U.E hagi S.R.Ke AS vastu 102 652, 48 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tallinna Linnakohtu 15.03.2005 otsus tsiviilasjas nr 2/257213/04 U.E ja S.R.Ke AS apellatsioonkaebused
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Tallinna Linnakohtu 15.03.2005 otsus. U.E hagi rahuldada osaliselt. Mõista S.R.Ke AS-lt välja U.E kasuks 47 540 (nelikümmend seitse tuhat viissada nelikümmend) krooni ja 98 senti ning kohtukulud 5882 (viis tuhat kaheksasada kaheksakümmend kaks) krooni. S.R.Ke AS apellatsioonkaebus ja U.E vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättetoimetamisest.
Asjaolud ning hageja nõude põhjendus
1.Pärnumaal, L hotelli juurde viival teel toimus 04.07.2003 kell 01.20 liiklusõnnetus, milles sai kahjustada R.Si poolt juhitud sõiduauto Seat Ibiza. Sõiduki kindlustamiseks olid pooled sõlminud 16.05.2003 kindlustuslepingu, mille lahutamatuks osaks on S sõidukikindlustuse tingimused liisinguvara kindlustamiseks (edaspidi Tingimused), mis koosnevad üldistest kindlustustingimustest (KT) ja üldistest lepingutingimustest (ÜL). Toimunud kahjujuhtumi kohta esitas hageja 07.07.2003 kostjale taotluse kindlustushüvitise saamiseks. 18.08.2003 otsusega keeldus kostja kahju hüvitamisest. Otsuse kohaselt on kahjukäsitluse käigus tuvastatud, et liiklusõnnetus toimus liiklusmärgi 351, suurim kiirus 10 km/h, mõjupiirkonnas, kuid eksperdi arvamuse kohaselt oli sõiduki avariieelne (avarii hetke) kiirus lubatust oluliselt suurem, s.o vähemalt 20 km/h. Kindlustusandja tugines Tingimuste KT punktile 5.1, mille kohaselt kindlustusvõtja ja kindlustatu on kohustatud täitma
TsMS § 117 lg 1Pärandvara hoiumeetmete rakendamine
liikluseeskirju ning S poolt antud kirjalikke ohutusnõudeid; liikluseeskirjade või ohutusnõuete mittetäitmisest võib tuleneda hüvitise vähendamine või annulleerimine.
2.U.E esitas 18.08.2004 Tallinna Linnakohtule hagi, milles palus S.R.Ke AS-ilt välja mõista liiklusõnnetusega põhjustatud kahju. Liiklusõnnetusega põhjustati hagejale kahju 110 023 krooni. Hageja arvas sellest maha omavastutuse ja tasumata kindlustusmaksete summa (vastavalt 3000 krooni ja 4370, 52 krooni), väljendades 28.02.2005 avalduses oma lõpliku nõude, mille kohaselt soovis ta kostjalt saada 102 652, 48 krooni.
3.Hagi põhjenduste kohaselt ei olnud kostjal alust hüvitisest keelduda. Õnnetuse põhjustas auk teekattes, mitte lubatust suurem sõidukiirus. Vihmasel teel ootamatult sügavast august läbi sõites kadus kontroll auto üle, auto väljus tee piiridest ning sõitis tee kõrval asunud puu vastu. Isegi kui oleks tuvastatud sõiduki lubatust suurem kiirus, ei saa järeldada, et isikul oli tahe põhjustada kindlustusjuhtum. Sõidukit juhtinud isik seda ei soovinud. Tegemist ei olnud hooletuse ega raske hooletusega ning kindlustusandja peab hüvitama kahju täies ulatuses. Isegi sõidukijuhi süülise käitumise korral on tuginemine Tingimuste KT punktile 5.1 põhjendamatu selle punkti tühisuse tõttu. Nimetatud punktis sätestatud õigus mistahes liikluseeskirjade rikkumise korral kahjuhüvitist vähendada või selle tasumisest keelduda annaks kostjale piiramatu võimaluse kohustuse täitmisest keelduda asjaoludel, mis ei ole seotud kindlustusjuhtumi toimumise või kindlustusriski suurenemisega. Õigus keelduda hüvitise maksmisest võiks tuleneda üksnes kahju tahtlikust tekitamisest, vähendamisel peab aga lähtuma süü astmest ja õnnetusega seonduvatest asjaoludest. Tingimuste KT punkti 4.1.1 kohaselt hüvitatakse kindlustuse alusel kahju, mis on tekkinud teelt väljapaiskumisel või ümberpaiskumisel, kokkupõrkel liikuva või liikumatu objektiga, kaasaarvatud otsasõidul kodu- või metsloomale jne.
4.Kuna kostja ei teostanud kahju hüvitamise viisi valikut õigeaegselt, oli õigus teha seda hagejal. Tingimuste teise osa punkt 10.4 kohaselt pidi kostja hüvitama kahju või teatama mittemaksmisest hiljemalt ühe kuu jooksul päevast, mil ta sai oma vastutuse määramiseks vajalikud andmed ja dokumendid. Kuna kostja omas juulis 2003 täielikku ülevaadet kõigist olulistest asjaoludest, pidi ta valima kahju hüvitamise viisi. Kostja teatas hagejale üksnes seda, et keeldub Tingimuste KT punkti 5.1 alusel kahju hüvitamisest täies ulatuses. Kuigi tüüptingimuste punktis 7.6 on kostja jätnud endale võimaluse määrata kahju, kuid keelduda hüvitamisest, ta seda ei teinud. Kostja oleks võinud teostada alternatiivkohustuse valiku ning samas keelduda hüvitamisest, kui tal oli keeldumiseks alus. Hageja teostas valikuõiguse ning esitas vastavasisulise nõude. AS J 17.11.2004 hinnapakkumisega on tõendatud, et sõiduki taastamiseks kulub 110 023 krooni. Sellest summast arvas hageja maha omavastutuse ja tasumata kindlustusmaksed. Kostja vastuväited
5.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja oli seisukohal, et rikuti liikluseeskirja nõudeid ja rikkumine avaldas mõju kahju tekkimisele. Kahjukäsitluse käigus tuvastati, et liiklusõnnetus toimus liiklusmärgi 351, suurim kiirus 10 km/h, mõjupiirkonnas. Eksperdi 12.08.2003 arvamuse kohaselt oli sõiduki avariieelne (avarii hetke) kiirus oluliselt suurem antud teelõigul lubatud sõidukiirusest, s.o vähemalt 20 km/h. Lepingu sõlmimisel nõustus hageja kostja sõidukikindlustuse tüüptingimustega ja seega kohustus järgima nendes toodud nõudeid, s.h liikluseeskirja nõudeid. Liikluseeskirjade või ohutusnõuete mittetäitmisest võib tuleneda hüvitise vähendamine või annulleerimine. Käesoleval juhul rikuti liikluseeskirja (LE) § 123 ja § 126 p 3 ning liiklusmärgi 351 nõudeid, mis on otseses põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse põhjustamisega. Antud tingimustes oli juhil kohustus
sõita vajadusel veelgi aeglasemalt kui liiklusmärgil näidatud maksimaalne lubatud sõidukiirus. Ekspert tuvastas sõiduki sõidukiiruse hetkel, mil see paiskus vastu puud. Asjaolu, et liiklusõnnetust ei oleks toimunud, kui sõidukiirus oleks vastanud lubatule, on tõestatud arvutustega. Seega, sõites 10 km/h pidi sõiduk peatuma täielikult 3,6 meetrit peale sõidutees olnud augu läbi ohu märkamist ning liiklusõnnetust ei oleks toimunud. Sõidutees olnud auk ei ole midagi erakordset ega põhjustaks lubatud sõidukiirusega liikudes mingeid õnnetusi. Liiklusõnnetus toimus 73 meetri kaugusel august. Pärast august möödumist jätkas juht sõitmist, kasutades valesid juhtimisvõtteid. Eksperdi arvamuse kohaselt oli võimalik sõiduk peatada täielikult 3,8 meetrise peatusteekonnaga sõites liiva- ja murukattega pinnal. Liikluseeskirjade rikkumine kiiruse ületamise näol on tahtlik tegevus ning väide, et pimedas ei olnud liiklusmärki näha, ei anna alust kiiruse ületamiseks, kuna juht peab olema tähelepanelik ning juhinduma liikluskorraldusvahendi nõuetest. Ka on hageja mitmel korral muutnud oma seletust, andes erinevaid andmeid nii sõidukiiruse, liiklusmärgi olemasolu, juhi käitumise ja sõiduvõtete valiku ning sündmuskoha osas.
6.Kostja ei olnud nõus ka hageja poolt määratud summaga. Kahjukäsitleja arvamuse kohaselt oli kõnealuse sõiduki väärtuseks kahjujuhtumi toimumise ajal 110 000 krooni ja avariilise sõiduki jääkmaksumuseks 40 000 krooni. Kostjal oli Tingimuste KT punktide 7.2.2 ja 7.2.4 alusel õigus, juhul kui sõiduki taastamine ei ole majanduslikult otstarbekas või kahju suuruseks on üle 50%, sõiduk turuhinnaga välja osta. Arvestades punkti 7.3, hüvitab kostja kahju, tasudes avariilise ja kahjustamata sõiduki turuhindade vahe, milleks on 70 000 krooni. Kindlustuslepingus kokkulepitud omavastutus on 3000 krooni. Hüvitise suurusest lahutatakse punktis 7.2.6 toodud tasumata osad kindlustusmaksest. Kindlustusmakse kokku oli 5838 krooni, millest on tasutud 1467, 48 krooni. Seega oleks maksimaalne hüvitamisele kuuluv summa 62 629, 48 krooni (110 000 - 40 000 – 3000 – 4370, 52). Linnakohtu otsuse põhjendused
7.Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus tunnustas Tingimuste KT punkti 5.1 tühisust ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 62 629, 48 krooni.
8.VÕS § 476 lg 1 kohaselt kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 2 sätestab, et ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Seega sätestab VÕS § 42 lg 2 reegli, mille kohaselt on oluliseks standardiks, mille abil kaalutakse seda, kas tüüptingimustes sisalduvad põhimõtted on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad, seaduse, eelkõige VÕS enda, regulatsioon. VÕS § 42 lg 2 kohaselt kehtib eeldus, et kui tüüptingimustega kaldutakse kõrvale seaduses vastava lepingutüübi kohta sisalduva standardregulatsiooni olulisimatest põhimõtetest, on tüüptingimused teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad ning seetõttu vastavalt lõikele 1 tühised. Kindlustuslepingu puhul ei või VÕS § 452 lg 2 p 1 kohaselt kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja on rikkunud muud kui kindlustusmakse tasumise kohustust, mis tuleb kindlustusandja suhtes täita enne
kindlustusjuhtumi toimumist ja rikkumine toimub muul põhjusel kui kindlustusvõtja süü tõttu või kui rikkumine ei mõjutanud kahju tekkimist või kahju suurust.
9.VÕS § 452 lg 2 p-st 1 tuleneb, et pooled võivad kehtivalt leppida kokku üksnes selles, et kindlustushüvist võib vähendada juhul, kui kindlustusjuhtum toimub kindlustusvõtja süül ning süüline käitumine mõjutas kahju tekkimist või kahju suurust. Antud juhul on kostja Tingimuste KT punktis 5.1 kehtestanud endale võimaluse vähendada kindlustushüvist ka juhul, kui kindlustusvõtja võimalik süüline ja õigusvastane käitumine ei ole seoses kindlustusriski suurenemise või kahju tekkimisega. Selline abstraktne õigus ühepoolselt kohustuse täitmisest keelduda on ebamõistlik. Tingimuse KT punkt 5.1 oleks kehtiv, kui kindlustushüvitise vähendamise õigus oleks seotud liikluseeskirjade rikkumise mõjuga kahju tekkimisele. Tüüptingimuste sisu saab mõjutada üksnes tingimuste kasutaja, kellel lasub kohustus tagada tingimuste arusaadavus. Juhul kui tingimuste kasutaja seda kohustust rikub, peab ta kandma sellest olukorrast tulenevaid tagajärgi.
10.Kohus pidas õigeks hageja seisukohta, et Tingimuste KT punkt 5.1 on tühine. Tegemist on üldsõnaliselt kehtestatud sättega, mis annab kindlustusandjale sisuliselt piiramatu võimaluse kohustuse täitmisest keelduda. Nimetatud säte annab tüüptingimuste kasutajale formaalse aluse keelduda kohustuse täitmisest asjaoludel, mis ei ole seotud kindlustusjuhtumiga. Tingimuste KT punkt 5.1 ei sätesta, et keeldumisõigus oleks kindlustusandjal üksnes juhul, kui liikluseeskirjade rikkumine oli kindlustusjuhtumi saabumisega põhjuslikus seoses (liikluseeskiri ei sisalda ainult liiklusohutusalast regulatsiooni). Kohus leidis, et hüvitise vähendamine või selle maksmisest keeldumine on tühine, kuna punktis 5.1 sätestatu kahjustab ebamõistlikult tarbijat. Antud juhul puudus kahju tekkimisel sõidukit juhtinud isiku süü, mistõttu puudus ka alus kahjuhüvitise vähendamiseks. Õige on hageja seisukoht, et kostja ei toiminud oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt heas usus. Nimetatud sätte kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Seega peab lepingu pool õiguskaitsevahendite valikul lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest. Kostjal oleks õigus täielikult keelduda hüvitise maksmisest üksnes juhul, kui kahju tekitati hageja poolt tahtlikult. Hüvitise vähendamisel peab lähtuma hageja süü astmest ja õnnetusega seonduvatest asjaoludest. Tõendamist ei leidnud, et hageja põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult.
11.Kohus asus seisukohale, et R.S tegi sõiduki juhina antud asjaoludel mõistlikult võimaliku, hoidmaks ära kindlustusjuhtumit, järgides seega käibes vajalikku hoolt. Kohus, tuginedes VÕS §-le 1050, hindas liiklusõnnetuse põhjustanud asjaolusid ettenägematuteks, millest tulenevalt ei olnud sõidukit juhtinud isiku pingutused antud olukorras piisavad ning sõiduki juht ei suutnud talle võõrast sõidukit kontrolli all hoida (tegemist oli tundliku juhitavusega sportautoga). Antud juhul esinenud asjaolude tõttu tekkinud kahju vastu oligi kostjaga kindlustusleping sõlmitud. Tõendamata on kostja väide, et juhi poolt liikluseeskirja järgimisel ei oleks kahju tekkinud. Kohus tugines R.Si poolt tunnistajana antud ütlustele, jättes tähelepanuta nimetatud isiku seletuse kostjale, mis ei ole tõend tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 117 lg 1 tähenduses (tl 33-34).
12.Kohus pidas hageja rahalist nõuet osaliselt põhjendatuks. Tingimuste KT punkti 4.1.1 kohaselt hüvitatakse kindlustuse alusel kahju, mis on tekkinud teelt välja- või ümberpaiskumisel. Tingimuste ÜL punkti 10.4 kohaselt pidi kostja hüvitama kahju või teatama mittemaksmisest hiljemalt ühe kuu jooksul päevast, mil ta sai oma vastutuse määramiseks vajalikud andmed ja dokumendid. Kohus ei nõustunud hagejaga selles, et
kostja omas juba juulis 2003 täielikku ülevaadet kõigist olulistest asjaoludest otsustamaks, millise alternatiivkohustuse kostja täidaks, kui ei esineks väidetavat punkti 5.1 rikkumist ning et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 18.08.2003 hüvitisotsusest. Kuna kostja keeldus kahju hüvitamisest, ei tekkinud kostjale alternatiivkohustust tasuda hagejale sõiduki remondikulu summas 102 652, 48 krooni ning hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks. Kohus leidis, tuginedes VÕS §-dele 86 ja 87 ning Tingimuste KT punktile 7.3, et kostjal puudub alternatiivse kohustuse täitmise kohustus tasuda hagejale sõiduki taastamise kulud summas 102 652, 48 krooni.
13.AS J 17.11.2004 hinnapakkumisest nr 4433 nähtuvalt kulub õnnetusjuhtumiga tekitatud kahju kõrvaldamiseks 110 023 krooni. Nimetatud summa väljamõistmist ei pidanud kohus põhjendatuks, sest Tingimuste KT punktist 7.3 tulenevalt sai hageja nõuda remondikulude hüvitamist vastavalt remondiarvetele. Tingimuste KT punkti 7.2.1 kohaselt on hüvitise maksimaalpiiriks sõiduki, lisa- või erivarustuse turuhind. Turuhinnaks loetakse hinda, mida sõiduki, lisa- või erivarustuse eest oleks võimalik saada tavalisel müügil õnnetusjuhtumi momendi turutingimustes. Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli sõiduki väärtuseks kahjujuhtumi toimumise ajal 110 000 krooni ning avariilise sõiduki jääkmaksumuseks 40 000 krooni. Tingimuste KT punkti 7.2.1 kohaselt on hüvitise maksimaalpiir sõiduki turuväärtus, s.o 110 000 krooni. Kostjal on õigus Tingimuste KT punktide 7.2.2 ja 7.2.4 alusel, juhul kui sõiduki taastamine ei ole majanduslikult otstarbekas või kahju suuruseks on üle 50%, sõiduk turuhinnaga välja osta. Arvestades Tingimuste KT punkti 7.3, hüvitab kostja kahju, tasudes avariilise ja kahjustamata sõiduki turuhindade vahe, milleks on 70 000 krooni. Nimetatud summast tuleb maha arvata Tingimuste KT punkti 7.5 kohaselt omavastutus 3000 krooni ja tasumata kindlustusmaksed 4370, 52 krooni. Seega kuulub hüvitamisele 62 629, 48 krooni ning kohus mõistis selle summa kostjalt välja. Apellatsioonkaebuse põhjendused
14.Kostja S.R.Ke AS palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas ja teha uue otsuse ning jätta hagi tervikuna rahuldamata. Kohus rikkus TsMS § 229 lg 1, tehes otsuse nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja ei ole taotlenud Tingimuste KT punkti 5.1 tühisuse tunnustamist, vaid on oma seisukohti sellele tuginevalt põhjendanud.
15.Kohus kohaldas ebaõigesti Tingimuste KT punkti 5.1, VÕS § 42 lg-id 1 ja 2 ning TsÜS § 138. Õige ei ole kohtu seisukoht, mille kohaselt vaidlusalune punkt 5.1 oleks kehtiv, kui kindlustushüvitise vähendamise õigus oleks seotud liikluseeskirjade rikkumise mõjuga kahju tekkimisele. Kuigi Tingimuste KT punkt 5.1 koosneb kahest sättest, käsitles kohus seda ühtsena ja tunnustas selle tühisust tervikuna. Kohtu põhjendused tarbijate ebamõistliku kahjustamise kohta punkti 5.1 esimese sätte osas ei ole asjakohased. Otsuses ei ole muid põhjendusi, millest tulenevalt liikluseeskirjade ja ohutusnõuete järgimise kohustus on tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Tingimuste KT punkti 5.1 sätteid tuleb vaadelda üksteisest eraldi. Esimene säte ei kahjusta tarbijat mingilgi moel, vaid teenib kindlustusriski vähendamise eesmärki ja on otseselt tarbija huvides. Tingimuste KT punkti 5.1 teine säte reguleerib kindlustusandja õigust liikluseeskirja või ohutusnõuete rikkumise korral hüvitist vähendada või selle maksmisest keelduda, viitega Tingimuste ÜL punktile 6.1. Nimetatud sätete koosmõjust järeldub, et hüvitise vähendamise või maksmisest keeldumise õigus on seotud kindlustusvõtja kohustuse rikkumise süülisusega ja rikkumise mõjuga kahju tekkimisele. Apellant leiab, et Tingimuste KT punkti 5.1 teine säte on kooskõlas VÕS § 452 lg 2 p-ga 1, mistõttu puudub alus VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 kohaldamiseks. Tingimuste KT punkti 5.1 teine säte ei oleks tervikuna tühine isegi juhul, kui seda ei tuleks tõlgendada koos Tingimuste ÜL punkti 6.2 lg-ga 2, vaid tulenevalt VÕS § 39 lg-st 2 ainult osas, millega ta VÕS § 452 lg 2
p-ga 1 vastuolus on. Käesolevas asjas ei ole kohaldatav VÕS § 1050, kuna nimetatud säte reguleerib lepinguväliseid kohustusi. Käesoleva asja vaidlusesemeks on kindlustuslepingust tuleneva täitmise kohustusest vabanemise õigus.
16.Kohus kohaldas ebaõigesti proportsionaalsuse põhimõtet. Hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta lepingutingimuste kehtivust. Proportsionaalsuse põhimõttest ei tulene, et kindlustusandja võiks hüvitise maksmisest keelduda vaid kahju tahtliku põhjustamise korral. See oleks vastuolus VÕS §-ga 452, mis kaitseb lepingupoolte huve piisavalt määral. VÕS §-s 452 sätestamata juhtudel on lepingupooltel õigus kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemist iseseisvalt reguleerida. Kui täitmise kohustusest vabanemine oleks lubatud vaid kahju tahtliku põhjustamise korral, muutuks VÕS § 452 lg 2 tervikuna sisutühjaks. Kahju tahtlik põhjustamine ja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse tahtlik rikkumine ei ole identsed mõisted. Kohustusest vabanemise proportsionaalsuse seisukohast on eelkõige oluline kindlustuslepingust tulenevate kohustuste rikkumine ja rikkumise mõju. Kui kindlustusvõtja rikub kindlustusjuhtumi eelset kohustust süüliselt ja kui rikkumine omab mõju kahju tekkimisele või selle suurusele, on kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemine proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, vastupidine oleks vastuolus TsÜS §-ga 138. Antud juhul on asjas tuvastatud, et sõiduki juht rikkus süüliselt LE § 126 p 3 ja § 123, kuna sõitis kiiruse piirangu alas lubatud sõidukiirusest kiiremini ega suutnud halva nähtavuse tingimustes sõidukit enne puuga kokkupõrget peatada. Eksperdi arvamusest tulenevalt ei oleks lubatud sõidukiiruse või sellest väiksema kiiruse korral liiklusõnnetust toimunud. Järelikult omasid rikkumised kahju tekkimisele mõju. Liikluseeskirja rikkumise subjektiivse külje tuvastamiseks omab tähendust sõidukit juhtinud isiku ütluste usaldusväärsus (sõidukijuhi hilisemad ütlused erinevad oluliselt tema poolt hüvitistaotlusel avaldatust, muutes kardinaalselt liiklusõnnetuse asjaolusid). Seetõttu on sõidukijuhi poolt antud esmased seletused usaldusväärsed ning hilisemad kantud soovist vabaneda süüst. Neil asjaoludel oli kostjal õigus keelduda Tingimuste KT punkti 5.1 alusel kahju hüvitamisest. Kohus rikkus TsMS § 95 lg-t 1, sest arvestas vaid sõidukijuhi poolt kohtuistungil antud ütlustega, ning TsMS § 231 lg-t 4, kuna ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostjaga sõidukijuhi hilisemate ütluste ebausaldusväärsusest.
17.Kohus jaotas kohtukulud ebaõigesti. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, oli tal õigus kostjalt hageja kasuks välja mõista TsMS § 60 alusel riigilõiv 4250 krooni, mitte 4310 krooni. Ka mõistis kohus kostjalt välja õigusabikulu 9701, 05 krooni enam. TsMS § 61 alusel oleks võimalik mõista hageja õigusabikulud tervikuna välja vaid juhul, kui hagi oleks tervikuna rahuldatud. Vastuapellatsioonkaebuse põhjendused
18.Hageja U.E palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada linnakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi osaliselt ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses.
19.Tingimuste KT punkt 7.3 näeb kostjale ette neli alternatiivkohustust, kuidas kindlustusandja võib kahju hüvitada. Alternatiivkohustuste hulgast valikute teostamist reguleerivad VÕS §-d 86 ja 87. Kostja omas juulis 2003 täielikku ülevaadet kõigist olulistest asjaoludest otsustamaks, millise alternatiivkohustuse ta täidaks, kui ei esineks väidetavat Tingimuste KT punkti 5.1 rikkumist. Kostja tegi hüvitisotsuse 18.08.2003 ja hageja nõue muutus alates nimetatud kuupäevast sissenõutavaks. Kostja ei teatanud, millise alternatiivkohustuse ta valiks, vaid teatas üksnes hüvitamisest keeldumisest. Ebaõige on kohtu seisukoht, et alternatiivkohustuse välistab asjaolu, et remondiarveid ei ole kostja poolt veel tasutud. VÕS § 87 lg 1 kohaselt läks valikuõigus hagejale siis, kui kostja ei olnud alternatiivkohustuste
hulgast valikut teinud mõistliku aja jooksul enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Kuna hageja ei soovinud teostada valikuõigust enne täiendavate seisukohtade saamist, esitas ta kostjale vastava järelpärimise. Kostja aga keeldus igasugustest läbirääkimistest, mistõttu ei saanud hageja enne kohtusse pöördumist teda, millise alternatiivkohustuse oleks kostja valinud. Teades hageja kavatsust taastada sõiduk, jättis kostja endiselt hageja teadmatusse sellest, millise alternatiivkohustuse ta sooviks valida juhul, kui ta kavatseks kohustuse hageja ees täita. Sellega minetas kostja õiguse teostada valikuõigust. Kuna kostja avaldas oma vastuses üheselt, et ta valikuõigust ei teosta ja asetas hageja olukorda, kus ta oli sunnitud teostama hagejale üleläinud õiguse teostada valikuõigus alternatiivkohustuste seast kostja asemel. Alles peale hageja poolt valiku teostamist, s.o vastava nõude esitamist, teatas kostja 20.12.2004 avaldusega, et soovib oma valikuõigust teostada. Avalduse esitamise hetkel puudus aga kostjal valikuõigus, mida teostada. AS J hinnapakkumises märgitud sõiduki taastamise kulusid kostja ei vaidlustanud. Vastus apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebusele
20.Pooled ei pea vastaspoole kaebusi õigeks ja paluvad jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
21.Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et kaevatav kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ning hageja nõue rahuldada osaliselt, s.o summas 47 540, 98 krooni. Kaevatav otsus on ebaõige ka kohtukulude osas, kuid kuna ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse tervikuna, jaotab ta vastavalt ümber ka kohtukulud.
22.Asjas on tuvastatud, et hageja ja kostja sõlmisid 16.05.2003 sõidukikindlustuse lepingu hageja kasutuses olnud ning AS-i H. L. E omandis oleva sõiduki Seat Ibiza kindlustamiseks kindlustusperioodiga 18.05.2003 - 17.05.2004. Kostja sõidukikindlustuse tingimuste liisinguvara kindlustamiseks KT punktis 5.1 olid pooled kokku leppinud, et kindlustusvõtja ja kindlustatu on kohustatud täitma liikluseeskirju ning Seesami poolt antud kirjalikke ohutusnõudeid; liikluseeskirjade või ohutusnõuete mittetäitmisest võib tuleneda hüvitise vähendamine või annulleerimine. 04.07.2003 toimus kindlustatud sõidukiga liiklusõnnetus, milles sõiduk sai kahjustada. 18.08.2003 otsusega keeldus kindlustusandja hüvitise maksmisest, tuginedes Tingimuste KT punktile 5.1. Hagi lahendamiseks pidi kohus seega hindama, kas antud juhul esinesid asjaolud, millest võis tuleneda kindlustusandja õigus keelduda hüvitise maksmisest. Kuigi hageja tugines oma nõude põhjendamisel asjaolule, et kostjal ei ole võimalik Tingimuste KT punkti 5.1 alusel kohustusest vabaneda, ei esitanud ta nõuet nimetatud punkti tühisuse tunnustamiseks. Seetõttu on õige kostja kaebuses väljendatud seisukoht, et tulenevalt TsMS § 229 lg-st 1 ei olnud kohtul õigust teha otsust nõude osas, mida kohtule ei olnud esitatud. Kolleegium ei nõustu siinkohal ka sellele punktile linnakohtu poolt antud sisulise hinnanguga. Tingimuste KT punktis 5.1 sisalduvat kokkulepet ei ole alust pidada tühiseks.
23.VÕS § 423 lg 2 kohaselt on kindlustusrisk oht, mille vastu kindlustatakse. Käesoleval juhul on tuvastatud, et sõidukiga toimus liiklusõnnetus, mille vastu oli sõiduk kindlustatud. Tulenevalt VÕS § 423 lg-st 1 on kindlustusjuhtumiks eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Seega on kindlustusriskiks käesolevas asjas liiklusõnnetus, mille toimumisel (kindlustusjuhtumi saabumisel) tuleb põhimõtteliselt välja maksta kindlustushüvitis. VÕS § 452 sätestab alused, mil kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise korral. Nimetatud paragrahvi teise lõike p 2 kohaselt ei tohi kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi
toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Seega vabaneb kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohutusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele § 452 lg 2 p 2 tähenduses. Viimati mainitust kõrvalekalduvatele kokkulepetele kindlustuslepingutes ei tohi kindlustusandja tugineda. Kindlustusvõtjale pandud kohustus täita muuhulgas liikluseeskirja ei ole vastuolus VÕS § 452 lg 2 p 2 nõuetega, sest selle rikkumine võib olla teguriks, mis mõjutab kindlustusjuhtumi saabumist. Kindlustusvõtja (sõiduki juhi) käitumine enne kindlustusjuhtumi saabumist võib avaldada mõju kindlustusjuhtumi saabumisele. Ülaltoodust lähtuvalt on vaidluse lahendamisel oluline see, kas kindlustusvõtja on rikkunud mõnda kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. VÕS § 452 lg 1 ei keela kokkuleppeid, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohutusest, kui kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske hooletuse tõttu. Nimetatud sätte eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Kohus pidi tuvastama, kas sõiduki juht rikkus süüliselt (tahtlikult, raskest hooletusest või hooletusest) liikluseeskirja nõudeid ning kas see rikkumine omas mõju kahju tekkimisele või selle suurusele. Kindlustuslepingu sõlmimine ei tähenda seda, et kindlustusvõtja ei pea järgima käibes vajalikku hoolt ega täitma ohutusnõudeid. See, et Tingimuste KT punktis 5.1 ei ole täpsustatud, millist konkreetset rikkumist ja süü astet silmas on peetud, ei võimalda pidada seda tingimust tühiseks. Kuigi nimetatud punktis ei seostata kindlustushüvitise vähendamist liikluseeskirja rikkumise mõjuga kahju tekkimisele, ei muuda see tingimust tühiseks. Vastava mõjutuse puudumise korral oli kohtul võimalik kaaluda hüvitise maksmisest keeldumise põhjendatust. Kolleegium ei nõustu linnakohtu seisukohaga, et nimetatud punkt kahjustab tarbijat ebamõistlikult. Tüüptingimustes ei ole kõrvale kaldutud seaduses vastava lepingutüübi kohta sisalduvas regulatsiooni olulistest põhimõtetest, mistõttu ei ole vaidlusalune tingimus VÕS § 42 lg 2 alusel tühine.
24.Linnakohus rikkus tõendite hindamisel protsessiõiguse normi. Kostja on esitanud tõendeid selle kohta, millistel asjaoludel liiklusõnnetus toimus ning väitnud, et liiklusõnnetus oli seotud liikluseeskirja rikkumisega. Linnakohtul ei olnud alust jätta tähelepanuta sõidukit juhtinud isiku R.Si poolt kahjukäsitluse käigus antud seletust. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 90 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seadusega sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte või teiste protsessiosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tulenevalt TsMS § 90 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütluse kõrval ka dokumentaalne tõend, mistõttu ei olnud kohtul põhjust jätta kahjukäsitluse kirjalikku materjali kõrvale. TsMS § 117 lg 1 kohaselt on dokumentaalseks tõendiks igasugused kirjalikud, pildistamisega või video, helivõi muu andmesalvestusega jäädvustatud dokumendid, mis sisaldavad andmeid asja lahendamisel tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Seetõttu pidi kohus hindama ka eelnimetatud tõendeid. TsMS § 95 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohtul lasus kohustus hinnata kõiki esitatud tõendeid ning nende põhjal teha järeldused.
25.Kohtule esitatud tõenditega on asjas tõendatud, et liikluseeskirja rikkumine soodustas kahju tekkimist. Õige ei ole linnakohtu seisukoht, et hüvitise maksmisest võiks kostja keelduda vaid juhul, kui tegemist oleks olnud tahtliku kahju põhjustamisega. Kolleegium nõustub kostja kaebuses sisalduva käsitlusega, et sellisel juhul muutuks VÕS § 452 lg 2 tervikuna sisutühjaks. Kahju tahtlik põhjustamine ja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse tahtlik rikkumine ei ole samastatavad. Tulenevalt VÕS § 104 lg-st 2 on süü vormiks ka hooletus ja raske hooletus. Lepinguliste kohustuste rikkumine ühe poole poolt ja selle rikkumise mõju peab olema proportsionaalne teise poole võimalusega oma kohustustest vabanemiseks. Antud juhul on tuvastatud, et sõiduki juht rikkus LE § 126 p 3 ja § 123, kuna sõitis kiiruse piirangu alas lubatud sõidukiirusest kiiremini ega suutnud halbade sõiduolude tõttu sõidukit enne puuga kokkupõrget peatada. Kostja esitas kohtule asja tundva isiku Ain Leppiku arvamuse, mille kohaselt oli sõiduki avariieelne kiirus vähemalt 20 km/h. Nimetatud isiku arvamuse kohaselt ei oleks lubatud sõidukiiruse korral liiklusõnnetust toimunud, sest liikudes kiirusel 10 km/h märjal asfaltkattega teel moodustab arvestuslik peatumisteekond 3,6 m ja märjal liiva- ja murukattega pinnal 3,8 m. Kahjukäsitluse käigus võetud seletuses on sõidukit juhtinud isik R.S rikkumist sisuliselt tunnistanud. Tunnistajana kohtus antud ütlustes on sama isik küll püüdnud rikkumist eitada, kuid siiski möönnud, et puu vastu põrgates võis sõiduki kiirus olla 40-50 km/h. Lubatust suuremat sõidukiirust kinnitab ka tunnistaja viide, et „...külglibisemisse läksin ilmselt teise käiguga“. R.Si poolt kohtus antud ütlustest võib järeldada, et ta ei teinud sõiduki juhtimisel kõike endast sõltuvat hoidmaks ära liiklusõnnetust (tegemist oli tundliku juhitavusega sportautoga, mille roolis oli ta esmakordselt, pedaalide paiknemine erines tavapärasest, nähtavus oli halb, liiklusmärki polnud õieti näha jne). Kuna eeltoodu avaldas mõju toimunud sündmusele ja võis kahju suurust mõjutada, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada Tingimuste KT punkti 5.1 ja kindlustushüvitist vähenda. Sõidukijuhi süü hindamisel tuleb arvestada kõiki tõendeid. Tingimuste KT punktist 5.1 tulenevat õigust kasutades kindlustusandja ei põhjendanud, miks ta ei kaalunud nimetatud punktis sätestatud hüvitise vähendamise võimalust ja milliste tingimuste korral oleks võinud seda teha. Kuna menetluses tuvastatud asjaolud annavad alust kindlustushüvitist vähendada, mitte aga selle tasumisest keelduda, peab kohus õigeks vähendada hüvitist 50% võrra.
26.Hüvitise suuruse osas nõustub kolleegium hageja kaebuses väljendatud seisukohaga, et kostja minetas oma õiguse valida, mil viisil ta tekkinud kahju selle põhjendatuse korral hüvitaks. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et vaidlusaluse sõiduki remondikulud moodustasid 110 023 krooni, milles 50% on 55 011, 50 krooni. Nimetatud summast tuleb maha arvata kokkulepitud omavastutus 3000 krooni ja tasumata osad kindlustusmaksetest 4370, 52 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 47 640, 98 krooni.
27.Vastavalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-le 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud, hagi osalisel rahuldamisel kuuluvad kohtukulud hüvitamisele võrdeliselt rahuldatud ja rahuldamata jäetud osaga või jäetakse kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt oli õigusabikulude hüvitamine seotud hagi hinnaga, s.o kuni 5% hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast. Linnakohus neist nõuetest kohtukulude jaotamisel kinni ei pidanud. Kuid kuna ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ning teeb uue otsuse, siis jaotab ta ümber ka kohtukulud. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse varem alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisel seni kehtinud seadust. Eeltoodust tulenevalt peab kostja hüvitama hageja tasutud riigilõivust 3500 krooni ning õigusabi kuludest 2382 krooni. Seega tuleb kostjalt välja mõista kokku 5882 krooni.
28.Kuna ringkonnakohus rahuldab mõlemad apellatsioonkaebused osaliselt, siis jätab ta kooskõlas TsMS § 60 lg-tega 1 ja 8 kummagi poole apellatsioonimenetluse kohtukulud selle poole enda kanda.
R.Allikvere
Ü.Jänes
A.Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.