Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-140-06 Tartu, 14. veebruar 2007. a Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu AS S hagi Kohtla-Järve linna vastu 1 281 349 krooni saamiseks. Viru Ringkonnakohtu 27. septembri 2006. a otsus asjas nr 2-0072 Kohtla-Järve linna kassatsioonkaebus Hageja AS S (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kai Amos. Kostja Kohtla-Järve linn (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann. Kolmas isik OÜ M (kustutatud) (registrikood xxxxxxxx). 15. jaanuar 2007. a Hageja AS S esindaja vandeadvokaat Kai Amos ning kostja Kohtla-Järve linna esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann. Istungit protokollis Ragne Rebane.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Ringkonnakohtu 27. septembri 2006. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid OÜ-le Kohtla-Järve linna kassatsioonkaebuselt 1. novembril 2006. a tasutud kassatsioonikautsjon 10 200 (kümme tuhat kakssada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS S esitas 21. septembril 2000. a Viru Maakohtule hagi Kohtla-Järve linna vastu töövõtulepingust tuleneva põhivõla 1 020 000 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS S ja Kohtla-Järve Linnavalitsus 1. juulil 1998. a töövõtulepingu Ahtme spordihoone ehitamiseks. Hageja tegi ehitustöid 6 293 498 krooni eest. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 369 lg 1 ja töövõtulepingu p 2.1.4 kohaselt oli kostja kohustuseks maksta hagejale tehtud tööde eest. Kostja maksis ainult 3 773 498 krooni. Tunnistades ehitustööde mahtu ja maksumust, mis tulenes hageja 13. juuli 2000. a kirjast nr 2/26-449, keeldus kostja ülejäänud summa (2 520 000 krooni) maksmisest, viidates sellele, et nimetatud summa on makstud otse hageja alltöövõtjale OÜ-le M (kolmas isik) vastavalt hageja 4. detsembri 1998. a kirjale nr.1-4/896. Tegelikult tegi hageja oma kirjaga kostjale ülesandeks kanda alltöövõtjale üle ainult 1 000 000 krooni, ülejäänud osas, s.o 1 520 000 krooni, ei olnud kostja volitatud ülekannet tegema. Seda enam, et hageja ja kolmanda isiku vahel 1. novembril 1998 sõlmitud alltöövõtulepingu nr 39 kohaselt oli hageja kohustatud kolmanda isiku tehtud tööde eest maksma kolmandale isikule ainult 1 500 000 krooni. Seega sai kolmas isik kostjalt alusetult 1 020 000 krooni. Kostja ei ole hagejale kuni tänaseni nimetatud summat tasunud.
Vastavalt TsK § 173 lg-le 1 ja §-le 174 tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja ühepoolne lepingu muutmine ei ole lubatud. Hageja soovis TsK § 191 lg 1, § 192 ja töövõtulepingu p 5.1 alusel saada ka viivist 261 349 krooni 80 senti tasumata jäänud võlgnevuse eest.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ahtme spordihoone ehitamiseks sõlmiti kolm lepingut: 1. juulil 1998 töövõtuleping kostja kui tellija ja hageja kui peatöövõtja vahel, 1. novembril 1998 töövõtuleping nr 39 peatööettevõtja ja kolmanda isiku kui alltöövõtja vahel ning 1. novembril 1998 töövõtuleping nr 34 peatöövõtja ja alltöövõtja vahel. Töövõtulepingu nr 34 p 5.2 kohaselt pidi tellija tasuma tehtud töö eest otse alltöövõtjale, s.o OÜ-le M. 3. mail 1999. a kirjutasid kostja, hageja ja kolmanda isiku esindajad alla õiendile tehtud tööde kohta tehnoloogiliste etappide ja tööde komplekside kaupa. Tööde maksumuseks märgiti 1 500 000 krooni. Alltöövõtja esitas tellijale selle alusel arve, mille tellija tasus 4. mai 1999. a maksekorraldusega. Ülejäänud summa 1 020 000 krooni kandis kostja üle kolmandale isikule, lähtudes hageja 4. detsembri 1998. a kirjast nr 1-4/896 ja töövõtulepingu nr 34 pdest 1.1 ja 5.2 ning arvestades alltöövõtja esitatud ja tellija aktsepteeritud arvet. Hageja viivisenõue ei ole põhjendatud. Kolmandale isikule kanti üle 1 020 000 krooni põhjendatult ja tähtaegselt.
3.Kolmas isik teatas oma kirjalikus vastuses, et ta kasutas Ahtme spordihoone karkassi ehitusel metalli, mida saadi hagejalt ja osteti AS-ilt N&V, ning esitas kolmepoolse õiendi, mille järgi oli tehtud tööde maksumuseks 1 500 000 krooni.
4.Ida-Viru Maakohtu 27. jaanuari 2004. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja kostjalt mõisteti välja hageja kasuks 1 020 000 krooni põhivõlga. Maakohtu otsuse kohaselt ei täitnud kostja kohasel viisil töövõtulepingust tulenevalt kahte kohustust hageja vastu, s.o võtta valmisehitatud objekt tähtaegselt vastu ning tasuda selle eest. Tõendamist leidis, et kostja tasus kolmandale isikule 1 020 000 krooni dokumentaalse aluseta. Hageja viivisenõude jättis maakohus rahuldamata, kuna kohtuistungil ei leidnud tõendamist kostja süü tasumisega viivitamise tekkimises.
5.Viru Ringkonnakohtu 22. juuni 2004. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2-151/04 rahuldati kostja apellatsioonkaebus ja maakohtu otsus tühistati protsessiõiguse normide rikkumise tõttu osaliselt 1 020 000 krooni väljamõistmise osas. Maakohtu otsust ei kaevatud apellatsiooni korras edasi viivise nõudes.
6.Viru Maakohtu 2. novembri 2005. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti välja kostja kasuks kohtukulude katteks 99 200 krooni (õigusabikulu 50 200 krooni, apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 49 000 krooni). Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et töövõtulepingu järgi on peatöövõtja ja alltöövõtja teinud Ahtme spordihoone objektil kokku töid 6 293 498 krooni eest. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja tasus peatöövõtjale 3 773 498 krooni ja alltöövõtjale 2 520 000 krooni. Hageja rajas oma nõude asjaolule, et kostja keeldus hagejale ehitustööde eest 2 520 000 krooni tasumisest, viidates raha tasumisele otse alltöövõtjale. Tegelikult volitas hageja kostjat 4. detsembri 1998. a
kirjaga üle kandma alltöövõtjale 1 000 000 krooni. Seega sai kolmas isik alusetult 1 020 000 krooni. Sellest tulenevalt on kostja rikkunud kohustuse täitmise nõuetekohasust (TsK § 173 lg 1 ja § 174). Kuna kostja pole hagejale tehtud tööde eest 1 020 000 krooni tasunud, on kostja rahalises viivituses. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kolmanda isiku saadud 1 020 000 krooni oli ettemaks. Kostja õigus tasuda kolmandale isikule otse tulenes hageja ja kolmanda isiku vahelisest kokkuleppest (töövõtulepingu nr 34 p 5.2). Lepinguvabaduse printsiibist tulenevalt ei ole selline kokkulepe keelatud ning hagejal ei ole vaja saada kostjalt täiendavaid volitusi, et teha ülekanne kolmandale isikule. TsK § 175 (praegu VÕS § 80) nägi ette võimaluse kohustise täitmise panemiseks kolmandale isikule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Viru Ringkonnakohus tühistas 27. septembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi 1 020 000 krooni saamiseks. Maakohtu otsuse järeldused, et kostja ei ole töövõtulepingust tulenevaid tellija tasu maksmise kohustusi rikkunud, hageja ei ole oma haginõuet 1 020 000 krooni saamiseks tõendanud ja hagi ei tule rahuldada, ei ole põhjendatud ega kooskõlas asjas olevate tõenditega ja seadusega. Maakohus ei analüüsinud otsust tehes kõiki hageja väiteid ja tõendeid.
8.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on tellijana välja maksnud hagejale kui töövõtjale Ahtme spordihoone ehitusel tehtud ja kostja poolt vastuvõetud tööde eest 1. juulil 1998. a sõlmitud töövõtulepingus kokkulepitud tasu täies mahus või mitte. TsK § 369 lg 1 järgi oli tellija kohustatud tööettevõtjale kokkulepitud tasu pärast kogu töö üleandmist välja maksma, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Töövõtulepingu järgi on ehituse maksumuseks 3 200 000 krooni. Töövõtulepingus leppisid pooled kokku avansi ja järgnevate maksete tegemise etapiviisiliselt tehtud tööde eest.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi peatöövõtjana Ahtme spordihoone ehitusel töid 6 293 498 krooni eest ja kostja võttis need tööd vastu. Kuna kostja on hagejalt eelnimetatud tööd töövõtulepingus sätestatud korras vastu võtnud ja pooled ei vaidle tööde vastuvõtmise üle (TsK § 366) ega kolme allakirjutatud vormi nr 3 õigsuse üle, siis ei ole kohtul tehtud töö eest tasu saamise nõude lahendamiseks enam vaja kontrollida, milliseid töid ja millises mahus hageja peatööettevõtjana tegi. Ringkonnakohus nõustub kostja vastuse väitega selle kohta, et kuivõrd pooltevaheline töövõtuleping sätestas tasumise alusena õiendi vormi nr 3 allkirjastamise, siis on põhjendatud maakohtu otsuse rajamine maksekohustuse tekkimise alusdokumentidele. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole hagejale tasunud töövõtulepingu p 2.1.4 sätete kohaselt kümnepäevase tähtaja jooksul 1998. aasta (kuupäevata) vormi nr 3 alusel 20 160 krooni ja 3. mai 1999. a vormi nr 3 alusel 1 500 000 krooni, kokku 1 520 160 krooni. Hageja on hagiavalduses lugenud võla suuruseks 1 520 000 krooni ja palunud sellest võlast kostjalt välja mõista tema kasuks 1 020 000 krooni.
10.Õige ei ole kostja vastuse väide selle kohta, et hageja ei ole oma nõudes tuginenud asjaolule, et
kostjal ei olnud õigust tasuda summasid kolmandale isikule. Hagiavalduse 2. lehel on märgitud järgmist: "Hageja on seisukohal, et ülejäänud osas, s.o 1 520 000 krooni, ei olnud kostja volitatud kannet tegema." Kostja väitis, et tema täitis oma töövõtulepingust tuleneva hagejale 1 500 000 krooni maksmise kohustuse sellega, et kandis nimetatud summa 4. mai 1999. a maksekorraldusega üle kolmandale isikule kui hageja alltöövõtjale. Hageja ning kolmanda isiku sõlmitud alltöövõtulepingu nr 34 p 5.2 kohaselt pidi kostja kui tellija tasuma tehtud töö eest otse kolmandale isikule kui alltöövõtjale tellijaga kooskõlastatud eelarve ja arvete alusel. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole oma töövõtulepingust tulenevat tasu maksmise kohustust hagejale täies mahus täitnud. Maakohus kohaldas vääralt TsK § 175 sätteid kohustise kolmandale isikule panemise kohta. Hageja eitab kostjale korralduse andmist 1 500 000 krooni ülekandmise kohta kolmandale isikule.
11.Töövõtulepingu p 1.4 kohaselt loetakse leping tellija poolt täidetuks alates momendist, kui töövõtjale on täielikult tasutud lepinguga kindlaks määratud hind ja kõik kulutused, mis töövõtja on kandnud tellija süül. Töövõtjaks oli töövõtulepingus hageja. Ehitise tellija ja töövõtja vahelise lepingu täitmisesse puutuvat ei saa laiendada alltöövõtulepingu poolte õigustele ja kohustustele. Ringkonnakohtu arvates ei tulenenud alltöövõtulepingu nr 34 p 5.2 tekstist "tasumine toimub tellija poolt otse alltöövõtjale esitatud ja temaga kooskõlastatud arvete ja eelarvete alusel", juhul kui seda oleks tegelikult täidetud, seda, et alltöövõtjal oli õigus esitada arve tellija nimele, mitte teise lepingupoole, s.o hageja kui peatöövõtja nimele, kellele alltöövõtja oli enne arve esitamist kohustatud tehtud tööd tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga üle andma. Maakohtu otsuses ja kostja kirjalikus vastuses viidatud ekspertiisiakti lisa nr 1 ei tõenda, et kolmas isik tegi hagejale Ahtme spordihoone ehitusel alltöövõtu korras töid 2 520 000 krooni eest, kuna see lisa sisaldab loetelus ka kuludokumente, mis on akteeritud pärast vormi nr 3 allakirjutamist 3. mail 1999, ja puudub märge selle kohta, kes ja millise lepingu alusel need hilisemad kuludokumendid oli akteerinud. Hageja väitel on tema kolmandalt isikult alltöövõtutöid vastu võtnud 1 500 000 krooni ulatuses.
12.Ringkonnakohus nõustus apellatsioonkaebuses toodud väidetega selle kohta, et tasu maksmist enne töövõtulepingu(te)s kokkulepitud korras töö üleandmist saab käsitada ettemaksuna (avansina). Rahaliste maksete tegemisega seonduvaid asjaolusid saab tõendada nii tunnistajate ütlustega kui ka dokumentaalsete tõenditega, sealhulgas ka määrusega kriminaalasjas. Ringkonnakohus rahuldas hagi pooltevahelise töövõtulepingu p 2.1.4 ja p 5.1 ning TsK § 173 lg 1 ning § 174 alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus ei arvestanud sellega, et tehingutes on oluline poolte tahe. Kostja tugines asjaolule, et ta maksis lepingu täitmiseks raha kolmandale isikule hageja ja kostja vahelise kokkuleppe alusel. Asjaolu, et hageja palus tasuda juba tehtud tööde eest, nähtub 4. detsembri 1998. a kirja tekstist � tasuda palutakse fermide valmistamise ja metallkonstruktsioonide monteerimise eest. Hageja ise tehtud tööde eest täiendavaid arveid ega nõudeid ei esitanud, kuigi leping andis selleks õiguse.
TsMS § 463 lg 4 kohaselt ei või kohus hinnata asjaolu erinevalt mõlemast poolest. Kostja arvates võis alltöövõtja esitada arve otse tellijale. Samale seisukohale on asunud ka hageja apellatsioonkaebuses. Samuti on ringkonnakohus tuvastanud hagejast erinevalt võla suuruse.
14.Ringkonnakohus põhistas lepingu nr 34 p 5.2 kohaldamata jätmist asjaoluga, et ehitise tellija ja töövõtja vahelise lepingu täitmisesse puutuvat ei saa laiendada alltöövõtulepingu poolte õigustele ja kohustustele. Selline kohtu järeldus ei tulene seadusest. Kui isikul on lepingu alusel nõue kolmanda isiku vastu, on tal võimalik see õigus loovutada, kui loovutamine ei ole seadusest tulenevalt keelatud.
15.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Väär on kostja seisukoht, et ringkonnakohtu eelmine otsus samas asjas on siduv asja teisel arutamisel ringkonnakohtus. Ringkonnakohus ei jätnud tuvastamata hageja poolt oluliseks peetud faktilisi asjaolusid ning kohus ei tuginenud otsuse langetamisel asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Hageja arvates tuli esmalt kontrollida kostja poolt kolmandale isikule täitmise õiguspärasust ja alles seejärel vajadusel tehtud tööde mahtu. Ringkonnakohus on analüüsinud poolte tahet ning poolte käitumist. Hageja tahe oli suunatud sellele, et tööde tellija maksab lepingutasu talle kui lepingupoolele. Teistsugune käitumine tulenes vaid hageja kirjalikust korraldusest. Ringkonnakohus tuli õigele järeldusele, et ehitise tellija ja töövõtja vahelise lepingu täitmisesse puutuvat ei saa laiendada alltöövõtulepingu poolte õigustele ja kohustustele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
17.Maa- ja ringkonnakohtus vaidlesid pooled selle üle, kas kostja on tellijana tasunud hagejale kui töövõtjale Ahtme spordihoone ehituse eest 1. juulil 1998. a sõlmitud töövõtulepingus nr 1 kokkulepitud tasu täies mahus või mitte. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli õigus tasuda hageja tehtud tööde eest otse alltöövõtjale (kolmandale isikule). Hageja arvates kostjal selline õigus puudus ja seetõttu ei ole hageja töövõtjana saanud tehtud tööde eest kostjalt tasu täies mahus. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et ringkonnakohus ei ole välja selgitanud poolte tegelikku tahet ja ega hinnanud hageja käitumist enne 1 500 000 krooni saamiseks arve esitamist.
18.Asja materjalidest nähtub, et Ahtme spordihoone ehitamiseks sõlmiti kolm lepingut. 1. juulil 1998. a sõlmisid kostja ja hageja töövõtulepingu nr 1. Lisaks sõlmisid hageja ja kolmas isik
1.novembril 1998. a töövõtulepingud nr 34 ja nr 39. Töövõtulepingu nr 34 sisuks oli muu hulgas spordihoone karkassi ehitamine, elektritööd, kanalisatsioonitööd jne. Töövõtulepingu nr 39 sisuks oli metallkonstruktsioonide montaaþ. Töövõtulepingu nr 34 punkti 5.1 järgi määrati lõplik tasu tehtud töö eest kindlaks pärast töö vastuvõtmise kohta koostatud akti. Sama lepingu punkti 5.2 kohaselt tuli kostjal kui tellijal tehtud töö
eest tasuda otse kolmandale isikule kui alltöövõtjale. Ringkonnakohus leidis, et nimetatud lepingupunktist ei tulenenud, et kolmandal isikul oli õigus esitada arve kostjale, mitte hagejale kui lepingupoolele.
3.mail 1999. a esitas kolmas isik hagejale arve 1 500 000 krooni saamiseks. Samal kuupäeval on koostatud "Õiend nr 3 teostatud tööde ja maksumuse kohta tehnoloogiliste etappide ja tööde komplekside kaupa". Sellele õiendile on alla kirjutanud hageja, kostja ja kolmas isik ja sellest nähtub, et töid on vastu võetud 1 500 000 krooni eest. Töövõtulepingu nr 34 sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 108 lg 1 järgi tuli tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus. Kolleegiumi arvates ei ole hageja käitumine kooskõlas hea usu põhimõttega, kui ta pärast kolmanda isikuga kokku leppimist selles, et kolmandale isikule anti õigus võtta tasu vastu mitte hagejalt vaid kostjalt, väidab, et kostjal ei olnud õigust otse alltöövõtjale (kolmandale isikule) tasuda. Hageja ei saa seega tugineda sellele, et kostja on valesti kolmandale isikule maksnud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta muu hulgas seisukoht, kas töövõtulepingu nr 34 tingimus, millega anti kolmandale isikule õigus esitada arve vahetult kostjale, on käsitatav töövõtulepingust nr 1 tuleneva tasunõude loovutamisena kolmandale isikule.
19.Muud kassatsioonkaebuse väited ei ole ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks.
20.Poolte kohtukulud, sh kassatsioonimenetluse kulud jagatakse asja uuel läbivaatamisel tehtava lahendiga. Hinnang tuleb anda ka sellele, kas hageja kantud õigusabikulud olid, arvestades asja iseloomu, õigustatud. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.