2-06-5019/9 - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.N.K. ja J.J. kooselust on sündinud tütar. Valga Linnavalitsuse sotsiaalabiameti ja L.B. vahel 22.12.2004 sõlmitud perekonnas hooldamise lepinguga anti K.J. L.B. perekonda ööpäevaringsele pidevale hooldamisele, kasvatamisele ja ülalpidamisele alates 01.01.2005 kuni 31.12.2005. Hagiavalduse kohaselt ei ole lapse ema N.K. olnud oma elukommete (alkoholi kuritarvitamine ja sellega kaasnev) tõttu suuteline nõuetekohaselt last kasvatama ega tagama tema eest hoolitsemist. Probleemid vanemakohustuste täitmisega algasid 1998. a, kui N.K. suhtus äärmiselt ükskõikselt nii K.J. kui ka teise lapse, sündinud V.K. kasvatamisse ja nende eest hoolitsemisse, jättes lapsed tihti järelevalveta ning näidates üles hoolimatust laste suhtes ja vanemale mittekohast käitumist; eluruumis toimusid tihti joomingud. Eestkosteasutus oli sunnitud 06.05.1998 lapsed perekonnast eraldama. Kuna kostja lubas end parandada, lapsed tagastati, kuid 2002. a algasid samalaadsed probleemid. Arvestades K.J. tervislikku seisundit (kerge vaimne alaareng, põie funktsioonihäire), paigutas eestkosteasutus ta alates 16.04.2002 hooldusperekonda. V. K õpib Internaatkoolis ja elab suurema osa ajast õpilaskodus. Lapse isa J.J. ei ole üldse osalenud K.J. kasvatamises ja hooldamises ega tundnud huvi lapse käekäigu vastu. Kostjatel puuduvad mõjuvad põhjused, mis takistanuks neil nõuetekohaselt osalemast K.J. kasvatamises ja tema eest hoolitsemises, mistõttu palus hageja kostjatelt PKS § 54 lg 1 alusel ära võtta vanema õigused lapse K.J. suhtes. Taotluse esitamise üheks põhjuseks on asjaolu, et N.K. passiivsuse tõttu ei ole saadud teha lapse huve puudutavaid õigustoiminguid (passi ja elamisloa ning puudega seotud dokumentide vormistamine jne). Seoses seadusemuudatusega, mis välistas eestkosteasutuse õiguse määrata riiklikke toetusi lapse tegelikule hooldajale juhul, kui lapse vanematelt pole vanema õigusi ära võetud, on sattunud ohtu ka lapse materiaalne kindlustatus. Hageja palus kostjatelt välja mõista elatusraha K.J. ülalpidamiseks L.B. kasuks kummaltki kostjalt 375 krooni kuus alates kohtuotsuse jõustumisest.

meetmete rakendamisega. PKS §-des 53; 54, lastekaitseseaduse §-des 27; 28, 31 ja Lapse õiguste kaitse konventsiooni artiklites 9, 19 sätestatust tuleneb, et vanema suhtes rangeima sanktsiooni (vanema õiguste äravõtmine) kohaldamine eeldab vanema sellist süülist käitumist, mille tulemusel on ohustatud lapse elu või tervis või avaldub oluline kahjulik mõju lapse seadusega kaitstud muudele õigustele. Lapse-vanema suhteid reguleerivad sätted seavad primaarsemaks lapse huvide kaitstuse, kuid kohtulahendiga seatav põhiõiguste riive ei tohi olla ebamõistlikus vastuolus lapse-vanema vaheliste perekondlike suhete säilitamise vajalikkuse põhimõttega. Kohus peab põhjendamatuks eestkosteasutuse püüdeid saavutada lapse riiklikule ülalpidamisele ja hoolekandeasutusse paigutamine vanematelt lapse kohtu korras äravõtmise teel, sest taoline toiming on ilmses vastuolus eeskosteasutuse ülesannete ja tegevuse eesmärkidega ning lapse huvide kaitstuse põhimõttega; samuti on otseselt suunatud perekondlike ja lapse-vanema suhete lõhkumisele. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks kostjate taolist käitumist lapse suhtes, mis annaks aluse vanema õiguste äravõtmiseks. Dokumentaalsed tõendid puudutavad N.K. kodust olukorda ja suhtumist laste kasvatamisse 1997-1998 ning 2000-2001 kostjaga seotud väärteoteateid; samas pole hageja esitanud ühtegi tõendit N.K. vanemakohustuste täitmata jätmise kohta hilisemal perioodil. Hageja esindaja hinnang kostja isikuomadustele, võimalustele ja käitumisharjumustele iseenesest ei tõenda N.K. poolt vanemakohustuste täitmise taolist minetust, mis võimaldaks vanema õigused lapse suhtes ära võtta. Samas on N.K. ja K.J. seletustega tõendatud, et lapse-ema vaheline suhtlemine toimub vähemalt 2-3 korda kuus, kostja tunneb huvi lapse käekäigu vastu ning nende läbisaamine on hea. Arvestades lapse-ema eraldatust ning lapse soovimatust elada kostja perekonnas, on taoline suhtlusvorm mõistetav ja aktsepteeritav. Täiesti tõendamata on J.J. käitumises ilmingute esinemine, mis puudutaks vanemalt lähtuvat reaalset ohtu lapse huvidele. Poolte seletustega on tõendatud, et kostja pole osalenud lapse kasvatamises ja tema eest hoolitsemises perekonna lagunemise, kostja kinnipidamiskohas viibimise ning lapse kontaktandmete puudumise tõttu. Kohus aktsepteeris lapse esindaja seisukohta, et tegemist on objektiivsete asjaoludega, mille tõttu oli kostjal piiratud (välistatud) vanemakohustuste täitmine, siit johtuvalt ei saa kaasneda ka kostja vastutust. Alus puudub ka PKS § 53 lg 1 kohaldamiseks (lapse äravõtmiseks ilma vanema õiguste äravõtmiseta). Tuvastatud ei ole kostjatelt lähtuvat ohtu lapse elule või tervisele. K.J. on ligi 16-aastane ja võimeline ise enda eest hoolt kandma, laps viibib kasuvanaema hooldamisel ja talle on sotsiaalhoolekandeliste meetmetega tagatud normaalne arengu- ja kasvukeskkond. Hageja nõue elatise väljamõistmiseks on põhjendatud. Kohus pidas otstarbekaks ja õiglaseks kohaldada PKS § 61 lg 5 ja 6 p 1, 3 sätestatut ning mõista elatis välja miinimummäärast väiksemas summas – 375 krooni kummaltki kostjalt lapse kohta kuus.

normaalses peres. Normaalseks ei saa pidada pere, kes ei tunne lapse vastu huvi ka kõige vähesemal määral. Kohtuotsus loob vastustajatele võimaluse nõuda laps hooldusperest välja. Apellant esitas kohtule tõendeid N.K. koduse olukorra ja laste kasvatamisel ilmnenud probleemide kohta ajavahemikul 1997-1998 ja 2000-2001, iseloomustamaks olukorda, mis oli N.K. peres enne otsust paigutada laps perekonnas hooldamise teenusele. Alates 16.04.2002 viibib K.J. perekonnas hooldamise teenusel. Nimetatud perioodil saab N.K. suhtumist lapsesse ja püüdeid oma elukorraldus seada lapse kasvatamiseks sobivaks tõendada lapse ja lapse hooldaja ütluste kaudu. Apellant esitas K.J. seletuse, milles K.J. kirjeldab oma suhtlemist emaga järgmiselt: „Kogu see aeg, mis ma elasin L.B. juures, pole minu vanemad minu vastu huvi tundnud, pole ühtegi külastust. Poole aasta jooksul käisin ma ükskord nende pool, aga mingit reaktsiooni, et ma käisin, polnud." Samasisulisi ütlusi kordas K.J. kohtuistungil. K.J. on 15-aastane ja oma arengu poolest võimeline andma ütlusi. Apellant esitas ka L.B. seletuse, milles hooldaja seletab: „Alates 2004. a novembrist elab minu juures K.J. . Aasta jooksul pole mina vanemaid näinud, nad pole tulnud ega huvi tundnud. Ma olen näinud tema vanemaid mitu korda linnas vastutusvõimetus seisukorras." K.J. ütlustest selgub, et oma isast ei tea ta midagi, pole teda kunagi näinud. N.K. ütluste kohaselt puudub J.J. l kontakt lapsega alates 1993. aastast, mil laps oli 3-aastane. J.J. kinnitas nimetatud fakti. Kohus jättis tähelepanuta apellandi ütlused, et vanemate passiivse käitumisega seati reaalselt ohtu lapse õiguste ja huvide kaitse. Lapsele isikut tõendava dokumendi ja elamisloa taotlemisel ning riigilõivu tasumisel oli vajalik lapse seadusliku esindaja, lapsevanema, osavõtt. Samuti oli vaja lapsevanema osavõttu lapsele riikliku puudega lapse toetuse vormistamisel. Hooldaja L. B palus mitmel korral N.K. osavõttu sellest toimingust, kuid tulemusteta. Seejärel pöördus L.B. abi saamiseks linnavalitsuse sotsiaalabiameti poole. Sotsiaalabiamet saatis N. K kutse tulla sotsiaalabiametisse, samuti toimusid N. K mitmel korral vestlused, kui ta tuli taotlema toimetulekutoetust. Sotsiaalabiameti vanemspetsialist Meeli Tuubel kohustas N.K. vormistama vajalikud dokumendid ja toetused, kuid N.K. jättis need pikema aja jooksul tegemata. Igasugune kontaktivõtmine linnavalitsusega lapse isa poolt puudus üldse. Kohus eeldas apellandilt ebamõistlike tõendite esitamist vastustajate alkoholi tarvitamise jätkamise kohta peale K.J. lahkumist kodust perekonnas hooldamise teenusele. Taoline tõendamine ei langeks kokku ka eestkosteasutuse tegutsemise eemärgiga – korraldada lapsele arengut toetav elukeskkond, tagada järelevalve ja hoolitsus. Kohtus on aga leidnud kinnitust, et vastustajad pole vähimalgi määral osalenud lapse kasvatamises, hoolitsemises ega ülalpidamises ilma mõjuva põhjuseta, N.K. nelja aasta, J.J. vähemalt 10 aasta jooksul. Perekonnas hooldamise teenusel viibimise tingimused on ammendavalt loetletud SHS § 25l lg 1, mille kohaselt suunatakse perekonnas hooldamisele orb ja vanemliku hoolitsuseta laps, kelle vanemad on surnud või kelle vanemate teadmata kadumise fakti on tuvastanud kohus; vanematele on nende piiratud teovõime tõttu määratud eestkostja; vanematelt on vanema õigused ära võetud; vanematelt on laps ära võetud ilma vanema õiguste äravõtmiseta või vanemad kannavad eelvangistust või vangistust vanglas. Ühtegi eelnimetatud asjaolu K.J. puhul ei eksisteeri, mistõttu tuleks otsuse kohaselt apellandil K.J. hooldusperest ära võtta. K.J. on aga väljendanud tahet elada hooldusperes. Kohus leiab, et ka lapse äravõtmine PKS § 53 alusel pole põhjendatud. Arusaamatuks jääb, kuidas on võimalik lapse igasuguse vanemliku hoolitsuseta jätmist käsitleda lapse elu ja tervist mitte ohtu seadvana ja seda veel puudega lapse osas. Sellises eas laps saaks hakkama küll toidu valmistamise, riietumise jms, kuid mitte elatusvahendite hankimise, oma puudega toimetuleku ning oma õiguste ja huvide eest seismisega.

7.Hagiavalduse kohaselt kestis N.K. ja J.J. kooselu umbes aasta, peale J.J. sattumist kinnipidamiskohta suhted katkesid, ning alates 1993. aastast ei ole J.J. lapse kasvatamisel osalenud, ega lapsega suhelnud. Laps K.J. vastas kohtu küsimusele isa kohta, et isa ei tea ta üldse, raha isa ei anna ega toeta ka muul viisil (tl 26). J.J. kirjalikult hagile ei vastanud. Kohtuistungil antud seletuse kohaselt vabanes ta 4 aastat tagasi kinnipidamiskohast ja siis helistas Valga lastekodusse, kuna öeldi, et laps elab peres ja kontakti ei ole mõtet võtta, siis J.J. midagi rohkem ette ei võtnud, et lapsega suhelda või tema kasvatamises osaleda. J.J. kinnitas, et tal puudub lapsega igasugune side, viimati suhtles, kui tütar oli 3-4 aastane. Samuti kinnitas K.J. , et ta ei ole osalenud tütre ülalpidamises rahaliste vahenditega. Lapse võimaliku elukohta osas arvas K.J. , et „... kui ma teda näeksin, äkki ma võtaksin ta enda juurde elama.“ (tl 40 pöördel). Apellatsioonkaebus toimetati J.J. le allkirja vastu kätte, kuid vastustaja kohtule kirjalikult ei vastanud ning ei osalenud ka asja suulisel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Ringkonnakohus leiab, et arvesse võttes käesolevas asjas J.J. enda selgitusi ja väiteid lapse kasvatamises osalemise kohta, ei ole asjakohane lapse huve esindava advokaadi väide, et asjas puuduvad tõendid, et lapse isa ei ole osalenud lapse kasvatamisel. Ringkonnakohus möönab, et vanema õiguste äravõtmine on väga ulatuslik sekkumine isiku õigustesse ning asjas on avalik huvi, kuid olukorras kus lapse isa kinnitab, et ta ei ole üle 10 aasta lapse vastu huvi tundnud ning arvestades tema selgitusi maakohtu istungil ning seda, et ta ei pidanud vajalikuks ringkonnakohtule kirjalikult vastata ega istungil osaleda, saab järeldada, et J.J. praktiliselt ei ole oma tütre kasvatamises viimase 13 aasta jooksul osalenud ning ta ei avaldanud usutavalt soovi osaleda lapse kasvatamises edaspidi. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras ei ole vanema õiguste äravõtmise põhjendatuse hindamisel vajalik koguda täiendavaid tõendeid, mis tõendaksid, et J.J. ei ole lapse kasvatamises osalenud. PKS § 54 lg 1 p1 kohaselt võib kohus vanema õigused ära võtta, kui vanem alkohoolsete jookide, narkootiliste või muude uimastava toimega ainete kuritarvitamise tõttu või muul põhjusel, mida kohus ei loe mõjuvaks, ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel.