2-06-13351/10 - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud otsuse põhjendamata ning ei ole arvestanud PKS §-s 61 lg 2 sätestatuga. Maakohtu poolt väljamõistetud elatis on ebamõistlikult suur ja kostjale liigselt koormav. Kohus on kostjalt välja mõistnud kummagi lapse jaoks seadusandja poolt ette nähtud miinimumsummast 1000 krooni suurema elatusraha. Samas ei ole kohus veenvalt põhjendanud, miks ta peab vajalikuks mõista kostjalt elatis välja just sellises suuruses. Hageja palus kostjalt välja mõista elatise 5000 krooni lapse kohta kuus. Samas ei esitanud hageja ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et summa 5000 krooni kuus lapse kohta vastab laste vajadustele. Hageja ainus põhjendus selle kohta, miks ta nõudis nii suures summas elatist, oli see, et kostja töötab Soomes ja tal on piisavalt suur sissetulek selles ulatuses elatusraha maksmiseks. Kohtu ainus põhjendus selle kohta, miks ta mõistis kostjalt elatise välja suuremas summas kui on kehtestatud miinimummäär, oli see, et kostja vastusest ilmneb, et kostjale ei valmista raskusi maksta elatist „pisut suuremas summas kui on elatise alammäär“. Vastavalt PKS §-le 61 lg 2 tuleb elatise suuruse määramisel arvestada nii vanema võimaluste kui laste vajadustega. Kohus on jätnud kaalumata asjaolu, et arvestades seda, et vanemad peavad võrdselt osa võtma laste ülalpidamisest, kuluks lastele kokku 10 000 krooni kuus, mis on ilmselgelt liiga suur summa E.i ja E.i vanuste laste ülalpidamiseks. Kuna hageja ei ole esitanud tõendeid kinnitamaks, et laste vajadused on suuremad kui seadusandja on minimaalselt ette näinud, oleks kohus pidanud mõistma kostjalt välja elatusraha ettenähtud miinimumsummas. Asjaolu, et kostja on lapsi toetanud tihti suuremas summas kui seadus seda ette näeb, ei ole eraldivõetuna aluseks vanemalt suurema elatise väljamõistmisel. Vastavalt perekonnaseadusele tuleb elatise suuruse üle otsustamisel alati arvestada ka lapse vajadustega. Kostja toetab ka edaspidi lapsi võimaluse korral suuremas summas kui seadus miinimumina ette näeb, kuid kostja majanduslik olukord ei võimalda tal kindlasti iga kuu maksta kummalegi lapsele nii suurt summat nagu kohus on temalt välja mõistnud.

vastavalt TsMS §-le 654 lg 6 esimese astme kohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid oma otsuses täies mahus korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud põhjendus ei ole aluseks vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamisele. PkS § 61 lg 2 kohaselt elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Maakohus on apellandilt elatise väljamõistmisel nimetatud sättest juhindunud ning põhjendatult mõistnud temalt välja elatise kummagi lapse kasuks 2500 krooni kuus. Apellant ei ole tõendanud, et elatise väljamõistmine maakohtu poolt kindlaksmääratud ulatuses on ebamõistlikult suur ja teda liialt koormav ning et elatise väljamõistmine seaduses sätestatud miinimummääras oleks kooskõlas tema varandusliku seisundi ning laste huvidega. Apellant ei ole vaidlustanud asjaolu, et tema töötasu on vähemalt 10 000 krooni kuus ja ta on ise kinnitanud, et ta on toetanud lapsi suuremas summas, kui seaduses sätestatud elatise miinimummäär. Seega võimaldab apellandi varanduslik seisund maksta lastele elatist maakohtu poolt väljamõistetud määras ning sellises määras elatise andmine lastele ei ole apellandi jaoks liialt koormav. Samuti leiab ringkonnakohus, et arvestades laste vanust (9 ja 15 aasta vanused tütred), on apellandilt 2500 kroonise elatise väljamõistmine kooskõlas laste vajadustega. See, et seadusandja on näinud ette elatise miinimummäära (käesoleval ajal 1500 krooni ühele lapsele kuus), ei tähenda seda, et kohus peaks igal juhul just sellises määras elatise välja mõistma. Samas tuleb arvestada ka sellega, et isik, kes saab kohtuotsuse alusel elatist, peab maksma sellelt ka tulumaksu. Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et vanemad peavad võrdselt osa võtma laste ülalpidamisest. Nimetatud vanemate kohustus ei tähenda aga seda, et kummagi vanema kulud laste ülalpidamiseks peavad olema alati võrdsed. Kohtul on kohustus lähtuda elatise väljamõistmisel mõlema vanema varanduslikust seisundist ja kohustatud isiku parema varalise seisundi korral välja mõista elatis suuremas ulatuses, kui seda suudab anda teine vanem. Apellandi apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) jääb tema kanda. Tartu Ringkonnakohtu 14.11.2006 määrusega määrati menetlusosalistele tähtaeg täiendavate avalduste ja seisukohtade esitamiseks 25.11.2006. Apellandi poolt ringkonnakohtule 04.12.2006 esitatud teade ei ole esitatud tähtaegselt ja seetõttu jätab ringkonnakohus selle tähelepanuta. Lisaks märgib ringkonnakohus, et 04.12.2006 teates esitatud asjaolud ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks. Väidetav asjaolu, et poolte alaealised lapsed on asunud elama apellandi juurde, võib olla apellandile aluseks nõuda kohtult väljamõistetud elatise maksmise lõpetamist.