Kohtulahend

Hageja sõlmis 26. juunil 2001. a. AS-iga R metsamaterjali ostu-müügilepingu, millega AS R ostis hagejalt 68 tihumeetrit kasepakku hinnaga 550 krooni tihumeetri eest. AS R kohustus hagejale tasuma 37.400 krooni arve nr. 042/06 alusel.

Ebaotstarbekat ja ebamajanduslikku juhtimist näitab ilmekalt see, et 1998. a nõukogu protokolli nr. 6 kohaselt otsustati 1998. a lõpus osta ligi 4 miljoni krooni eest majandusraskustes oleva D AS-i aktsiaid ja seda olukorras, kus AS R polnud õieti oma ärigi käima saanud. Aastal 2000, kui äriühing oli töötanud juba 3 aastat ning sooviti alustada puidutöötlemisega, jätkati ikka laenude ja liisinglepingute sõlmimist. Sama olukord jätkus ka aastal 2001. Eespool kirjeldatu näitab selgelt, et AS-i R äritegevus toimus selliselt, kus aina laenati ja pikendati laene, kuni ükskord ükski laenuandja sellega ei nõustunud ning siis ei olnud enam võimalik lepingupartneritele maksta. Nõukogu protokollidest nähtub, et sisuliselt täitis nõukogu ka juhatuse ülesandeid, kuna ilmselt juhataja üksi ei tulnud sellega toime. Juhatus on jätkanud tehingute tegemist olukorras, kus objektiivselt on selge, et osaühingu pankrotimenetlus on vältimatu. Nõukogu protokollidest nähtub, et mingit järelevalvet olnud ei ole. On põhjust eeldada, et kui aktsiaseltsi nõukogu oleks järelevalvet teostanud, siis ei oleks taolist olukorda tekkinud ning netovara vähenemisel alla seadusega kehtestatud piiri oleks esitatud pankrotiavaldus. Kostja E. E vastutuse kindlaksmääramisel omab tähtsust tema kinnitus, et ta ei ole alates 1. jaanuarist 2000. a. nõukogu tööst osa võtnud. Seega on juba ainuüksi selle väitega tõendatud, et ta ei ole täitnud alates sellest ajast ühtegi oma kohustust. Kuna hagi aluseks on AS-i R makseraskused, mis pidid õigusliku tagajärjena kaasa tooma pankrotiavalduse esitamise kohustuse, siis on kostjate kohustus tõendada, et äriühingul oli vara. Kostjad ei ole seda teha suutnud. Kui kostjad juhtorganite liikmetena oleksid võtnud tarvituse meetmed äriühingu väljatoomiseks majanduslikest raskustest, siis oleks AS R saanud oma võla ka hagejale tagastada. Kui majandusliku olukorra parandamine ei oleks olnud võimalik, siis oleks tulnud esitada pankrotiavaldus. Makseraskuste tekkimise ajal pankrotiavalduse esitamine oleks loonud võimaluse hagejal oma võla tagasisaamiseks pankrotimenetluse teel (nt. tagasivõitmisvõimaluste kaudu). Nende kohustuste täitmata jätmine on seega põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Tuleb eeldada, et pankrotimenetluse teel oleks hageja oma võla tagasi saanud. Hageja tugines oma nõudes ka 1. juulit 2002. a. kehtinud TsÜS § 46 lõikele 2, praegu kehtiva TsÜS § 37 lõigetele 1 ja 2, ÄS § 187 lõigetele 1 ja 2 ning §-le 327. Kostjate K.T, A. T ja T.T vastuväited Kostjad ei olnud nõus hagi põhjendustega. Hagis esitatud põhjendused ei tõenda, et AS-i R maksejõuetuseni on viinud AS-i R juhtorganite kohustuste täitmata jätmine. Õige ei ole, nagu oleksid juhtorganite liikmed oma kohustuste mittenõuetekohase täitmisega tekitanud süüliselt kahju võlausaldajale * AS-le. AS-i R juhtorganite liikmed on käitunud juhtorganilt tavaliselt oodatava hoolega ja on olnud juriidilisele isikule lojaalsed. Kui juriidilisele isikule raha laenanud isikud jäävad osaliselt oma rahast ilma, ei tähenda see automaatselt hoolsuskohustuse rikkumist. On rida muid asjaolusid, mis võivad kaasa tuua olukorra, kus rahalisi kohustusi ei suudeta täita, nagu võlgu oleva äriühingu võlglase pankrotistumine jne. Vastavalt pankrotimenetluse lõpetamise määrusele on maksejõuetuse põhjuseks asjaolu, et toodetud saematerjali müügist ei laekunud piisavalt käibevahendeid, et katta püsikulusid. Samuti ei suudetud püsida konkurentsivõimelisena suurte puidutöötlemisfirmade kõrval. Pankrotimenetluse käigus ei tuvastatud, et AS-i R juhtkond oleks teinud raskeid juhtimisvigu.

aktsiaseltsi majandusliku seisukorra olulisest halvenemisest. ÄS ei näe ette korda, et juhatuse ülevaade aktsiaseltsi majandustegevusest peaks olema kirjalikult taasesitataval kujul. Nõukogu on teostanud järelevalvet juhatuse tegevuse üle. AS-i R ajutised makseraskused algasid 2001. a. augustis. Makseraskused tekkisid sellest, et AS R müüs omatoodetud saematerjali edasi V OÜ-le, kes pankrotistus, mistõttu ASil R jäi 2001. a. augustis, septembris ja oktoobris saamata 313.798, 35 krooni. Sellest tulenevalt tekkis käibevahendite puudus ja ajutised makseraskused. Esimeste ajutiste makseraskuste tekkimisel ei pea kõiki asjaolusid läbi kaaludes alustama koheselt firma likvideerimist. On selge, et alustatakse võla sissenõudmist ja jätkatakse tööd, seda enam, kui on olemas tootmisvahendid ja ka varad. AS-i R nõuet on OÜ V pankrotimenetluse käigus tunnustatud, kuid see jäi kahjuks täitmata. Vaatamata sellele AS-i R tegevus jätkus. Likvideerimise otsuse vastuvõtmisel olid AS-il R vara ja vahendid, mille müügist pidi laekuma raha, millega oleks tasutud võlgnevused. Likvideerijaks sai K. T ja likvideerijale läksid ÄS § 372 lg. 1 kohaselt üle juhatuse ja nõukogu õigused ja kohustused. Alates likvideerimise algatamisest ei ole nõukogu liikmed vastutavad äriühingu tegevuse eest. AS-ile R kuuluva kinnistu müümiseks sõlmis K. T müügilepingu AS-iga A Tartu büroo maksumusega 1.400.000 krooni. 2002. a alustati AS Eesti Ühispank nõudel kinnistu müüki kohtutäituri R. L vahendusel. Kinnistu müügihind oli 1.480.000 krooni. Samal ajal müüs kohtutäitur K.T kuuluvat x kinnistut maksumusega 700.000 krooni ja J.T kuuluvat x kinnistut maksumusega 1.800.000 krooni, mis olid koormatud hüpoteegiga AS-i Eesti Ühispank kasuks. Kuna J. T tõrjus oma käitumisega ja notariaalsetel hüpoteegi seadmise lepingutel allkirjade vaidlustamisega eemale kõik ostjad, alustati müüki enampakkumise korras. Kinnistute müügi korral oleks AS Eesti Ühispank saanud sealt oma nõuded katta ja Tartus x asuva x kinnistu müügist laekuva rahaga oleks firma saanud katta muud võlad. Kuna J. T takistas igati kinnistute müüki, soovis AS Eesti Ühispank x kinnistu müüki kiirhinnaga ja kinnistu müüdi 19. detsembril 2002. a. hinnaga 1.025.000 krooni, mis läks pangalaenu ja kinnistu müügi kulude katteks. Muid võlgnevusi sellest tasuda ei saanud. 2002. aastal püüdis likvideerija koostöös Hansaliisinguga edasi müüa AS-i R kapitalirendi lepingu alusel kasutatavat puidusaagi Wimmer-Säge BN 110 koos lisa ja teritusseadmetega. Müügihinnaks oli 820.000 krooni + käibemaks. Hansaliisingule oli tasumata jääk 560.000 krooni + käibemaks. Sellest vahest 260.000 kroonist oleks piisanud võlgade tasumiseks. 2003. aasta oli seoses ümarpuidu nappuse ja järsu hinnatõusuga väiksematele ja keskmise suurusega puidutöötlemisfirmadele väga raske ja nad ei suutnud suuri investeeringuid teha. Paljud väiksemad puidufirmad kas pankrotistusid või jäid seisma. Suurematesse saekaatritesse see saag ei sobinud. Kuna ostjat ei leitud, võttis Hansaliising AS 2003. a. sae endale. Pärast seda oli selge, et AS-i R varast ei jagu kõigi nõuete rahuldamiseks ja välja tuleb kuulutada pankrot. Seetõttu esitas AS-i R likvideerija

kohtule ÄS § 306 lg 3 kohase pankrotiavalduse, kuna oli selge, et varade müügist laekuvatest summadest ei jagu kõigi kohustuste täitmiseks. Eeltooduga on tõendatud, et vara müüdi likvideerimise käigus enampakkumistel ja likvideerija ei ole käitunud pahatahtlikult. Kuni pankrotiavalduse esitamiseni oli AS-il R alust arvata, et varade müügist laekuvate summadega suudetakse võlad tasuda ja pankrotimenetlust ei ole vaja algatada. Ajutiste majandusraskuste algus 2001. a. suvel ei tähendanud, et firma oleks olnud maksejõuetu ja see maksejõuetus oleks olnud püsiv. Firmal oli vara, mida võõrandada ja mille võõrandamisega ka tegeldi. AS R ei ole eelistanud ühtesid võlausaldajaid teistele. AS-i D ja AS-i R vahel olid sõlmitud lepingud, mille alusel oli AS-l D 313.078 krooni suurune nõue AS-i R vastu. AS R müüs 6. mail 2002. a. AS-ile D võla katteks vara 100.300 krooni väärtuses, ning tasus samal ajal ka teisi võlgnevusi. Hagejale on tasutud

teenis kasumit 241.859 krooni. Garantiikirjad maksetähtaegade pikendamiseks ei tähenda võlgnevust. Garantiikirju taotletakse pangalt selleks, et saada hankijatelt maksetähtaegade pikendust. Kui kaup tellitakse, näiteks, Saksamaalt, siis kulub selle kohalejõudmiseks ja müügiks mitu kuud. Väiksematel firmadel ei ole otstarbekas oma käibevahendeid nii kauaks kinni panna. Tehased, kust kaupa tarnitakse, annavad krediiti, aga tahavad kindlad olla, et nad oma raha kätte saavad, milleks nõutaksegi panga garantiid. Garantiikirjade andmist kasutatakse terve maailma äritegevuses. Kohalik pank, kes usaldab oma klienti ja annab firmale garantiikirja, annab välispartnerile kindluse kauba krediidina väljastamiseks. Selleks, et pangalt garantiikirja saada, tuli esitada ka vastav dokumentatsioon, mis ranges korras üle vaadati. AS R tarnis Saksamaalt Oelmühle Hamburg AG tehasest rafineeritud rapsiõli, mille üks merekonteiner maksis 200.000 – 250.000 krooni. Kuus tarniti ca 2 konteinerit. Kuna ostjateks olid põhiliselt kalatööstused, kes olid ka rahavaesed ja kelle tootmisprotsess võttis vähemalt kuu, siis tuli neilegi krediiti anda. Selleks oligi vaja 800.000 krooni ulatuses garantiikirja Ühispangalt. Kuna AS-il R oli ka tolliladu, oli ka tolliameti jaoks vaja garantiikirja. Kõik tollilaod ja –terminalid töötavad garantiikirjade alusel. Seega on ekslik hageja seisukoht, nagu oleks äriühing pangalt garantiikirjade taotlemise tõttu 1997. a. makseraskustes. Nõukogu üles A. on ÄS § 317 kohaselt ka nõusoleku andmine tehingute tegemiseks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest. Kuna AS R on väike firma, siis otsustati ka auto-ostud koos nõukoguga, mis oli mõistlik. See ei tähenda, et ei arutatud muid äriühinguga seotud probleeme. Kui äriühingul on tegevuseks vajalik osta sõiduauto, siis ei ole midagi ebanormaalset selles, kui nõukogu ostu otsuse tegemisel seisukoha võtab. Firma äri- ja majandustegevust ei ole võimalik organiseerida, kui töötajatel puuduvad liiklemisvahendid. Merekonteinerid toiduõliga saabusid ükskõik mis kellaajal Tallinna laevaga. Konteinerid oli vaja seal vastu võtta ja vormistada, autotransport organiseerida ning kaup klientidele suunata (kalatööstused asusid üle Eesti, kaasaarvatud Hiiumaa ja Saaremaa). Autod osteti kasutatult ja nende väärtus ei olnud suur. 1997. a. teenis AS R kasumit, mistõttu vajalike sõiduautode ostmine ei olnud „priiskav“ tegevus. Sõiduautot A4 ei ostetud, vaid sõlmiti kasutusvalduse leping. 1999. a. liisiti Hansaliisingu kaudu töö korraldamiseks vajalik sõiduauto Audi A6. A-O. S oli AS-i R töötaja ja sõiduauto ostmine tööülesannete täitmiseks on täiesti loomulik. Hageja poolt seoses sõiduautode ostudega viidatud ajaperioodil 1997. 1999. a. ei olnud äriühing makseraskustes. 1997. a. oli firmale edukas. AS-il R olid võimalused ja rahalised vahendid oma esindaja komandeerimiseks USA-sse. AS R tegeles ka tomatipasta vahendusega kalatööstustele. Reisi eesmärk oli USA-s tomatipasta ostmise võimaluste leidmine vahendajaid kasutamata. Kahjuks olid Eesti turu vajadused selles osas liiga väikesed ja otselepingut sõlmida ei olnud mõistlik. Samuti oli perspektiivis hakata tegelema puhkemajanduse ja turismiga. Seetõttu uuriti ka sealseid motelle ja väikesi hotelle – nende ülesehitust, toitlustust ning sealseid puhke- ja treeningtingimusi. AS-i D Tööstuse aktsiate ostuga väljatoodu on paljasõnaline, üksikutest protokollidest seisukohtade väljatoomine, tutvumata AS-i R sama ajamomendi tegevuse ja majandusliku olukorraga. AS-i D Tööstuse aktsiate ost oli sel hetkel õige ja igati põhjendatud. AS R varustas 1997. a. ja 1998. a. algul Eesti kalatööstusi rapsiõliga, mis tuli Saksamaalt Hamburgist merekonteineritega laevaga. See oli sel ajal edukas äri. 1998. a. kevadel lõpetati Pärnus AS-i D Tööstus toiduõlimahutite ehitus ja sinna toodi toiduõli suure tankeriga 1500 tonni korraga. See võimaldas toiduõli tunduvalt odavama hinnaga müüa (suur ostukogus – madalam hind, transpordikulud ühele tonnile väiksemad jne). AS-il R oli 2 võimalust, kas sellest ärist loobuda või nendega ühineda. AS-i R positiivseks pooleks oli Eesti turu väga hea tundmine, kliendibaasi olemasolu ja teine pool oli ühinemisest huvitatud, seetõttu otsustati ühinemise kasuks. Alguses toimus kõik vastavuses äriplaanidega. Venemaale müük toimis 400-500-tonniste kuukogustega. 1998. a. lõpus algas aga Venemaal majanduskriis, mis mõjutas ka Ukraina turgu. Eesti kalatööstusel ei olnud enam võimalik oma toodangut Venemaale ja Ukrainasse turustada, samas ei saanud nad ka juba sinna tarnitud

kalakonservide eest raha kätte. Enamik kalatööstusi pidi peatama oma tegevuse ja hiljem läksid nad pankrotti, jättes oma suured võlad D Tööstuse AS-ile tasumata. Ka rapsiõli ei olnud Venemaale enam võimalik müüa – seetõttu pankrotistus ka AS D Tööstus. Venemaa kriisi ei olnud võimalik ette näha. Ebaõige on hageja seisukoht, nagu oleks olnud ekslik AS-i R otsus osta AS-i D Tööstus aktsiad olukorras, kus AS R ei olnud oma äri käima saanud. 1999. a., peale AS-i D Tööstuse pankrotistumist, jätkas AS R toiduõli müüki väiksemas koguses. AS R võttis rendile pankrotistunud AS-i D Tööstus õlimahutid ja toiduõli toodi Saksamaalt väiksema laevaga. Sellistes kogustes õli ostmine on mõistlik korraldada pangalaenuga. Kui õli müüdud, tagastati ka pangalaenu osa. 2000. aastal oli selge, et kalatööstused ei toibu veel niipeagi majanduskriisist ja ei suuda tootmist jätkata pideva protsessina. Oli selge, et rapsiõli müügiga tegelemine ei olnud enam kasumlik ja selle tegevusalaga lõpetati. AS R alustas puidutöötlemist. Tegevuse käivitamiseks võeti laenu, seadmed liisiti. Tegevus toimis ja probleeme ei olnud, kuni AS-i V poolt 313.798,35 krooni tasumata jätmiseni, mis tõi kaasa käibevahendite puuduse. Kuna puidutöötlemisega seotud firmadel tekkis üldiselt raske aeg, viiski see lõpuks pankrotini. Suured väliskapitalil põhinevad puidufirmad ostsid kalli hinnaga kvaliteetse palgi ära ja väikefirmadele jäi madala kvaliteediga palk, millest ei saanud toota ka kvaliteetset toodangut. Madalama kvaliteediga toodangu eest sai ka vähem raha. Arvestades AS-i R tegevuse mahte ja tegevusalasid, ei ole laenuvõtmises midagi erakordset. Paljasõnalised ja oletuslikud on väited ja seisukohad, et AS-i R äritegevus toimuski selliselt, kus aina laenati ja pikendati laene, kuni ükskord laenuandja sellega ei nõustunud ning enam ei olnud võimalik lepingupartneritele maksta. Selles, et nõukoguga koos arutati ka tööjõu probleeme, ei ole midagi taunitavat. See oli tihedalt seotud firma majandustegevusega. Juhatus tuli oma ülesannetega toime. Nõukogu on teostanud järelevalvet juhatuse tegevuse üle ja ka omanud ülevaadet juhatuse tegevusest, mis nähtub asjaolust, et koosolekud on toimunud seaduses sätestatud korras. Meetmed järelevalve korraldamiseks ei pea sisalduma nõukogu otsustes. Juhatus on toiminud kooskõlas seaduse ja heade äritavadega. Juhatus ei ole teinud tehinguid olukorras, kus oli objektiivselt selge, et aktsiaseltsi pankrotimenetlus on vältimatu. Äriühingul ei ole olnud makseraskusi alates asutamisest. Tehing, millega seoses hageja kandis kahju, tehti 26. juunil 2001. a. AS R ostis hagejalt materjali teadmises, et suudab materjali eest ka tasuda. Makseraskusi firmal ei olnud, netovara oli seaduses sätestatud määras. AS R on tasunud vastavalt võimalusele nõudest 7400 krooni. Kui V OÜ-lt oleks raha tähtaegselt laekunud, ei oleks tekkinud olukorda, mis viis AS-i R pankrotistumiseni. AS-i R juhatajal ja nõukogu liikmetel puudub süü kahju tekkimises hagejale. Tehingu tegemise ajal ei olnud AS-il R põhjust arvata, et ettevõte on pankrotieelses olukorras ja pankrotimenetlus on vältimatu. Arvestades kahjunõuet (suurus, tekkimise aeg, alused) ja selle põhjuslikku seost ning väidetavate kahju tekitanute käitumist, on kostjad seisukohal, et kahju tekkimises ei ole AS-i R juhatuse ja nõukogu liikmetel süüd. Netovara vähenemisel alla seadusega kehtestatud piiri on õigus otsustada ka äriühingu likvideerimine, mida on juhindudes ÄS § 301 punktist 2 tehtud. Likvideerimisotsuse vastuvõtmise hetkel 31. mail 2002. a. oli piisavalt alust arvata, et äriühing suudab kohustused täita vara müügist laekuvatest vahenditest. Kui oli selge, et varast ei piisa, esitas likvideerija pankrotiavalduse. Pankrotimenetluse käigus ei tuvastanud haldur, et äriühingu juhtkond oleks teinud raskeid juhtimisvigu. Kostjad on käitunud, juhindudes ÄS § 301 punktist 2. Hageja on seisukohal, et makseraskuste tekkimise ajal pankrotiavalduse esitamine oleks loonud võimaluse hagejal võla tagasisaamiseks pankrotimenetluse teel (näiteks tagasivõitmisvõimaluste kaudu). Samas nähtub pankrotimenetluse lõpetamise määrusest, et pankrotihaldur on pöördunud * AS-i poole

enampakkumistel, mistõttu tuleb lugeda, et vara on müüdud, arvestades turuhindasid. Enampakkumisel müüdud varaga on kaetud hüpoteegipidaja ja pandipidajate nõuded, mis oleksid pankrotiseaduse kohaselt kuulunud väljamaksmisele esimeses järgus. Seega ka juhul, kui pankrot oleks välja kuulutatud varem, ei oleks jagunud raha * AS-i nõude täitmiseks. Seega ei saa eeldada, et pankrotimenetluse teel oleks hageja saanud oma võla tagasi. Kostja E.E vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on tagasi kutsutud AS-i R nõukogu liikme kohalt

Nagu tuleneb AS-i R nõukogu 1997. aasta protokollidest, põhineski aktsiaseltsi stardikapital laenatud vahenditel ning üritati anda endast parim, tegutsemaks kasumlikult. Kostjad K. T, A. T ja T. T on esitanud kohtule aruande 1997. aasta majandustegevusest, mis näitab äriühingu käivet üle 15 miljoni krooni, kusjuures kasumit teeniti 241.859 krooni. Ka AS-i R tegevus järgmisel aastal näitab, et nõukogu andis pidevalt juhiseid mõistlikuks äritegevuseks, mille näitena võib tuua rapsiõli soodsa hinnaga sisseostmise läbirääkimistele heakskiidu andmise, ettevaatliku suhtumise rapsiõli müügi võimalikku kahjumlikkusse. Nõukogu koosolekute protokollidest 1997 - 1998 ei tulene asjaolu, nagu oleks äriühing olnud makseraskustes. Kostjad K. T, A. T ja T. T on oma seisukohtades piisavalt põhjendanud garantiikirjade ja laenude võtmise vajalikkust, mis ei olnud aktiivselt tegevust laiendavale ettevõttele sugugi erilaadne praktika. AS-i R tegevuse sisu (vahendustegevus kalatööstustele) arvestades oli hädavajalik ettevõttel ka sõidukite olemasolu. Korrektne ei ole hageja väide, nagu oleks kõik sõidukid AS-ile R ostetud – Audi A4 osas seati kasutusvalduse leping ning Audi A6 liisiti. Hageja on küll õigesti viidanud nõukogu koosolekute protokollidele, milles on otsustatud autodega seonduvat, kuid sellest ei saa teha järeldust, nagu oleks tegeldud ainult autodega. Kokku on kohtule aastaist 1997 - 1999 esitatud 23 nõukogu koosoleku protokolli, milles on võetud vastu otsuseid 69 punktis ning vaid 11 neist käsitlevad ettevõtte sõidukitega seonduvat. Sellist suhet ei saa käsitleda olukorrana, kus ettevõtte nõukogu põhitegevuseks oleks olnud vaid sõidukite soetamise ja kasutamise üle otsustamine. Kostjad K. T, A. T ja T. T on põhjendanud juhatuse liikme K. T USA-lähetust, millel oli oma kindel eesmärk (uurida võimalusi otselepingute sõlmimiseks tomatipasta osas ning puhkemajanduse olukorda) ja millele järgnes ka vastav aruanne.. Nimetatud tegevusega AS R lähetuse ajal ka tegelikult vastavalt nõukogu koosolekutel arutatule tegeles, mistõttu ei ole põhjust pidada lähetust raha ebaotstarbekaks kulutamiseks. Hageja väide, et AS-i R juhtorganid otsustasid osta majandusraskustes oleva äriühingu aktsiaid, ei millegagi tõendatud. Venemaa majanduskriis saabus 1998. aasta sügisel, aktsiad aga osteti 1998. aasta suvel, mil sellist asjade kulgu oli raske ette näha. AS R planeeris seda tehingut juba 1997. aastal, mida kinnitab nõukogu 20. novembri 1997. a. koosoleku protokolli p. 1. Ostuotsus oli selle tegemise hetkel majanduslikult põhjendatud ning ei juhatus ega nõukogu käitunud neile seadusega pandud hoolsuskohustust rikkudes. Pärast AS-i D Tööstus pankrotistumist käituti mõistliku äritegevuse loogikast lähtudes, kui esitati vastavasisuline nõue pankrotihaldurile ning lõpetati 1999. aasta lõpus üldse rapsiõli vahendus. Sisuliselt lõpetati oma senine põhitegevus kalatööstuste varustamisel. Et võetud laenud vajasid tagasimaksmist ja tolliladu ülalpidamist ning käivet, alustas AS R 1999. a. lõpus – 2000. a. alguses uue tegevusalana puidutöötlemisega. See tuleneb nõukogu koosoleku protokollidest nimetatud ajavahemikus. Tuleb nõustuda hagejaga, et laenude võtmine ja liisinglepingute sõlmimine jätkus ka sel perioodil, kuid samas oli uue tegevusala käivitamiseks see ka vajalik. Hageja viitab asjaolule, nagu ei oleks AS-i R juhatus täitnud ÄS § 306 lõikes 6 sätestatud kohustust esitada vähemalt kord 4 kuu jooksul ülevaade majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast. Esitatud nõukogu koosolekute protokollidest tuleneb, et kõik olulisemad majandustegevusega seotud küsimused (tegevussuunad, kohustuste võtmine) olid koosolekutel arutelu objektiks. Veidi rohkem kui 5 aasta jooksul toimus 43 koosolekut, mille vahele jäi vaid kahel korral veidi enam kui 4 kuu pikkune vahe. Samuti ei saa seoses nimetatud väitega lugeda tõendatuks, et nõukogu ei ole nõudnud juhatuselt infot majandustegevuse kohta, nagu näeb ette nõukogu järelevalvekohustus ÄS § 316 kohaselt. Teatud määral teostas nõukogu juhatuse funktsioone, kuid üheliikmelise juhatuse ja mitmeliikmelise nõukogu puhul on selline tihe koosolekute pidamine ja seeläbi juhatuse liikme aitamine ning suunamine põhjendatud. Võlausaldaja AS-i D eelistamine ei ole olnud märkimisväärne. AS-i R võlgnevus AS-i D ees oli 313.078 krooni, millest ta likvideeris 6. mail 2002. a. 100.300 krooni suuruse osa ehk ca 32%, andes AS-le D üle seimeri ja pikipuidusae. Samal päeval vähendas AS R ka

võlgnevust hageja ees 3000 krooni võrra, olles juba varem seda teinud 4400 krooni võrra. Seega sai hagejale olevast võlast tasutud ca 20%, mis võlgnevuste pea kümnekordset vahet arvestades ei ole vaadeldav ühe võlausaldaja selge eelistamisena teisele. Otsus aktsiaseltsi likvideerimiseks ÄS § 301 kohaselt võeti vastu 21. mail 2002. a. Sellele järgnes ka ainuaktsionäri ja juhatuse liikme K.T otsus likvideerija määramise kohta. Pankrot on pankrotiseaduse § 1 lg. 2 kohaselt maksejõuetus, mis ei ole ajutise iseloomuga. AS-i R nõukogu 2. mai 2002. a. koosoleku protokollist nähtuvalt nägi äriühing siiski veel võimalust, vaatamata käibevahendite puudumisele, likvideerida oma võlgnevused K ja J. T ühisomandis olevate kinnistute x ja x müügi, AS-i R omandis olnud x Tartu linnas asuva kinnistu müügi ja lintsae Wimmersäge BN110 liisinglepingu edasimüügi teel. Sel hetkel olid nimetatud koosoleku protokolli kohaselt võlgnevused hankijaile ja maksuametile ca 1 miljon krooni, millele lisandusid kohustused AS-i Eesti Ühispanga ees, mis juba 2001. aasta sügisel moodustasid ca 2, 5 miljonit krooni. Hilisemal müügil kohtutäituri poolt oli x kinnistu esialgseks alghinnaks 1.800.000 krooni ning x kinnistu puhul 700.000 krooni, vastavalt müügiesinduslepingule üritati x kinnistut müüa 1.400.000 krooni eest ning lintsae liisinglepingu edasimüük oleks jätnud AS-le R veel 230.000 krooni. Seega oli mais 2002. a. AS-i R varade väärtus koos nõuetega ostjate vastu ligemale 5.000.000 krooni, võlgnevused aga ca 3.500.000 krooni. Käibevahendite puudumisel ja selliste varade olemasolul tegid AS-i R juhtorganid 2002. a. mais õiged otsused, otsustades ettevõtte likvideerida ja katta müüdavast varast võlgnevused. Sel hetkel ei olnud AS R maksejõuetu, rääkimata maksejõuetusest hagejaga tehingu tegemise ajal 2001. aasta juunis. Seega ei saa kõne alla tulla ka nõukogu liikmete A. T ja T.T vastutus ning haginõue nende vastu tuleb jätta rahuldamata, sest pärast likvideerija määramist ei olnud nõukogul enam otsustusõigust ega järelevalvekohustust likvideerija kui ettevõtte ainsa juhi tegevuse osas. K. T AS-i R likvideerijana oleks pidanud pankrotiavalduse esitama varem, kui ta seda tegelikult tegi. Selles osas on ta kui juhatuse liikme õiguste ja kohustuste kandja tulenevalt ÄS § 372 lõikest oma ÄS § 306 lõikes 31 nimetatud pankrotiavalduse viivitamatu esitamise kohustust rikkunud. K. T on selgitanud, et AS-i R varade ebapiisavus võlgnevuste tasumiseks ilmnes lõplikult pärast seda, kui lintsaele ostjat ei leitud ja see anti 28. jaanuaril 2003. a. üle Hansaliisingule. Vähemalt pärast seda oleks pidanud ta viivitamata esitama kohtule pankrotiavalduse ning puuduvad põhjused, miks seda tehti rohkem kui 10 kuud hiljem. Kuid isegi 2002. aasta lõpus likvideerija poolt pankrotiavalduse esitamine ei oleks viinud hageja nõude kasvõi osalise rahuldamiseni pankrotimenetluses, kuna kogu AS-i R vara müüdi enampakkumistel hüpoteegi- ja pandipidajate nõuete katteks, kel nagunii oleksid olnud pankrotimenetluses eesõigusnõuded hageja ees. Hageja väidab, et AS-i R maksejõuetust näitas ka asjaolu, et üldse tekkis vajadus müüa x ja x kinnistuid kui K ja J. T ühisvara (nagu ei oleks AS-il vara jätkunud), siis see on ümber lükatud juba AS-i R varajases tegevusstaadiumis vastuvõetud otsusega. 5. juulil 1997. a. toimunud nõukogu koosoleku protokolli kohaselt lasti hinnata nimetatud kinnistud ning anti need kinnistute omanike poolt vabatahtlikult AS-i R võimalike tekkivate kohustuste katteks hüpoteegi seadmiseks. Seega sai ettevõte juba oma tegevuse alguses arvestada AS-i Eesti Ühispanga ees võetud kohustuste kaetusega füüsiliste isikute kinnistute väärtusega. Kostja E.E vastutus ei saa esitatud tõendeid arvestades olla õiguslikult võimalik. Vastavalt AS-i R ainuaktsionäri 31. detsembri 1999. a. otsusele kutsuti E. E nõukogu liikme kohalt tagasi. Juhatuse liikmel (ja läbi ÄS § 327 ka nõukogu liikmel) on õigussuhe vaid äriühinguga, mitte aga kolmandate isikutega ning kohustusi sai juhtorgani liige rikkuda vaid äriühingu ees. Kuna äriühing vabastas E. E tema kohustustest alates 2000. aastast ning enne seda mingeid rikkumisi ei ole tuvastanud, ei ole tema ka vastutav AS-i R juhtorganite liikmete hilisema tegevuse eest, seda sõltumata asjaolust, et registrikanne. tema kustutamise osas nõukogu liikmete hulgast jäi tegemata. Hagejal on tekkinud kahju, kuna ei õnnestunud hagi-, täite- ega pankrotimenetluses AS-ilt R kätte saada kohtuotsusega väljamõistetud võlgnevust ja kohtukulu 32.100 krooni. Seadusest tulenevaid kohustusi on rikkunud kostjaist K.T (õigusvastane tegu), jättes

likvideerimismenetluses 2002. aasta lõpus – 2003. aasta alguses esitamata AS-i R pankrotiavalduse. Teised kostjad seadusest tulenevaid äriühingu juhtorganite liikmeile pandud kohustusi rikkunud ei ole. Hagejal tekkinud kahju ja K. T õigusvastase teo vahel puudub aga põhjuslik seos. Kui K. T oleks esitanud pankrotiavalduse nimetatud ajal, oleks hageja kahju olnud ikkagi samasugune ja vältimatu. Seega tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja tema hagi täielikult rahuldada. Maakohus on tuvastanud, et oma seadusest tulenevaid kohustusi on kostjatest rikkunud K.T, jättes likvideerimismenetluses 2002. a. lõpus – 2003. a. alguses esitamata äriühingu pankrotiavalduse, kuid puudub põhjuslik seos hageja kahju ja K. T õigusvastase teo vahel. Apellant ei nõustu kohtu sellise seisukohaga ega ka järeldusega, et teised kostjad ei ole oma kohustusi rikkunud. Ebaõige on, nagu oleks K. T pidanud esitama pankrotiavalduse alles 2002. a. lõpus või 2003. a. alguses. Kohtuotsuses nimetatud varaartikleid summeerides oli äriühingul 2002. a. mais varasid 4, 1 miljonit krooni, mitte ligemale 5 miljonit krooni, nagu maakohus on märkinud. Maakohus on varade hulka arvestanud ka kinnistud, mis ei olnud äriühingu omandis. Ebaselgeks jääb kohtu väide, et kuna kostjad lubasid oma isiklikele kinnistutele seada hüpoteegid, siis sai ettevõte juba oma tegevuse alguses arvestada panga ees võetud kohustuste kaetusega füüsiliste isikute kinnistute väärtusega. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kui panga nõue rahuldatakse võõra kinnistu arvelt, siis tekib kinnistu omanikul võlgniku suhtes sama nõue. Teiste isikute omandis olevaid kinnistuid ei saa lugeda äriühingu varaks. Seega oli AS-il R 2002. a. mais ja ka varem majanduslik seis hoopis järgmine: võlad kokku 3.500.000 krooni ja varad kokku 1.630.000 krooni. Olukorras, kus netovara on äriühingul kaks korda vähem kui võlgasid, nõuab võlausaldajate huvide kaitse pankrotiavalduse esitamist, sest sellist olukorda saab lugeda üksnes maksejõuetuseks. Nõukogu kui järelevalve organ oleks pidanud järelevalve korras kohustama äriühingu juhatajat pankrotiavaldust esitama, kuid selle asemel soosis juhataja ebaseaduslikku tegevust äriühingutele mittekuuluvate kinnistute müügi lootuses. Likvideerimisotsuse vastuvõtmine oleks olnud vaid siis õiguspärane, kui sel ajal oleks olnud netovara niipalju, et maksta ära kõik äriühingu võlad. Vale on maakohtu seisukoht, et isegi 2002. a. lõpus pankrotiavalduse esitamine ei oleks viinud hageja nõude kasvõi osalise rahuldamiseni, kuna kogu vara müüdi enampakkumisel hüpoteegi- ja pandipidajate nõuete katteks, kel oleks ka pankrotimenetluses olnud eelisõigused hageja ees. Kohus on oma otsuses märkinud, et äriühingul oli vara 5 miljonit krooni ja kohustusi 3,5 miljonit, seega netovara 1,5 miljonit krooni. Kohus ei ole motiveerinud, miks ei oleks piisanud netovarast hageja nõude rahuldamiseks. Hageja ei pea tõendama seda, et pankrotimenetluses oleks tema nõue kindlasti rahuldatud. Seda, et pankrotimenetluses nõuded rahuldatakse, tuleb eeldada. Kohtuotsus ei sisalda argumente kostjate süü puudumise kohta, seetõttu jääb selline järeldus hagejale arusaamatuks. Kui põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel puudub, siis ei ole võimalik ka süüst rääkida. Vastustajate seisukoht Vastustajad T.T, A. T ja K.T ei pea apellatsioonkaebust õigeks. Maakohus ei ole AS-i R netovara suurust välja arvutanud, vaid vaadelnud, mis õigusi omasid võlausaldajad AS-i R kohustuste täitmise nõudmisel. Kohus on märkinud, et kinnistud x ja x kuulusid K ja J. T, mitte AS-ile R. Nimetatud kinnistute müümisel planeeritud hindadega oleks saanud likvideerimismenetluse käigus tasuda kõik nõuded ning poleks tekkinud vajadust pankrotiavalduse esitamiseks. Vääraks ei saa lugeda maakohtu järeldust varade väärtuse üle. Varade hulka kuulusid ka nõuded ostjate vastu ja äriühingu muu vara, kokku 4.549.698,35

krooni. Samuti on kohus põhjendatult leidnud, et kostjad ei ole käitunud otsuseid vastu võttes ja äriühingut juhtides süüliselt. Vastustaja E. E ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohus on vaidluse põhimõtteliselt õigesti lahendanud, apellatsioonkaebus aga ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et AS R on jätnud osaliselt täitmata oma 26. juuni 2001. a. müügilepingust tekkinud kohustuse, võlgnedes hagejale 32.100 krooni. Selle kahju hüvitamise nõude on hageja esitanud solidaarselt K.T kui aktsiaseltsi R juhatuse liikme ja ülejäänud kostjate kui selle aktsiaseltsi nõukogu liikmete vastu. Maakohus tuvastas otsuses, et kostja E.E kutsuti ainuaktsionäri 31. detsembri 1999. a. otsusega nõukogu liikme kohalt tagasi. Sellest järeldas maakohus, et nimetatud isiku vastutus

rikkumisega hageja poolt esiletoodud asjaoludel hagejale kahju tekitada ja hagi tema vastu tuleb juba ainuüksi sellest tulenevalt rahuldamata jätta. Seega ei olegi aga asja lahendamiseks oluline, kuipalju vara oli aktsiaseltsil 21. mai 2002. a. seisuga ning kas aktsiaselts oli sel ajal alaliselt maksejõuetu. Kui juhatuse liige ei ole talle etteheidetava teoga kahju tekitanud, siis ei saa sama teo üle järelevalve teostamata jätmisest tuleneda vastutust ka nõukogu liikmele, kellel järelevalvekohustus oli. Nõustuda võib apellandiga, et kui kahju tekkimise ja õigusvastase teo vahel ei ole põhjuslikku seost, siis on asjakohatu rääkida süüst või selle puudumisest. Asjaolu, et maakohus süü küsimust siiski käsitlenud on, ei muuda sisult õiget otsust ebaõigeks. Apellandi apellatsioonimenetluse kohtukulu jääb tema enda kanda. Vastustajad ei ole apellatsioonimenetluse kohtukulude hüvitamist taotlenud.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.