Kohtulahend

kohustuste täitmisest. 13.02.2006 esitas kostja hagejale avalduse üürilepingu tühistamiseks TsÜS § 94 alusel. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Vahekohus tegi 04.04.2006 otsuse AS D hagis OÜ K vastu, millega mõistis OÜ-lt K AS D kasuks välja üürilepingust tuleneva põhivõla 109 620,29 krooni, viivise 66 160,69 krooni ja tekitatud kahju hüvitamiseks 39 110 krooni. Lisaks mõistis vahekohus kostjalt hageja kasuks välja arbitraažimaksu 42 300 krooni ja hageja õigusabikulu 12 518,43 krooni. Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse osas asus vahekohus järgmisele seisukohale. Alates 01.01.2006 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 717 lg 1 kohaselt on vahekohtu kokkulepe poolte kokkulepe anda vahekohtu lahendada nende vahel tekkinud või tekkida võivast kindlaksmääratud lepingulisest või lepinguvälisest suhtest tulenev vaidlus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib vahekohtu kokkuleppe sõlmida selgesõnaliselt iseseisva kokkuleppena või lepingus selgelt eristatava eraldi tingimusena. Poolte vahel 09.08.2004 allkirjastatud üürileping sisaldab punkti 10.1, mille kohaselt püüavad pooled võimalikke lepingust tulenevaid vaidlusi lahendada kohtuväliselt läbirääkimiste teel; mitteõnnestumisel lahendatakse vaidlused Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtus vastavalt Eesti seadustele. Üürilepingu punkt 10.1 on kohtu hinnangul käsitletav selgelt eristatava eraldi tingimusena vahekohtu kokkuleppe kohta ja kostja ei ole esile toonud selle tühisuse aluseid. Kostja lähtub asjaolust, et ta on üürilepingu 06.04.2005 ennetähtaegselt erakorraliselt üles öelnud. VÕS § 195 lg 2 teise lause kohaselt jäävad lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima. Seega on pooltevaheline vahekohtu kokkulepe kehtiv. Teiseks leidis vahekohus, et kostjal puudus seadusest tulenev alus üürilepingut TsÜS §-s 94 sätestatud tingimustel tühistada, kuna asjaolu, millest teine lepingupool AS D jättis kostjale lepingu sõlmimisel teatamata − et AS D ei ole üürileantavate mitteeluruumide omanik −, ei olnud kostjale ilmselt tähtis ning kostjal olid mõistlikud võimalused üüritud ruumide omaniku kohta andmete saamiseks. Seega pooltevaheline üürileping ei ole tühine. OÜ K avaldus ja selle põhjendused OÜ K palub Tallinna Ringkonnakohtule 19.04.2006 esitatud avalduses tühistada Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Vahekohtu 04.04.2006 otsus täies ulatuses TsMS § 751 lg 1 p-de 2 ja 5 alusel ning tagastada avaldajale riigilõiv. OÜ K hinnangul on poolte vahel 09.08.2004 sõlmitud üürileping tühine ja sellest tulenevalt on tühine ka üürilepingus sisalduv vahekohtu kokkulepe, mistõttu tulenevalt TsMS § 751 lg 1 p-st 2 ei oleks vahekohus tohtinud asja arutada. AS D sõlmis avaldajaga enda nimel üürilepingu kui mitteeluruumide omanik (lepingu p 2.1), kuid tegelikult AS D ei ole ega ole kunagi olnud Tallinnas x asuvate mitteeluruumide omanik. Nimetatud asjaolu sai avaldajale teatavaks 03.02.2006 kinnistusregistrist (üürilepingu sõlmimise ajal oli x elamu vallasasi ja selle kohta puudusid andmed ehitisregistris, mistõttu OÜ-l K ei olnud võimalust ruumide kuuluvust kontrollida). Seega kallutas AS D TsÜS § 94 tähenduses pettusega avaldajat üürilepingut sõlmima. OÜ K tühistas pettuse mõjul tehtud tehingu 13.02.2006 avaldusega tehingu teisele poolele AS D ja sellega on üürileping ning selle p-s 10.1 sisalduv arbitraažiklausel TsÜS § 90 lg 1 kohaselt tühine ja algusest peale kehtetu. OÜ K ei pea alluma arbitraažikohtu jurisdiktsioonile, kuna üürilepingu p 10.1 kohaselt on arbitraažikohus pädev lahendama lepingust tulenevaid vaidlusi. Kehtetust lepingust ei saa tuleneda vaidlusi. OÜ K esitas asja arutavale Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Vahekohtule 15.02.2006 taotluse menetluse lõpetamiseks vaidluse mitteallumise tõttu vahekohtule. Avaldaja arvates rikkus

vahekohus vahekohtumenetluse korda sellega, et ei lõpetanud menetlust ega teinud TsMS § 730 lg 5 kohaselt eraldi otsust selle kohta, et loeb ennast asjas pädevaks. Sellega jättis vahekohus avaldaja ilma kaebeõigusest. Avaldaja leiab, et Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Vahekohtu 04.04.2006 otsus tuleb tühistada ka põhjusel, et vahekohus ületas oma pädevuse piire. Üürilepingu p-s 10.1 sisalduva vahekohtu kokkuleppe kohaselt oli vahekohus pädev lahendama ainult kehtivast üürilepingust tulenevaid vaidlusi. Vahekohus asus lahendama vaidlusaluse üürilepingu kehtivuse küsimust, kuigi sellesisulist hagi ei olnud kohtule esitatud Seoses 13.02.2006 tühistamisavalduse esitamisega AS-le D muutus vaidlusalune üürileping kehtetuks ja selle kehtivaks tunnistamine ei kuulunud vahekohtu, vaid Harju Maakohtu pädevusse. Vahekohus jättis tähelepanuta, et kui leping on tühine, siis on ta tühine koos arbitraažiklausliga. AS D vastus AS D vaidleb vastu OÜ K avaldusele Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Vahekohtu 04.04.2006 otsuse tühistamiseks ja palub jätta OÜ K avalduse rahuldamata. Pooltevaheline vahekohtu kokkulepe ei ole tühine ei TsMS § 717 [peab olema § 718] lg-s 2 ega tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel. Avaldaja tugineb üürilepingu tühistamisavaldusele ja seega on tegu tühistatud, aga mitte tühise tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. peatüki 1. jao tähenduses. Lisaks ei tooks üürikokkuleppe tühisus vastavalt TsÜS §-le 85 kaasa vahekohtu kokkuleppe tühisust. Isegi kui üürileping oleks olnud tühine, ei oleks see mõjutanud vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Tulenevalt New Yorgi 1958. aasta välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni artiklist 2 on vahekohtu kokkulepe iseseisva iseloomuga ja ei sõltu lepingu kehtivusest. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohus 15.04.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-34-04. Avaldaja ei ole tõendanud vahekohtumenetluse rikkumist, mis oleks mõjutanud kohtuotsust ja annaks aluse otsuse tühistamiseks TsMS § 751 lg 1 p 5 alusel. Isegi kui vahekohus oleks teinud eraldiseisva otsuse vahekohtu pädevuse kohta, ei oleks see muutnud vahekohtu lahendit. Oma 04.04.2006 otsuses on Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Vahekohus võtnud seisukoha vahekohtu kokkuleppe kehtivuse kohta. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et Eesti Kaubandus- Tööstuskoja Vahekohtu otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Vahekohtu otsuse tühistamise alused on toodud tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvis

Hagi sisuline läbivaatamine kuulus seega vahekohtu pädevusse ning seal oli kostja õigustatud esitama vastava aluse olemasolu korral vastuväited ka tehingu tühisuse kohta. Ringkonnakohus ei saa hinnata vahekohtu pädevusse kuuluvas tsiviilasjas hagi põhjendatust ega hinnata tõendeid. Seega apellandi väited hagi põhjendatuse osas jätab kolleegium tähelepanuta. Kolleegium nõustub avaldajaga, et vastuväite esitamise korral vahekohtu pädevuse puudumise kohta tulnuks vahekohtul teha TsMS § 730 lg 5 kohaselt eraldi otsus, kuid antud menetlusõigusnormi rikkumist ei saa lugeda selliseks oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Vahekohus on kostja vastuväite lahendanud otsuse punktis 2, milles asus seisukohale, et vaidlus kuulub vahekohtu pädevusse. Kolleegium nõustub antud seisukohaga. Vahekohtu seisukohaga mittenõustumise korral on menetlusosalisel võimalik pöörduda avaldusega ringkonnakohtusse, millist õigust ongi antud juhul avaldaja kasutanud ning mille osas on ringkonnakohus seisukoha võtnud. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb kohtukulud jätta avaldaja kanda.

Margo Klaar

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.