Hageja A.K, esindaja adv K. M, kostja AS *, seaduslik esindaja A.N
esindajad
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 12.04.2006 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.
Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.A.K töötas AS-s * töölepingu alusel müügijuhina alates 04.01.1999 kuni 04.06.2001, mil moodustati marketingi ja klienditeeninduse struktuuriüksus, mille juhiks ta kinnitati. Vastav töölepingu muudatus tehti 05.06.2001. Töölepingu tingimusi muudeti veelkord 03.09.2001: kokkuleppe kohaselt on hageja ametinimetuseks müügijuht, ühtlasi muudeti palgatingimust. 09.02.2004 esitas hageja kostjale avalduse alates 2002. a vähemsaadud töötasu (tulemustasu) ja sellega seoses ka viivise väljamaksmiseks summas 506 240 krooni (tl 36). 10.02.2004 vastuses asus kostja seisukohale, et töötasu on hagejale makstud vastavalt töölepingule ja AS-s * kehtivale korrale, mistõttu ei ole alust nõuda täiendavat tasu (tl 37). 23.02.2004 esitas hageja kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks töölepingu seaduse (TLS) § 82 alusel tööandjapoolse töölepingu tingimuste rikkumise tõttu, sest alates jaanuarist 2002 ei ole talle makstud igakuulist lisatasu, s.o tulemustasu müügitulemuslikkuse eest, ning et jaanuari 2004 töötasust teostati tema eelneva nõusolekuta kinnipidamist (tl 40). Ühtlasi viitas hageja avalduses ka tööandjapoolsetele rikkumistele seoses tema ametikoha muutmisega 2001. a. 27.02.2004 vastuses teatas kostja, et ei nõustu hageja töölepingut TLS § 82 alusel lõpetama
ning et tööleping kehtib kuni 30.04.2004, ühtlasi teatas, et puudujäägi katteks kinnipeetud summa koos viivisega on välja makstud (tl 41). Täiendavalt teatas kostja oma 09.03.2004 kirjaga, et on nõus lõpetama hageja töölepingu TLS § 79 alusel töötaja algatusel 23.03.2004 (tl 43). 05.04.2004 käskkirjaga nr 44 lõpetati hageja tööleping TLS § 86 p 6 alusel töötajapoolse töökohustuste rikkumisel 02.04.2004, sest hageja ei ilmunud pärast ajutise töövõimetuse (02.02.2004-31.03.2004) lõppemist tööle (tl 44).
2.A.K pöördus avaldusega töövaidluskomisjoni, paludes mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu perioodi 01.09.2001-31.12.2003 eest koos viivisega summas 603 177 krooni, tunnistada tööleping lõppenuks TLS § 82 alusel, välja mõista hüvitus kahe kuu keskmise palga ulatuses 41 472 krooni ning keskmine kuupalk lõpparve kinnipidamise eest summas 20 736 krooni ja tööraamatu kinnipidamise eest alates 01.03.2004 summas 34 257 krooni. Täiendavas avalduses palus A.K tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks ning tööandjalt välja mõista TLS § 117 lg 2 alusel hüvitus. Tallinna ja Harjumaa Töövaidluskomisjoni 19.05.2004 otsusega jäeti töötaja avaldus rahuldamata.
3.A.K ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ning pöördus hagiga kohtusse. Hageja palus tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks ning lugeda tööleping lõppenuks TLS § 82 alusel ja välja mõista vastavad hüvitised (TLS § 82 lg 2 41 472 krooni ja TLS § 117 lg 2 alusel 124 416 krooni), ühtlasi palus hageja kostjalt välja mõista maksmata jäänud lisatasu koos viivisega summas 603 177 krooni ning tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitused TLS § 119 alusel vastavalt 34 257 ja 20 736 krooni. Hagiavalduse 02.11.2005 täienduse kohaselt muutis hageja saamata jäänud töötasu (tulemustasu) nõude osas selle suurust, paludes kostjalt välja mõista 141 983 krooni töötasu ja 141 983 krooni viivist (tl 139). Hageja rahalise nõude kogusummaks jäi 504 847 krooni.
4.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt ei järginud kostja tulemustasu maksmisel töölepinguga ettenähtud kehtivat süsteemi. 03.09.2001 muudetud töölepingu tingimuste kohaselt pidi hageja saama põhipalka 5500 krooni kuus ning tulemustasu vastavalt mõõteriistade müügi tulemuslikkusele ning marketingi ja klienditeeninduse eelarve täitmisele. Tulemustasu arvestamise põhimõtted olid kinnitatud tööandja 28.06.2001 otsusega, mille järgi oli hagejal õigus saada tulemustasu 10% kuu põhipalga fondist kui äriühingu eelnenud kuu kasumieelarve ja töötaja tööülesanded on täidetud ning müügimeestele maksti lisaks tulemustasule täiendavalt 20% müügikasumist. Hageja arvates on tulemustasu põhimõtted töölepingu lahutamatu lisa ja hagejale tulnuks maksta tulemustasu sellest lähtuvalt. Töölepingu muudatuste tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 108 lg-st 1 (toimida heas usus ja järgida senist praktikat). Alates septembrist 2001 on hagejale makstud kokkulepitust vähem töötasu (tulemustasu). Hagejal on jäänud saamata tulemustasu septembrist kuni detsembrini 2001 eest kokku 15 245 krooni, millele lisandub viivis 15 245 krooni, 2002. a eest 62 234 krooni ja viivis 62 234 krooni ning 2003. a eest kokku 64 503 krooni ja viivis 64 503 krooni. Seega on hagejal jäänud saamata tulemustasu kokku 141 983 krooni, millelt viivis on 141 983 krooni (hagiavalduse täiendus tl 139). Tulemustasu maksmata jätmisega rikkus tööandja töölepingu p 4.2 ja 4.4. Lisaks märgitule esines ka muid töölepingu rikkumisi. Nii ei maksnud tööandja hagejale ühe kuu jooksul peale tööandja algatusel töölepingu muutmist 03.09.2001 endist töötasu, millega eiras TLS § 60 lg-t 2 ning pidas ebaseaduslikult kinni osa hageja jaanuari 2004 töötasust, eirates palgaseaduse (PaS) § 36 lg 2 nõudeid. Hageja arvates ei saa pidada tulemustasu maksmiseks alates 2002. a juhatuse ühekordsete otsuste alusel preemiate maksmist kvartaalsete töötulemuste eest, kuna see ei vastanud kokkulepitule ja senisele praktikale ning oli töölepingus kokkulepitust väiksem.
5.Hageja oli seisukohal, et töölepingu lõpetamine temaga TLS § 86 p 6 alusel oli ebaseaduslik, kuna hageja oli eelnevalt esitanud tööandjale põhjendatud nõude töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ning kostja oleks pidanud töölepingu sel alusel 29.02.2004 lõpetama. Hageja väitel oli tal õigus vastavalt TLS § 83 lg-le 1 pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkuda ning tööandja oli kohustatud andma kätte tööraamatu ja maksma lõpparve. 01.03.2004 keeldus tööandja tööraamatut väljastamast ja lõpparvet maksmast. Sellest tulenevalt on alusetu ja ebaseaduslik töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu. Pooltevahelise töölepingu 03.09.2001 muudatus tehti töötaja nõusolekul, mida tõendavad poolte allkirjad vastaval dokumendil. Kuna hageja nõustus muudatustega ega vaidlustanud neid ning töötas rohkem kui kaks aastat muudetud töölepingu alusel ilma pretensioone esitamata, siis ei oma tookordne töölepingu muutmine käesolevas menetluses enam tähendust ning hageja viited sellele on kohatud. Sellest tulenevalt on hageja väited vähemmakstud töötasu kohta alusetud ning tema vastav nõue põhjendamatu. Hagejal ei ole alust viidata 28.06.2001 kehtestatud AS * tulemustasu põhimõtetele, sest vastavalt nimetatud dokumendi punktile 12 rakendati neid katseliselt kolm kuud (juuli-september 2001). Alates 2002. a rakendati uut tulemustasu määramise süsteemi.
7.Hageja väidete kohta seoses vähemmakstud töötasuga on AS * oma 10.02.2004 kirjas nr 198 andnud töötajale põhjaliku ja ammendava selgituse (kiri on hageja poolt lisatud hagiavaldusele). Kostja oli seisukohal, et tulemustasu maksmise põhimõtteid ei saa käsitleda töölepingu lahutamatu lisana. Lepingu lisaks saab olla lepingu poolte poolt allakirjutatud sellekohane dokument. Hageja ei ole tõendanud töölepingu p 4.4 rikkumist tööandja poolt, mistõttu ei pidanud tööandja põhjendatuks töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel. Kostja teatas hagejale, et ei pea töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel põhjendatuks, kuna ei leia oma tegevuses töölepingu tingimuste rikkumist. Kuna töölepingut ei lõpetatud, ei antud hagejale 01.03.2004 tööraamatut ega makstud lõpparvet. Hageja ei nõustunud lõpetama lepingut TLS § 79 lg 1 alusel. 30.01.2004 teatas kostja, et lõpetab hagejaga töölepingu alates 01.05.2004 töökoha likvideerimise tõttu. Pärast selle teate saamist jäi hageja haiguslehele kuni 31.03.2004. Kuna hageja rikkus pärast tervenemist jämedalt töökohustusi ega ilmunud 01.04.2004 tööle, sooritades sellega tahtliku tööluusi, otsustati temaga tööleping lõpetada TLS § 86 p 6 alusel. Tööraamat saadeti hagejale postiga, kuna ta ei tulnud sellele järele. Lõpparve kanti koheselt hageja pangakontole. Maakohtu otsuse põhjendused
8.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hageja nõue tulemustasu saamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kuna tulemustasu väljamõistmiseks ei ole alust, siis ei kuulu rahuldamisele ka nimetatud tasu maksmisega viivitamise eest viise nõue. Kohus asus seisukohale, et vastavalt pooltevahelisele töölepingule oli tööandja kohustatud maksma töötajale lisatasu lähtudes aktsiaseltsis kehtivast tulemustasu süsteemist. Lisatasu maksmine oli sõltuvuses struktuuriüksuste eelarveliste ülesannete täitmisest, müügikäibest ja tegevuskuludest. 03.09.2001 muudeti hageja töölepingu tingimusi ning alates 01.09.2001 oli hageja põhipalk 5500 krooni kuus. Tööandja kohustus tasuma tulemustasu vastavalt mõõteriistade müügi tulemuslikkusele ning marketingi ja klienditeeninduse eelarve täitmisele, lähtudes ettevõttes kehtivast tulemustasu süsteemist. Kostja juhatuse 28.06.2001 otsusega kinnitati ettevõtte tulemustasu põhimõtted katseliselt 3 kuuks (juuli - september 2001), misjärel vajadusel seda täiendatakse. Tunnistajate T. O ja T. K ütluste kohaselt pikendas juhatus tulemustasu määramise põhimõtteid kuni 2001. a lõpuni. Alates 2002. a kehtestatud kostja tulemustasu määramise süsteemi (tl 54) p 7 kohaselt rakendatakse
mõõtevahendite müügimeestele kvartaalset tulemustasu, mis moodustab 20% kvartali müügitulemi mahust, kuid üldreeglina mitte rohkem kui 50% perioodi palgafondist. Müügitulemi arvestus: müügikäive – tegevuskulud.
9.Hageja (otsuses ekslikult „kostja“) ei ole põhjendanud väidet, et tema müügimaht oli 2002. a ja 2003. a kaks korda suurem kui teistel müügitöötajatel ja seda oleks tulnud lisatasu maksmisel arvestada. Kostja 2002. a tulemustasu määramise süsteemi kohaselt saavad kõik struktuurüksused kollektiivset tulemustasu oma üksuse tulemuste eest. Tulemustasu jaotus üksuse sees ei ole reglemendiga määratletud ja selle jaotuse ettepaneku teeb üksuse juht ning kinnitab ülem. Hageja on lähtunud lisatasu arvestamisel kostja müügikasumist ja hageja enda tööpanusest, kuid ei ole arvesse võtnud tegevuskulusid, mis oleks tulnud müügikäibest maha arvata. Kostja esitatud arvestusest (tl 69-70) nähtub, et 2002. ja 2003. a on hagejale makstud tulemustasu kokku 34 380 krooni, mis moodustab 48,5% kogu müügimeestele makstud tulemustasust. Kostja arvestuse kohaselt maksti perioodil 01.07.2001 - 31.12.2003 müügimeestele välja 53 031 krooni rohkem, kui seda nägid ette kehtestatud tulemustasu põhimõtted. Kohus leidis, et kostja tulemustasu arvestus vastab 2002. a kehtestatud tulemustasu määramise süsteemile ning hageja poolt esitatud arvestus ei lükka seda ümber.
10.TLS § 82 lg 1 võimaldab töötajal lõpetada tööleping, kui tööandja jätab lepingu tingimused täitmata, ei täida lepingut nõuetekohaselt või teeb muudatusi tootmis- või töökorralduses. Hageja esitas kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks põhjusel, et temale ei makstud igakuiselt lisatasu. Töövaidluskomisjonile esitatud tõenditest (tl 44-91) nähtub, et hagejale on makstud tulemustasu regulaarselt märgetega „lisatasu“, „preemia“. Kohus asus seisukohale, et tööandja ei ole töölepingu tingimusi rikkunud ning keeldus põhjendatult hagejaga töölepingu lõpetamisest TLS § 82 lg 1 alusel. Oma otsusest teavitas kostja hagejat esimesel võimalusel 01.03.2004 (tl 41). Kostja tegi 09.03.2004 hagejale ettepaneku töölepingu lõpetamiseks hageja algatusel. Hageja ei soovinud töölepingut TLS § 79 lg 1 alusel lõpetada. Kuna hageja oli töövõimetu kuni 31.03.2004 ja tal puudus õiguslik alus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, oli ta kohustatud asuma tööle 01.01.2004. Kuna hageja ei ilmunud sellel päeval tööle, oli kostjal õigus määrata hagejale distsiplinaarkaristus lähtuvalt töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 2 p 1. Tööandjal on TLS § 103 lg 1 kohaselt õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p 6 alusel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on kustumata distsiplinaarkaristus. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võib tööandja töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Kohus leidis, et hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel seoses töötajapoolse töökohustuste rikkumisega on põhjendatud. Kuna hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel oli seaduslik, puudub tal õigus TLS § 82 lg 2 ja § 117 lg 1 alusel hüvitise saamiseks.
11.Eelnevat arvestades, ei kuulu rahuldamisele ka tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitiste nõue. TLS § 74 lg 2 sätestab, et tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Kui töötaja töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut või lõpparvet vastu ei võtnud, on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu nõude esitamise päeval ja maksma lõpparve viie kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Hagejal puudus alus tööraamatu ja lõpparve kättesaamiseks 01.03.2004, sest tööleping oli lõpetamata. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja tööraamatut ja lõpparvet oleks kinni peetud pärast töölepingu lõpetamist 02.04.2005. Kostja saatis tööraamatu hagejale koju postiga, sest hageja ise tööraamatule järele ei läinud. Lõpparve kanti koheselt hageja pangakontole. Apellatsioonkaebuse põhjendused
12.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohus kohaldas ebaõigesti töölepingu p 4.2 ja 4.4 ning TLS § 16, § 49 lg 2 ja § 59 lg 5 ning PaS § 4 lg 1, jättes arvestamata, et kostja rikkus kokkulepitud tulemustasu maksmata jätmisega oluliselt nimetatud norme. Antud juhul leppisid pooled töölepingu 03.09.2001 muudatustes kokku, et palk koosneb põhipalgast ja tulemustasust. Tulemustasu arvestamise alused on määratud kostja 28.06.2001 tulemustasu põhimõtetega, mida tuleb käsitleda töölepingu lisana. 28.06.2001 juhatuse poolt kinnitatud AS * tulemustasu põhimõtete p 1 järgi rakendatakse palgasüsteemi, kus töötasu koosneb põhipalgast ja tulemustasust. Reeglina püütakse hoida madalamat põhipalga osa ja suuremat tulemustasu osa töötasust; p 6 järgi kohustus tööandja maksma marketingi ja klienditeeninduse töötajatele tulemustasu 10% kuu põhipalga fondist kui äriühingu eelnenud kuu kasumieelarve ja töötaja tööülesanded on täidetud ning p 8 järgi pidi müügimeestele maksma lisaks eelnimetatud tulemustasule täiendavalt 20% müügikasumist (s.o müügikäive miinus sisseostu hind ning otsesed logistika- ja tollikulud). Alates jaanuarist 2002 ei makstud hagejale töölepingu kohast igakuulist tulemustasu, vaid juhatuse ühekordsete otsuste alusel preemiaid. Tulenevalt TLS §-st 16 ei olnud tööandjal õigust kehtestada ühepoolselt töötaja jaoks eelnevast halvemaid tingimusi. Töölepingu muudatuste tõlgendamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 lg-st 1 (toimida heas usus ja järgida senist praktikat). Kostja seda ei teinud. Kostja lõpetas ühepoolselt igakuise tulemustasu arvestamise ja maksmise, millega rikkus töölepingu p 4.4 ja PaS § 4 lg 1. Seega tuleb vähemmakstud tulemustasu kostjalt PaS § 34 alusel välja mõista.
13.Lisaks tulemustasu maksmata jätmisele esines ka muid tööandjapoolseid rikkumisi. Kostja ei maksnud hagejale ühe kuu jooksul peale tööandja algatusel töölepingu muutmist 03.09.2001 endist töötasu, millega eiras TLS § 60 lg-t 2 ja PaS § 21 ning pidas ebaseaduslikult kinni osa hageja jaanuari 2004 töötasust, rikkudes PaS § 36 lg 2 nõudeid. Kohus ei arvestanud tulemustasu maksmise korda kui palgatingimuste kokkuleppe osa. 2002. a tulemustasu määramise põhimõtteid ei ole hagejale tutvustatud, sellest ei selgu, millal ja kelle poolt on need kinnitatud. Kohus hindas ebaõigesti seda kehtiva dokumendina. Kohus ei arvestanud, et tööandjal ei ole õigust ühepoolselt muuta hageja töötasustamise tingimusi. Ka on 2002. a rakendatud tingimused halvemad töölepingu muutmise ajal, s.o 03.09.2001 kehtinud tingimustest. 2001. a tulemustasu põhimõtete tühistamist ei olnud selles dokumendis ette nähtud, p 12 järgi kehtestati need algul kolmeks kuuks ja seejärel neid pikendati aasta lõpuni ning vajadusel pidi seda korda seejärel täiendatama. Alates 2002. a maksis kostja hagejale vaid ühekordseid preemiaid, mis ei ole samastatav tulemustasuga. Hagejal ei olnud kohustust ilmuda 01.04.2004 tööle, kuna etteteatamistähtaeg oli möödunud. Kohus ei põhjendanud, mis alusel saab töötajat sel juhul distsiplinaarkorras vastutusele võtta. Kohus ei põhjendanud, mille alusel peab töölepingu lõpetamisest töötaja ette teatama üle ühe kuu. Kuna kohtule on esitatud piisavalt tõendeid, mille alusel võib lugeda põhjendatuks hageja avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, siis tuleb lugeda põhjendatuks ka tööraamatu ja lõpparve nõudmist 01.03.2004 ning viivitamise arvestamist sellest ajast. Apellatsioonkaebuse vastus
14.Kostja ei pea apellatsioonkaebust õigeks ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Apellandi töötasu nõue tugineb töölepingu sõnastuse ebaõigele tõlgendusele. Töölepingus leppisid pooled kokku, et tulemustasu makstakse töötajale lähtudes kehtivast tulemustasu maksmise süsteemist. Alates 01.01.2002 kehiv süsteem kehtestati juhatuse 05.12.2001 otsusega nr 22. Kuna töötajal ei olnud alust nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel ning töölepingu lõpetamisega TLS § 79 alusel ei olnud ta nõus, pidi ta 01.04.2004 ilmuma tööle. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
15.Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ta hagi rahuldamata jätmise põhjendusi.
16.Kolleegium ei nõustu apellandi hinnanguga pooltevahelises töölepingus sisalduvatele kokkulepetele. Hageja töölepingu 03.09.2001 muudatuse p 4.2 kohaselt makstakse töötajale tulemustasu vastavalt mõõteriistade müügi tulemuslikkusele ja marketingi-klienditeeninduse eelarve täitmisele lähtudes aktsiaseltsis kehtivast tulemustasu süsteemist. Viidet konkreetsele dokumendile poolte kokkulepe ei sisalda. AS * 28.06.2001 juhatuse otsusega nr 16 kehtestati tulemustasu põhimõtted, mille p 12 kohaselt rakendatakse dokumendis kirjeldatud süsteemi katseliselt kolmeks kuuks (juuli-september 2001), misjärel seda vajadusel täiendatakse. Kuna töölepingu 03.09.2001 muudatus, milles lepiti muuhulgas kokku ka palgatingimustes, ei viita lisatasu maksmise osas konkreetsele juhendile, ei ole eelnimetatud dokument lepingu lahutamatuks lisaks, vaid tööandja äriühingus kehtivaks korraks. Kuigi kokkuleppe sõlmimise ajal kehtis 28.06.2001 kinnitatud tulemustasu maksmise kord, ei tähenda, et samast korrast tulnuks lähtuda ka pärast 2001. a. Pealegi oli 03.09.2001 kokkuleppe sõlmimise ajal üheselt selge, et 28.06.2001 kehtestatud põhimõtete puhul oli tegemist katseliselt ja lühiajaliselt kohaldatud süsteemiga, mille jätkuvat rakendamist ei olnud hagejal alust eeldada ega nõuda. Nimetatud seisukoht oli kõnealuses dokumendis selgesõnaliselt väljendatud. Sellest tulenevalt ei olnud 28.06.2001 kinnitatud tulemustasu maksmist reguleeriv dokument palgakokkuleppe osa, mistõttu ei ole õige ka apellandi viide tööandjapoolsele TLS §-st 16 tuleneva keelu rikkumisele. Kostja ei kehtestanud tööandjana ühepoolselt töötaja jaoks kokkulepitust halvemaid tingimusi. Nimetatud asjaolu ei leidnud tõendamist. Seetõttu ei nõustu kolleegium ka apellandi tõlgendusega 28.06.2001 dokumendi p-le 12, mis ei võimaldavat lugeda dokumendis kajastatud põhimõtteid kehtetuks, vaid neid üksnes (vajadusel) täiendada. Dokumendi sisu tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige selle sõnastusest ning hinnata dokumenti kui tervikut.
17.Hageja väide, et alates 2002. a kehtinud tulemustasu määramise põhimõtteid (süsteemi) talle ei ole näidatud, ei võimalda teha asjas teistsugust järeldust. Vaidlust ei olnud poolte vahel selles, et hageja oli teadlik, et alates 2002. a maksti talle lisatasu (tulemustasu) uute põhimõtete alusel. Asjaolu, et AS * juhatuse poolt kehtestatud ja alates 01.01.2002 kehtima hakanud tulemustasu maksmist reguleerival dokumendil oli märge „konfidentsiaalne“, ei võimalda seda käsitleda kehtetu dokumendina, nagu soovib apellant. Äriühingus kehtivate palgatingimuste määratlemisel ei ole keelatud rakendada teatud konfidentsiaalsust. Asjaolu, et hagejale makstud lisatasu ei nimetatud palgadokumentidel („isiklik palgalipik“) alates 2002. a lisatasuks, ei muuda selle olemust: asja materjalist nähtuvalt maksti ka seda töö tulemuslikkuse eest. Hageja viide palga maksmise dokumentidel märgitud liigendusele kinnitab pigem seda, et hageja oli teadlik, et talle ei makstud vana korra kohast tulemustasu. Kui hageja leidis, et alates 2002. a kehtiva tulemustasu süsteemiga rikkus tööandja tema töölepingut, oleks ta võinud asuda oma õigusi koheselt kaitsma. Hageja ei esitanud sellekohaseid nõudeid, vaid võttis kahe aasta jooksul lisaks kuupalgamäärale vastu tööandja poolt määratud lisatasud. Seetõttu ei saa nõustuda apellandi väitega, nagu oleks kostja rikkunud kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenevat hea usu põhimõtet. Antud juhul ei ole võimalik väita, et tööandja soovis tekitada töötajale kahju, nagu väidab apellant. Kostja ei rikkunud PaS § 4 lg-st 1 tulenevat nõuet, mille kohaselt on õigus töölepingus kokkulepitud palgatingimusi muuta vaid poolte kokkuleppel. Tulemustasu maksmise osas tugines poolte kokkulepe tööandja äriühingus kehtestatud vastavale korrale, millest lähtuvalt
maksti hagejale ka tasu. Asjaolu, et konkreetne lisatasu määrati igakordselt kindlaks kostja käskkirjaga, ei võimalda makstud summadele anda hageja soovitud hinnangut. Palgasüsteemi muutmine lisatasu maksmist käsitlevas osas ei ole samastatav töölepingu muutmisega, sest leping ei sisaldanud viidet konkreetsele süsteemile (alustele). Ka ei ole õige hageja seisukoht, et töölepingu 03.09.2001 muudatuse puhul oli tegemist tööandjapoolse lepingu muutmisega, millest tulenevalt pidi ta saama ühe kuu jooksul endist palka. Pooled leppisid 03.09.2001 kokku muuhulgas ka uutes palgatingimustes, mistõttu ei saa rääkida töölepingu ühepoolsest muutmisest tööandja poolt. Pealegi ei annaks selle asjaolu olemasolu alust nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel 2004. a, s.o üle kahe aasta hiljem. Nimetatu ei oleks kooskõlas hea usu põhimõttega, mis on sätestatud alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 138 lg-s 1. Puudujäägi katteks jaanuaris 2004 kinnipeetud töötasu on hagejale koos viivisega välja makstud. Selles osas vaidlust ei ole.
18.Eeltoodust tulenevalt ei olnud hagejal õigust nõuda tulemustasu 28.06.2001 kehtestatud dokumendi alusel ega töölepingu lõpetamist TLS § 82 järgi ning kostja ei pidanud vastavaid toiminguid viie päeva jooksul tegema. Olukorras, kus töötajal puudus õiguslik alus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, kuid töölepingu lõpetamisest TLS § 79 lg 1 alusel keeldus, ei olnud tööandjal võimalik töölepingut lõpetada. Hageja ei vaielnud vastu kostja vastuväidetes sisaldunud seisukohale, et kostjal ei olnud tööandjana võimalik hageja töölepingut TLS § 79 lg 1 alusel lõpetada, sest hageja oli sellest selgesõnaliselt keeldunud (ajutise töövõimetuse ajal käis hageja väidetavalt töökohas korduvalt deklareerimas, et pärast haiguslehe lõppemist ta enam tööle ei tule ja omal soovil töölt ära ei lähe). Seetõttu ei ole asjakohane ka apellandi viide kostja kohustusele tööleping lõpetada vähemalt 30 päeva pärast avalduse saamist. Alternatiivset nõuet töölepingu lõpetamiseks töötaja algatusel TLS § 79 alusel juhuks, kui tööandja ei nõustu TLS § 82 alusel töölepingut lõpetama, hageja ei esitanud. Ühest soovi lõpetada TLS § 82 alusel on hageja kinnitanud ka kogu kohtumenetluse vältel. TLS § 72 lg 1 kohaselt eeldab töötaja algatusel töölepingu lõpetamine töötaja kirjalikku ja selget soovi (tahteavaldust). Asjaolust, et hageja soovis töölepingu lõpetamist tööandjapoolse olulise lepingu rikkumise tõttu, ei saa tuletada soovi lõpetada tööleping TLS § 79 lg 1 järgi ka juhul, kui ta pärast ajutise töövõimetuse lõppemist ei pöördunud tagasi tööle. Tööleping ei olnud selleks ajaks lõppenud, mistõttu ei saa kostja tegevust distsiplinaarkaristuse määramisel hinnata hageja väidetud viisil. Antud juhul ei saa töölt puudumist õigustada TLS § 83 lg-ga 1, mille kohaselt võib töötaja pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkuda ning tööandja on kohustatud andma talle tööraamatu ja maksma lõpparve. Muid asjaolusid, mis võiksid tingida töölepingu TLS § 86 p 6 alusel lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist, hageja ei ole oma nõude alusena esile toonud.
Ü.Jänes
G.Kivinurm
M.Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.