Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. mai 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-9223
Kohtuasi
Osaühingu Chelsea Invest hagi OÜ Lõuna Park (pankrotis), Swedbank AS-i ja Eesti Vabariigi vastu nõude tunnustamiseks OÜ Lõuna Park (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. jaanuari 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Chelsea Invest apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Osaühing Chelsea Invest (registrikood 11096693), lepinguline esindaja vandeadvokaat Triinu Hiiob Kostja I OÜ Lõuna Park (pankrotis, registrikood 11275817), pankrotihaldur Indrek Lepsoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar Kostja II Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher Kostja III Eesti Vabariik Harju Maavalitsuse kaudu, lepinguline esindaja Meeli Vaarik
Kohtuistungi toimumise aeg
20. aprill 2017. a
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 27. jaanuari 2017. a otsus muutmata ja Osaühingu Chelsea Invest apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
1.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud Osaühingu Chelsea Invest kanda.
Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Osaühingult Chelsea Invest välja OÜ Lõuna Park (pankrotis) kasuks menetluskulude katteks 1435,20 eurot ja Swedbank AS kasuks menetluskulude katteks 1559,52 eurot.
3.Osaühingul Chelsea Invest tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Harju Maakohus kuulutas 30. jaanuaril 2015. a välja OÜ Lõuna Park (kostja I) pankroti. Pankrotihalduriks määrati Indrek Lepsoo. Osaühing Chelsea Invest (hageja) esitas 12. veebruaril 2015. a võlgniku pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada hageja nõuet võlgniku vastu summas 16 563 478,22 eurot. Nõudeavalduses märkis hageja, et hageja nõue tuleneb hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingutest. 18. mail 2015. a toimunud võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele 16 512 572,66 euro ulatuses vastu - leppetrahvi nõuetele kokku summas 16 500 000 eurot ning valesti arvestatud viivisenõudele summas 12 572,66 eurot. Hageja nõuet tunnustati summas 50 905,56 eurot. Kuivõrd nõuete kaitsmise koosolekul jäi oluline osa nõudest kaitsmata, siis esitas hageja 17. juunil 2015. a hagiavalduse OÜ Lõuna Park (pankrotis), Swedbank AS ja Eesti Vabariigi Harju Maavalitsuse kaudu vastu nõude tunnustamiseks OÜ Lõuna Park (pankrotis) pankrotimenetluses.
2.Hageja nõude suuruseks on hagiavalduse kohaselt 16 550 905,56 eurot, millest 16 500 000 on leppetrahvid, 49 508,60 eurot on juhtimis- ja tugiteenuste tasu ning 1396,96 eurot on juhtimis- ja tugiteenuste tasult arvestatud viivis. Nõue summas 49 508,60 eurot ja sellelt arvestatud viivis 1396,96 eurot tuleneb 1. veebruaril 2012. a sõlmitud juhtimis- ja tugiteenuste osutamise lepingust ning vastav nõue on kaitstud nõuete kaitsmise koosolekul.
3.Hageja märgib selgitavalt, et 18. mail 2015. a toimunud OÜ Lõuna Park (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekul tunnustati hageja nõuet summas 50 905,56 eurot. Hagiavalduses nõustutakse, et OÜ Lõuna Park (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekul esitatud nõude puhul on viivised summas 12 572,66 eurot valesti arvestatud. Hagiavalduses on korrigeeritud viiviste summat 1396,96 eurole. Seega on hageja esitanud tunnustamiseks ka nõude selle osa, mis on iseenesest juba tunnustatud
18.mail 2015. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul.
4.Ülejäänud osa nõudest 16 500 000 eurot moodustub leppetrahvidest, mis tulenevad 5. septembril 2013. a sõlmitud neljast lepingust järgmiselt: 1) maaklerilepingust (p 10.2 ja p 17.3) 5 000 000 eurot; 2) finantsteenuste lepingust (p 9.2) 3 000 000 eurot; 3) projekti arendamise ja juhtimise lepingust hoonete ehitamiseks (p 8.2) 6 500 000 eurot; 4) projekti arendamise ja juhtimise lepingust teede ja infrastruktuuri ehitamiseks (p 8.2) 2 000 000 eurot.
5.Hageja on seisukohal, et eelnimetatud neli lepingut või leppetrahvi kokkulepped eraldi ei ole tühised vastuolude tõttu heade kommete, avaliku korra või seadusega, kuivõrd lepingutingimused vastavad praktikale ja tavale. Ühtlasi ei saa hageja hinnangul käsitleda neid tehinguid näilikena, sest nende alusel toimus teenuste osutamine reaalselt. Samuti on hageja seisukohal, et lepingud on allkirjastatud pädevate ja vajalike volitustega isikute poolt. Samuti puudub alus leppetrahvi vähendamiseks, kuivõrd leppetrahvi suurus on vastavuses lepingu maksumusega.
6.Hageja esitas 21. märtsil 2016. a taotluse kuulata tunnistajana üle CG, kes on olnud otseselt seotud OÜ Lõuna Park (pankrotis) projekti arendamiseks vajalike tegevustega ja ta on osalenud nii finantsteenuste lepingu kui maakleriteenuse lepingu täitmisel hageja poolel. CG oskab selgitusi anda nimetatud lepingute täitmise asjaolude osas. Kostjate vastuväited
7.Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad selle jätta rahuldamata.
8.Kostjad toovad esile, et hageja on palunud tunnustada ka nõuete kaitsmise koosolekul juba tunnustatud nõuet summas 50 905,56 eurot. Kostjate hinnangul ei ole selline topelttunnustamine seadusega kooskõlas.
9.Kostjad on kokkuvõttes seisukohal, et lepingud, millel hageja nõue tugineb, on tühised näilikkuse tõttu või vähemasti on tühised leppetrahvi kokkulepped, kuivõrd leppetrahvi tingimused on vastuolus heade kommete, avaliku korra ja seadusega. Kostjad märgivad, et hageja nõue põhineb lepingutel, millistes on kokku lepitud, et juhul kui kostja I muutub maksejõuetuks või tema suhtes alustatakse pankrotimenetlust või kuulutatakse välja pankrot, on hagejal õigus nõuda leppetrahvi kokku summas 16 500 000 eurot. Kostjate hinnangul ei ole selline leppetrahvi tingimus õiguspärane. Leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur. Juhul, kui kohus peab leppetrahvi nõuet põhjendatuks, siis paluvad kostjad vähendada leppetrahvi ja jätta leppetrahv täies ulatuses välja mõistmata.
10.Kostja I hinnangul on hageja leppetrahvinõuded tekitatud kunstlikult pankroti olukorras näilike lepingute alusel ning selliste lepingute sõlmimise ilmselgeks eesmärgiks on olnud omandada võlgniku pankroti väljakuulutamise korral fiktiivsete nõuete kaudu kontroll pankrotimenetluse üle. Samuti täpsustab kostja I, et OÜ Lõuna Park (pankrotis) püsiva maksejõuetuse tekkimise kuupäevana on tuvastatud 30. juuni 2012. a. Hagejaga leppetrahvi tingimust sisaldavad lepingud on sõlmitud pärast seda kuupäeva. Kostja I toob esile, et võlgnik ei ole leppetrahvinõudeid kunagi oma raamatupidamises kajastanud ning võlgnik on kinnitanud, et bilansiväliseid kohustusi võlgnikul ei ole. Kostja I on seisukohal, et lepingutingimus, mis seob võlgniku vastu varalise nõudeõiguse tekkimise maksejõuetuse saabumisega, on seadusega vastuolus ja tühine.
11.Kostja I on seisukohal, et hageja on minetanud õiguse leppetrahvi nõude esitamiseks, sest pole seda teinud mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2).
12.Kostja I leiab, et hageja poolt kostjale I osutatud teenused ei olnud vajalikud (kostja I oli võimeline vastavaid toiminguid ka ise tegema) ning hageja ei olnud ka tegelikult suutlik selliseid teenuseid osutama, kuna hagejal puudusid teenuse osutamiseks vajalikud töötajad. Hageja ei ole kohtule esitanud mitte ühtegi tõendit, millest nähtuks, et CG tegeles ka sisuliselt arendusprojekti kohta informatsiooni jagamisega, turu ja
konkurentide kohta kogutud teabe edastamisega, rahastamisstrateegia koostamisega, rahastamise kavandamisega ning rahastajate ja investorite leidmisega.
13.Kostja II jääb nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele esitatud vastuväite juurde. Hageja nõue on 16 512 572,66 euro ulatuses põhjendamatu, sest: (i) 16 500 000 euro ulatuses leppetrahvi nõudeõiguse sätestavad lepingupunktid on näilikud ja seetõttu tühised (TsÜS § 89 lg 1); (ii) leppetrahvi nõudeõiguse sätestavad lepingupunktid on vastuolus seadusest tuleneva keeluga ja heade kommetega (TsÜS §-id 87 ja 86 lg 1); (iii) isegi kui leppetrahvi tingimused ei ole tühised, siis leppetrahvi nõuete esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6); (iv) hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest ta ei teinud seda mõistliku aja jooksul (VÕS 159 lg 2); (v) alternatiivselt tuleb leppetrahvinõuded vähendada VÕS § 162 lg 1 alusel nullini; ning (vi) 1. veebruari 2012. a juhtimisteenuse lepingu alusel kostjale I esitatud arvetele vastava teenuse reaalne osutamine ei ole tõendatud. Kõik tegevused, mida hageja üritab näidata 5. septembri 2013. a lepingute täitmisena (sisuliselt projektijuhtimine), on käsitatavad kostja I juhatuse liikme kohustuste täitmisena, mida teostas RG.
14.Kostja I ja kostja II selgitavad täiendavalt, et hageja ja kostja I on omavahel seotud isikud. Kostja I ainuosanik on Satnam Europe OÜ, kelle ainuosanik on ST. ANNE ́S TRUSTEES LIMITED. Viimati nimetatud äriühing on ka hageja ainuosanik.
15.Kostja III on seisukohal, et antud juhul puudub teave, kas kõnealuseid lepinguid on üldse mingis osas täidetud. Kostja III leiab, et kõnealused leppetrahvi kokkulepped on tühised vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga. Kostja III selgitab, et nimetatud lepingud sõlmiti olukorras, kus pooltele oli teada juba kostja I sisuline maksejõuetus. Leppetrahvi kokkulepete eesmärk oli kostja I ettenähtava maksejõuetuse olukorras eelistada seotud isikut, kahjustades teiste kreeditoride nõudeid (tühisuse alus TsÜS § 86 lg 1). Kostja III hinnangul võib leppetrahvi punkte vaadelda ka näiliku tehinguna (TsüS § 89 lg 2). Kostja III leiab, et maksejõuetuks tunnistamist, pankrotimenetluse algatamist ega ka pankroti väljakuulutamist ei saa pidada võlgniku poolseks kohustuste rikkumiseks, mistõttu ei saa pankroti väljakuulutamine olla leppetrahvinõude tekkimise aluseks. Kostja III on seisukohal, et leppetrahvi saab rakendada ainult lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral ning leppetrahvinõuet ei saa siduda asjaoluga, mida ei saa käsitleda lepingu rikkumisena. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral kaasa tuua tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.
16.Kostja III leiab lisaks, et leppetrahvi regulatsioon tugineb sellele, et kahjustatud poolele on tekkinud reaalne kahju ning tekkinud kahju ebaproportsionaalselt ületavat leppetrahvi saab vähendada. Antud juhul puudub mistahes mõistlik selgitus, et väita nagu tekkinuks hageja varaline kahju just kostja I süül.
17.Muu hulgas leiab kostja III, et kõnealuste lepingute alusel kohustus hageja osutama juhtimis- ja nõustamisteenust ning hageja võib olla ise süüdi kostja I maksejõuetuse tekkimises ebapiisava või ebakompetentse analüüsi ja nõustamise tõttu. Seega ei ole tõenäoliselt lepingute sõnastusest tulenevalt tekkinud leppetrahvi tasumise alust.
18.Kostja III on seisukohal, et antud juhul ei nõua hageja mitte tasu elamuprojekti aktiivse arendamise eest, vaid soovib leppetrahvina raha töö eest, mis jäi tegemata. See ei ole tavapärane ega proportsionaalne. Lisaks tõendab hageja ise 21. märtsil 2016. a esitatud tõenditega, et tööd elamuprojekti arendamisel tegi tegelikult kostja I juhatuse liige ja OÜ Satnam Europe juhatuse liige/tegevdirektor RG, mitte aga hageja, st hageja juhatuse liige või töötaja. Maakohtu otsus
19.Harju Maakohus jättis 27. jaanuari 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja jättis tunnustamata hageja nõude kostja I vastu summas 16 500 000 eurot. Menetluskulud
jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt välja menetluskulud kostja I kasuks 2636 eurot ja kostja II kasuks 8844 eurot.
20.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vaidluse esemeks üksnes hageja leppetrahvi nõude tunnustamine seoses nelja 5. septembril 2013. a sõlmitud lepinguga kokku summas 16 500 000 eurot, kuna kohus jättis 25. mai 2016. a määrusega hageja hagi kostjate vastu nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses 50 905,56 euro ulatuses läbi vaatamata. Nimetatud nõude näol on tegemist 1. veebruari 2012. a juhtimis- ja tugiteenuste osutamise lepingu alusel tasumata arvetega summas 49 508,60 eurot, millele lisandub viivis 1396,96 eurot. Kohus märkis, et vastav nõue tunnustati 18. mai 2015. a võlausaldajate üldkoosolekul (kd I, tlk 114).
21.Pooled vaidlevad selle üle, kas 5. septembril 2013. a sõlmitud neli teenuste osutamise lepingut tervikuna või üksnes leppetrahvi kokkulepped on tühised või mitte. Alternatiivselt vaieldakse leppetrahvi suuruse põhjendatuse ja nõudmise võimalikkuse üle.
22.Maakohus tuvastas, et kostja I püüdis perspektiivituid saneerimismenetlusi ise algatada, tunnistades selle kaudu ilmselgeid makseraskusi ja probleeme majandustegevuse tulemuslikul teostamisel juba mais-juunis 2012. a. Samuti tuvastas maakohus, et hageja ja kostja I on omanike kaudu seotud ning seetõttu ei ole alust asuda seisukohale, et hagejal puudus teadmine kostja I makseraskuste ja halva majandusliku olukorra kohta. Hageja pidi võlausaldajana ja seotud äriühinguna olema teadlik saneerimismenetlustest ja nende lõpetamise põhjustest ning teadvustama kostja I maksejõuetusele viitavate asjaolude esinemist.
23.Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et maaklerileping, finantsteenuste leping, projekti arendamise ja juhtimise leping hoonete ehitamiseks ja projekti arendamise ja juhtimise leping teede ja infrastruktuuri ehitamiseks sõlmiti 5. septembril 2013. a, s.o faktiliselt pärast saneerimismenetluse algatamist ning pärast tegeliku maksejõuetuse tekkimise hetke, kuivõrd tsiviilasjas nr 2-14-6608 tuvastati 30. jaanuari 2015. a määrusega maksejõuetuse tekkimise hetkena 30. juuni 2012. a. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav hageja väide, mille kohaselt näitas saneerimismenetluse avalduse menetlus justkui seda, et püsiva maksejõuetuse ohtu ei olnudki. Kohus oli seisukohal, et 5. septembril 2013. a pidi hagejale ja ka kostjale I olema selge, et võlausaldajad algatavad kirjeldatud olukorras pankrotimenetluse, kui kostja I seda ise ei tee. Siinkohal omas tähendust see, et käimas oli juba saneerimismenetlus tsiviilasjas nr 2-12-20908 ning võlausaldajatel oli tekkinud teadmine OÜ Lõuna Park (pankrotis) tõsistest makseraskustest. Kohus leidis eeltoodu alusel, et 5. septembri 2013. a lepingute sõlmimise eesmärk ei olnud lepingutes nimetatud teenuste pakkumine ja ostmine. Viimast kinnitas kohtu hinnangul ka see, et hageja ei ole suutnud tõendada, et sõlmitud lepingute alusel tegelikult teenuste osutamist. Tõenditest nähtub, et keskset rolli täitis asjade korraldamisel RG, kes ekirjades esineb Satnam Europe OÜ tegevjuhi ja juhatuse liikmena ja kes oli samal ajal ka hageja kostja I juhatuse liige. Kohus ei tuvastanud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et RG tegevust oleks võimalik seostada hageja esindamisega 5. septembril 2013. a sõlmitud lepingute täitmisel. Samuti ei ilmne hageja poolt esitatud tõenditest muude isikute kohta, et nad esindasid justnimelt hagejat või olid hageja töötajad 5. septembril 2013. a sõlmitud lepingute täitmisega seonduvalt. Kohus leidis, et eriteadmisi nõudvate teenuste tellimine otse kolmandatelt isikutelt ei nõudnud juhatuse liikmelt eriteadmisi ja seetõttu ei olnud tegelikult 5. septembri 2013. a lepingute sõlmimine ka praktiliselt vajalik.
24.Hageja ei ole esitanud ka tõendeid selle kohta, kes täpselt väidetavalt spetsialistidena hageja poolt tööle võeti vaidlusaluste lepingute täitmiseks. Kohtu hinnangul ei tõenda seda üksnes RG töölepingu muudatus, kuivõrd tema oli juba hõivatud kostja I
kinnisvaraprojekti juhtimisega ja üksnes tema osas lepingumuudatus ei ole käsitletav uute spetsialistide kaasamisena. Hageja ei ole ka JZ puhul selgitanud ega tõendanud eriteadmiste olemasolu ja vajadust sõlmida hagejaga 5. septembril 2013. a täiendavaid lepinguid.
25.Seoses 11. oktoobril 2013. a sõlmitud krediidilepinguga ei ole esitatud ühtegi tõendit, et selle tehingu tegi võimalikuks hageja nõustamine. Puuduvad andmed, mis toimingutega ja kellega suheldes tekitas konkreetselt hageja krediidilepingu sõlmimise eeldused. Seega ei ole tõendatud ka vastava krediidilepingu sõlmimisega hageja poolt teenuste osutamine mõne 5. septembri 2013. a lepingu alusel.
26.Kohtu hinnangul ei ole hageja poolt esitatud tõenditest teenuste tegeliku osutamise kohta võimalik tuvastada, milles seisnesid need erilised 5. septembri 2013. a lepingute alusel osutatud teenused ja mille poolest need erinesid või on eristatavad tavapärastest juhatuse liikme poolt teostatavatest tegevustest või 1. veebruaril 2012. a sõlmitud juhtimis- ja tugiteenuste lepingu alusel osutatud teenustest.
27.Kohus kuulas 23. novembri 2016. a kohtuistungil tunnistajana üle CG, kelle ütlused olid kohtu hinnangul iseloomult üldsõnalised ning nendes esines vasturääkivusi. Tunnistaja ütlustest ei ole võimalik järeldusi teha, kas ja millised konkreetsed teenused ja kelle poolt osutatuna on liigitatavad 5. septembri 2013. a lepingute alla. Kohus jättis tunnistaja ütlused TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata.
28.Eeltoodu alusel oli kohus seisukohal, et ei ole tõendatud 5. septembri 2013. a sõlmitud lepingute alusel tegelikult teenuste osutamine. Kohtu hinnangul, arvestades kõiki asjaolusid kogumis, võis 5. septembri 2013. a lepingute sõlmimise eesmärgiks olla võimalikult hea positsiooni saavutamine tulevases pankrotimenetluses, kus häälte arv ja võimalus mõjutada pankrotimenetluse kulgu sõltub nõude suurusest. Selle kasuks räägib kohtu hinnangul ka asjaolu, et hageja ja võlgnik omavad ühist majanduslikku huvi, mis on tõendatud kostja I poolt esitatud tõendite ja selgitustega 14. oktoobri 2015. a menetlusdokumendi punktis 2.2.4. Kohtu hinnangul ei ole tavapärane praktika see, et maksejõuetuks muutunud äriühing sõlmib ühel päeval neli teenuse osutamise lepingut, kus nähakse ette 16 500 000 euro ulatuses leppetrahve juhuks, kui äriühing muutub maksejõuetuks ja ei suuda enam seetõttu lepingulisi kohustusi täita. Lepingute sõnastust analüüsides, ei ole kohtu hinnangul tavapärane see, et pool nõustub leppetrahvi maksma 16 500 000 euro ulatuses ka olukorras, mis ei pruugi alluda tema kontrollile ja mis pole käsitletav lepingu rikkumisena. Eeltoodu alusel oli kohus seisukohal, et 5. septembril 2013. a sõlmitud lepingud olid näilikud ja seetõttu tühised.
29.Kuivõrd kohus tuvastas, et leppetrahvide aluseks olevate lepingute puhul esineb TsÜS § 89 lg 1 sätestatud tühisuse alus, siis puudus kohtul vajadus analüüsida kostjate ja hageja väiteid, seisukohti ja tõendeid teiste tühisuse aluste esinemise või mitteesinemise kohta ning ühtlasi pole vajalik kujundada seisukoht leppetrahvi vähendamise kohta.
30.Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades tsiviilasja mahtu, keerukust ning kohtuistungite kestvust leidis kohus, et kostja I menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud kõik vajalikud ning ajaliselt põhjendatud. Kohus määras kostja I menetluskulude suuruseks 2636 eurot (käibemaksuta) ja mõistis vastavas summas menetluskulud välja hagejalt kostja I kasuks. Kostjale II osutatud õigusabi osas leidis maakohus, et kahe lepingulise esindaja paralleelne kasutamine ei ole antud tsiviilasjas põhjendatud ja vajalik ning kohus arvestas kostja II menetluskulude kindlaksmääramisel ühe lepingulise esindaja kuluga. Kohus määras kostja II menetluskulude suuruseks 8844 eurot (käibemaksuta). Apellatsioonkaebus
31.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.
32.Hageja hinnangul on maakohus jaotanud tõendamiskoormise valesti. Kohus on asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et tehingud ei ole näilikud. Tehingute näilikkust peab tõendama pool, kes sellele tugineb. Antud juhul on näilikkusele tuginenud kostjad, seega on tõendamiskoormis kostjatel. Hageja ei pea tõendama tehingute ehtsust, seda eriti olukorras, kus kostjad ei ole mingilgi viisil tõendanud tehingute näilikkust.
33.Maakohus ei ole pooli kohelnud ja nende väiteid käsitlenud võrdselt. Kohus on rajanud otsuse kostjate väidetele, eeldades nende õigsust, jättes suuresti hindamata hageja väited ja tõendid. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et lepingute sõlmimise ajal pidi hageja olema teadlik kostja I maksejõuetusest. Nimetatud seisukohani on viinud kohtupoolne menetlusnormide rikkumine, kuivõrd kohus on jätnud hindamata kõik hageja esitatud väited, mille kohasel hindamisel oleks ilmnenud, et ajalise järgnevuse tõttu ei olnud hagejal võimalik maksejõuetusest teadlik olla. Antud hetkel ei ole võimalik kindlalt väita seda, et kostja I maksejõuetus tekkis 30. juunil 2012. a. Kui kohus peab vajalikuks tugineda otsuses maksejõuetuse tekkimise ajale, peab ta vastavat kuupäeva põhjendama. Seejuures ei ole maksejõuetuse seisund kui selline tühisuse aluseks ega anna alust eeldada, et tehing on näilik. Ka maksejõuetuse seisundis on võimalik sõlmida õiguslikult siduvaid ja kehtivaid lepinguid.
34.Kohtupoolset tõendite pealiskaudset hindamist tõendab ka asjaolu, et leppetrahvide suuruse hindamisel ei arvestanud kohus hageja välja toodud laiemat konteksti ja projekte, mille raames lepingud sõlmiti.
35.Kohus on jätnud hindamata hageja 21. märtsi 2016. a ja 3. mai 2016. a menetlusdokumentides ning 14. detsembri 2016. a kohtukõne teesides välja toodud kirjad ja dokumendid, mis tõendavad lepingute täitmist. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud, kes olid hageja spetsialistid, kes lepingute täitmisega tegelesid. Hageja esitas tõendid, mille kohaselt olid hageja töötajateks RG ja JZ (nüüd V). Maakohus on ebaõigesti pidanud hageja välja toodud tegevusi kostja I juhatuse liikme tegevusteks, kohaldades ebaõigelt ÄS § 180 lg-t 1. Hageja välja toodud tegevused olid spetsiifilise iseloomuga, eeldades erialaseid teadmisi. Näiteks pidi RG tegelema küttetrasside lahenduse mõistlikkuse tagamisega ja sellest tulenevalt hinna analüüsimisega, samuti pidi RG analüüsima AS Tallinna Kütte poolt soojustorustiku asukohaga seotud asjaolusid. Hageja on seisukohal, et RG ei täitnud nende tegevustega juhatuse liikme kohustusi, vaid rakendas eriteadmisi. Hageja leiab, et tegevusi analüüsides nähtub, et tööülesanded olid projektijuhi ülesanded ehk tavapärase töötaja, mitte juhatuse liikme ülesanded.
36.Maakohus asus muuhulgas põhjendamatult seisukohale, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed, viidates mõnele pisiasjale. Kohus ei ole märkinud, millises osas ei ole ütlused usaldusväärsed.
37.Hageja on seisukohal, et põhjendatud ei ole kohtu poolt kõikide lepingute näilikkuse kogumis hindamine. Tegemist on materiaalõiguse (TsÜS § 89 lg 1) ebaõige kohaldamisega, kuivõrd TsÜS regulatsioonist nähtuvalt oleks pidanud kohus iga lepingu tühisust ja tühisuse alust eraldi hindama. Hageja hinnangul tuleb iga leppetrahvikokkulepet ja -nõuet käsitleda eraldiseisvalt, arvestades vastava lepingu sisu, kohustuste mahtu, tasukokkuleppeid ja lepingu tagamise vajadust. Leppetrahvikokkuleppeid ei saa lugeda tühiseks pelgalt seetõttu, et hageja ja kostja I sõlmisid mitu teenuslepingut, mis kõik sisaldasid leppetrahvikokkuleppeid ja et kõik leppetrahvid kokku moodustavad märkimisväärse summa. Lisaks ei muuda leppetrahvi suurus leppetrahvikokkulepet tühiseks. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, saab kohus seda poole taotlusel vastavuses VÕS §-ga 162 vähendada, mitte aga jätta nõuet tühisuse väitel üldse tunnustamata. Sellest tulenevalt ei ole leppetrahvide osas täidetud TsÜS § 89 lg 1 eeldused. Hageja rõhutab, et isegi
kui pidada leppetrahvide suurust tavapäratuks, siis pelk leppetrahvi tavapäratus ei tõenda lepingu näilikkust. Vastused apellatsioonkaebusele
38.Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
39.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust kostjate suhtes hagi rahuldamiseks.
40.Ringkonnakohus lahendab esmalt apellatsioonkaebuse (I) ja otsustab seejärel menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise üle (II). I
41.Hageja on apellatsioonkaebuses valdavalt korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud hageja nõude tunnustamise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja esitatud nõuet kostja I pankrotimenetluses tunnustada. Maakohtu järeldused peavad paika nii seisukoha osas, et 5. septembri 2013. a lepingute sõlmimise eesmärk ei olnud lepingutes nimetatud teenuste pakkumine ja ostmine, mistõttu olid lepingud näilikud ja seetõttu tühised, kui ka osas, mis puudutab kostja I maksejõuetusest teadmist enne lepingute sõlmimist. Maakohus on tuvastatud asjaolude põhjal jätnud hagi õigesti rahuldamata.
42.Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Kohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning andnud esitatud tõenditele seadusekohase hinnangu. Tehing on TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Maakohus on kõnealuste tehingute näilikkuse tuvastamisel hinnanud poolte tahteavaldusi sisuliselt ja tuvastanud, et tegelikult soovisid lepingu pooled üksnes jätta mulje tehingu olemasolust (vt nt Riigikohtu 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 12; 17. detsembril 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11). Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendamatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
43.Etteheite osas, mis puudutab tõendamisekoormise jaotust selgitab ringkonnakohus, et TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldise tõendamiskoormise kohaselt võib pool kasutada vastaspoole väite tõrjumiseks kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni tõendama kohustatud poolt ei ole oma väiteid tõendanud. Kuna kõnealusel juhul tõid kostjad esile tehingute tühisuse kaasa toovad asjaolud ja esitasid selle kohta ka oma väiteid usutavaks muutavad tõendid, tekkis hagejal kostjate väidete ja tõendite kahtluse alla seadmiseks omakorda kohustus tõendada, et vaidlusalused lepingud ei olnud näilikud. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et vaidlust menetletakse poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Maakohus on õigest lähtunud sellest, et hagejal tuli tõendada, et lepingud sõlmiti eesmärgiga osutada lepingutes nimetatud teenuseid ning et hageja nimetatud eriteadmisi nõudvaid
teenuseid ka osutas. Lepingute mittetäitmist, s.t hageja poolt teenuste osutamata jätmist kui kostjate jaoks negatiivse asjaolu tõendamist ei saa kostjatelt nõuda. Seda põhjusel, et aset leidnud sündmust või toimunud tegevust on võimalik tõendite abil rekonstrueerida, olemata sündmust või tegemata jätmist aga mitte.
44.Ringkonnakohus ei jaga hageja seisukohta, mille kohaselt maakohus on jätnud hageja esitatud lepingudokumendid ja e-kirjavahetuse hindamata. Vastupidi, maakohus on otsuses piisavalt põhjalikult analüüsinud kõiki asjas esitatud tõendeid, sh mahukaid kirjavahetusi ning jõudnud õigele järeldusele, et RG tegutses kõnealusel juhul Satnam Europe OÜ juhatuse liikmena mitte hageja esindajana. Kolleegium nõustub, et ükski hageja esitatud tõend ei viita sellele, et RG oleks 5. septembril 2013. a sõlmitud lepingute alusel teenuseid osutanud. Üksnes e-kirjade saatmine, milles RG esineb Satnam Europe OÜ juhatuse liikmena, ei tõenda 5. septembri 2013. a lepingute täitmist.
45.Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et hageja oli lepingute sõlmimise ajal teadlik kostja I maksejõuetusest. Maakohus on maksejõuetuse väljakujunemise hetke hindamisel põhjendatult lähtunud kostja I pankroti välja kuulutamise määrusest tsiviilasjas nr 2-14-6608. Samale ajahetkele, s.t 30. juunile 2012. a, on tuginenud ka pankrotihaldur. Kuna hageja ei ole omalt poolt toonud esile asjaolusid ega neid kinnitavaid tõendeid, mis viitaks muule maksejõuetuse väljakujunemise hetkele, on hageja väited maakohtu eksimuse kohta põhjendamatud. Hageja teadmise osas maksejõuetusest on maakohus põhjendatult pidanud silmas toimunud saneerimismenetlust, mida tuleb lugeda algusest peale perspektiivituks ning kantuks üksnes soovist vältida paratamatut pankrotimenetlust. Asja materjalidest nähtub, et nii kostja I kui ka hageja juhatuse liikmeteks on alates 7. detsembrist 2010. a samad isikud ning ka registrijärgne aadress on mõlemal äriühingul ühine (I kd, tl 166-173). Kostjaga I ühiste juhatuse liikmete tõttu ei ole hagejal võimalik eitada teadmist kostja I maksejõuetusest, mis eeldas kostja I poolt pankrotiavalduse esitamist juba enne 5. septembri 2013. a lepingute sõlmimist. Tunnistaja CG’i ütlused on maakohus õigesti kõrvale jätnud, kuna tunnistajal, kes ei suuda enda sõnul meenutada, kas tema ise või millised teised isikud osalesid 5. septembri 2013. a lepingute eelläbirääkimisel, ei saa olla teadmisi ka selle kohta, kas hageja teadis lepingute sõlmimisel kostja I maksejõuetusest või mitte.
46.Paika ei pea hageja käsitlus, mille järgi ei mõjuta hageja teadmine kostja I maksejõuetusest 5. septembri 2013. a lepingute kehtivust. Arvestades seda, et kõnealused lepingud andsid hagejale õiguse nõuda kostjalt I leppetrahvi juhul kui viimane muutub maksejõetuks, on ilmne, et lepingu tegelik eesmärk oli kostjaga I samasse huvigruppi kuuluvale hagejale suure nõude andmise kaudu saavutada kontroll pankrotimenetluse üle, mitte pikaajalise arendusprojekti läbiviimine, nagu hageja püüab näilikult väita.
47.Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheitega ka osas, mis puudutab kõikide 5. septembri 2013. a lepingute näilikkuse kogumis hindamist. Tehingute näilikkuse analüüsimisel tuvastas maakohus, et lepinguid sõlmides oli hageja teadlik kostja I püsivast maksejõuetusest ning et ühegi lepingu sõlmimisel ei olnud hageja eesmärgiks kostjale I teenuse osutamine. Lisaks analüüsis maakohus leppetrahvi kokkuleppe sõnastust iga lepingu puhul eraldi. Lepinguid oli võimalik analüüsida ja hinnata koos ning järeldust, et tegemist oli TsÜS § 89 lg 1 järgi näilike ja seetõttu vastavalt TsÜS § 89 lg-le 2 tühiste tehingutega, ei oleks muutnud ka iga lepingu eraldi analüüs, kuivõrd olulised tuvastatud asjaolud, mis tingisid lepingute tühisuse, on samad. II
48.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis
kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
49.Kostja I esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 1360 eurot, millele lisandub ringkonnakohtu istungil osalemise kulu. Menetluskulude nimekirja kohaselt seisnes õigusabi maakohtu otsusega tutvumises (53 min), apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (9 h 46 min), kohtuistungiks ettevalmistamises (41 min). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palub kostja I menetluskulud välja mõista käibemaksuta. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud menetlustoimingud on vajalikud ja märgitud ajakulu põhjendatud. Põhjendatud on hüvitada ka 20. aprillil 2017. a toimunud istungil osalemise kulu (istung kestis 38 min). Lepingulise esindaja tasumäär 120 eurot (käibemaksuta) jääb advokaadi keskmise mõistliku tunnitasu piiridesse sarnase õigusteenuse eest ning sellist tunnihinda võib pidada tavapäraseks ja mõistlikuks. Seega mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus (11,96 x 120) 1435,20 eurot (käibemaksuta).
50.Kostja II esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 2208 eurot, millele lisandub ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise ja sellel osalemise kulu. Menetluskulude nimekirja kohaselt seisnes õigusabi apellatsioonkaebusega tutvumises (1 h 12 min), maakohtu otsuse analüüsimises ja apellatsioonkaebusele vastuse ettevalmistamises (7 h 30 min), vastuse esitamine kohtule ja menetlusosalistele (12 min), apellatsioonkaebusele pankrotihalduri esindaja esitatud vastuse analüüsimises (18 min). Kohtuistungi protokolli kohaselt palub kostja II hüvitada lisaks istungi ettevalmistamise kulu 1 h ja 30 min ulatuses ning istungil osalemise kulu vastavalt istungi kestvusele. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palub kostja II menetluskulud välja mõista käibemaksuga, kuna ei saa käesolevas menetluses tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
51.Ringkonnakohus leiab, et kosjale II osutatud õigusabi on põhjendatud osaliselt. Vajalikud menetlustoimingud on maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsimine ning sellele vastuse koostamine ning märgitud ajakulu võib pidada põhjendatuks. Põhjendatud on hüvitada ka kohtuistungiks ettevalmistamise ja sellel osalemise kulu (istung kestis 38 min). Vastuse edastamise ajakulu eraldi hüvitada ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, et vastaspool peaks hüvitama kostja II lepingulise esindaja tehtud tööd pankrotihalduri esindaja vastuse analüüsimisel.
52.Kostja II lepingulise esindaja tasumäära põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel juhindub kolleegium Riigikohtu senisest praktikast, kus on peetud mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16, p 13; 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1115-14, p 14; 19. oktoobri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-16, p 13). Ringkonnakohtu arvates ei ole praegusel juhul lepingulise esindaja tunnitasu 200 eurot (käibemaksuta) põhjendatud. Ringkonnakohus loeb avaldaja lepingulise esindaja mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot (käibemaksuta). Seega mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus (10,83 x 144) 1559,52 eurot (käibemaksuga).
53.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
54.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.