2-05-22283/6 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

nr. 230148 tasumisega viivitamise eest 35.000 krooni. Kostja viivist ei tasunud. Hageja palub kostjalt välja mõista ka leppetrahvi 500.000 krooni. Poolte vahel sõlmitud lepingu p. 8. 6 kohaselt on lepinguga määratud maksetähtaegade rikkumise korral töövõtjal õigus nõuda tellijalt viivist 0, 15% tasumisele kuuluvast summast päevas; see summa lisatakse järgmisel kuul esitatavale arvele. Viivise tasumine ei vabasta tellijat kohustusest tasuda lepingujärgseid summasid. Lepingu p. 8. 10 järgi juhul, kui tellija viivitab graafikujärgsete maksete tasumisega üle kahe nädala, on töövõtjal õigus lisaks viivistele nõuda 10% lepingulisest summast. TsK § 191 lg. 1 järgi loetakse leppetrahviks seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Viivis on TsK § 191 järgi leppetrahvi alaliigiks, mida võlgnik on kohustatud tasuma eelkõige rahalise kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Kostja on oma maksekohustust rikkunud ning asjast ei nähtu, et kostja rikkumise eest TsK § 191 lg. 3 järgi ei vastuta. Hageja teatas 4. aprillil 2003. a. kostjale, et kasutab lepingus kokkulepitud trahvinõude esitamist. Seega ei ole õige kostja seisukoht, et võimalikust trahvist lepingu mittenõuetekohasel täitmisel sai ta teada alles mais 2005. a. Juba 4. aprilli 2003. a. kirjast pidi kostja aru saama, et hageja kasutab lepingus kokkulepitud kahest leppetrahvist ühte võimalust. Asjaolu, et konkreetne viiviste suurus ei kajastunud 12. juuni 2003. a. arvel, ei muuda viivisenõuet alusetuks. Kuna hagiavalduses toodud arvestusest nähtuvalt on hageja juba viivistenõuet vähendanud ning arvestades ka viivitusega tasutud põhivõla suurust, on hageja viivistenõue põhjendatud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 400.000 krooni. Kuna viivistenõue tuleb rahuldada, puudub vajadus käsitleda viivistenõudele alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõuet. Poolte vahel sõlmitud lepingust nähtub, et pooled leppisid kokku nii trahvi kui viivise nõudeõiguses, kui lepingut kohaselt ei täideta. Peale lepingu rikkumist kostja poolt teatas hageja 4. aprilli 2003. a. kirjaga, et kasutab ainult ühte poolte vahel kokkulepitud leppetrahvi liiki. Alles 14. veebruari 2005. a. kirjaga teatas hageja, et nõuab nüüd mõlema leppetrahvi – trahvi ja viivise tasumist. Samas esitas hageja 14. detsembril 2005. a. hagi kohtusse ja märkis hagiavalduses sõnaselgelt, et leppetrahvi tasumist ta ei nõua ning palub kostjalt välja mõista viivise summas 400.000 krooni. 5. juunil 2006. a. esitas hageja siiski ka leppetrahvi 500.000 krooni väljamõistmise nõude. Nii kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 lg. 1 ja kehtiva TsÜS § 138 lg. 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Hageja on peale kostja poolt lepingu rikkumist viidanud kostjale, et kasutab ainult ühte kahest lepingus kokkulepitud trahvisanktsioonist. Mõlema leppetrahvi nõude esitas hageja esmakordselt alles 14. veebruaril 2005. a., seega ei ole hageja järginud hea usu põhimõtet. TsK ei sätesta otseselt leppetrahvi nõudeõiguse kaotamise võimalust, kui õiguse omaja ei teata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele, et ta leppetrahvi nõuab. Samas väljendab TsK-is sätestatud leppetrahvi vähendamise võimalus hea usu põhimõtte järgimist. Seega on kostja taotlus vähendada leppetrahvi põhjendatud. Kuna konkreetne leppetrahvi nõue esitati alles üle 2 aasta peale lepingu rikkumise tuvastamist, siis on põhjendatud vähendada leppetrahvi selle tasumise kohustuse puudumiseni. Eeltoodu alusel tuleb leppetrahvi 500.000 krooni nõue jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu otsuse ja jätta O AS-i viivisenõue rahuldamata või vähendada viivisenõuet selle tasumise kohustuse puudumiseni. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et pooltevaheline leping ei ole kestusleping ning kohaldamisele kuulub TsK. Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu näol on tegemist kestuslepinguga, kuna leping kohustas pooli pikemaks ajaks ning lepingut täideti osadena,

4.aprilli 2003. a. kirja esitas vastustaja seaduses sätestatud tähtaegu rikkudes, alles viimasel eelistungil enne kohtuistungit, teist poolt pahatahtlikult üllatades. Kirjal puudus nii dokumendi esitaja allkiri kui ka selle kättesaamise kinnitus. Kohus rajas oma otsuse viivisenõude põhjendatuse hindamisel peamiselt 4. aprilli 2003. a. nõudeavaldusele, rikkudes oluliselt TsMS §-s 7 sätestatud poolte võrdsuse põhimõtet. VÕS § 159 lg. 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Analoogselt saab seda sätet kasutada ka viivise nõudmisele. Poolte vahel sõlmitud töövõtu lepingu punktile 8. 6 vastavalt on maksetähtaegade rikkumise korral õigus nõuda viivist 0, 15% tasumisele kuuluvast summast päevas, kusjuures see summa lisatakse järgmisel kuul esitatavale arvele. Seega on lepingupooled pidanud mõistlikuks viivise nõudmise ajaks rikkumisele järgnevat kalendrikuud ning viivisenõue ja leppetrahvi nõue oleksid pidanud olema esitatud ühe kalendrikuu jooksul lepingu rikkumise avastamisest. Vastustaja esitas viivisenõude rohkem kui kahe aasta möödudes viivisenõude tekkimisest. Analoogselt põhjendustega, millega maakohus jättis rahuldamata vastustaja leppetrahvi nõude, oleks pidanud jääma rahuldamata ka viivisenõue. Vastustaja on hinnanud oma kahju 12.667, 90 kroonile. Apellant on seisukohal, et viivisenõue summas 400.000 krooni on põhjendamatult suur, kuna see on vastustaja kahjuga võrreldes ülemäära suur. Viivisenõude vähendamine selle tasumise kohustuse puudumiseni on põhjendatud ka seetõttu, et apellant on oma kohustused põhivõlgnevuse osas täitnud. Vastustaja seisukoht Hageja apellatsioonkaebusega ei nõustu. Poolte vahel oli sõlmitud ehitustöövõtuleping ning lepingu eesmärgiks oli konkreetse hoone ehitamine, järelikult puuduvad tunnused väitmaks, et tegu oli kestuslepinguga. Leping oli sõlmitud enne 1. juulit 2002. a., seega reguleerib vaidlust TsK. See, et apellant keeldus omapoolset kohustust täitmast ja ei tasunud arvet nr. 21042 õigeaegselt, ei vabasta teda viivise tasumisest. 4. aprilli 2003. a. kirjas ei välistanud vastustaja ei viivisenõuet ega leppetrahvi nõudmise võimalust ning apellant pidi saadetud kirjast aru saama, et ühte kahest võimalusest vastustaja ka kasutab. Viivise arvutamise õigus ja seaduslik alus oli kirjas välja toodud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Õige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt vaidlusaluse lepingu näol ei ole tegemist kestuslepinguga. Tegemist on töövõtulepinguga, mille puhul pooled juba lepingu sõlmimisel leppisid kokku nii tehtavate tööde mahus kui nende maksumuses. Tegemist on ühekordse täitmisega lepinguga vaatamata sellele, et tööde tegemine pidi vältama teatud aja ning maksmine pidi toimuma ositi. Esile ei ole toodud asjaolusid, nagu kohustuste täitmise korduvus või perioodilisus või kohustuste täitmine mingis püsivas seisundis ja lepingu

täitmisel tekkivad ühe uued sooritus-, kõrval- ja kaitsekohustused, mis annaksid alust pidada vaidlusalust töövõtulepingut kestuslepinguks. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks kohaldada TsK-i sätteid. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja rikkus oma raha maksmise kohustust ning et pooled olid töövõtulepingu kohaselt kokku leppinud viivises suurusega 0, 15% tasumisele kuuluvast summast päevas. Lepingu punktis 8. 6 olid pooled ühtlasi kokku leppinud, et viivise summa lisatakse järgmisel kuul esitatavale arvele. Apellandi tõlgenduse kohaselt on selle lepingutingimuse sisuks kokkulepe selle aja kohta, mille jooksul töövõtja võib oma viivisenõude esitada. Vastustaja niisuguse tõlgendusega ei nõustu. Ka kolleegium leiab, et pooltevaheline leping ei anna alust tõlgendada lepingu punkti 8. 6 nii, nagu apellant seda teeb. Nii tähendaks apellandipoolne tõlgendus seda, et töövõtja viivisenõue lõppeks, kui ta ei esitaks seda hiljemalt koos tööde maksumuse saamiseks järgmisel kuul esitatava arvega. Apellant on oma tõlgendust põhjendanud üksnes lepingutingimuse sõnastusega, sellest aga kokkulepe vastustaja nõudeõiguse lõppemise kohta ei nähtu. Muudele asjaoludele poolte tahte väljaselgitamiseks ei ole apellant tuginenud. Samas on vastustaja selgitanud, et vaidlusaluste arvete näol, mille tasumisest kostja keeldus, oli tegemist lõpparvetega, millele uute arvete esitamist järgneda ei saanudki. Kolleegium leiab, et lepingu punktis 8. 6 kokkulepitu andis töövõtjale küll õiguse nõuda viivist koos järgmisel kuul esitatava arvega, selle eesmärgiks aga ei olnud kokkulepe töövõtja nõudeõiguse lõppemise kohta juhul, kui viivise tasumist järgmise kuu arve alusel ei nõuta. TsK § 191 järgi loeti viivist leppetrahvi üheks alaliigiks, samas ei olnud TsK-s sätestatud viivise ega ka muu leppetrahvi nõudeõiguse lõppemist juhuks, mil õigustatud isik oma kavatsusest viivist või muud leppetrahvi nõuda kohustatud isikule mõistliku aja jooksul ei teatanud. Rahalistelt kohustustelt makstava viivise puhul rõhutati erinevalt muust leppetrahvist selle kuulumist kohustise sisusse, samuti rõhutati kohustust maksta viivist kogu viivitamisaja eest, seega viivituse alghetkest kuni kohustuse kohase täitmiseni (TsK § 231 lg. 1). Sellest tulenes, et viivituse tagajärgede saabumiseks ei nõutud, et võlausaldaja oleks esitanud võlgnikule meeldetuletuse või täitmise nõude. VÕS-i kohaselt eristatakse viivist ja leppetrahvi, kuid viivisenõude maksmapanek ei sõltu ka VÕS-i järgi sellest, kas viivisenõudest eelnevalt teatatakse. Küll tuleb leppetrahvi nõudele tuginemiseks sellest kooskõlas VÕS § 159 lõikega 2 võlgnikule mõistliku aja jooksul teatada. Seega ei ole VÕS-i kehtestamisega muutunud põhimõte, mille kohaselt võlausaldaja ei kaota viivisenõuet sellest nõudest võlgnikule mõistliku aja jooksul teatamata jätmisel. Viivisenõude maksmapanekuks ei ole ei TsK-i ega VÕS-i järgi muid tingimusi, kui et see nõue peab olema esitatud aegumistähtaja jooksul. Seega ei ole viivisenõude olemasolu hindamise seisukohast tähtsust ka sellel, millal hageja kostjale oma viivisenõudest teatas, viivisenõudest teatamata jätmist ei saa aga pidada hea usu põhimõtte selliseks rikkumiseks, mille tõttu viivisenõue võiks lõppeda. Samas ei ole võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel siiski piiramatud. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada (kuni 1. juulini 2002. a. kehtinud TsÜS § 108). Seda väljendab ka TsK § 194 lõikes 1 sätestatud kohtu võimalus tasumisele kuuluvat leppetrahvi (sealhulgas viivist) vähendada, kui see on võlausaldaja kahjuga võrreldes ülemäära suur. Sama sätte järgi tuleb leppetrahvi vähendamisel arvesse võtta võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osalise varalist olukorda ning võlausaldaja varalist ja muud tähelepanuväärivat huvi. Kostja ongi taotlenud viivisesumma vähendamist kuni selle puudumiseni, põhjendades taotlust hagejal kahjude puudumisega ja asjaoluga, et kostja on põhivõla enne hagi esitamist tasunud. Kolleegium leiab, et viivise vähendamiseks suuremas ulatuses, kui hageja seda võrreldes lepingu järgi arvestatud viivise suurusega juba teinud on, ei ole alust. Pooled ei vaidle viivise arvestuse üle. Nii ei ole vaidlust selles, et hageja on arvestanud kostja poolt kahe arve alusel tasumata põhivõlalt (kogusummas 620.892, 40 krooni) viivist summas 695.428, 85 krooni kooskõlas pooltevahelise töövõtulepingu punktiga 8. 6. Hageja

vähendas oma viivisenõuet, nõudes 400.000 krooni tasumist. Seega nõuab hageja viivise tasumist väiksemas ulatuses, kui oli põhivõlg, mille tasumisega kostja viivitas. Kuna kostja taotleb ka selle viivise vähendamist, on TsMS § 230 lg. 1 kohaselt tema kohustus tõendada, et nõutava viivise suurus on ebaproportsionaalne, muuhulgas, et hageja ei ole raha maksmise kohustuse täitmisega viivitamisest kahju saanud. Vastupidisel juhul kaotaks viivis ühe oma tähendustest – lihtsustada oluliselt raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist. Lepingus kokkulepitud viivise sisuks on muuhulgas kokkulepe minimaalselt eeldatava kahju hüvitamise nõude suuruse kohta, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Kostja ei ole nõutava viivise ebaproportsionaalsust tõendanud. Ainuüksi asjaolust, et hageja on lepingust tulenevale viivisenõudele alternatiivselt esitanud seadusest tuleneva viivisenõude, mida ta on nimetanud hageja saamata jäänud tuluks, viivisenõude ebaproportsionaalsust järeldada ei saa. Nii on hageja selle nõude tuletanud asjaolust, et ta ei ole kostja poolt võlgnetavat raha saanud viivitatud aja jooksul kasutada, hageja ei ole aga väitnud, nagu oleks see kogu kahju, mida ta kostja viivituse tagajärjel on kandnud. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas hageja, et kostja viivitusest tulenevaid kahjusid ei ole hageja välja arvestanud. Muudele asjaoludele, millest nähtuks hageja kahju puudumine või selle viivisenõudest väiksem suurus, ei ole kostja tuginenud. Enne viivisehagi esitamist oli kostja põhivõla tasunud, arvestades aga kostja viivituse asjaolusid – põhivõla suurust ja viivituse kestust (550.092, 40 krooni tasumisega viivitas kostja 768 päeva ja 70.800 krooni tasumisega viivitas kostja 577 päeva), ei anna ka see asjaolu alust hagis esitatud viivisenõude vähendamiseks. Hageja ei ole apellatsioonimenetluse kohtukulu hüvitamist taotlenud. Kostja apellatsioonimenetluse kohtukulu jääb kooskõlas kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 60 lõigetega 1 ja 8 tema enda kanda.