2-04-779/6 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

jaanuarini 2003.a. tegevdirektorina. Tõenäoliselt kõrvaldas hageja väljamaksekviitungid, kuna tal oli juurdepääs kostja raamatupidamisdokumentidele. Hageja on pöördunud kohtusse ligi poolteist aastat hiljem, kui kostjal on hageja vastu konkurentsikeelu rikkumisest tulenev leppetrahvi nõue ja algatatud kriminaalasi. Kostja ei ole saanud 4.jaanuari 2003.a. laenu tagastamise nõuet. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 31.märtsi 2006.a. otsusega hagi ning mõistis välja AS-ilt T 60.000 krooni M.Ri kasuks. Poolte tahe lepingu sõlmimisel oli suunatud sellele, et kostja tasub võla hagejale, kui hageja seda nõuab, kasutades seaduses sätestatud 7-päevast tähtaega. Hageja väitel esitas ta võla tagastamise nõude 4.jaanuaril 2003.a. Kuivõrd laenu tagastamise tähtpäev saabunuks pärast võlaõigusseaduse jõustumist, kuulub laenu tagasimaksmist puudutavate küsimuste lahendamisel kohaldamisele ka võlaõigusseadus. Kostja väidab, et ta ei ole võla tagastamise nõuet hagejalt kätte saanud. Kuigi poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tasus hagejale 27. mail 2002.a. 10.000 krooni, ei seo pooled selle raha maksmist hageja poolt laenu tagastamise nõudega. Seda ei saa seetõttu teha ka kohus. Hageja ei ole suutnud tõendada, et ta oleks edastanud kostjale 4.jaanuaril 2003.a. laenu tagastamise nõude. See aga ei tähenda, et hagejal ei oleks praegu nõudeõigust. Nõustuda saab hagejaga, et laenu tagastamise nõudena võib käsitleda ka hagiavalduse esitamist 1.juulil 2004.a., kuna seadus ei sätesta kuidas laenu tagastamise nõudmine peaks vormistatud olema. Kui kostja oleks tasunud võla ja esitanud vastuväite, et enne hagi esitamist ei ole hageja nõudnud võla tasumist, oleksid kohtukulud jäänud hageja kanda. Seega ei halvendaks käsitlus, et võla tagastamise nõude võib esitada ka hagiavalduse esitamisega, kostja olukorda. Kostjal on tekkinud kohustus laen tagastada. Kostja väidab, et ta on laenu hagejale tagastanud. Puudub vaidlus vaid 10.000 krooni tasumise osas. Ülejäänud osas väidab hageja, et kostja ei ole raha tagastanud. Kostjal ei ole säilinud kassa väljamaksekviitungeid ning kostja kahtlustab nende tõendite kõrvaldamises hagejat kui endist tegevdirektorit. Kohus on pidanud antud asjaolu väljaselgitamist oluliseks ning peatanud menetluse kuni kriminaalmenetluses lahendi jõustumiseni. Kriminaalmenetluse käigus aga ei ole tuvastatud hageja seotust kassa väljaminekuorderite kadumisega kostja raamatupidamise dokumentide hulgast. Seega ei ole kostja väide, et hageja on tõendeid kõrvaldanud, kinnitust leidnud ning kohus sellele tugineda ei saa. Kohus on üle kuulanud kostja raamatupidaja L. L, kes ei osanud aga täpsustada, millised summad ja millal on ta hagejale laenu tagasimaksmise korras sularahas üle andnud. Tunnistaja mäletas tagasimakset summas 10.000 krooni, kuid selles osas vaidlus puudus. Kohus võimaldas antud asjas tunnistaja üle kuulata, kuna võlaõigusseadusest ei tulene tunnistaja ülekuulamise keeldu laenu tagasimaksmise küsimuses, kuid tunnistaja ütluste järgi ei ole kohtul võimalik tuvastada, et kostja tasus hagejale just need summad ja nendel kuupäevadel, mida kostja väidab. Ebamäärastele ütlustele ei saa kohus tugineda, kuna kohus peab selgelt tuvastama konkreetse fakti. Arvestada ei saa kostja raamatupidamise dokumente, kuna need on ühepoolsed dokumendid ning hageja suhtes ei tekita, muuda ega lõpeta tsiviilõigusi ega kohustusi. Samuti ei ole tõendiks kostja seadusliku esindaja kirjalik seletus, kuna kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-de 267 ja 268 järgi ei ole poole seletus tõend, kui teine pool sellele vastu vaidleb. Antud menetluses ei andnud pooled nõusolekut poole vande all ülekuulamiseks. Seetõttu ei saa ka sama allika kirjalikult vormistatud dokument olla antud tsiviilasjas tõendiks. Kostja on jätnud tõendamata laenu tagasimaksmise 60.000 krooni ulatuses. Laenu tagasimaksmine 10.000 krooni ulatuses on leidnud tõendamist poolte omaksvõtuga. Apellatsioonkaebus

Apellant palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagiavaldus rahuldamata. Ebaõige on kohtu seisukoht, et tunnistajana ülekuulatud L. L ei osanud anda ütlusi selle kohta, millal ja mis summas hagejale laenu tagastati. Tunnistaja märkis, et arvandmeid ta peast hetkel ei mäleta, kuid kinnitas, et on teinud hagejale laenuga seotud väljamakseid sularahas ning andmed summade ja kuupäevade kohta on raamatupidamises ning kandeid tehti samal kuupäeval raha maksmisega. Sularahas laenu tagasimaksete teostamise kohta on kostja esitanud raamatupidamise õiendi. Eeltoodu tõttu on ebaõige maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei osanud tunnistaja tõendada laenu tagasimakseid. On loomulik ja arusaadav, et tunnistaja ei mäleta peast täpseid kuupäevi, millal mingi osa laenust tagastati. Piisab tunnistaja kinnitusest, et tema maksis hagejale raha laenu tagastamise katteks, raamatupidamises on tagasimaksmise kohta kajastatud andmed ning need andmed on õiged ning kanded tehtud laenu tagastamise päeval, mitte tagantjärgi. Märkimist vajab ka hageja käitumise ebaloogilisus. Kuigi hageja väidab, et nõudis juba 4. jaanuaril 2003. a. tasumata summa tagastamist, pöördus ta oma väidetavate rikutud tsiviilõiguste kaitseks kohtusse poolteist aastat hiljem, s.o 1. juulil 2004. a., mis näitab selgelt, et kostja oli saanud laenu täies ulatuses tagasi, kuid seoses kostja poolt tema vastu esitatud hagiavaldusega konkurentsikeelu rikkumisest tuleneva leppetrahvi nõudes ja Põhja Politseiprefektuuri poolt kostja avalduse alusel algatatud kriminaalasjaga seoses hageja poolt kostja vara omastamisega ning ärisaladuse õigustamatu kasutamise- ja avaldamisega, on hageja esitanud nüüd hagiavalduse kostja vastu. Mõistlikuks ei saa pidada seda, et isik ei nõua intressita laenu tagastamist enam kui pooleteise aasta vältel. Nimetatud faktilise väite esitas kostja ka kohtu menetluses, kuid kohus nimetatud väitel kohtuotsuses ei peatunud, põhjendamata, miks ta seda väidet ei arvestanud. Kohus ei ole otsuses põhjendanud kostja vastuväitega mitte arvestamist ning jätnud analüüsimata hageja ebaloogilise käitumise hagiavalduse esitamisel, rikkudes märgituga oluliselt protsessiõigusnormi. Hinnates märgitud asjaolu koos teiste asjas kogutud tõenditega, saab asuda seisukohale, et hageja on kostjalt laenu tagasi saanud ning hagiavaldus on esitatud pahatahtlikult. Kuivõrd kohus jättis märgitud asjaolu kohtuotsuses analüüsimata, jõudis ta kohtuotsuses valele järeldusele nagu ei oleks laenu hagejale tagastatud. Hageja kinnitas, et kostja raamatupidamise väljatrükis kajastatud laenu tagasimakse kanded on tehtud väljatrükis märgitud kuupäevadel ehk ajal kui kostja ja hageja vahel oli veel töösuhe. Ei esine ühtegi mõistlikku põhjust, miks kostja pidanuks oma raamatupidamises kajastama laenu tagasimaksmist oma töötajale, kui tegelikult laenu ei tagastatud. Lisaks tõendab laenu tagasimaksmist ning vastavate kviitungite vormistamist Põhja Politseiprefektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Kohtueelne uurimisasutus teostas kriminaalmenetluse raames menetlustoiminguid, millega tehti kindlaks, et kassa väljamineku orderid kostja raamatupidamisest kadusid. Märgitu tõendab, et sellised orderid vormistati ja seega laenu ka tagastati. Kui kohus leiab, et laenu tagastamine hagejale ei ole tõendatud, soovib kostja märkida, et hageja nõue kostja vastu ei olnud sissenõutav, mistõttu ei saanud kohus hagiavaldust rahuldada. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et hagiavalduse esitamisest piisas nõude sissenõutavaks muutumiseks. Laenulepingu ülesütlemiseks ei piisa hagiavalduse esitamisest. Laenulepingu saab üles öelda tahteavalduse tegemisega teisele poolele. Laenulepingu ülesütlemine on eelduseks laenatud raha tagastamise nõude sissenõutavaks muutumisele. Hagiavalduses on hageja esitanud kohtule taotluse mõista välja AS-ilt T 60.000 krooni. Hageja tahe ei olnud suunatud mitte kostjale vaid kohtule, kes hakkas menetlema esitatud hagiavaldust. Kohtu poole pöördutakse nõudega, kui kohtuväline nõude rahuldamine ei ole osutunud võimalikuks ning hagiavalduses esitatakse taotlused kohtule, mitte aga vastaspoolele.

Nõue ei ole suunatud mitte laenulepingu ülesütlemisele, vaid raha välja mõistmisele. Tulenevalt võlaõigusseadusest saab laenulepingu alusel raha tagastamist nõuda aga üksnes pärast laenulepingu ülesütlemist. Seega ei saa hageja hagiavalduses sisalduvat nõuet kuidagi pidada laenulepingu ülesütlemise avalduseks ning hageja tahe ei olnud suunatud mitte kostjale vaid kohtule. Hagiavalduse esitamist ei saa võrdsustada kohustuse sissenõutavaks muutumisega ka põhjusel, et VÕS § 398 lõige 1 nõuab kahekuulist etteteatamist laenulepingu lõpetamisel. Vastupidine seisukoht tekitaks olukorra, kus hagiavalduse lahendamisel kuu ajaga peaks kohus hagiavalduse jätma rahuldamata ning hagiavalduse lahendamisel kahe kuu möödudes hagiavalduse esitamisest hagiavalduse täpselt samadel asjaoludel rahuldama. Hagiavalduses esitatud nõue peab olema põhjendatud hagiavalduse esitamise aja seisuga ehk antud juhul oleks laenunõue pidanud olema muutunud sissenõutavaks enne hagiavalduse esitamist. Vastustaja seisukoht M.R ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et kohtuotsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 654 lg 6 alusel kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ega korda neid. Et võlasuhte pooled laenu tagasimaksmise tähtaega kindlaks ei määranud, asus kohus õigesti seisukohale, et poolte tahe lepingu sõlmimisel oli suunatud sellele, et kostja tasub võla hagejale, kui viimane seda nõuab, kasutades seaduses sätestatud 7- päevast tähtaega (TsK § 177). Et võla tagastamise nõude esitas hageja väidetavalt 04.01.2003.a., saabunuks laenu tagastamise tähtpäev pärast võlaõigusseaduse (VÕS) jõustumist, siis kuulub laenu tagasimaksmist puudutavate küsimuste lahendamisel kohaldamisele ka VÕS, mille § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna seadus ei sätesta kuidas laenu tagastamise nõudmine peaks olema vormistatud, nõustub kolleegium maakohtu põhjendusega selles, et laenu tagastamise nõudena võib käsitleda hagiavalduse esitamist 01.07.2004.a. ja kostjal oli kohustus laen tagastada. Apellandi väited hageja käitumise ebaloogilisusele väidetavate rikutud tsiviilõiguste kaitseks kohtusse pöördumisel pahatahtliku hagi esitamisega poolteist aastat hiljem ei ole asjakohased ja tulevad jätta tähelepanuta, mida tegi ka maakohus ja mis ei kujuta endast protsessiõigusnormi rikkumist. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et kostja ei ole tõendanud laenu tagasimaksmist 60 000 krooni ulatuses. Tunnistaja ütlustest hagejale laenu katteks raha tagastamisest ei piisa võlgniku kohustuse õigel ajal täitmise tõendamiseks. Apellandi väitega nagu tõendaks laenu tagasimaksmist ning vastavate kviitungite vormistamist Põhja Politseiprefektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, kolleegium ei nõustu. Kostja raamatupidamisest kassa väljamineku orderite kadumine ei tõenda laenu tagastamiseks orderite vormistamist ega laenu tagastamist. VÕS § 82 lg-st 3 tuleneb, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kohustuse õigel ajal täitmine tähendab kohustuse sisuks oleva teo tegemist või sellest hoidumist alates ajast, mil võlgnik võib