõjutada kohtuotsuse lõppjäreldust. Seda, et lisatasu maksmise süsteem oleks kostja ettevõttes varem puudunud, ei ole võimalik väita. Lisatasu maksmine
kostja poolt teostatud arvestuste alusel kinnitab vastupidist. Apellandi seisukoht, et kuigi ta eelnevalt nõustus saama lisatasu vastavalt ettevõttes kehtinud süsteemile, ei tähenda, et ta peaks sellega nõustuma ka oktoobris-novembris 2005, ei ole kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg-st 1 tuleneva hea usu põhimõttega. Ka töösuhte poolel tuleb nimetatud põhimõtet oma õiguste teostamisel arvestada.
15.Menetluskulude jaotamise osas tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada protsessinormi ebaõige kohaldamise tõttu. Kuna hageja oli palganõudelt (lisatasu 22 526, 70 krooni nõudelt) riigilõivu tasumisest vabastatud, siis ei olnud kohtul alust määrata seda riigi kasuks hagejalt väljamõistmisele. Antud juhul oli hageja riigilõivu tasumisest vabastatud seaduse alusel. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta kohtuasjas riigilõivu palga nõudmise hagi läbivaatamise eest. TsMS § 190 lg 3, millele maakohus on otsuses tuginenud, räägib kohtukulude riigi kasuks väljamõistmisest hagejalt, kes sai kohtukulude kandmisel menetlusabi. Nimetatud sätte kohaldamiseks ei olnud kohtul alust.
16.Vastuseks apellandi väitele enammakstud riigilõivu tagastamata jätmise kohta märgib kolleegium järgmist. Riigilõivu tagastamist reguleerib TsMS § 150, mille lg-st 3 tulenevalt riigilõiv tagastatakse riigilõivu tasunud isiku nõudel määruse alusel. Riigilõiv tagastatakse TsMS § 150 lg-s 1 märgitud alustel. Muudel juhtudel riigilõivu ei tagastata.
Ü.Jänes
G.Kivinurm
M.Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.