Kohtulahend

ümberhindamise hinnaga korduvenampakkumise kehtetuks tunnistamiseks ning sissenõude katteks vara üleandmise seadusevastaseks tunnistamiseks. Täitemenetluse käigus arestis kohtutäitur laenulepingu täitmise tagamiseks hagejate panditud vara (hooned ja rajatised asukohaga x) hinnaga 820.000 krooni. 21. novembril 2000. a. viis kohtutäitur läbi vara korduvenampakkumise, kuulutas selle nurjunuks ning andis kõnealuse vara sissenõude katteks üle AS-ile H ümberhindamise hinnaga 574.000 krooni. Kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 58 alusel oli kohtutäituril õigus vara ümber hinnata juhul, kui vara ei õnnestunud müüa enampakkumisel vara arestimise aktis märgitud hinnaga. TMS § 26 sätestas võlgniku äravõtmatu õigusena viibida täituri poolt teostatavate täitetoimingute juures ning esitada arvamusi vara kuuluvuse ja hinna kohta ning kaevata täituri tegevuse peale täitevosakonna juhatajale või kohtusse. TMS § 291 lõike 1 kohaselt tuli võlgnikule, sissenõudjale, asjatundjale ja teistele täitetoimingust osavõtvatele isikutele teatada täitetoimingust ja nende kohustustest täitekutsega. Vara ümberhindamise ja korduvenampakkumise läbiviimise korraldamise ja vara sissenõude katteks sissenõudjale ülemineku osas on täitetoimiku materjalidest nähtuvalt kohtutäitur informeerinud ja läbirääkimisi pidanud vaid sissenõudjaga, võlgnikku täitetoimingute läbiviimisest ei teavitatud. Seega oli kostjatelt võetud võimalus realiseerida oma kaebeõigust täitetoimingute teostamise seaduslikkuse kontrollimiseks. Korduvenampakkumise korraldamine ümberhindamise hinnaga ning vara ilma võlgnikku teavitamata sissenõudjale üleandmine oluliselt väiksema alghinnaga kui arestimisaktis kajastatud on käsitletav enampakkumise oluliste tingimuste rikkumisena. Kordusenampakkumise läbiviimise ajal kehtinud TMS § 647 kohaselt tunnistab kohus enampakkumise selle oluliste tingimuste rikkumisel kehtetuks viie aasta jooksul, hagiavalduse esitamisel kehtiva TMS § 647 redaktsiooni kohaselt tunnistab kohus enampakkumise kehtetuks ühe aasta jooksul, arvates enampakkumise päevast. Kuna hagejad said teada kordusenampakkumise läbiviimisest alles AS-i H poolt hagi esitamisel Tallinna Linnakohtusse (31. märtsil 2005. a.), tuleb lugeda hagiavaldus kordusenampakkumise kehtetuks tunnistamiseks tähtaegselt esitatuks. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. AS H leiab, et ta ei ole asjas õige kostja. TMS § 56 kohaselt vastutab enampakkumise korraldamise eest ainult kohtutäitur, kes enampakkumise läbi viib. Kui hagejad leiavad, et kordusenampakkumise läbiviimisel on rikutud enampakkumise olulisi tingimusi, on neil võimalik nõue esitada kohustust väidetavalt rikkunud isiku ehk Eesti Vabariigi, mitte sissenõudja vastu. Hagi esitamise hetkel kehtiva TMS § 647 kohaselt tunnistab kohus enampakkumise kehtetuks ühe aasta jooksul, arvates enampakkumise päevast, kui asi müüdi isikule, kellel ei olnud õigust seda osta, või rikuti teisi enampakkumise olulisi tingimusi. Kuna hagi esitamisel kuulub kohaldamisele sel hetkel kehtiv TMS redaktsioon, siis on hagejate nõue aegunud. Hagejad olid teadlikud täitemenetluse algatamisest ja vara arestimisest. Kohtutäitur edastas hagejatele teate vara ümberhindamise ja kordusenampakkumise korraldamise kohta, viimase kohta on avaldatud ka kuulutus TMS §-s 61 sätestatud viisil. Enampakkumise olulisi tingimusi ei ole rikutud. Eesti Vabariigi arvates ei saa vaidluse esemeks olla hagejate väited täituri poolt TMS §-de 26 ja 28 rikkumise kohta. Hagejad on vaidlustanud vaid kordusenampakkumise, mitte

nähtub, et võlgnikele on korduvenampakkumisest lihtkirjaga teatatud, samuti on teadaanne korduvenampakkumise toimumisest avaldatud Riigi Teataja Lisas nr. xxx. oktoobril 2000. a. Hagejatele oli hiljemalt 12. detsembriks 2000. a. teada, et nende vara anti üle AS-ile H ning neil oli 10 päeva jooksul võimalus vaidlustada TMS § 77 lõikes 1 sätestatud korras täituri poolt kordusenampakkumise hinna määramist. Hagejad ei ole täitemenetluse käigus ega täitemenetluse järgselt vaidlustanud ühtegi täituri toimingut. Viis aastat hiljem enampakkumise vaidlustamise põhjused on otsitud ja pahatahtlikud ning nõue on aegunud. Esimese astme kohtu otsus

Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus on õigesti leidnud, et apellandid olid teadlikud alates täitemenetluse algatamisest täitemenetluse läbiviimisest. Pikema aja jooksul oma õiguste kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle õiguse teostamise lubamatuse. Kohtu poolt aegumise kohaldamine on olnud põhjendatud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse tühistamiseks. Maakohus jättis õigesti hagi rahuldamata, küll tuleb otsuse motiive täpsustada. Hagi on esitatud 21. novembril 2000. a. täitemenetluses toimunud vallasvara (hoonete ja rajatiste) enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Vaidlusaluse enampakkumise ajal kehtis TMS 4. peatüki 1. jao 3. jaotises vallasvara müügi kohta sätestatud § 647 redaktsioonis, mille kohaselt kohus tunnistab enampakkumise kehtetuks viie aasta jooksul, arvates enampakkumise päevast, kui asi müüdi isikule, kellel ei olnud õigust seda osta, või rikuti teisiti enampakkumise olulisi tingimusi. 1. märtsil 2001. a. jõustus nimetatud säte redaktsioonis, mille kohaselt sättes märgitud tähtajaks on üks aasta. Kolleegium leiab, et tegemist on hagi aegumistähtajaga. Vaidlusalune hagi on esitatud 13. septembril 2005. a. ja kostjad on palunud kohaldada aegumist. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hagi on aegunud. Enampakkumise toimumise ajal kehtis nõudele 5-aastane aegumistähtaeg, kuid 1. märtsil 2001. a. seda lühendati ja seadusandja ei kehtestanud rakendussätet selle kohta, kuidas arvestada aegumistähtaega juhtudel, mil varem kehtinud aegumistähtaeg ei ole veel möödunud. TMS § 647 muutmise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 4 lõikes 1 sätestati, et õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib sellele õigussuhtele lähedasi suhteid; sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse üldisest mõttest. Kolleegium leiab, et kooskõlas osundatud sättega tuleb kohaldada analoogiat sama TsÜS-i § 178 lõikega 3, milles sätestati põhimõte, mille kohasel juhul, kui enne uue seaduse jõustumist kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja uues seaduses sätestatakse varasemast aegumistähtajast lühem aegumistähtaeg, kohaldatakse uues seaduses sätestatud aegumistähtaega, arvutades selle algust seaduse jõustumisest. Seega tuli vaidlusaluse hagi aegumistähtajaks pidada alates 1. märtsist 2001. a. ühte aastat, lugedes selle algust TsMS § 647 uue redaktsiooni jõustumisest 1. märtsil 2001. a. Seega lõppes vaidlusaluse hagi aegumistähtaeg 1. märtsil 2002. a. Uue TsÜS-i jõustumine 1. juulil 2002. a. seda aegumistähtaega vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÜÕS; TsÜS ja REÕS RS) § 9 lg. 1 lausele 1 ei mõjutanud. Seega on hagi aegunud ja tuleb ainuüksi seetõttu jätta rahuldamata. Muudel asjaoludel ei ole vaidluse lahendamiseks tähtsust ja nende käsitlus tuleb otsusest välja jätta. Apellatsioonimenetluse kohtukulu jaotamist ei ole vastustajad taotlenud.

Kai Kullerkupp

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.